Majandus meil ja maailmas - ALAR TAMMING

Äripäeva intervjuu 30 august 2011

2011-09-02T01:59:00.000-07:00

VASTATUD KÜSIMUSED

Henry

1. Kas/kuidas on psühholoogiaõpingud teid ettevõtluses aidanud? 2. Kas Tavid jätkab tänavu samasugusel kasumikursil nagu mullu ja tunamullu? 3. Kuidas muutis euro tulek Tavidi äri?

Psühholoogiaõpingud on mul aidanud mõista iseenda ja teiste käitumiste ja mõtete tagamaid. Aidanud aru saada, et inimesed on erinevad ja neil on erinevad väärtushinnangud ning mõista ka seda, kuidas tekivad ja arenevad väärarusaamad. Eelkõige on aga psühholoogia aidanud mul inimesena areneda, sest inimese areng on elukestev protsess ega lõppe 20 aastaseks saamisega nagu kunagi arvasin.

Kasumi kohta saab vastata nii jaa kui ei. Eurodes teenitakse tõenäoliselt sama palju kasumit kui eenevatel aastatel. Kuid arvestades maailmas toimuvat majandusolukorda pole euro objektiivne mõõtühik. Kui meeter oleks iga päev ise pikkusega, siis peaksime me seda ebanormaalseks, kuid valuutade puhul peetakse sellist nn valuutakursside kõikumist normaalseks. Praegusel hetkel peegeldab kulla hind tuleviku inflatsiooni ootust ja 1 unts kulda on alati olnud 1 unts kulda, seetõttu arvestan ma iseenda jaoks ettevõtte vara hulka mitte eurodes, vaid kulla untsides. Selle inflatsioonikindla arvestuse järgi on vaja vara säilimiseks iga aasta teenida minimaalselt sama palju raha kui tõuseb kulla hind. Ehk teiste sõnadega kui kulla hind see aasta tõuseb 30%, siis peab omakapital eurodes suurenema kasumi arvelt vähemalt 30%, et sisuliselt jääda nulli.

Hetkel ligineme me kiiresti samasugusele olukorrale nagu 90ndate algul, mil ettevõtted, kes arvestasid oma vara rublades (nagu Tartu Kommertspank), said küll suurt rublakasumit, kuid reaalselt läksid pärast pankrotti. Ettevõtted, kes enda jaoks võtsid arvestuse aluseks Soome marga või USA dollari jäid püsima (Näiteks Tartu Kommertsapangast välja kasvanud Hansapank aastal 1991). Praegusel ajalooetapil asendub USA Dollar ja Soome mark kullaga kui inflatsioonikindla mõõtühikuga.

Oletan, et see mõttekäik ei saavuta erilist populaarsust enne paari aastat, mil inflatsioon hakkab üle minema hüperinfatsiooniks. Psühholoogilisest aspektist on see ka täiesti mõistetav, sest mõtteviisi muutumine on pikk protsess.

Marje

Kuidas muutuvad palgad Eestis sel-järgmisel aastal?

Oodata on palkade tõusu, kuid oletan, et reaalne inflatsioon saab olema suurem kui palgatõus, seetõttu muutuvad inimesed numbriliselt rikkamaks, kuid tegelikkuses jäävad vaesemaks.

Uus mees

1. Kui pikka iga eurole ennustate? 2. Kas eurotsoon laguneb lähiajal või muutub oluliselt? 3. Mida arvate eurotsooni päästeplaanidest?

Läbi ajaloo on kõik rahasüsteemid, mis põhinevad paberrahal ja pole millegagi tagatud lõpetanud ajaloo prügikastis. Sama saatus ootab ka eurot. Poliitiliste meetmetega on võimalik euro eluiga pikendada, kuid selleks, et midagi muuta, oleks vaja lihtsaid otsuseid, mida aga poliitiliselt on võimatu ette võtta. Näiteks oleks vaja lähtuda elementaarsest majandusloogikast ja riikidel viia oma eelarved tasakaalu ning unustada ära igasugune defitsiit. Kuid isegi Kreeka puhul peetakse endiselt normaalseks, et laenukoormus endiselt suureneb. Põhiline probleem on see, kuidas laene restruktureerida ja kust järgmine lisaports juurde saada. Olukord on analoogne sellega, kui eraisik, kes on laenu võtnud, võtab järjest uusi ja suuremaid laene, et eelmiseid laene teenindada. Paratamatult lõppeb see krahhiga ja mida kauem tegelikkuse tunnistamist edasi lükatakse, seda suurem krahh tuleb. Siit ka vastus päästeplaanide kohta, tegelikult teevad need halba, sest pauk, mis ühel hetkel paratamatult aset leiab, saab olema peale iga päästeplaani (loe rahatrükkimist) veel suurem võimsam ja valusam. Minu mõistus küll ei saa aru, kuidas on võimalik võlgadest vabaneda võlgu juurde võttes.

Tamm ise

Kuidas jaguneb Tavidi käive eri riikide vahel ja kuidas kasumlikkus?

Kasumlikkus jaguneb sel aastal ligikaudu järgnevalt

Soome 15%

Rootsi 15%

Läti 15%

Bulgaaria 15%

Taani 0%

Eesti 40%

Enne euro tulekut oli Eesti osa märgatavalt suurem

David

Kui kulla hind hakkab pidevalt langema, kas lõpetate ostu, nagu katkestasite müügi?

Kulla müügi katkestamine oli tingitud sellest, et polnud teada, kuidas järelturult kulda asemele osta. Kuldplaate valmistavad tehased ei suutnud enam vastata tarnetähtaegade kohta ja kuni olukorra selginemiseni katkestasime pooleks päevaks müügi.

Kulla hinna langemise korral puudub vajadus ostu katkestada, sest ostetav kuld on alati võimalik maailmaturul maha müüa. Ost katkeks ainult juhul, kui maailmas enam keegi kulda ei tahaks, seda pole aga juhtunud viimase 2000 aasta jooksul. Paberraha ja elektrooniline raha sellise saavutusega kiidelda ei saa.

Urmas

Kumb majandus peab järgmise aasta paremini vastu, kas USA või Euroopa?

Küsimus on sama, kui haiglas küsida raskelt haigete palatis, kes esimesena jäädavalt lahkub.

Hetke olukord on see, et praegune algusjärgus majanduskriis hõlmab kogu maailma. Senini on kriisid olnud lokaalsed, kuid globaliseerumise tõttu on see kriis suurem, pikem ja hullem kui arvatakse. USA kriis tundub hetkel kiiremini saabuvat ja siis levib see üle maailma. Muide 1929. aasta USA kriisi ajal läks Euroopas pankrotti üle 3000 panga.

Van Pelt

1. Kui tõenäoliseks peate võimalust, et USA dollarit tabab lähikuudel hüperinflatsioon? 2. Kas hõbeda hind võib selle aasta lõpuks olla 100-120 $/oz? 3. Kui tõenäoliseks peate hõbeda märkimisväärset kallinemist kulla suhtes (praeguselt 40/1 tasemelt näiteks 20/1 tasemele)?

1. Lähikuudel ei pea tõenäoliseks. Hüperinfatsioonil on omad etapid ja see võtab aega. Kuid võib olla täesti kindel, et hüperinflatsioonist pole USA-l pääsu. Selle sündmuse ette ennustamine ei ole eriti keeruline, iga iseseisva mõtlemisega, majandussündmusi jälgiv ja elementaarseid ajaloo teadmisi valdav inimene, kes ei ole seotud panganduse ega võimuringkondadega, peaks olema samale järeldusele jõudnud. Keeruline on ennustada selle sündmuse täpset aega, sest poliitikute tegevused on ettearvamatud.

2. Selle aasta lõpuks ei oota veel 100-120 $/oz hinda.

3. Hõbeda kallinemine kulla suhtes on loogiline protsess. Läbi ajaloo on see suhe olnud 10:1 . Päris sinna see suhe kohe küll ei liigu, kuid trendina sinnapoole kindlasti

Argo Loo

1. Kas Eestil on praeguses olukorras mõistlikum uuesti kroon kasutusele võtta ja eurost loobuda? 2. Mis on tänase inimkonna suurimad lollused? 3. Palun ütle kaks asja, mis Sa Eestis muudaksid, kui oleksid Eesti kuningas?

1. Küsimus ei ole kroonis, vaid selles, et võetaks kasutusele juba Cicero pooolt aastal 55 formuleeritud lihtsad majandusalased põhimõtted. Riigieelarve peab olema tasakaalus, raha peab olema tagatud, maksud olgu madalad ja võlgade hulk peab vähenema. Lisaks mainis ta ka, et ametnike ülbus tuleb lõpetada. Pole midagi uut siin päikese all. Ja hoolimata sellest, et see tõde on juba aastatuhandeid teada, ignoreeritakse seda ilusate loosungite sildi all praegu ja ignoreeritakse ka tulevikus.

2. Inimkonna suurimaks lolluseks on energia ja teadmiste suunamine sõjalisteks kulutusteks, mitte inimkonna arenguks. Juba gravitatsiooni uuringuid tehti selleks, et arvutada välja kahuri mürsu trajektoor, mitte selleks et inimesed Apolloga kuule saata. Minu jaoks on siin psühholoogiliselt tegemist lapsepõlve kinni jäämisega, sest enne puberteediiga tahavad kõik luuremänge mängida. Täiskasvanud, eetiliselt ja moraalselt arenenud inimese juures tundub see aga kummaline.

Teine teema millele olen mõelnud, on see, et inimkond on ka toidu tootmises liikunud valesid radu . Eesmärgiks on toota hästi palju, selle asemel, et toota kvaliteetselt ja tervislikke toiduaineid. Tulemused on südamehaiguste ja vähi levikuga hästi näha.

Cisco

Mis toimub kulla hinnaga ja majandusega, kui avastatakse uus suur kullaleiukoht?

Kulla leiukohti avastatakse pidevalt, kuid nende ekspluatatsiooni võtmine on väga kallis.

Küsimus on pigem selles, kas kulla hinnaga võib juhtuda sama, mis alumiiniumi hinnaga 19 sajandil. Teatavasti oli alumiinium siis kallim hõbedast ja Prantsusmaal vahetati kuninglikes serviisides hõbenõud alumiiniumnõude, kui kallimate vastu välja.

Kui seda näidet tuuakse siis unustatakse ära, et keemikud suutsid alumiiniumi toota alles 1825 aastast ja loomulikult oli alumiiniumi tootmine algul väga kallis. Kullaga ei ole viimase 2000 aastaga midagi juhtunud ja puudub alus arvata, et ka lähiaegadel midagi põhjapanevat juhtub, kui võib olla välja arvata poliitikute mõtted kullaga kauplemine ja tulevikus võib olla ka arveldamine üldse ära keelata.

Toomas

Kuidas tunda ära, kas kuld on ehtne?

Selleks on olemas keemilised analüüsid, kuid kuldmüntide puhul on vaja vaadata mündi diameetrit, paksust ja kaalu, ning kui need kolm parameetrit vastavad normile, siis on tegu kullaga. Lisaks on võimalik tellida analüüs Proovikojast.

Kas peaksime rohkem välja näitama avatud dialoogi tugevamate ELi riikidega (senisest väiksema piirkonnaga) ühisraha suhtes?

Dialoogi võib ikka pidada, kuid oluline on kõigepealt enda jaoks ära fikseerida millised peavad olema rahasüsteemi põhimõtted. Eelkõige pean oluliseks, et raha oleks tagatud. Sel juhul ei oleks probleem, kui see oleks väiksemas piirkonnas kui praegune euro. Kardan aga endiselt, et arusaamine, et raha ei tohi tekitada õhust ei jõua enne otsustajate teadvusse, kui hüperinflatsioon on täiega käimas. Endiselt arvatakse, et rikkus saab tekkida numbrite lisandumisest, mitte tööst.

Kaspar

1) Kas Te mitte ei arva, et raha avaldub valel kujul (kulla hind tõuseb)? Kui kuskile läheb raha juurde, siis see tähendab paraku seda, et kuskilt tuleb raha ära. Meie majandustest üle maailma kaob raha ja avaldub teisel kujul a´la kulla hinna kallinemine jne. 2) Kuidas näeks elu välja, kui kuld oleks raha/vahetusvahend? Kui majandus näiteks tõuseb ja raha teenitakse juurde, siis kulda on ju reaalselt maailmas piiratud kogus või arvate, et praegune mudel laenuandmisest on vale (reaalselt ju juurde ei looda rahasüsteemi)? Kullaga oleks see veelgi keerulisem.

Kulla hinna tõus tähendab tegelikkuses raha väärtuse langust. Ehk teiste sõnadega inflatsioon ei ole mitte hindade tõus, vaid lihtsalt raha väärtuse kukkumine.

Mis puutub praegusesse rahasüsteemi, mis põhineb laenude andmisel, siis pean seda tõepoolest põhimõtteliselt valeks. Õige süsteem oleks see, kus raha oleks tagatud ja elektroonilist raha saaks alati ümber vahetada reaalvara vastu. Kullaga tagatud raha puhul ei oleks sugugi vaja kullas arveldama hakata, piisaks sellest, kui on teada, et arvel oleva raha saab alati soovi korral kulla vastu vahetada. Pangakaardid peavad alles jääma.

Mis seis on teie arvates globaalses majanduses kuue kuu pärast?

Olukord on keerulisem ja halvem kui praegu. Poliitikud üritavad endiselt leida poliitilisi lahendusi, et surnut ellu äratada (ehk raha mida enam ei ole ja mis on ära kulutatud mingi poliitilise hookus-pookusega juurde tekitada) ja ajakirjandus haarab kinni igast positiivsest uudisest, et kirjutada, et kriis hakkab varsti mööda saama. Räägitakse, et kriisid tulevad ja lähevad, kuid süvaanalüüse Kondratjevi majandustsüklite ja raha olemuse üle veel ei toimu. Need hakkavad aset leidma hiljem.

lumi

Kas kullamull on lõhkemas või kuidas iseloomustaksid toimunut eelmise nädala languse kohta? Teatavasti suleti SEB panga poolt Tavidi konto/d kahtlustades rahapesus, kas skandaal on arenenud mingis suunas?

1.Mullide koha pealt on palju teadmatust. Mulliga on tegemist juhul, kui mingi varaklassi hind langeb ja ei tõuse vanale tasemele 10 või rohkem aastat. Näiteks Jaapani aktsiate mull. 1990 oli Nikkei indeks üle 39000 punkti. Tänaseks on see alla 9000 punkti. Möödas on 20 aastat ja varast on järgi ainult 25%. Teine näide mulli kohta on NASDAQ. Tipus oli see 5000 punkti ringis, nüüd 10 aastat hiljem on see 2500. Pool rahast on hävinud. Kulla puhul ei ole oodata suuremat hinnalangust enne, kui finantskiis on lõppenud. 10-30% hinnalangusi tuleb ikka ette. Näiteks paar aastat tagasi ületas kuld 1000 dollarise hinna, kuid langes sealt 30% 700 dollari kanti. Praeguseks on kuld 1000 dollarist 80% kõrgemal. Selliseid korrektsioone tuleb ka edaspidi ja loomulikult kaasnevad nendega artiklid, mis kuulutavad kulla mulli lõhkemist. Huvitav, et pankurid, kes ei näinud ette kinnisvara mulli ja NASDAQi mulli näevad nüüd kullamulli…

Nii, et kullamulli praegu veel ei ole. Enamus fondidest hoiab kullast eemale, ükski pankur ei soovita kulda osta, massilist kulla ostmist pole. Ükski taksojuht ei kipu veel kulda ostma. Võrrelge oma tutvusringkonnas kulda investeerinud inimeste arvu kinnisvara jaoks raha laenanud inimeste arvuga. Kui esimene arv ületab teist siis hakkab mull liginema.

2. AS Tavidit ei ole kordagi kahtlustatud rahapesus. Miks SEB meie kontod sulges, tuleb nende endi käest küsida. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis võeti see otsus vastu Rootsis ja eemalt asjasse süvenemata on lihtne vigu teha. Olen endiselt veendumusel, et see oli kahetsusväärne eksitus ja mitte tingitud sellest, et me oleme neile konkurendid ja meie tegevus vähendab nende kasumit.

Risto

Kas Eesti valitsus on teinud vea, andes pensionifondid juhtida kommertspankadele, kes on suure osa pensionirahast tänaseks ära hävitanud? Kas poleks õigem hoida pensionivarasid Eesti Pangas kulla ja teiste väärismetallide varudena?

Jah, see on suur viga, see oli kasulik aktsiadiileritele ning pankadele, sest sundis kõik kodanikud läbi pensionifondide aktsiateomanikeks hakkama. Seda saaks veel parandada, kuid kahjuks on praegu pensionifondidel Eestis keelatud hoida vara füüsilises kullas. Igal pool see nii ei ole, näiteks üks Texase Ülikooli investeerimisfond ostis selle aasta algul miljardi dollari eest kulda ja laskis selle kullakangidega kohale tuua.

Kahjuks on ka Eesti valitsusel psühholoogiliselt praegu väga raske midagi muutma hakata, isegi juhul, kui nad ka mõistaksid, et pensionivara kullas hoidmine oleks kasulikum. Sest kollektiivsed mõttemustrid ei luba seda ja töötaja, kes selle ideega lagedale tuleks võidaks lahti lasta.

Indrek

Kui suurtes võlgades olevad riigid ei suuda omi võlgu ära maksta ja ainus lahendus on neile hüperinflatsioon, kas siis neil, kes on enne seda pangast laenu võtnud, on ka kergem oma võlga tasuda? Kui raha kaotab kümme korda oma väärtusest, siis sisuliselt saab lanult ühe nulli maha võtta!?

See ei pruugi nii olla, tõenäoliselt tõusevad koos inflatsiooniga ka intressid. Kui meenutada 1980ndaid USA-s, mil inflatsioon oli kahekohalistes numbrites, siis laenuintress oli ligi 25%, mis tähendas seda, et 4 aastaga tuli ainuüksi protsentidena ära tasuda laenu enda summa. Reaalsuses tähendas see tagatisest ilma jäämist ja pankrotti.

Urmas

Milliseid erinevaid meetmeid on riigid läbi ajaloo kasutanud, et takistada inimestel kulla ostmist.

1720. aastal keelas John Law inimestel omada üle 500 liivri metallaraha. Talle oli vajalik, et kõik arveldaks paberrahaga, sest siis sai jätkata selle lõputut trükkimist. Selle seaduse kohta ütles Voltaire, et see oli kõige ebainimlikum seadus, mis üldse kunagi on vastu võetud. Kogu see rahanduskriis lõppes pool sajandit hiljem Prantsuse revolutsiooniga. 1930-ndatel keelas Roosevelt USA-s inimestel kulla omamise ja kõik pangaseifid avati maksuameti juuresolekul ning kuld kuulus riigile müümisele riigi poolt määratud hinnaga. N-Liidus ei olnud võimalik kuldmünte omada. Läbi ajaloo on õnnestunud riikidel ajutiselt kulla, kui raha tähendust vähendada, kuid hiljemalt ühe-kahe põlvkonna pärast on võimalik olnud lastel ja lastelastel oma vanemate vara ikkagi kasutada

Virgo

1. Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et praegune rahandussüsteem kukub lõplikult kokku hiljemalt 2015. aastal. Kas Eesti-suurune riik tänapäeval üldse saab olla majanduslikult iseseisev (meenutades omaaegset IME-projekti)? 2. Mida arvate nn. alternatiiv- ehk kogukonnarahadest? 3. Kas Teie arvates saaks toimida kogu planeedil ainult üks valuuta?

Arvan et saab olla iseseisev. Me ei saa teostada kosmoseuuringuid ega ehitada tuumapomme, kuid ära majandada suudavad ka meist väiksemad riigid.

Mis puutub alternatiivrahadesse, siis suhtun nendesse äärmiselt soosivalt. Ühe teadlase uurimus väidab, et rahandussüsteem on praegu loodusseadustega vastuolus, mis tähendab seda, et puudu on variatiivsus, kuid efektiivsus on viidud maksimumini. Looduses on aga edukad need süsteemid, kus variatiivsus ja efektiivsus on taskaalus. Variatiivsus tähendaks panganduses erinevate rahasüsteemide ja pangandusmudelite konkurentsi ja efektiivsus on kasumlikkus. Pangad on väga kasumlikud kuid konkureerivate süsteemide puudumise tõttu väga haavatavad.

Ühe valuuta tomimine oleks arengu seisukohalt hävitav. Ta oleks lühiajaliselt efektiivne kuid pikaajaliselt inimkonnale katastroofiline.

Lauri

Kas plaanite vahendamisega ja spekuleerimisega teenitud raha ka näiteks tootmisesse ja eesti hüvanguks investeerida?

Jah, see on hea küsimus. Kahjuks on kirjutatud palju raamatuid raha teenimisest, kuid mitte sellest kuidas raha kulutada nii, et see inimkonnale kõige kasulikum oleks. Mind huvitab eelkõige inimeste psühholoogiline ja vaimne areng ning selles valdkonnas plaanin ka edaspidi oma energiat suunata.

Pons

1. Missuguseid (kultuurilisi jms) huvitavaid erinevusi olete kogenud äri ajamisel teistes riikides? 2. Teie kaks peamist õppetundi, mille ettevõtlusega tegeledes saanud olete?

Iga riik on täiesti erinev. Soomlased räägivad pikalt, Rootslased tahaksid lõputult istuda nõupidamisel ja läbirääkimisel ning kohvi juua ja pirukat süüa, aga otsuseid ei kipu seal eriti kiiresti tulema. Bulgaarias ollaks aga valmis lõputult töötama, et õnn lõpuks ka nende õuele tuleks.

Üks õppetund on see, et mitte kunagi ei ole mõne töötajaga töösuhet lõpetatud liiga vara, ikka on oodatud et midagi muutub ja läheb paremaks aga tavaliselt ei lähe.

Teine õppetund on ka lihtne – ära usalda tarku majandusteadlasi vaid omaenda loogilist mõistust. Kahjuks on Majandusteadus ainuke teadusharu, kus sa võid kuulsaks saada ilma et sul kordagi õigus oleks

Toomas

Mis on need mehanismid, mis aitaksid Eesti majandusel uue kriisi valguses toime tulla ning kas kuld võiks olla üks indikaatoritest?

Need on eelpool ära toodud. Tasakaalus eelarve, madalad maksud, rahasüsteemi tagatus (soovitavalt kullaga).

lill

Tere, Mind huvitaks paar sellist asja, et 1. Millal ja milline saab olema mõju Eestile seoses hiljuti toimunud taaskordse langusega? 2. Millises pangas on Teie pension? 3. Mida te arvate LHV uutest pangakaartidest, on see mõtekas? 4. Mil määral ootab Eestis ees taas tööpuudus? 5. Kas hetkel on mõistlik soetada pangalaenuga kinnisvara ja kui ei siis kas näiteks kahe aasta pärast oleks mõistlikum? Tänud

Praegu toimuv on kõik suure kriisi osa. 2008. aastal alguse saanud kriis ei ole lõppenud, sest ühtegi kriisini viivat põhjust ei kõrvaldatud. Eestile tähendab see kriis seda, et inimesed muutuvad vaesemaks. Keegi peab kinni maksma võetud laenud ja pankade kasumid. Need makstakse kinni läbi inflatsiooni ja elatustaseme languse. Iseeenesest mõista on see ülemaailmne protsess ja seni, kuni me oleme seotud euroga, ei saa sinna midagi parata.

Ma ei usu et ma eesti riigilt pensioni hakkan saama.

ronald

Mis valuutas Teie oma raha hoiate? Viimasel ajal räägitakse palju Norra krooni investeerimisest, mis on stabiilsem kui euro.

Hoian kogu oma vaba raha füüsilises kullas, nii kuldmüntides ja plaatides. Samuti hoiame AS Tavidi vaba raha füüsilises kullas. Kulla puhul on tegemist inflatsiooni kindla ja poliitikutest sõltumatu rahaga, kuigi inimesi üritatakse vastupidises veenda. Kardan et ka Norra kroon jääb tormi kätte mis meid ees ootab

Bernard

Mida teie soovitaksite USA-l teha, et oma võlga vähendada?

Eelarve tuleb viia tasakaalu ja Ron Paul valida presidendiks

ennustaja

2012 USA presidendi kanditaat Ron Poal propageerib kullastandardi taastamist. Kui USA peaks tagasi minema kullastandardile, mis te arvate, palju võiks maksta unts dollarites 2013.

1 unts kulda on alati 1 unts kulda. 1930-ndatel maksis Ford 20 untsi kulda ja maksab praegu 20 untsi kulda. Üks unts kulda oli 100 aastat tagasi töölise kuupalk ja on seda ka praegu. Hea ülikond maksab alati pool untsi kulda.

mida loete

Kust saate oma igapäevase info? Milliseid Eesti ja välismaiseid ajalehti/portaale/analüüsilehekülgi jms külastate?

http://theeconomiccollapseblog.com/

http://www.kitco.com/

Inimene ja universum

2011-07-14T09:11:00.000-07:00

Täna arutlen ma inimese kohast universumis, just nimelt universumis, sest kosmilisel skaalal oleme imeväikesed. Kui võrrelda inimest galaktikate ja metagalaktikatega, oleme väiksemad kui tolmukübe. Aga kui hakata inimest võrdlema mikromaailma – aatomite-elektronide ja kvarkidega, oleme nende suhtes ise justkui galaktikad.

Tundub, et me asetseme universumi keskel: on meist palju väiksemaid objekte, kus toimuvad mõistmatud mikroosakeste protsessid, nagu kvantfüüsika meile räägib, ja on meist palju suuremaid ja tundmatuid objekte, nagu näiteks must aine, millest koosnevat eri allikate alusel kuni 90 protsenti universumist. Ja sealgi toimuvad inimmõistuse piire ületavad tundmatud protsessid, nagu Suur Pauk ehk universumi algus või kvasarite teke.

Mis me siis oleme, kas looduse kroon, evolutsiooni tipp ja suursaavutus, ainulaadsed olendid universumis või hoopis arengu ummiktee, liik, kes hävitab oma keskkonda ja ühes sellega iseennast? Kas me oleme universumi kõige targemad olevused või parasiidid maa peal, kes ei mõista, mismoodi nad end hukatusele määravad?

Paraku kipun ma inimkonda võrdlema viimasena mainitutega. Pidada ennast universumi ja looduse krooniks on ülim enesekesksus. Me ei tea isegi seda, kust me tuleme, kust on pärit meie mõtlemisvõime, mismoodi on toimunud inimese areng ja kuhu areneme järgnevatel aastatuhandetel. Aga fakt on see, et kui me ennast lähema paarisaja aasta jooksul ei hävita, muutume kindlasti. Nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt.

Aga praegu oleme justkui peatükk juhuslikult avatud raamatust. Me ei tea midagi oma minevikust, mälu ei ole rohkem kui viimased 6000 aastat ja meil puudub vähimgi ettekujutus tulevikust. Igasugustes ettevõtetes ja asutustes on tulevikuvisioonid, kuid milline on inimkonna visioon? Seda pole. On ainult lakkamatud vastuolud ja sõjad. Tundub, et me oleme ikka justkui väikesed lapsed, kes avastavad, et nad suudavad maailmas midagi muuta, ja siis hakkavad mürama, andmata endale aru oma tegevuse tagajärgedest.

Aga mis on inimkond kosmilisel skaalal? Peaaegu mitte midagi. Kui inimkonda poleks või ta häviks, ei muutuks midagi. Samamoodi põleksid päikesed, tekkiksid galaktikad ja jätkuks universumi paisumine.

Väga raske on leida inimkonnale tähendust kosmilisel skaalal. Ainult ühel juhul oleks sel väga suur tähtsus. Kui kogu universumis oleks elu tekkinud enneolematu kokkusattumise tõttu ainult Maal.

Kui ülejäänud kosmos, miljardid tähed ja planeedid nende juures oleksid kõik absoluutselt elutud, oleks inimkonnal väga suur vastutus. Kuid iga loogiliselt mõtlev inimene peaks jõudma järeldusele, et inimese pidamine unikaalseks kogu universumis on väga primitiivne ja enesekeskne lähenemine.

Kuid niisama algeline on inimese pidamine looduse kroonikski. Tõsi, inimene on teadaolevatest ainuke olend, kes on võimeline abstraktselt mõtlema, kasutab suhtlemiseks üle 100 000 sõnast koosnevat keelt ja on kindlalt suurima ajumahuga olevus. Kuid me ei tea endast mitte midagi, kasutame oma aju endiselt peamiselt primitiivsete materiaalsete vajaduste rahuldamiseks.

Meie sotsiaalsed süsteemid on sarnased muude imetajate kooslustega. Karja juht (mõni poliitik, kelle nime võite siia ise panna) püüab saada privileege ja hammustada suuremat lihatükki (mõtleb pigem enda valimisedule kui riigi arengule).

Me ei tea midagi enda sees olevatest protsessidest. Võime neid kirjeldada, kuid meil pole aimu, mis jõud neid käivitavad. Teame, et suudame seedida toitu efektiivsemalt ja toota kemikaale paremini kui kõige võimsam keemiatehas. Suudame kehatemperatuuril lõhustada toitu üksusteks. Tehaski suudaks seda, kuid mitmetonnise rõhu ja paarisajakraadise temperatuuri abil.

Meie aju on efektiivsem kui maailma kõige paremad ja kiiremad arvutid. Seal asuvail 100 miljardil neuronil on igaühel ühendus 10 000 neuroniga läbi sünapsite. See teeb kokku kümme astmes viisteist sünapsit - 1 000 000 000 000 000 (pool miljardit sünapsit kuupmillimeetri kohta). Sellise võimsusega arvutit ei paista lähiajal kuskilt.

Siinkohal ei tohi segi ajada arvutitesse talletatava staatilise informatsiooni hulka inimaju dünaamilise toimimisega. Evolutsioonil pole siiani vaja olnud meeles pidada tuhandeid lehekülgi entsüklopeedilist teksti või “Harry Potteri” raamatuid. Kuid on inimesi, kes suudavad peast ette lugeda kõik, mida nad on korra lugenud. Meie ajul on see võime olemas, aga seni välja arendamata.

Ühesõnaga, me oleme väga võimsad, aga me ei tea, kui võimsad oleme, ega ole ise teinud ennast selliseks. Järelikult ei saa me seda au enda peale võtta.

Aga ikkagi oleme eluslooduses ainult tolmukübe. Kui vaadata inimkonna massi ja võrrelda eluslooduse kogumassiga, moodustab see alla ühe triljoni triljondiku. Me oleme kogu elusloodusega võrreldes eikeegi ja ma kaldun arvama, et elusloodus on meist pikemas perspektiivis targem.

Inimkond ei elaks üle tuumatalve, aga loodus tõenäoliselt küll. Peaaegu iga globaalkatastroof pühiks inimesed maamunalt ja meie paljukiidetud mõistusest oleks vähe abi, kui hiidmeteoriit kukuks Vaiksesse ookeani ja üle maailma käiks 80meetrine tsunami. Võib-olla kõrgmäestikes jääksid inimesed ellu. Aga kui sellega kaasneks paarsada aastat pimedust, kui tolm varjutaks päikese, oleks see juba kahtlane.

Üks teooriaid pakub välja, et inimese kõrgesti arenenud mõistus on justkui üleliia arenenud lihas või organ. Nii nagu elevandil on üliarenenud lont, kaelkirjakul pikaks veninud kael, tigudel hea ja tugev maja, mida kaasas kanda, ussidel mürk, millega ründajat tulistada, kirbul lihased, millega hüpata oma kehast sadu kordi kõrgemale, ja nõgesel kõrvetamisvõime, et ebasoovitavaid olevusi eemale peletada, on inimesel mõtlemine arenenud kõige tugevamaks küljeks ja eristab teda ülejäänud loodusest. Rohkem ei midagi.

On selge, et ellujäämise kohalt ei anna mõistus meile mingeid eeliseid. Kui tänapäeva loogiline ja edukas inimene panna kõige liigirohkemasse ja elu kõige rohkem soosivasse keskkonda, näiteks Amazonase džunglisse, ei saaks ta tõenäoliselt omale toidu hankimisega hakkama ja oleks sealsetele ülejäänud elukatele pigem lõunasöök kui selle kauni looduse kroon.

Ma ei taha öelda, et inimene kui selline on väärtusetu, pigem vastupidi, nii inimkond kui iga inimene on ainulaadne, aga ma kutsun üles mõtlema meie seostele muude liikide, universumi ja mikromaailmaga. Nägema ennast osana tervikust.

Mõistma, et meie erilisus on ainult üks erilisusi ülejäänud erilisuste kõrval. Seda võib nimetada Maslow’ järgi eetiliseks teadvuseks. Ja sinnapoole tasub püüelda rohkem kui materiaalse maailma suunas.

USA võlakriis pöörab maailma pea peale

2011-07-13T11:34:00.000-07:00

Ajalehed on täis artikleid Kreeka olukorrast. Kuid peale Kreeka on olemas veel maailma nn superriik USA, kus olukord kipub minema veel halvemaks, meenutab Tavidi nõukogu esimees Alar Tamming.

Kui me tahame mõista, mis seal toimub ja mis saab edasi, tasub vaadata nende ennustusi, kes nägid ette nii 1989 aasta kriisi USAs , Nasdaqi kokkukukkumist 2000ndatel, kinnisvarakriisi ja Lehmann Brothersi kukkumisele järgnenut. Analüütikud, nagu Peter Schiff, Doug Casey jt, ennustasid ette ka seda kriisi ja on ühel meele selles, mis hakkab edasi saama. Kuna nad ei tööta panganduses ega valitsuses, kordub sama olukord, mis eelmiste kriiside ajal ehk teiste sõnadega: nende hääl jääb hüüdjaks kõrbes ja endiselt korratakse mantrat, et kriis tuli ootamatult.

Alustuseks natuke fakte – USA riigivõlg on praeguseks üle 14 triljoni dollari ja see on kasvanud viimase kolmekümne aastaga üle 14 korra. Kui 1 triljoni suuruse riigivõla tekkeks kulus 350 aastat ja selleni jõuti aastaks 1974, kusjuures selle aja jooksul ehitati üles maailma võimsaim riik, siis järgneva 38 aasta jooksul on suudetud end mähkida lootusetusse võlaorjusesse ja viidud riik enneolematusse kriisi. Aastatel 2007–2010 suurenes SKP 4,26% ja riigivõlg 61%. Arvud, mis peaksid tekitama õudust juba igas majandustudengis.

USA on jõudnud olukorda, kus igast kulutatud dollarist 41% on laenatud. Kulutuste jätkamiseks laenab valitsus 2 miljonit dollarit minutis ning riigivõlg suureneb 4 miljardit dollarit päevas. Võrdluseks, Kreeka avaliku sektori võla suurus on 340 miljardit eurot ja kui juba see tekitab Euroopas enneolematut turbulentsi, siis USA olukord läheb mõistusele aktsepteeritavatest numbritest täiesti väljapoole.

Siinkohal tekib kaks küsimust: kuidas on saanud selline olukord tekkida ja mis saab edasi? Esimesele küsimusele andis vastuse juba Charles de Gaulle, kes ütles, et USA naudib maailmas enneolematut privileegi: saab oma välisvõlga arvestada oma riigi valuutas ehk dollaris, ja see võimaldab kulutada rohkem, kui teenitakse. Iga dollar, mis maailmas ringleb, on pärit USAst ja selle eest on teistest riikidest vastu antud reaalset rikkust või kaupa. Seni, kuni dollar maailmas ringleb ja USAsse tagasi kaupa otsima ei liigu, saab USA justkui tasuta kätte dollari eest ostetud kauba midagi vastu andmata. Loomulikult on see hästi lihtsustatud näide, aga kui Eesti laenaks ka ühe inimese kohta sama palju kui USA ja seda tagasi maksma ei peaks, võiks Eesti riigieelarve olla ligi 5 miljardit eurot suurem. See tähendab, et ühe aastaga saaks valmis ehitada nii tunneli Saaremaale, kiirtee Tallinna ja Tartu vahele ning raha jääks ka riigiametnike preemiateks ja kreeklaste toetamiseks.

USA olukord ei ole jätkusuutlik. Tulebki aru saada, et USA rikkus ei ole pärit mitte heast ja pingelisest tööst, vaid eelkõige laenamisest. Varsti kaunistavad ajalehtede esikülgi hüüdlaused USA võla tasumise võimatusest ja ilmuvad pikad kommentaarid, kuidas olukord sai ootamatult juhtuda.

Mis saab edasi? USA-l on praegu kolm võimalust. Esiteks, võlad ära maksta. Teiseks, kuulutada riik pankrotis olevaks ja kolmandaks vabaneda võlgadest hüperinflatsiooni abil. Ajalugu näitab, et esimene võimalus on välistatud, teist võimalust on võimalik kaaluda, kuid see tooks kaasa rahvarahutused ja üle jääbki ainult kolmas. See on ka stsenaarium, mida maailm on kõige rohkem läbi käinud. Maailma rahanduse ajalugu on kutsutud ka inflatsioonide ajalooks, eriti valitsuste esile kutsutud ja valituste kasuks toimuvate inflatsioonide ajalooks. Mike Hewitt on analüüsinud 21 hüperinflatsiooni 25 aasta jooksul ja ei näe ühtegi põhjust, miks USA ei peaks olema järgmine, sest kõik alused hüperinflatsiooni käivitumiseks on olemas.

Hoolimata sellest, kas uue finantskriisi käivitaja on USA või Kreeka, saab see olema ülemaailmne. Maailm on liiga tihedalt finantsiliselt seotud, et keegi saaks kaosest tervena välja tulla. Doug Casey nimetab praegu alles algusjärgus olevat kriisi kõige tähtsamaks sündmuseks maailmas pärast Prantsuse revolutsiooni ja väidab, et see pöörab kogu maailma pea peale.

Ka kriisi lõppu saab ette ennustada. Paremaks hakkab minema hetkest, kui majanduses tunnistatakse reaalsust ehk pankrotti lähevad pangad kes on n-ö liiga suured, et pankrotistuda, lisaks käiakse lõpuni hüperinflatsioon, mis lõpeb rahareformiga ja dollarite väärtusetuks muutmisega. Seni, kuni protsessi edasi lükatakse, jätkub uute “ootamatute” kriiside esilekerkimine.

Intervjuu Eesti Päevalehes 4 juuli 2011

2011-07-13T11:18:00.000-07:00

Räägime kullast, mis on teist jõuka mehe teinud…

Kuld on üksnes viimaste aastate teema. Kakskümmend aastat oleme teeninud 20–30% omakapitali tootlust aastas, see pole tulnud järsku.

Legendaarne investor Warren Buffett ütles hiljuti, et kulla puhul on hämmastav, kuidas inimesed ikka veel usuvad toorainesse, mille hind lööb rekordeid. Kui võtta kogu maailma kuld kokku ja teha sellest kuubik, siis oleks selle kaal umbes 170 000 tonni ja külje kõrgus 20 meetrit. „Võtke redel ja ronige selle kuubiku otsa ja mõelge, et olete maailma kuningas.” Buffett pidas kulla ostmist kellegi veelgi rumalama otsimiseks. Ka teine kuulus mees George Soros on teatanud, et keeras kullale selja. Mis mõtteid see teisse sisendab?

Tegelikult on vastupidi, kulla hinna tõus on alles ees. Inimesed ei usu kulda, sest neil on automaatne usk valitsusse ja kehtivasse võimu. Inimestel pole vähimatki aimu raha tekkimise mehhanismist. See, et Buffett nüüd kulla kohta nii ütles, tähendab, et ta hakkab aru saama, et tema vara võib hävida.

Kullamull on selleks hetkeks tekkinud, kui kuskil sünnipäeval küsite tuttavate ja sõprade käest ja selgub, et kullaomanikke on rohkem kui kinnisvaralaenu omanikke.

Raha väärtus kukub kolinal?

Vene rubla kokkukukkumist oleme ise näinud. Kõik sõltub poliitikutest, kuid suure tõenäosusega liigutakse praegu hüperinflatsiooni poole. See hävitab võlad ja hävitab varad. Ja siis tuleb uus algus.

Riigid on päästnud küll pankasid ja tööstusi, aga võlg on alles jäänud. Likviidsuskriisi lahendamiseks on hakatud raha juurde paiskama. See aga tekitab inflatsiooni, mis omakorda läheb ühel hetkel üle hüperinflatsiooniks, mis laheneb rahareformiga. Seekord saab see olema ülemaailmne. Kriis tähendab, et kogu rahasüsteem on vastu taevast lennanud. Seda tähendabki.

Olete viidanud, et maailmas pole oodata tormi, vaid viienda kategooria orkaani. Kui lähedal oleme me sellele, et raha muutub lihtsalt makulatuuriks?

Paberraha pikaajaline väärtus on absoluutne null.

Inimestel on aju pestud, justkui oleks elektroonilisel rahal väärtus. Pangas olev raha on hoopis lihtsamini hävitatav. Seni pole olnud elektroonilise raha krahhi, aga see tuleb igal juhul. Võnkeid juba näeme ja asi on tunduvalt hullem, kui välja paistab. Praegu kirjutatakse palju Kreekast, aga Itaalia ja Hispaania kukuvad samamoodi.

Mida see kriis tavalisele inimesele tähendab? Mis siis õieti juhtuma hakkab?

Tavalisele inimesele tähendab see, et säästude eest saad mingil hetkel osta palju vähem kui praegu. Teiseks läheb võetud laenude teenindamise intress väga kõrgeks. Näiteks 1980 oli Ameerikas intress 20–25%, iga nelja aastaga pidid laenusumma ainuüksi intressina ära maksma.

Näiteks Ameerika või Kreeka puhul on kolm valikut. Esimene valik on võlad ära maksta. Teine on tunnistada pankrotti. Ja kolmas on kaotada võlad hüperinflatsiooni kaudu.

Kõige reaalsem on siis hüperinflatsioon?

Jah.

Millal laks käib?

Sõltub poliitilistest otsustest. Poliitikutel on veel püssirohtu. Võimalik on pikendada laenude tähtaegasid, vähendada pankade kapitali adekvaatsust kümne protsendi pealt kahe protsendi peale. Mulli on võimalik veel suuremaks ajada. Mida kiiremini tulevad lahendused, seda valutum on.

Igal juhul käib peagi pauk?

Kui ma üldse majanduses milleski sada protsenti kindel olen, siis selles küll täiesti. Kui rong on ühe kilomeetri kaugusel seinast ja kihutab sada kilomeetrit tunnis, siis võid jõuda küll aeglustada, aga vastu seina põrutad ikkagi.

Tegelikult hakkab asi pihta Ameerikast. Euroopa puhul on veel võimalik laene korstnasse kirjutada, aga Ameerikas on hullem. Seal trükitakse raha lihtsalt juurde. Enneolematu luksus – nad saavad välisvõlga noteerida välisvaluutas. Ameeriklase rikkus ei tule sellest, et ta rabab tööd teha nagu Papa Carlo, vaid sellest, et kogu maailm kasutab dollarit. Hiinlane on see, kes praegu töötab. Ameeriklane töötas 19. sajandil ja sai rikkaks. Hiinlane on nüüd see, kes töötab ja järgmiseks sajandiks saab rikkaks.

Aga ikkagi, millal see suur pauk siis käib?

Ajafaktorit on kõige keerulisem öelda, sest protsessid võtavad aega. On ennustusi, et juba sellel sügisel tuleb tõsiseid jamasid. Aga igal juhul on väga raske uskuda, et aastani 2015 välja venitatakse.

Ükskõik kas nimetame seda puhastumiseks või suureks pauguks, igal juhul peavad inimesed elatustasemes sel juhul palju järele andma. Kui palju?

Võin öelda, mida hüperinflatsioon firmadele tähendab. Näiteks ajaleht. Ta ostab paberi, trükib sinna midagi peale ja müüb maha. Selle eest saab leht raha, mille eest saab osta rohkem paberit, mida rohkem müüa. Ta ostab paberi, trükib sinna peale, müüb ära, saab rohkem raha, aga selle eest saab ta nüüd järsku vähem paberit osta kui enne. Kui iga äritsükkel toodab kahjumit, siis sellepärast seda ei tehta ja sellepärast toodetakse veel rohkem kahjumit. Käivitub tagurpidi spiraal.

Kõik see tähendab väga tugevat elatustaseme langust. Kui ameeriklane teenib 40 dollarit tunnis ja hiinlane neli dollarit, siis kuskil keskel peaksid nad kokku saama. Nii et kaotame poole võrra.

Just hakkas jälle töökohti tekkima, palk püsima. Ja nüüd selline trööstitu jutt?

Ei ole trööstitu. Kaoseteooria järgi jõuabki süsteem alati kriitilise piirini ja kui sellest läbi minna, siis see korrastub. Saad hakkama probleemidega, millega enne hakkama ei saanud. Aga kriisi ei saa vältida, see on arengu vältimatu osa.

Inflatsiooniajastul tõusis Zimbabwe börs üle 30 000 protsendi. Aga see ei tähenda, et elu läheb paremaks. Palgad tõusevad, aga ostuvõime väheneb. Hinnatõus kestab täpselt sinnamaani, kuni suuremad pangad pankrotti lähevad. Kui pangad on raha lollisti välja laenanud, siis nad lähevad pankrotti. Seejärel lähevad pankrotti suured firmad, kes hoiavad raha pangas. Sedasi toimub seni, kuni süsteem puhastub.

Kas Kreekat saab praegu üldse uskuda?

See on naeruväärne teema. Võtad Swedbankist laenu ja ei jõua seda maksta. Siis võtad uue laenu ja maksad sellega eelmise ära. Et seda omakorda katta, siis võtad BIG-ist laenu. Lõpuks võtad sama loogika järgi kõll-kõll-laenu ja jääd sellega hätta. Siis küsid sõbra käest usalduse peale. Loomulikult tahaks ta aidata. Loomulikult tahavad praegu poliitikud Kreekat aidata.

Igasugused abipaketid on saatanast?

See on teie väide (naerab laginal – toim).

See on küsimus.

Toredad terminid… Abipaketid, võlgade restruktureerimine, deprofileerimine, ettevõtte saneerimine. Saneerimine ju tähendab, et oled ettevõttesse pandud rahast ilma. Abipakett ongi abi. Kui arvestame tulemusega, siis võib ju seda teha.

Kas Eesti Pangal on üldse kulda?

Ei ole, ta on oma kulla maha müünud. Ostsid küll 600 kilogrammi kohustusena Euroopa Keskpanga reservi.

Eks mingil hetkel ilmselt tundus, et võlakirjad toodavad rohkem.

Nii et Tavid seljatab oma 420 kilogrammi kullaga Eesti Panka igas mõttes?

Hoiame teadlikult kõik vabad vahendid kullas, et raha mitte pangas hoida.

Ja kuld on see, mis päästaks maailma?

Lähitulevik toob suurt segadust ja rahanduslikku kaost. Teame, et oleme surelikud, aga tegutseme edasi, justkui elaksime igavesti. Võime ju ignoreerida reaalsust, aga ei saa ignoreerida tagajärgi, mis on tekkinud reaalsuse ignoreerimisest. Võime ju ignoreerida inflatsiooni, majanduskriisi. Aga ei saa ignoreerida tagajärge. Ma isegi ei arva, et kuld peaks olema see ainuke tagatis, aga igatahes peab olema reaalne tagatis.

Kui laenamine ja rahatrükkimine saaks ka tegelikult rikkust luua, siis elaksime juba ammu pudrumägedes. Keiser Nero võttis ka hõbemündid, sulatas üles, pani poole vähem hõbedat sisse ja oli kaks korda rikkam. Eks nii tehakse ka tulevikus. Ühiskondlik mälu kestab 15 aastat.

Ameerikas paistab ju ka, et töökohti tehakse juurde, on majanduskasv ja palgad kasvavad, aga tuleb vaadata üldist pilti. 90% rahast on küberruumis ning see krahh on veel läbi elamata.

Praegu on käimas kõige suurem sündmus, mis on toimunud pärast Prantsuse revolutsiooni. Praeguse rahandussüsteemiga on haaratud kogu maakera elanikkond. Nii suur on mõju.

Seitsmekümne aasta pärast vaadatakse praegust kui hulluse ajastut, kus arvati, et raha laenates saab rikkaks ja on võimalik raha muudkui juurde trükkida.

Majanduskriis ja tavaline inimene.

2011-06-08T02:26:00.001-07:00

Majanduskriis ja tavaline inimene.

Mis toimub praegusel ajal majanduses ja rahanduses. Kuidas seletada seda tavalisele inimesele. On olemas keerulised nimed ja teooriad. Misese teooria, Friedmani teooria, Keynesi teooria. Nende nimetamine artikli alguses peletab pigem lugejad minema, kui paneb neid nimesid guugeldama. See tõttu neid rohkem ei maini ja seletan lihtsalt, mis on majanduses ja rahanduses oodata. Aga oodata pole midagi head, ehk nagu juba Lennart Meri mainis on oodata verd, higi ja pisaraid. Kõik majandusteooriad võib üldistada väite alla, et iga juurdetrükitud raha vähendab ülejäänud käibel oleva raha väärtust. Ehk teiste sõnadega raha juurde trükkimise tulemusena muutub raha odavamaks ja kaubad kallimaks. Ning see protsess on praegu käimas. Hetkel suurendatakse raha hulka otseselt, näiteks Ameerikas 600 miljardiline rahasüst majanduse elavdamiseks (siinjuures tekkib mul küsimus miks tavaline inimene ei võiks oma raske majandusliku olukorra turgutamiseks paljundusmasinaga natuke raha juurde trükkida aga riik võib) kui ka kaudselt, läbi kõikvõmalike riiklike võlakirjade ja muus vormis laenu võtmise. Nimetatagu seda kuidas tahes, aga praegusel hetkel on maailmas toimumas raha hulga suurenemine. Iga mõtlev inimene saab aru, et lõputult selline olukord kesta ei saa ja selleks, et mõista mismoodi varasematel aegadel on see olukord lahenenud tuleb pöörduda ajaloo poole. Õnneks on lahendusi terve ajalugu täis, aga kahjuks need lahendused on kõik sellised, mis ajavad valitsustel ja keskpankadel ihukarvad püsti. Kui jätta kõrvale vene rubla hüperinflatsiooniline protsess, mida võidakse pidada sotsialismi lõppemise kaasnähtuseks, mitte rahasüsteemi toimise aluste eiramiseks, siis tarvitseb vaid vaadata, mis on toimunud minevikus, et mõista seda mis hakkab toimuma tulevikus. Ja et mitte koormata lugejat sajandite vanuste näidetetega alates Rooma riigist, meenutame viimast 30 aastat. Euroopas läbisid raha trükkimise läbi majandusprobleemide lahendamise ja “rikkaks” saamise laine Jugoslaavia, Poola, Ukraina, Valgevene, Bosnia Hertsegoviina, Gruusia. Ameerikas - Mehhiko, Boliivia, Argentiina, Brasiilia, Nikaraagua. Aafrikas – Angoola, Madagaskar, Mosambiik, Zair, Zimbabwe. Kuid kui raha juurde trükkimine lahendaks majandusprobleeme, siis elaksime juba ammu paradiisis. Kui eelpool loetletud riikides mõisteti, et õhust raha tekitamine lõppeb kehvasti pöörduti tagasi terve mõistuse juurde ja raha seoti kas dollari, euro või siis mõne muu stabiilse valuutaga. Kahjuks on nüüd kätte jõudnud olukord, kus need nn. stabiilsed valuutad ise läbivad sama protsessi, ainult et maailma globaliseerumise tõttu on süsteem suurem ja protsessid rohkem aeganõudvad. Praeguseks hetkeks on USA, Euroopa võlad ületanud igasuguse mõistliku piiri, kuid seda protsessi ei saa enam pidama. Küsimus on selles, kes need kinni maksab. Ja suure tõenäosusega makstakse võlad kinni raha väärtuse drastilise languse, enneolematu hindade tõusu ja elatustaseme järsu kukkumise arvelt. Väited et kohe läheb paremaks ei tööta, sest süsteemis pole midagi muutunud. Lihtsalt proovitakse võlakoormat kellelegi teisele nihutada. Euroopa riikide võlakirjad hakkavad jõudma Euroopa Kekpanga bilanssi. Ka siin on olukord terve mõistuse vastane sest, kuidas saab pank kellel on põhikapitali 5 miljardi eest osta võlakirju 80 miljardi eest. Süsteemi korrastumist ei toimu.
Mida see kõik tähendab tavalise inimese jaoks? Hüperinflatsioonid tähendavad ainult ühte, seni kogutud raha hävimist ja väärtusetuks muutumist. Kui siiani pole ajaloos olnud ühtegi erandit, siis oletus et praegune majanduskriis laheneb senise rahanduspoliitika raames, kuulub psühhopatoloogia ja luululise mõtlemise, mitte majandusteooria valdkonda. Hüperinflatsioon on pöördumatru protsess ja see lõppeb rahareformiga. Kahjuks on võimalik hüperinflatsioon praegusel hetkel veel tabuteema, ja ilmselt hakatakse selle saabudes imestama, mismoodi keegi seda ette ei näinud. Aga märgid on juba ilmsed. Ja märke tuleb jälgida mitte statistikaameti arvude vaid enda mõistuse abil. Praktiliselt kõik hinnad on võrreldes eelmise aastaga tõusnud. Ja see protsess jätkub.
Kuna antud teemal ei hakka tulema valitsuse ja ministrite soovitusi, siis peab igaüks ise vaatama, otsustama ja vastutama. Aga üldised nõuanded on järgmised, ära usalda ametlikke infokanaleid, hoia oma vara enda kasutuses, mitte pankades, hoia vara vääringus mille kohta sa arvad, et see elab üle inflatsiooniliseprotsessi. (rubla aja lõpul jätsid inimesed pudelid taara punkti viimata, et oma vara säilitada), säilita kaine mõistus, hangi informatsiooni mineviku kriiside kohta ja toeta oma lähedasi.

Rahast, eurost ja kroonist

2010-10-10T17:58:00.000-07:00

Rahast, eurost ja kroonist. (Kirjutatud veebruar 2008)

1 sajandil e.m.a olevat Cicero pidanud kõne, kus rääkis riigi ja rahanduse tomimisest. Rahasüsteemi kohta oli tal lihtne ja selge lähenemine- riigi kulud ei tohi olla suuremad kui laekuvad maksud, aga laekuvad maksud peavad samas olema madalad. See tähendab tänapäeva terminoloogias tasakaalus eelarvet. Teiseks ei tohi riik tasakaalus eelarve saavutamiseks võlgu võtta ja kolmandaks peab käibeloleval rahal olema kas kulla või hõbedakate.
Kahjuks ei suutnud Rooma riik ise neid põhimõtteid järgida ja kindral Nero pillav eluviis saatis Rooma riigi pankrotti ja pani aluse üle 1000 aasat kestnud tsivilisatsiooni hävimisele. Rahasüsteemi pankrotti minek oli aga väga tänapäevane. See toimus läbi inflatsiooni ja raha väärtuse vähenemise. Nimelt avastas Nero, et kui ta hõberahad üles sulatab ja siis uued samasugused rahad vermib, milles on poole vähem väärismetalli on ta korraga poole rikkam. Selleks hetkeks oligi, aga teatavasti ei tekki mitte millestki midagi ja võlad tuleb tasuda varem või hiljem. Rooma riigi särale järgnes Euroopas pime keskaeg.
Kui eesti 1992 aastal oma rahale üle läks oli Siim Kallase poolt juhitud Eesti pank väga ettenägelik. Eesti rahasüsteemi põhimõtted olid justkui maha kirjutatud Cicero kõnest . Rahasüsteem peab põhinema tasakaalus eelarvel, riik ei tohi võtta võlgu ja eesti kroon on tagatud saksa margaga. Kaalumisel oli ka kullastandard, kuid kuna saksa mark oli peale teist maailmasõda euroopa tugevaim ja stabiilseim valuuta, mis oli läbinud mitmeid revalveerimisi ega olnud oma ostujõust midagi kaotanud vaid ainult tugevnenud, otsustati saksa marga kasuks. Ettenägelikkust oli sel ajal piisavalt, et eesti krooni kursi muutmine teha võimalikuks mõne lobby grupi suvast, vaid see jäeti ainult riigikogu otsustada. Põhja sai minna ainult koos saksamaaga.
Kui eesti võttis suundumuse euroga ühinemisele siis algul ma tervitasin seda teed eeldades naiivselt, et kui palju tarku otsustajaid erinevatest riikidest koos, siis tõuseb selle võrra ka rahasüsteemi planeerijate kollektiivne IQ ja loomulikult lähtutakse ka üle 2000 aasta vanast rahvatarkusest. Kahjuks nii see pole. Etteantud eelarve defitsiiti ületatakse pidevalt, riigivõlad on suured ja mis kõige hullem euro pole mitte millegagi tagatud. Kõige selle üle mõeldes on mul tekkinud tõsine küsimus - miks peaks eesti üldse eurole üle minema? Rääkida suuremast stabiilsusest ja välisinvestotite usalduse tõusust on pehmelt öeldes kohatu. Mis stabiilsusest saab juttu olla raha puhul, mille aastane rahapakkumine M3 suureneb aastas üle 10 % ja millel puudub kullakate. Vaadates ajalugu on sellised rahasüsteemid varem või hiljem elanud läbi suurema tagasilöögi. Praeguseks ajaks on ülemaailmne finantskriis juba alnud ja seda üritatakse varjata nimetades olukorda ajutisteks likviidsusraskusteks. Pankadesse pumbatakse raha juurde ehk tehakse sama mille eest juba Cicero hoiatas aga Nero siiki ellu viis – käibele lastakse kattetta raha ja rahasüsteemi lükatakse järjest suuremasse inflatsioonilisse keerisesse. Erinevus Nero aegse hõberahade lahjendamisega on ainult vormiline, mitte sisuline. Kõik on rahulolematud suurte inflatsiooni numbrite pärast, kuid tõelist põhjust milleks on katteta raha trükkimine või õieti nupule vajutamisega panga kontole miljardite genereerimine ei räägi keegi. Ja kahjuks on see ülemaailmne protsess, millesse on haaratud peaaegu kõik maailma riigid. Antud süsteemi kritiseerimine on muutunud tabuks nagu oli ka tabu sotsialismi kritiseerimine N.Liidus.
Küsimus on selles, kas sellest allakäiguspiraalist on võimalik välja pääseda. Ja siinkohal tahan ma välja pakkuda eesti Nokia, idee mis oma uudse läehenemise tõttu saab kindlasti palju kriitikat, kuid mille sisusse põhjalik süvenemine tasub end kuhjaga ära. See on idee, mille on välja öelnud ameerika presidendi kandidaat Ron Paul. Tema on selgelt väljendanud, et USA peab oma rahasüsteemi tagasi viima kulla stadardile. Peale 1971 aastat, kui kulla standard kaotati on USA dollar jõudnud kollapsi äärele ja on viimane aeg taastada raha usaldusväärsus. Tahaksin siin kohal üles tõstatada debati eesti krooni sidumisest euro asemel kullaga. Kuld on teinud seda, mis peale teist maailmasõda saksa mark, ta on järjest tugevnenud. Kullaga seotud raha puhul tähendaks see inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu. Kulla puhul oleks rahasüsteem automaatselt tasakaalus, käibel saab olla ainult nii palju raha kui on eesti pangas kulda. Täiesti enneolematule tasandile tõuseks eestisse tehtavate välisinvesteeringute hulk. Pole olemas investorit, kes ei tahaks oma investeeringule kindlust ja seda suudaks kullaga tagatud eesti kroon pakkuda. Tegemist oleks olukorraga, kus eesti saaks majandusliku eelise teiste riikide ees. Eesti üleminek valuutakomiteelt kullakomiteele leiaks äärmiselt suurt vastusesisu IMF-lt, Euroopa Keskpangalt ja kõigilt teistelt kelle praegune süsteem võimaldab hästi ära elada, kuid suveräänse riigi enda otsustada peaks olema millist rahasüsteemi nad kasutavad.
Kullakomiteele üleminekul ei juhtuks tavalise inimese jaoks midagi, eesti kroonid jääksid samamoodi käibele ainult inflatsioon peatuks ja eesti pangas oleks võimalik alati oma kroonide eest saada reaalset väärtust, see on kulda. Tõenäoliselt oleks ka vajalik jätta kulla ja eesti kroonide omavaheline ümbervahetamine ainult eesti panga monopliks. See oleks valus löök investeerimiskullaga kaubitsejatele, kuid seejärel vajadus investeerimiskulla, kui raha säilitamise vahendi järele muutuks, sest kulda oleks võimalik eesti kroonide eest stabiilse kursiga saada igal inimesel keskpangast.
Peale üleminekut asuksid ka teised riigid seda ideed järgima, kuid esimestel on alati eelis. Eesti majandus pöörduks suurele tõusule ja koos majanduse kasvuga kasvaks ka inimeste heaolu, mitte ei suureneks abstraktsed finantsnäitajad. Kullakomitee puhul läheneksid eesti palgad suure kiirusega euroopa omadel e, minimaalselt euro inflatsioonikordaja võrra ja maksimaalselt lisandub sellele veel tööviljakuse kasv.
Artikli autor on veendunud, et varem või hiljem peab maailm tagasi pöörduma tuhandeid aastaid ennast tõestanud rahasüsteemi juurde. Kõigil aegadel, kui on raha olnud tagatud väärismetallidega on toiminud stabiilsed arengud. Võrdleks siinkohal 19 sajandit , mil maailma majandus õitses, üle 60 riigi olid ühinenud kullastandardiga ja ei peetud suuri sõdu, 20 sajandi algusega mil kullastandard lagunes ja maailm kisti kahte suurde maailmasõtta. Praegune süsteem saab toimida ainult seni kuni raha lisatakse süsteemi juurde ja see lõppeb paratamatult kriisi või hüperinflatsiooniga. Kas esimesena võtab kullal põhineva süsteemi kasutusele Ron Paul peale USA presidendiks saamist, Zimbabwe või Eesti pole suurt vahet, sest lõppkokkuvõttes peame me kõik ajaloolised tõed omaks võtma. Miks siis mitte olla esimeste seas.

Kulla hinna mull on veel väga kaugel

2010-10-03T01:51:00.000-07:00

Viimasel ajal on kulla hind tõusnud uutele rekordkõrgustele ja seda on hakatud võrdlema kinnisvara hinna mulliga. Käesolevas artiklis põhjendan ma miks nii pole ja miks kulla hinna mullist rääkimine on asjatundmatu ja võhiklik. Kinnisvara mulli ja kulla hinna hetkeseisu samastamine on kui võrrelda õhupalli lennukiga. - Mõlemad lendavad ja maanduvad uuesti maa peal, kuid üks kõlbab kontinentidevahelisteks lendudeks (loe majandus ja finantskriisi üleelamiseks) aga teine mitte.
Kuid alustuseks mullide tekkimisest. Ükskõik millise finantsilise vara, olgu selleks kinnisvara Jaapanis, aktsiad Saudi Araabias või tulbid Hollandis mullistumine on toimunud alati kindlat etappide alusel. Esimene etapp on see, kus siseneb nn. Tark raha. Ta siseneb vaikselt, sellest ei kirjutata lehtedes ega teatata, et on tehtud suurepärane investeering. Kui Nokia müüs ära oma televiisorite valmistamise üksuse ja kujundas ennast ümber tehnoloogiafirmaks ei ilmunud ühtegi aktsiaostu soovitust. Ükski majandusajaleht ei kirjutanud ega soovitanud osta Bulgaaria erastamisväärtpabereid, kui need maksid ühe viiendiku nominaalist, enne NASDAQi suurt tõusu oli ainukeseks mantraks USA-s Dow Jones. Kui esimene etapp saab läbi, hakkavad turule sisenema suured institutsioonid ja fondid. Nad võtavad positsioonid sisse ja kuulutavad siis maailmale, et võib olla on see hea investeering, kuid sellel ajal ei ole veel laiades investorite massides teadlikust võimalikust kiirest teenimisvõimalusest. Põhiosa investoritest on ikka kinni endistes (loe – langevates) investeeringutes ehk aktsiates ja võlakirjades. Teise etapi lõpus hakkavad hinnad kiiresti tõusma ja teadlikkus laieneb hüppeliselt, esialgu küll ainult teemaga kokkupuutuvate inimeste ehk investorite hulgas. Minnakse kolmandasse etappi ja tavainvestorite mõttemaailmas käib klikk, nad mõistavad hinna tõusu põhjuseid ja hakkavad panustama tõusvale turule. See etapp võib venida päris pikaks, kuid on vajalik eeldus neljandaks etapiks, info liikumisele laiades massidesse ehk bussijuhtide ja turvameesteni. Neljandas etapis teavad kõik, et hind ei saa langeda ja tõepoolest hind kahe ja kolmekordistub hästi lühikese aja jooksul. Järjest rohkem on rongile hüppajaid ja investorite hulk saavutab maksimumi vahetult enne kraavi sõitmist. See on siis olukord, kus kukutakse kuristikku, aga kui maapinda varjutavad pilved siis tekkib huvitav illusioon- kukkuja võib arvata et ta hoopis lendab.
Kui vaadata neid nelja etappi siis praegusel hetkel on kuld teise faasi alguses. Vaikselt enam siseneda ei saa, kuid fondide ostudest on asi veel väga kaugel. Jim Rogersi tehtud küsitluse alusel pole 76%-l finantsvarade juhtijatest mitte ühtegi kullaga seotud vara. Teine küsitlus mis tehti tavaliste investorite seas, näitas et 95% polnud iialgi kuulnud mis asi on Krugerrand, rääkimata selle omamisest või ostuplaanist. Lihtsalt igaks juhuks – Krugerrand on maailmas kõige levinuim ühe untsine investeerimise kuldmünt. Kolmandasse faasi sisenemisest, rääkimata neljandast on asi veel väga kaugel. Kulla hinna mulli faasi saab ka igaüks ise testida. Tuleb teha küsitlus oma tuttavate hulgas, kui palju on neid kes on ostnud kulda ja võrrelda inimeste arvuga, kes on võtnud kinnisvara ostmiseks laenu. Kui esimene arv hakkab lähenema teisele siis on põhjust rääkida mullist.
Käesolev kulla hinna tõus on toimunud 11 aastat, kuid kui vaadata ajalugu, siis on kulla hinna tõusutsüklid väga pikaajalised, keskmiselt 15-20 aastat. Viimane tõus kestis 1968-1982 ja oli 15 aasta pikkune. Käesolevat kulla hinna tõusu tsükli lõppu on oodata 2020 aasta paiku. See muidugi ei tähenda et kulla hind ei võiks langeda 20-30% ja mõnel aastal mitte üldse tõusta. Kuid mullide puhul toimub lõhkemine ja tavaliselt jääb järgi 5-15% algsest hinnast. Näiteks USA Dow Jones kukkus Suure Depressiooni ajal 89% oma tipust ja Jaapanis Tokyo kesklinnas langes maa hind kõige paremas asukohas peale mulli avanemist tipphinnaga võrreldes 1%-ni. Kulla hinna mulli puhul võiks oodata kulla hinna kukkumist 90%- ehk 130 dollarini untsist, aga sellist mõttekäiku praeguse maailma rahaturgudel toimuva “kvantitatiivse lõdvenemise” juures on mul lausa piinlik siia kirja panna. Aga kui praegune hind tõuseks lühikese ajaga 10 korda, siis oleks olukord hoopis teine. Ja siin jõuan ma mullidega kaasneva järgmise aspektini. Mullide graafikuid iseloomustab selline järsk välja venitatud tõus, millele järgneb sama kiire langus, tegemist oleks justkui kummipaela venitusega, mis siis tõmbub tagasi vanasse asendisse. Vaadates graafikuid nõuaks praegu sellise mustri nägemine Picassolikku fantaasialendu.
Lõpetuseks natuke ka makromajanduslikest teguritest. Siin kohal on kulla ülesanne olla maailmamajanduse palaviku näitaja. Ja palavik on järjest suurenemas, riikide võlakoormad on saavutanud enneolematud mõõtmed, rahapakkumine kõikvõimalike abipakettide näol jätkub ning esimesed märgid saabuvast “kõigile ootamatust” hüperinflatsioonist on õhus. Tõenäoliselt on järgmine finantsmaailma vapustus riikide, sealhulgas USA, võimetus oma võlgu maksta. Järgi jääb kaks teed, kas riikidel kuulutada end pankrotis olevaks või kustutada oma võlg rahaväärtuse langemise ehk lõputu rahatrükkimise abiga. Läbi ajaloo on alati valitud viimane. Kuid praegune olukord on maailma ajaloos erinev, kui seni oli hüperinflatsioonilisse keerisesse läinud riikidel (Venemaal, Zimbabwes, Mehhikos või Türgis jne. jne.) olemas olnud päästeparv, mustal turul kaubeldava dollari näol siis praegu seda enam pole ja siin kohal astub taas mängu kuld. Ehk teiste sõnadega - kulla hinna jätkuv tõus on eelkõige makromajanduslik protsess mitte spekulantide soov ja turgude juhuslik fluktuatsioon. Kahjuks on praegusesse keerisesse sisenemas kogu arenenud lääne maailm, sest kõik nad on läinud kaasa hullusega, et võlgu elamine on normaalne ja kui raha pole siis võib seda alati laenata ja vanu võlgu saab maksta ära uusi võttes. Pikaajaliselt on aga selline mõtteviis hävitav. Kokkuvõttes võib öelda, et see mis praegu toimub on USA DOLLARIL JA LAENAMISEL PÕHINEVA MAAILMAMAJANDUSMUDELI LÕPPEMINE. Kahjuks seda veel ei tunnistata aga selle protsessi indikaator on kuld ja selle hinna jätkuv tõus.

Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub?

2010-07-07T06:39:00.000-07:00

Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub?

Psühholoogias eksisteerib mõiste alateadvus. Teemasse pikemalt süüvimata võib öelda, et üks teemade ring, mis alateadvusse läheb on niinimetatud ebameeldivad teemad. Teemad, millega inimene ei taha tegeleda. Sest need tekitavad ebamugavust ja lõhuvad inimese maailma pilti ja sunnivad inimest ümber mõtestama oma seniseid arvamusi. Kuid peale inimese alateadvuse on maailmakuulus psühholoog Carl Jung toonud sisse ka termini kollektiivne alateadvus. Need on siis teemad, mida kollektiivid, on see siis rahvus, poliitiline partei või töökollektiiv ühiselt väldib puudutamast. Siia alla kuulub nii Saksamaa kus arutelud 2 maailmasõja põhjustest võivad tekitada süütundeid, siia alla kuulub Venemaa, kes samuti ei suuda veel adekvaatselt vaadata möödunud aja sündmustele, siia alla kuuluvad kõik Pekingis elavad targad hiinlased. Paraku on nii, et olenemata professorikraadist või kõrgetest filosoofilistest teadmistest läheb hiinlase nägu punaseks, kui jutuks tuleb teema, et Tiibet peaks olema iseseisev riik. Kuid ülemaailmses kollektiivses alateadvuses on praegusel hetkel ka raha teema. Kõikides maailma kultuurides ja riikides aktsepteeritakse mõtet, et need värvilised paberilipakad, millel on ühe tähtsa onu allkiri ongi raha. Ei mõelda selle üle, mis on raha olemus, või veel vähem rahasüsteemide olemuse üle. Küsimusele, kust raha tekkib ja kas ta peaks olema vahetusväärtus, väärtuse säilitaja või hoopis kaup nagu kõik teised kaubad, puudub vastus. Isegi arutelusid või filosoofilisi artikleid ei ilmu sel teemal. Kõik tundub iseenesest mõistetav. Seda et pank saab välja laenata kordades rohkem raha, kui tal on hoiuseid ei tea tavaline inimene ega spetsialist, kes töötab panga letis. Kuid iga inimene kes uurib sõna rahaloome kordisti või raha multiplikaator sügavamat tähendust ehmatab selle peale, mida ta teada saab. Kuidas saab olla võimalik et kui mina hoiustan pangas 1000 krooni siis saab pank välja laenata kordades rohkem. Aga kui see raha ei tule tagasi, mis siis saab. Ja see ongi olukord, mis praegusel hetkel panganduses on toimunud. Pangad on välja laenanud raha mida neil pole, laenud ei tule tagasi ja käes ongi kriis nimetagu seda likviidsuse puudumiseks või panga ja riigijuhtide apsakateks.
Kui nüüd minna natuke sügavamale ja jätta kõrvale ühiskonnast peale pandud mõttemallid ja eelarvamused hakkab pilt selginema, ning selgub, et kogu pangandussüsteemi põhimõte on praegusel hetkel üles ehitud nii, et kriisid ja rahasüsteemide häving on sisse programmeeritud. Läbi ajaloo on teada, et kui raha on võimalik olnud tekitada õhust või sellega, et kiirendatakse trükipresse on seda võimalust alati kasutatud. Tulemuseks on olnud hüperinflatsioonid ja raha süsteemide ning ühes sellega inimeste säästude häving. Eestis on keskmiselt iga 35-40 aasta tagant inimeste kogutud raha, mida on säilitatud pangas lihtlabaselt hävinud. Nii oli see venemaa rublaga möödunud sajandi 90-ndatel aastatel, nii oli see enne esimest ja teist maailmasõda. Ja kui vaadata maailma ajalugu, siis ilma ühegi erandita, pole ükski rahasüsteem, mille puudub reaalne tagatis, vastu pidanud ja paberraha on alati jõudnud oma õige väärtuseni, milleks on paberi väärtus. Ilma ühegi erandita. Arvamus, et euro, mis pole mitte millegagi tagatud on erand, kuulub psühholoogiliselt vaadates luululise mõtlemise hulka. Ilma ühegi kahtluseta on ka euroga juhtumas drastilised muutused, mis raputavad inimeste maailmavaadet ja ellusuhtumist. Kuid kahjuks ei saa selle vastu midagi teha. Õpitakse enamasti enda valusatest kogemustest, mitte ei lähtuta ajaloost ja tervest talupoja mõistusest. Praegune kriis on eriline sellepärast, et seekord haarab see kogu maailma ja viib rahasüsteemid kaosesse mille taolist ei ole eelnevalt kogetud. Aga nagu eelpool mainitud on sel teemal arutlemine tabu teema. Ja see on nii tabu, et maailma majandusteadlased on selle täielikult oma uurimisalade hulgast välja haaranud. Võib uurida majandust ja majanduses toimuvaid protsesse, võib majandust kritiseerida ja majandust või börsil toimuvat mõista ja ette ennustada. Kuid pangandussüsteemi aluseid teadlased ei uuri. Miks? Kui Nobeli majanduspreemia on antud 64 teadlasele, siis mitte ükski nendest pole antud panuse eest pangandusese toimuvate protsesside kohta. Miks? Vastus on lihtne – tulemuseks oleks see , et peaks tunnistama praegune pangandussüsteem on pikaajaliselt eluvõimetu ja vastuolus loodusseadustega. Süsteem, kus päevane tehingute käive ületab aastast kogu maailma majanduse kaubakäivet, läheb vastuollu terve mõistuse ja põhimõtetega, mis olid kunagi pankade tekkimise põhjuseks.
Samuti ei arutleta selle üle, et kui peale 1971 aastat kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist on Maailmapank identifitseerinud 96 panganduskriisi ja 176 rahanduskriisi. Kas nende tekkimine võib olla otseselt seotud sellega, et raha ei ole enam mitte millegagi tagatud. Vastus on jah. Kuid sellise vastuse tunnistamine nõuaks ka muutuste elluviimist, mis praegusel hetkel tänu kollektiivses alateadvuses püsivatele seisukohtadele on võimatu.
Mida siis teha. Kuigi ma ei taha anda soovitusi, sest koheselt hakatakse mind ründama, et ma teen paanikat ja tahan selle arvelt rikastuda, pean ütlema, et iga inimene peab mõtlema eelkõige enda peale. Lootus, et raha pankades säilib ja on tagatud seadusega on rajatud liivale. Neid reserve millest panganduskriisi kinni maksta lihtsalt pole olemas. Kuid praegusel hetkel on raha tekitada lihtsam kui kunagi varem. Praegu ei tekita nupule vajutusega tekkivate triljonite lisandumine tavalises inimeses erilist tunnet. See kõik viib aga hüperinflatsioonile, mis hävitab euro ja koos sellega ka inimeste kogutud vara. Ainuke soovitus, mis mina saan anda, on taas aasta tuhandeid vana. Paraku on ainult üks raha läbi kriiside oma väärtuse säilitanud. See on kuld, ja mitte elektrooniline pangas olev kuld, vaid see, mis on Sinu enda käes. Ehk nii nagu ütles juba kuningas Saalomon – „Pole midagi uut siin päikese alla“. Kuld on üle elanud eranditult kõik viimase kahe tuhande aasta jooksul toimunud kriisid, muud rahad on ilma ühegi erandita läinud ajaloo prügikasti. Ka seekord ei saa olema teisiti.

REVALVEERIMINE

2009-09-14T13:34:00.000-07:00

Iga kord kui ma loen mõnest artiklist mõttekäike Eesti krooni devalveerimise kohta tekkib mul vastupidine mõte – miks ei arutata eesti krooni revalveerimise üle. Rääkides devalveerimisest jõuavad õnneks nii poliitikud kui pankurid üksmeelele, et see oleks eesti majandusele ja inimestele hävitav. Kuid sellega mõttekäik piirdub, ei mõelda edasi suunas, mis siis kui teha devalveerimisele vastupidist - eesti kroon revalveerida. Ja tegemist oleks majanduse hävitamisele vastupidise protsessiga – majandusele uue hoo andmisega. Kui vaadata maailma rahanduse ja rahareformide ajalugu siis on kõik devalveerimised löönud inimesed vaeseks ja lubanud naaberriikide elanikel käia ja osta võileiva raha eest varandusi kokku. Meenutagem või rubla aja lõppu kui rubla devalveerus ja soomlased ning sakslased käisid eestis ja võisid oma pensioni raha eest elada kui kuninga kassid.
Et mõista devalveerimise ja revalveerimsie olemust ja rikkuse ümberjagunemist tuleb aru saada põhitõdedest. Esiteks mitte ühegi rahareformiga, kursi muutusega, ega aktsiahinna tõusuga ei teki maailma mitte ühtegi senti lisarikkust. Aktsia hinna üleöine kahekordistumine võib küll suurendada ettevõtteväärtust kahekordseks, kuid vaadates suuremat pilti, globaalsemalt, ei teki juurde mitte ainsatki grammigi rikkust. Ettevõte asub edasi samades hoonetes ja tal on ikka sama palju vara. Aktsiahinna tõus on virtuaalne võit, mis sama kiirelt kui tekkis ka kaob. Küll aga kõik eelpool nimetatud protsessid jagavad maailmas rikkust ringi. Kui muutuvad valuutade omavahelised kurisid siis need inimesed kes omavad tugevnevat valuutat, saavad oma raha eest rohkem osta, need kelle valuuta langeb kaotavad täpselt sama palju kui teised võidavad. Ühegi kursi muutuse korral lisarikkust maailma ei teki. Rikkus tekkib maailma, nii piinlik kui seda ka siin kirja panna ei ole, ainult tööga. Rikkus tekkib midagi uut luues, ehitades, kaevandades, aga mitte ümber jagades.
Üks suuremaid rikkuse ümberjagajaid on raha devalveerimine. Devalveerimise korral muutuvad kõik devalveerimise läbi elanud inimesed vaesemaks. Pole ühtegi näidet maailmast kus devalveerimine oleks toonud inimeste nägudele naeratuse mitte pisaraid. Meenutatagu siin Argentiinat, Soomet, Mehhikot või Zimbabwet. Ilma ühegi erandita on kaotajad selle riigi kodanikud, võitjad aga kõik ülejäänud maailm. Kuid kuna riigi esmane ülesanne on oma kodanike heaolu tõstmine, siis peaks iga riik püüdma raha kursi langemist vältida. Ja sama moodi nagu riik püüab oma elanikke devalveerimise eest kaitsta, lähtuvad teised riigid oma huvidest ja üritavad sundida teisi riike oma raha devalveerima. Siit ka välismaa nn. ekspertide aravmused et eesti (läti) raha tuleb devalveerida ja see elavdab majandust. Elavadab küll, see võimaldab riigis olevat rikkust teiste riikide kodanikel I-phone (et ,mitte öelda võileiva) raha eest üles osta. Loomulikult on eriti lähiümbruse riigid huvitatud et naabrid oma raha devalveeriks, see võimaldaks nende riikide kodanikel sealt enda jaoks rikkusi poolmuidu ostmas käia. Ja need ostu müügi tehingud ei ole mitte vastastikuse võrdväärse vahetuse põhimõttel.
Aga on olemas ka vatupidine protsess, raha revalveeerimine. Läbi ajaloo on kõik riiigid kes oma raha revalveerinud saanud täiendava majandusliku tõuke (seda küll oma naabrite arvelt) ja tõstnud oma kodanike elatustaset. Peale teist maailmasõda revalveeris oma valuuta mitmeid kordi Saksamaa , ja muutus Euroopa tugevaimaks majandusjõuks, enne Euro liiduga ühimemsit mais 2008 tegi seda Slovakkia kui muutis oma raha üle 10 % tugevamaks.
Raha revalveerimise positiivseid mõjusid on võimatu ülehinnata. See vähendab inflatsiooni, ja tõstab riigi usaldusväärdust. (Kui raha devalveerimise korral keegi ei julge antud riigi rahas oma varandusi hoida, siis revalveerimsie puhul on vastupidi , kellele siis ei meeldiks kui ta rikkus järsku suureneb revalveerimise protsendi võrra). Nii nagu devalveerimine vähendab riigi usaldusväärsust , tõstab revalveerimine välisinvestorite usaldusväärsust. Välisinvesteeringute hulk suureneks ja majandus saaks uue hoo. Eesti krooni revalveerimise puhul saadetaks maailmale signaal, et Eesti kroon on veel kindlam kui euro. Et raha stabiilsuse tagamiseks pole meil vaja euroga liituda vaid me saame oma raha stabiilsuse hoidmise ja selle tugevdamisega ise hakkama. Võiks öelda ära leierdatud lause – Eesti Nokia on revalveerimisega leiutatud. Kahjuks on selge et IMF ega teised maailma finatshaid ei saa seda meile lubada. Neid ei huvita eestlaste elujärje paranemine vaid oma särk, mis ihule ligemal. Tõenäoliselt ei julga ka eesti pank seda ideed heaks kiita. Kuid diskussioon sel teemal oleks teretulnud.

SUUR HÜPERINFLATSIOON TULEKUL

2009-05-18T03:19:00.000-07:00

Mida teevad valitsused kes seisavad silmitsi majandusliku kollapsi ja sotsiaalsete rahutustega? Hemingway vastas sellele nii – „Esimene võluvits ebaõnnestunud valitsusel on rahvusvaluuta inflatsioon ja teine on sõda. Mõlemad toovad lühiajaliselt rikkust ja pikaajaliselt valu.“
Kaks aastat tagasi avaldas Äripäev minu artikli suur majanduskriis tulekul. Artikkel ilmus majandusliku eufooria ajal ja artikli lõpulauset- „Kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette“, ei mäleta peale autori ilmselt keegi. Praeguseks on majanduskriis saanud sisse esimese hoo. Just nimelt esimese, sest nii nagu enamus inimesi arvab et lähimal paaril aastal kriis ei lahene vaid süveneb, nii kinnitab seda ka ajalooline kogemus ja kaoseteooria. Erinevused tekkivad püüdes mõista mismoodi kriis lõppeb. Enamus inimesi ja majandustargutajaid ootab, et taastuks endine majandusbuumi aegne olukord. Et majandust viiks edasi tarbmine ja kui laenukraanid taas lahti lähevad, siis saab tarbimismaania taas alata. Kahjuks on see võimatu. Juba pinnapealne tutvumine kaoseteeoriaga ütleb et kui isereguleeruv süsteem on ületanud kriitilise piiri, siis on tagasipöördumine eelmise tasandi juurde võimatu. Nii nagu ei ole võimalik kapitalismist tagasi minna orjandusliku korra juurde, või orjanduslikust korrast tagasi küttide ja korilaste ürgkogukondliku süsteemi juurde, nii ei saa ka praegu enam tagasi pöörduda kapitalistliku, tarbimisel põhineva majandusmudeli juurde. Kõikide süsteemide nii ühiskonna , firma kui ka inimese areng toimub alati läbi tsüklite. On tasakaalu aeg, siis jõutakse segaduste ajastusse ning seejärel korrastub süsteem uuel kõrgemal tasandil ja saadakse hakkama probleemidega mis eelneval tasandil tekitasid lahendamata konflikte. Igal ühel on võimalik seda jälgida oma laste peal , vaadata kuidas nende teismelised lähevad puberteediea konfliktide rägastikku ja kuidas nad sealt väljuvad tugevamate ja targematena kui enne, või meenutada sotsialismi lõpu aega, kus süsteem ei suutnud enam väliskeskkonnale reageerida, läks kaosesse ja seejärel moodustus uus korrastatud erakapitalil põhinev süsteem. Sama võib iga firmajuht meenutada ka oma firma arengut jälgides ja meenutada mismoodi kriisid on firmat edasi aidanud. Ilma sisemiste ja väliste vastuoludeta ja neid vastuolusid läbi arengu lahendamata on iga süsteem praktiliselt surnud olekus.
Praegune olukord on aga väga keeruline. Majandussüsteem on jõudnud seisundisse, kus tagasiteed enam pole, kuid kõige halvem on see, et süsteemil ei lasta normaalselt korrastuda. Normaalne korrastumine tähendaks seda, et kui teed äri ja võtad majanduskeskkonnas vastu vale otsuse siis tuleb oma tegude viljad alla neelata. Ehk teiste sõnadega, kui pank on andnud välja halbu laene, siis see pank peab minema pankrotti. Inimene ja firma kes on hoiustanud oma raha selles pangas, ja teinud sellega vale valiku peab oma rahast ilma jääma. Kui eraisik annab oma raha hoiule naabri kätte ja naaber sellest siis ilma jääb, ollakse ju oma rahast ilma. Lihtne ja loogiline, aga ainult siis, kui see puudutab teisi ja jääb abstraktseks konstruktsiooniks. Valitsused ja keskpangad ei taha sellega leppida, nemad arvavad, et surnud hobust on talle kaeru suhu toppides võimalik ellu äratada. Ja kui kohe ei ärka, siis on järelikult liiga vähe topitud, sest kuidagi hästi on meeles, et siis kui hobune edukalt jooksis, sõi ta naudinguga kaeru. Nii et lõputud abipaketid ei hakka ka niipea lõppema. Süsteemi paranemist läbi tõelise valu tulla ei lubata ja ees ootab pikaajaline hinges vaakumine. Kuid tänu inimlikule faktorile on tulemas palju suurem häda. Majandus mis on praegu minemas kraavi ühele poole, lendab suure tõenaäosusega kraavi teisele poole. Igaüks, kes on rallit sõitnud ja tundnud kuidas auto hakkab külg ees teelt välja libisema, teab et liigselt rooli keerates on kerge end leida teiselt poolt kraavist. Jah, praegu toimub palkade vähenemine ja hindade alanemine , kuid see on alles eelmäng tõelisele oopusele, milleks on hüperinflatsioon. Vaadates maailma rahanduse ajalugu on kõik korrad, kus on püütud oma vähest raha hulka parandada raha juurde trükkides, mitte oma kulusid kokku hoides, lõppenud hüperinflatsiooniga. Värskeim näide on Zimbabwe, kuid nimekiri on peaaegu lõputu- Venemaa, Ukraina, Türgi, Argentiina, Mehhiko jne. jne. Aastaid ma ei hakka nende kriiside taha panema, neid võib igaüks internetist leida. Hüperinflatsioon on majanduse ja rahandusega sama kindlalt kaasas käiv, nagu smsi saatmise võimalus igas uues mobiiltelefonis. Ludwig van Mises kirjeldab seda nii „Lõpuks ärkavad massid. Nad mõistavad ootamatult, et inflatsioon on ametlik poliitika ja kestab lõputult. Igaüks on ärevil ja tahab vahetada oma raha „reaalse“ kauba vastu, ükskõik kas ta vajab seda või mitte, ükskõik kui palju ta selle eest peaks raha maksma.“
Ühe uuringu järgi, mis teostati 120 riigi kohta selgus et viimase 7 aasta jooksul oli 90-s riigis raha kaotanud oma väärtusest vähemalt poole. 30 eduka riigi hulka kuulusid USA, Lääne- Euroopa, Austraalia ja veel mõned. Aga seekord on süsteemi ebastabiilsus jõudnud ka arenenud riikideni välja ja praegu tarvitusele võetud meetmed saavad viia ainult ühe tulemuseni, selleks on praeguse rahasüsteemi häving läbi hüperinflatsiooni. Eriti kiirendab seda praegune kollektiivne vigane mõttemuster, mis kinnitab et rasketel aegadel on vaja riigil hakata rohkem sekkuma ja ise teenuseid ostma, et inimesed töötuks ei jääks. Oleks riigi varahoidlas see raha olemas, mille eest need ostud tehtakse ja palgad makstakse, oleks kõik korras, aga paraku seda pole. Ja ilma rahata teenuse ja kauba ostmise nimetamine peenete terninitega, nagu Keyneslik majandusteooria või mis iganes ei muuda asja olemust. Riik tahab saada teenust, andes vastu raha, mis hiljem muutub väärtusetuks. Paraku on nii, et kui raha juurde trükkimine, loe abipakettide andmine, lahendaks majandusprobleeme, oleksime ja elaksime me juba aastasadu lõputus rikkuses.
Jah, Praegu ei paista veel hüperinflatsiooni kusagilt, aga protsessidel on oma sisemine loogika ja ajakulg. Kui auto sõidab garaazist välja siis ta ka alguses tagurdab ja sellel suunal ei pruugi olla lõppsihi asukohaga mingit pistmist. Näiliselt päästetakse praegu autotööstusi ja ettevõtteid, kuid tegelikkuses on tegemist hüperinflatsiooni poole viivate sammudega. Mingil hetkel tõusevad hinnad ja siis on vaja tõsta palku, et inimesed saaksid hakkama. Palkade tõstmine viib taas hindade tõusule, sest kogu raha, mis olemas hakkab otsima kaupa ja see viib taas vajadusele palkasid tõsta. Ühel hetkel hakkab see protsess kiirenema ja valitsuste ja keskpankade unistus hoida inflatsioon kontrolli all, puruneb nagu taldrik peale järjekordset kodutüli klassikalises perekonnas. Kiireneva inflatsiooni ajal sattuvad raskustesse kõik tootmisega tegelevad firmad, sest pidevalt hakkab juhtuma, nii et müüdud kauba eest saadud raha eest ei piisa enam uue kauba tooraine tasumiseks, sest see on liiga palju kallimaks läinud. Kui tavalises majandustsüklis on peale toorainest kauba valmistamist ja selle müüki, firmal rohkem raha, et osta veel rohkem toorainet ja valmistada sellest tuus toode, ehk tekib kasum , siis hüpeinflatsiooni ajal ei piisa enam kauba müügist saadud rahast uue tooraine soetamiseks ja peale igat kaubakäibe ringi on firma vaesem kui enne. Hetkel on seda kontseptsiooni raske mõista, aga kui see aeg kätte jõuab siis loodetavasti meenub ka eelpool toodud lõik.
Kuid kõigel sellel on ka oma hea külg, hüperinflatsiooni algus tähendab ka kriisi lõpu algust. Seda küll inimeste ja firmade aastate jooksul kogutud varade hävimise hinnaga, aga sinna ei saa midagi parata, sest see aja jooksul teenitud ja kogutud varandus on läbi peente ümberjagamismehhanismide praeguseks hetkeks ära kulutatud ja makstud välja kõikvõmalikele pensioni ja kindlustusfondide kõrgeteks preemiateks ja palkadeks. Paraku tasuta lõunaid ei ole, see kõik tuleb kinni maksta ülejäänud maailmal. Majanduskiriis on käes, hüperinflatsioon on tulekul.
Lõpetuseks kordan eelmises artiklis olnud lauset „Ärgu keegi öelgu et neid pole hoiatatud“, kuid iseensest mõista on sellest hüüdlausest sama vähe kasu, kui tühjas kirikus või rahvast täis kõrtsis kõne pidamisest – keegi niikuinii ei kuula.
Artikkel peegeldab autori isiklikku arvamust kogu maailmas praegu toimuvate protsesside kohta.

Kommentaar Äripäevas Skype omanike GILDile antud laenu kohta

2009-02-25T02:43:00.000-08:00

Et majandusest ja GILDiga toimuvast aru saada, tuleb minna algusesse nii öelda A ja O juurde. Esiteks tuleb eristada virtuaalväärtusi (raha, aktsiad, võlakirjad), tegelikest väärtustest (maa, majad, transpordivahendid, tooraine jne.). Aru tuleb anda sellest et virtuaalväärtusi ehk elektroonilist vara saab teatud ajaperioodidel vahetada päris vara vastu, aga see aeg ei saa kesta igavesti. Virtuaalväärtus luuakse pangas (enamasti kellelegi laenu andmisel, sest pank ei laena oma raha vaid tekitab selle) ja samamoodi nagu ta tekkib õhust ehk mitte millestki, sama moodi kõigi loodusseaduste järgi ta kaob õhku tegelikku väärtust järgi jätmata (soovmõtlemine siin kuidagi ei aita). Kui Skype mehed oma aktsiad E-bayle maha müüsid siis ostjal ei olnud seda raha vaid ta laenas selle. Nüüd kus on maailmas korrektsiooni aeg, siis on loogiline, et need triljonid mis tekkisid mitte millestki kaovad sinnasamasse. Ja GILD on üks kümnetest tuhandetest firmadest, kes maailmas selle protsessi läbi peavad käima. Aga inimpsüühika on selline, et kui Skype müüjad said raha mida enne tehingut polnud olemas siis on see normaalne. Kui see raha mõnes teises kohas hajub olematusse, siis on see ebanormaalne. Tegemist on aga ühe ja sama protsessi erinevate osadega. Ja investorite raha hävimine on väga normaalne protsess. Kõik virtuaalväärtused on eelkõige kellegi lubadused ja lubaduste puhul tuleb arvestada et need jäävad mõnikord täitmata. Ka GILDi lubadus investoritele nende raha tagasi anda on eelkõige ainult lubadus ja kõik sinna raha pannud võiks arvestada, et täiesti normaalne protsess on see, et sellest rahast võib ilma jääda. Sama kehtib kõigi Skype meeste muude investeeringute ja üldse kõigi (ilma ühegi erandita) elektronilistesse väärtustesse investeerinute kohta. Need on praegusel hetkel mitte materiaalsel kujul (kui neil firmadel ka on laenude investeeringute kohta tagatised siis reaalsuses nende realiseerimine on praktiliselt võimatu) ja terve mõistusega kooskõlas on arvestada, et see kõik peaks mingil hetkel vastu taevast lendama.
Muide, ma pean nii Skype meestest kui GILDi inimestest väga lugu. Kommentaari mõte on mitte parastamine vaid üleskutse julgusele - julgusele tunnistada reaalsust just nii nagu see on. Isegi kui see teeb väga haiget...

Kriis - mis saab edasi

2008-12-27T08:22:00.000-08:00

Mark Twain ütles kunagi, kui sa ei loe ajalehti siis sa ei ole informeeritud, kui sa loed ajalehti oled sa valesti informeeritud. Isegi inimestele kes uudiseid ei jälgi ei ole mingi üllatus, et käimas on tõsine finantskriis. Ajalehtede ja internetiportaalide pealkirjad räägivad iseenda eest. Lugejad valatakse üle faktidega toimuvast. Ühel hetkel tuuakse esile hetke olukord kirjutatakse pankade mahakndmistest miljardite dollarite ulatuses. Teisel hetkel antakse teada valitsuste ning keskpankad , kui päästeinglite sekkumisest ja intresside alandamisest ning abipakettidest summades, mis tavainimese arvutusoskusi ja mõistmisvoimet mitmekordselt ületavad. Peamine sõnum kogu selle infol on emotsionaalne. Nii nagu mahandmised võivad lugeja viia pessimismi - mis ikkagi minu elust saab, siis samamoodi tekitab valitsus turvatunde isakuju näol, lisades pankadesse sadu miljardeid ja kinnitades et deposiidid ja hoiused ei kao kuhugi,. Küll need targad seal asjad ära lahendavad mõtleb lehelugeja ja pöörab Õhtulehe järgmise lehekülje
Kuid puudu on süva analüüsid, nii kriisi põhjuste kui võimalike edasiste stsenaariumide kohta. Finantskriisi põhjuseks tuuakse kahte emotsiooni, hirmu ja ahnust ning lisatakse retooriliselt, et kapitalismiga peavadki kaasas käima kriisid, et neid on olnud minevikus ja tuleb ka tulevikus ning mõni aktsiadiiler teeb veel avalduse et praegu on pikemas perspektiivis sobiv aeg osta aktsiaid. Kahjuks ei ole aktsiaturgudele investeerimine nii lihtne nagu tundub. Kui igakord kui aktsiad langevad oleks ostukoht ja aktsiate ainuke suund oleks pikaajaliselt üles, siis elaksime me kõik igaveses ja lõputus rikkuses. Loomulikult unustatake selle juures ära inflatsioon ja raha ostujõu langus. Seda et maailma suurfirmad ja pangad võivad pankrotti minna ja akatsionärid oma vara täielikult hävida ei julge kirjutada mitte ükski maailma finantsväljaanne. Suurfirmade ja pankade pankrotid jäetakse teoreetiliseks teadmiseks majandusõpikute lehekülgedele.
Kuid alustame algusest, küsimusest miks praegune finantskriis tekkis. Siin on tegemist väga fundamentaalsete põhjustega, mitte hirmu ja ahnuse ning usalduse puudumisega turgudel . Samuti mitte karjainstinktiga, mis kõik koos muidugi aitavad kaasa kriisi süvenemisele, kuid on eelkõige vaid põhimõtteliste vigade sümptomid mitte vigade algallikad ega põhjused. Et paremini aru saada, tuleb kõigepealt pöörduda ajaloo poole. Ja tuleb püüda ennast asetada antud ajaloolisest situatsioonist, kus me praegu oleme välja poole. Kahjuks on nii, et süsteemi sees ei ole võimalik süsteemi kui tervikut vaadata, nähakse susteemi üksikuid osi ja üritatakse neid parandada, selle asemel et mõista, et võib olla on kogu süsteem ules ehitatud põhimõtteliselt valedele alustele, et rahasüsteemi vundament on ehitatud liivale ja praegune finantskriis ja sellele jargnev majanduskriis on objektiivne paratamatus. Praegused valitsuste üritused on aga eelkõige soov praegune ebanormaalne süsteem sailitada. Kuid valitsused ongi alati oma eesmärgiks seadnud süsteemi säilitamise. Täiesti välistatud oleks olnud Gorbatsovi avaldus, kus ta oleks teatanud et sotsialistlik süsteem on määratud hukule ja Perestroika asemel oleks hakatud kapitalistliku süsteemi üles ehitama. Samamoodi on välistatud kekspankade pressiteade, kus teatataks, et praegune finantssüsteem on põhimõtteliselt vale. Nagu eelpool öeldud süsteemi sees ei ole võimalik süsteemi puudusi näha.
Peamine puudus praeguses süsteemis on see, et eitatakse ajaloolisi kogemusi rahasüsteemide kohta. Läbi ajaloo on kõik edukad rahasüsteemid olnud ühel voi teisel viisil seotud, kas kulla hõbeda voi mõne muu reaalse varaga. Kui raha on olnud ainult paber või vasetükk on süsteem alati kokku kukkunud. Alates 1971 aastast on maailma rahanduse ajaloos esmakordselt olukord, kus ükski raha maailmas ei ole millegagi tagatud. Seda peaks nimetama eksperimendiks, mis hakkab nüüd jõudma lõpule. Siin on ka lausa naljanumbreid, eesti kroon on näiteks tagatud valuutareservidega, mille alusvara on euros ja samas euro ei ole millegagi tagatud. Ja eesti krooon ei ole mitte euro sularahaga tagatud vaid suure tõenaosusega on seal kompott Saksamaa, USA, Jaapani riigi võlakirjadest, mis on ainult lubadused ja muutuvad käesoleva kriisi lõppedes koos eesti riigi poolt halbadeks aegadeks kogutud reservidega täiesti väärtusetuks.
Juhul kui raha ei ole millegagi, peale pitsatitega paberite ja kõvahäälsete lubaduste tagatud, astubki mängu ahnus. Mitte ükski vägi ei ole läbi ajaloo takistanud pankuritel ja inimestel kes on pumba juures, tekitamast õhust raha ja siis seda oma äranägemise järgi kasutamast. Tänapaevane termin selle kohta on krediidi laienemine. Normaalsetes ja stabiilsetes süsteemides on pankurid saanud välja laenata ainult seda raha, mis neil on endil varakeldris olemas, samuti olid nad alati nõus valjalastud paberrahad voi obligatsioond vahetama panga keldris asuvate kullakangide vastu. Kuid ühel hetkel mõistsid pangahärrad, et inimesed ei tulegi tagasi küsima kulda mille asemel on ringlusse lastud väärtusetu paberitükk (loe elektriimpulss) ja kui nad siis lasid välja täiendavaid paberrahasid millel puudus kate ei juhtunudki midagi. Varasematel aegadel tuli siiski mingil hetkel jama välja ja asi lõppes panga pankrotiga voi riigi rahasüsteemi hävinguga läbi hüperinflatsiooni. Praegu on aga kogu süsteem globaalne ja seetõttu on ta vastu pidanud kauem, kui oli arvata. Protsess mis käidi Saksamaal 20-ndatel aastatel läbi paari kolme aastaga kestab globaliseerunud maailmas paarkümmend- kolmkümmend aastat. Kuid kuna läbi ajaloo ükski rahasüsteem millel puudub tagatisena väärismetall või mõni muu kõigi poolt aktsepteeritav ekvivalent ei ole iialgi, ilma ühegi erandita püsima jaanud. Ka praegune eksperiment, mis on loonud enneolematus ulatuses finantskapitali, mida ka ekslikult rikkuseks peetakse, sest seda saab teataval ajaloo etapil vahetada ka pärisrikkuse vastu, ei saa jääda püsima. Tahame seda või mitte, aga kogu rahasüsteem terves maailmas läheb paratamatult kaosesse ja hävib, et saaks tekkida uus ja parem..
Mis saab edasi, ongi teine oluline küsimus ja siin tuleb mängu inimpsühholoogia. Inimestel on kalduvus vaadata eelkõige lühiajalisi ajahorisonte, seda on näha aktsiaturgudel ja finantsmaailmas toimuvast. Kuigi käesolevat kriisi ennustati ette juba 1990-ndate aastate lõpust, lähtusid finantsanalüütikud mingitest müstilistest numbritest ja hindasid olukorra hetke seisu heaks, ehk nagu anekoodis, kus meees pilvelõhujalt alla kukub ja kui siis viienda korruse aknast temalt küsitakse kuidas läheb, siis vastab ta, et seni on kõik hästi, ma liigun lihtsalt hoogsalt.
Praegu alahinnatakse nii kriisi sügavust kui pikkust. Hetkel on kriis oma kõige esimeses faasis, toimuv puudutab ainult finantssektorit, otseseid mõjusid majandusele veel pole. Kuid hiljemalt järgmisel aastal on algamas kriisi teine etapp, mis seisneb probleemide kandumises majandusele. Praegune majandussüsteem on üles ehitatud laenamisele ja laenamisele jarjest suuremas ulatuses, mitte säästmiseleja võlgade tasumisele aastate jooksul. Kui eraisik ehitab kogu oma elu järjest uutele laenudele ja vanade võlgade äramaksmisele uute võlgade arvelt, siis peetakse teda hulluks ja ta lõpetab paratamatult kas võla või päris vanglas. Kui sama asi toimub ettevõtete ja riigi tasemel siis ei julge keegi midagi öelda, See oleks justkui normaalne. Kus on laps, kes muinasjutus julges hõigata, et kuningas on alasti!
Firmad on harjunud kogu aeg uusi laene peale saama, kuid kuna finantssüsteem üritab end korrastada (loe pankade valed otsused maksta kinni maksumaksja rahaga) ja toimub krediidi kokkutõmbumine siis paratamatult ei saa ka majandus enam seda raha mida arvas saavat. Lisaks ei ole ka majandusettevõtetel pakkuda laenude saamiseks tagatisi, sest senised edukad ettevõtted , kes vabu vahendeid hoidsid suurema kasu saamise nimel aktsiates ja väärtpaberites on peagi üle poole nende väärtusest hävinud.
Raha puudumine hakkab aga, kriis teises faasis, milleks on finantskriisi asendumine majanduskriisiga, tekitama pankrotte, mis ahelreaktsioonina levivad üle kogu maailma . Peale ehitusettevõtete ja kodulaenu võtjate raskuste ei ole ju veel pankotte, tööstuses, laevanduses, meedias, toiduainete tööstuses, rääkimata eksklusiivsetest tegevustest nagu luksusjahtide ja kellade tootmine või kosmoseturistide sõidutamine.. Kuid need ei jää olemata. Koos kriisi teises faasis toimuvate pankrottidega kaob börsilt järjekordne hulk raha, sest ettevõte mis laheb panktrotti ei pruugi aktsionäridele midagi jätta. Kriisi teisel etapil hakkab koos pankrotilainega kasvama tööpuudus. Meenutame et 1930-ndatel oli USA-s tööpuudus üle 20%, see tähendab iga viies inimene oli töötu. Kuid siinkohal, kui mitte varem üritavad mängu sekkuda taas poliitikud ja käima laheb kriisi kolmas etapp . Pangad ju õnnestus päästa, suurte abipakettidega, raha süsteemi juurte andmine tundub olevat õnne valem. Seetõttu asutakse ette võtma tegevusi, mis poliitikute arvates võiksid majandust aidata ja eelkõige on selleks krediidi laienemine ja taas raha hulga suurendamine seekord enneolematus ulatuses koos vastavate numbrite salastamisega. Võib olla leevendatakse pankade normatiive (loe pank saab rohkem raha välja laenata ise seda raha omamata). Võib olla garanteeritakse riigile oluliste firmade laenud riiklikult (loe mitte kellegi poolt, või meie kõigi poolt, nii nagu lugeja seda ise soovib).
Näiliselt saabub mõneks ajaks rahu ja tundub et kriis ongi ületatud,sest pankrotistuvad ettevõtted on justkui päästetud, kuid tegemist on alles vaikusega enne tõelist tormi. Kui juba praegu on finantssüsteemis rohkem raha kui on maailmas reaalselt kaubakatet, siis peale jarjekordset rahasüsti (vabandust uputust), seekord siis ettevõtetele hakkab majandus laev täiesti kreeni kiskuma ja seda koha pealt mida on praegu on raske uskuda. Kolmandal etapil käivitub hüperinflatsiooniline stsenaarium ja kui inimesre mõistavad et pangas oleva raha eest saab järgmine kuu poole vähem osta, siis ei ole kaugel ka paanika. Inimesed hakkavad ostma vajalikke ja mitte vajalikke asju, peaasi et midagi saada väärtusetu värvilise paberilipaka eest. Tootmisettevõtted ei taha enam kaupu müüa, sest kauba hinnast saadav raha ei ole piisav uue tooraine ostmiseks. Igaüks, kes reaalse asja voi kauba maha müüb on kaotaja. Sest sama raha eest ei õnnestu uut kaupa soetada. Raha mis on tekitatud õhust ja kompuutri klaviatuuri näppides on toonud reaalse kasu selle esmastele kasutajatele ja emiteerijatele, kuid selle kasu peavad kinni maksma laiad massid onma elatustaseme järsu languse arvelt. Kolmas faas saab olem tormiline ja raske, kuid ega poliitikud ei maga, kindlasti võetakse vastu palju tähtsaid seadusi ja pabereid, limiteeritakse hindasid ja normeeritakse palkasid ning külmutatakse eelarveid ja kõike muud mis agooniat pikendada suudab. Mässud ja võimalikud rahutused surutakse jõuga maha, võimalik on ka kõigi demokraatlike väärtuste kadu. Kuid hüperinflatsiooniline spiraal ja Zimbawe sündroom on selleks hetkeks juba tagasipöördumatult käivitunud. Juhul, kui demokraatia ei hävi siis astutakse viimasesse neljandasse, faasi mida voib nimetada koidiku eelseks pimeduseks, viimaseks valuks enne päikesetousu. See on kogu raha ja majandussüsteemi häving, kõigi elektrooniliste ja finantsväärtuste kadumine , millega kaasneb rahareform üle terve maailma. Halvimal juhul kaasneb sellega ka ülemaailmse riigi ja juhtimise teke, kuid parimal juhul toimub see protsess igas riigis omaette. Nii nagu 17 sajandi tulbimaania lõpus tunnistati kõik tulevikutehingud, millega müüdi miljonite kuldnate eest tulpe ja mida lepingute omanikud pidasid reaalseks varaks, kehtetuks, nii muutuvad ka kõik elektroonilised varad, lepingud , võlakirjad, futuurid kehetetuks, sest maailmas pole kohtu ega täitevõimu kes suudaks nende miljonite lepingute tättmatajätmisest tekkinud kahjusid sisse nõuda . Sisse nõutakse ainult laenude reaalsed tagatised maad, majad, korterid. Kaotajad on eraisikud, juriidiline isik koos oma võlgade ja olematute tagatistega, kaob virtuaalreaalsusesse, sinna kust ta tekkis. Alustatakse uuesti carte blanche`ina Kõik oleme taas võrdses seisus, kuid olemas on kõik mis seni loodud. Kuhugi ei kao raudteed ega lennukid, sillad ega majad. Kõik reaalselt loodud rikkus jääb alles, kadunud on ainult see, mis inimesed arvasid endal olevat ja see mille kohta nad arvasid et keegi teine (loe valitsus, pangad, pensionifondid jne.) nendest paremini suudab säilitada. Sel hetkel on usaldus tõepoolest kadunud ja inimeste elutöö viljad on läbi mitmete metamorfooside muutunud panagandussektori preemiateks ja kasumiteks ning ära kulutatud pintsaklipslaste poolt juba aastaid enne kriisi algust
Uus majandussusteem ja kord tuleb praegusest erinev, milline ei ole võimalik praegu öelda.Nii nagu orjandusliku korra lõpul ei olnud võimalik süteemi sees näha feodaalkorra tekkimist voi kapitalismi tekkimist enne tööstustervolustiooni 1785 Inglismaal, ei ole võimalik ka praegu ette näha kõiki eesseisvaid muutusi. Kuid muutused on paratamatus, sest, ühegi süsteemi probleeme ei ole võimalik lahendada samalt tasandilt mis on need probleemid tekitanud. Iga protsess peab jõudma oma loomuliku lõpuni.
Kuid nagu näitab ajalugu, siis hoolimatav sellest kui valus on olnud iga senine üleminek ühest ühiskonna korraldusest teise, on iga järgnev etapp viinud inimkonda kokkuvõttes edasi ja pakkunud inimväärset elu järjest laiematele ja laiematele rahvahulkadele. Loodetavasti saab ka seekord olema samuti. Tuleb ainult vastu pidada....

Kaos kord ja majandus

2008-12-27T08:20:00.000-08:00

Kui ma käisin koolis siis oli mul väikese poisina selge teadmine, et kooliõpetajad on targad. Et füüsika õpetaja teab, mis on gravitatsioon ja millest koosneb universum, et bioloogia õpetaja teab kuidas arenes elu ja mismoodi tekkis esimene DNA molekul, et psühholoogia õpetaja teab, mis asi on inimese psüühika ning mis on teadvus. Alles hiljem hakkasin mõistma, et meile jäetakse selline mulje, et tegelikult õpetajad ise ja ka nendest targemad teadlased on nende probleemidega hädas. Tänapäeval on meile jäetud mulje et majandusteadlased teavad, mismoodi toimib majandus. Ennustatakse ette mitu protsenti kasvab järgmiste aastate jooksul inflatsioon, millal see vastab euroopa rahaliidu tingimustele ja kaua kestab kinnisvara kriis. Kuid millegipärast on mul sama tunne, nii nagu peale kooli, kui ma avastasin, et maailm on võib olla keerulisem kui me arvame. Vaadates majandust on näha, et püütakse ennustada üksikprotsessi, inflatsiooni, majanduskasvu, töötust. Aga võib olla peaks vaatama suurt pilti, kogu teemat natuke laiemalt. Vaadata mismoodi üldse toimub areng, mis on selle edasiviivaks jõud, mismoodi tekkivad kriisid ja mismoodi kriisi edukas lahendamine viib süsteemi kõrgemale arengutasemele. Ja laiemalt on võimalik kõike vaadata läbi kaose teooria. On selline teooria, mis vaatleb protsesse, mitte üksikut elementi. Kui me vaatame koske siis pole mõte jälgida iga veetilga teekonda, vaja on vaadata koske kui struktuuri mille elemendid on muutuvad. Iga hetk läbivad koske uued veeosad, kuid kosk ise on püsiv. Ka majandust tuleks püüda vaadata samamoodi. Püüda mitte mõista , mis on konkreetne majandusnumber lähiajal vaid keskenduda üldisele protsessile
Kaoseteooria tegelebki selliste protsessidega. Et mõista kaose ja korra omavahelist suhet, et mõista majanduslikku arengut ja praegu eesolevat, või käimasolevat kriisi, vastavalt sellele kas hindaja näeb maailma realistlikult või optimistlikult, siis kirjutan nüüd mõnest põhitõest ja palun lugejalt ette vabandust keeruliste terminite maailma liikumise ja nende lihtsustatud käsitlemise pärast
Maailmas eksiteerib termodünaamika II seadus. Selle rahvapärane variant ütleb, et maailm liigub iseenesest järjest suurema segaduse ja korratuse suunas. Et auto, mis tehasest välja sõites on uus ja korras, on millalgi roostes ja prügimäel, et tsivilisatsioonid ja kultuurid on pikemas perspektiivis kõik hävinud, et tuba kodus läheb millegipärast ikka ja jälle segamini. Ükskõik, kus kohta me univesrumis ei vaata, alates tähtedest, mis peaks kunagi ära põlema, kuni molekulideni, mis universumis järjest kaootilisemalt ringi lendavad, on näha et seadus kehtib absoluutselt igal pool. Kogu universum käib alla ja liigub entroopia ehk segaduse kasvu suunas. Entroopia termini peab siinkohal lahti kirjutama. See on süsteemi korrapäratuse mõõt. Mida suurem entroopia, seda rohkem on süsteem segamini. Uuel autol on väike entroopia, aga prügimäele viidud autol suur. Äsja valminud ja ilusasti sisustatud eluasemel on väike entroopia, kuid mahajäetud ja lagunenud majal suur. See on natuke ebaõnnestunud mõiste, sest ta ei näita mitte arengut ja edasiminekut vaid vastupidi tagasiminekut. Nii et entroopia kasv tähenedab süsteemi taandarengut. Ja on selge, et vaadates universumi liiguvad küik protsessid, asjad ja süsteemid järjest suurema segaduse suunas. See kõik oli teada juba XIX sajandil, kui 1865 aastal soojusnähtuste uurimise käigus vastav valem formuleeriti. Seejuures vaevas aga teadlasi nn. miljoni dollari küsimus. Kuidas on võimalik et universumis, mis järjest liigub suurema kaose poole, näme me samaaegselt arengut ja järjest keerulisemate süsteemide tekkimist, Me näeme et algsest suurest paugust ei ole mitte tekkinud amorfset massi elemantaarosakesi vaid need on koondunud tähtedesse ja galaktikatessee. Et aatomid on moodustanud keerukaid molekule, et molekulidest on tekkinud makromolekulid. Lisaks on molekulid ühinenud aminohapeteks, mis on elu nurgakiviks ja need omakorda lihtsamateks ainurakseteks elusorganismideks. Kogu elu areng lihtsamast keerulisemani, hulkraksetest organismidest kuni inimeseni räägib selle universaalse seaduse vastu. Kuid inimese kui bioloogilise olendiga ei ole areng peatunud, inimestel on tekkinud eneseteadvus , on tekkinud ühiskond , koos kõigi oma hüvede ja mõttetustega, on välja arenenud majandus. Kõik järjest suurema keerukuse ja komplekssuse astmega süsteemid. Kuidas on see võimalik. Meie igapäevane vaatlus ei kinnita sugugi termodünaamika teise seasduse toimimist.
See probleem vaevas teadlasi kuni Ilja Prigogine sai 1974 aastal Nobeli preemia avastuse eest, kus ta näitas lahendust antud probleemile. Siiani olid teadlased uurinud suletud süsteeme. Suletud süsteem on olukord, kus süsteem ei vaheta keskkonnaga, ei energiat, informatsiooni ega mateeriat. Suletud süsteem on näiteks telliskivi või ajaleht, mitte mingit arengut nende puhul ei toimu, nad vastavad täielikult termodünaamika 2 seadusele, ja nendes toimub pidev entroopia kasv kuni ühe lagunemise ja teise kõdunemiseni. Prigogine uuris avatud süsteeme, neid mis on keskkonnaga interaktsioonis ehk vastasmõjus, neid mis vahetavad keskkonnaga mateeriat , energiat, infot. Ja selgus et avatud süsteemides tekkib areng just läbi korratuse. Korra tekkeks oli vaja kaost. Kuid ilmnes veel üks ootamatu asi, avatud süsteemide puhul suurenes süsteemi enda sees korrastatuse aste, kuid iga avatud süsteem suurendas endast väljaspool entroopiat. Ehk teiste sõnadega süsteemi arengul suurenes süsteemist väljaspool segadus. Ühiskonna tasandil, kui me vaatame oma järjest korrastatumat materiaalset maailma ühes mobiiltelefonide I-podide ja pilvelõhkujatega ja kui võrrelda seda 16 sajandi euroopa või mõne amazoonase dzungli hõimuga siis näeme , et tänapäeva ühiskonnaga kaasnevad meeletud prügimäed. Vaadates mõnda tehast ja selle suurt korstent on selge, et tehases tekkib mingi produkt aga korstna kaudu väljub entroopia mitte vastupidi. Ühesõnaga iga avatud süsteemi vältimatu tingimus on see, et ta peab keskkonda, endast väljaspoole saatma entroopiat. Korra kasvuga süsteemi sees kaasneb segaduse kasv süsteemist väljaspool.
Uurides avatuid süsteeme edasi selgus, et igal süsteemil on oma piirlävi kui palju ta suudab entroopiat keskkonda saata. Kui süsteem jõuab selle punktini, kus enam ei suuda kogu saabuvat energiat, infot, mateeriat ära seedida ja jääkaineid väljutada, siis on kätte jõudnud tõe hetk ehk teaduslikus keeles bifurkatsioonipunkt, mis eesti keeles tähendab kaheks jagunemise punkti. See on hetk, kus kogu süsteem muutub kaootiliseks ja valida on kahe suuna vahel. Kas süsteem areneb edasi ja saab hakkama selliste fluktuatsioonidega, millega ta varem hakkama ei saanud või süsteem kukub kokku ja laguneb laiali. Vaatame ühiskonda. Kui Rooma riik jõudis murdepunktini siis oli võimalik nii edasine areng kui riigi häving. Kahjuks realiseerus viimane. See eest feodaalse korra lõpetas mitte suundumine kiviaega vaid valgustusajastu ja kapitalismi areng. Zimbabwe segadused aga lõppesid mõni aeg tagasi revolutsiooniga, maa võtmisega valgetelt ja selge suundumusega krahhile ja diktatuurile. Bifurkatsioonipunkt on seega hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas ja seejuures on lõpptulemused absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada , mille lõpptulemused on ükteisest samakaugel kui kuu ja kuup. Vaatame palli mis on täpselt mäe tipus, piisab pisikesest tõukest ühes või teises suunas ja pall hakkab veerema alla kas mäe põhja või lõunakülge mööda. Tulemus mõlemil juhul on kardinaalselt erinev, aga selle põhjustas imeväike tõuge. Ja just see tõuke hetk süsteemi ebastabiilsuse tingimustes ongi bifurkatsioonipunkt.
Vaadates majanduse ja poliitiliste süsteemide arengut on näha mismoodi jõutakse segaduseni ja sealt edasi arenguhüppeni läbi revolutsioonide või majanduskriiside. Tundub et kriis ja segaduse üle peaks rõõmustama, kuid nii lihtne see kahjuks pole. Segaduse suurenedes ei ole kunagi ette teada kuhu süsteem areneb. Nii Valgevene kui Eesti tulid mõlemad ühesusugusest sotsialistlikust tohuvabohust, kuid tulemused on absoluutselt erinevad. Ühes riigis on diktatuur teises demokraatia. Dominikaani vabariik ja Haiiiti asuvad kõrvuti ühel ja samal saarel kuid erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Kuna segaduse suurenedes ei ole ette teada, mis juhtub siis avaldab iga süsteem suurt vastupanu oma kapitaalsele reformimisele. Põhja korea juhid võivad isegi arusaada, et süsteem on jama, kuid seni kuni süsteem jõuab täieliku kaoseni ei ole seal muutust oodata. Samuti oleks olnud täiesti ebareaalne 1980 olümpiamängude aastal Partei keskkomiteel Breznevi juhtimisel alustada sotsialismilt turumajandusele üleminekut. Süsteemis ei olnud veel piisavalt segadust. Olen siin toonud peamiselt näiteid poliitikast. Kuid see sama põhimõte kehtib kõigil tasanditel alates lihtsamatest molekulidest ja organimidest kuni galaktikate moodustumiseni. Muide Prigogine Nobeli preemia tuli Zaboletski reaktsiooni uurimise eest kus ta näitas mis moodi 4 erinevat ainet omavahel segunedes hakkasid moodustama järjest keerulisemaid värvilisi mustreid ja seoseid. Heaks näiteks süsteemi arengu kohta on mingi riigi , näiteks USA teedevõrk. Kui seal pidevalt suureneb autode hulk, siis mingil hetkel tekkivad ummikud. Esialgu ummikud lahtuvad lõunaks või ööseks ära ja enamus ajast toimib liiklus stabiilselt. Kuid autode lisandudes jõuab kätte hetk kus teed ei suuda enam lasta kogu soovitavat autode massi (näiteks Los Angeles praegu)ja siis on süsteemil valida kas lõpetada liiklemine või korrastuda kõrgemale tasandile. Kõrgemale tasandile korrastamise juures aitavad sel juhul kaasa projekteerijad ja ehitajad, kes teevad teedele lisaradu ja ehitavad juurde peale ja mahasõite. Nüüd suudab süsteem hallata sellist autode hulka millega ennem hakkama ei saanud. Ma arvan et võrdlus Ameerikaga oli siin kohal kohasem kui võrdlus Tallinna kesklinnaga ja siinna viivate teedega, kus samuti on näha et süsteeme ei saa enam hakkama kogu autode vooga. Millegipärast ei teki aga Tallinnas juurde lisaradu vaid kohati jääb neid hoopis vähemaks.
Vaadates majandust ja eriti finantsmaailma on praegu selgelt näha mismoodi süsteem ei suuda enam olukorraga toime tulla. Enneolematus ulatuses tehakse tulevikutehinguid. Iga maa elaniku kohta olevat neid igal ajahetkel üleval rohkem kui miljoni krooni ulatuses. Seda siis nii iga imiku, paapualase kui pügmee kohta. Kõik tehingu osapooled on veendunud, et süsteem toimib häireteta ja kui tekkib mingi probleem siis on olemas kohus, kes temale kuuluva raha ja varanduse välja mõistab ja tagasi annab. Hetkel süsteem toimibki edukalt, aga kui meenutada ajalugu siis ka 17 sajandil oli olukord, kus sõlmiti Hollandi tulbimaania ajal enneolematus ulatuses tulevikutehinguid tulbiseemnete ostmiseks ja müümiseks. Kui aga hinnad langesid ja müüjad tahtsid ostjalt seemne eest kokku lepitud miljonit dollarit saada, siis huvitaval kombel keeldusid ostjad seda maksmast. Loomulikult pöörduti siis kohtu poole ja kohtuvõim asus väärikalt probleemi lahendama. Küllap oleks ta ka üksiku case ka ära lahendanud, kui nende juhtumite arv poleks ületanud kohtu töövõimet. Kõikide täitmata tehingute läbitöötamine oleks võtnud kohtus aastasadu. Seejärel suunas kohus probleemi riigi parlamendile, kes samuti midagi ei otsustanud veeretades palli kohtutele tagasi. Nii see pall käis paar korda kuni võeti vastu Saalomonlik otsus, kõik tulevikutehingud tunnistati kehetetuks. Sellest ajast on finantssüsteem kõvasti arenenud ja praegu suudetakse sekundis teha tuhandeid tehinguid, mis siiani kõik saavad täpselt täidetud. Loodetavasti samasugust jama ei juhtu, aga mul on väga raske uskuda, et praegune õiguskaitsesüsteem suudaks mingi tõsisema probleemi korral läbi hekseldada ja tagada kõigi finatskohustsuste täitmise. Teatavasti on ju praegune finantssüsteem eelkõige biti ja arvuti põhine. Ilma materiaalse väärtuse kandjata. Meie ühiskonnal on veel läbi käimata 21 sajandi suurim terroriakt, see on tuumapomm suurlinnas. Aga näiteks tuumapommi lõhkamisel atmosfääris tekkib gammaimpulss , mis lööb välja kõik töötavad arvutikiibid. Siinjuures on turvaline mõelda, et kõik andmed on kuhugi topelt salvestatud ja kõik käheb sama moodi edasi. Aga kas läheb. Kas kogu info taastamine on võimalik. Mina selles natuke kahtlen.
Maailma rahandussüsteem allub nii nagu kõik teisedki avatud süsteemid kaose teooriale. Ja arenguliseks hüppeks on vaja kaost, millest siis koorub välja kord. Tundub et kaos hakkabki lähenema, sest süsteemi sisendid hakkavad süsteemi viima läveni, kus ta ei suuda keskkonda piisvalt enam entroopait eraldada. Entroopiaks saab siin pidada kahjumeid, mis praegusel hetkel suurenevad. Liigsed tehingud ja riskid ehk ülisuured süsteemi sisendid ei ole saanud tasakaalustatud õigeaegsete kahjumite vastu võtmise ja maha kandmisega ning hakkavad nüüd kuhjuma. Teatavasti on normaalse majanduse juures tavaline, et tehakse valesid otsuseid või toodetakse praaki. Kuid erinevalt ehitusest või transpordist, kus praak on koheselt näha ja vajab parandamist on panganduses võimalik valesid otsuseid ja kahjumeid varjata bilansilistesse näitajatesse loominguliselt, et mitte öelda kuritegelikult suhtudes. Kahjumiga tegevusi kajastatakse soetusmaksumuses, hinnangulistes maksumustes või mõne valemi järgi, mille sisu ei tea keegi. Nii ongi praguseks hetkeks pankadesse kogunenud luukeresid , mille välja tulemist éi taha keegi ja süsteemi üritatakse lappida nii palju kui võimalik.
Kuid kaose eest maailma rahanduses ja panganduses ei ole pääsu, suure tõenäosusega pühib see kaos ära peaaegu kogu elektroonilise raha ja maailm saab võimaluse üles ehitada uus ja parem finantssüsteem. Praegune elektroonilise rahanduse katse on ju alles esimene. Kui vaadata raha ajalugu, siis on tetud mitmeid ebaõnnestunuid katseid, mitte millestki raha teha. Siia alla kuuluvad nii alkeemikud, kes kulda tegid, kui valitsused , kes käiebelolevad mündid üles sulatasid, sinnapoole vähem hõbeda panid ja siis uuesti käbele lasid eeldades et nad on nüüd poole rikkamad. Ka kõik paberrahad ilma ühegi erandita on pikemas ajaloolises perspektiivis muutunud makulatuuriks. Ja euro, jüään, ega kroon pole siin mingid erandid. Dollari kaos ei kahtle varsti enam keegi. Elektroonilise raha krahhi ei ole inimkond seni veel kogenud ja arvatavasti saab see olema oma ulatuselt mastaapsem ja hävitavam , kui ükski rahanduskriis varasemas ajaloos. Pragu on ligi 96% maailma rahadest pankades elektroonilisel kujul ilma tema tegeliku väärtuse kandjata. Praegune süsteem püsib ainult usaldusel ja kui ühel hetkel pangakontode omanikud tahaksid oma raha paberrahana kätte saada, siis ei ole see mitte kuidagi võimalik. Süsteem on üles ehitatud sellele, et kunagi ei tule kõik inimesed korraga oma raha nõudma. See on aga vale, masside liikumapanekuks piisab ainult 5 % inimeste koordineeritud tegevusest , et ülejäänud 95% sellele järgneksid. Kui kõrvale jätta filmidest tuntud pildid 30-ndate aastate euroopast ja ameerikast, kus tuhanded inimesed nõudsid pankade juures oma raha tagasi, siis praegu võib meenutada Northern rocki panka Inglismaal, kus ühe päevaga tekkisid kilomeetrite pikkused sabad raha kätte saamiseks. Seekordne kriis õnneks ei laienenud üle maailma, aga mis siis, kui samasugused sabad tekkivad korraga 10-s pangas ja kümnes riigis. Siis tuuakse politsei korratuste vältimiseks tänavatele,pangad suletakse ühiskonna huvides, kuid ega see ei anna inimestele nende raha tagasi.
Põhiline viga mis inimesed teevad on see et nad ei erista tegelikku rikkust, virtuaalrikkusest. Tegelik rikkus on asjad - autod, majad, söök jne. See mida me tarbime. Siis on olemas virtuaalrikkus - raha, pangakontidel olevad aktsiad ja väärtpaberid. Virtuaalrikkuse omadus on see, et teataval ajaperioodil ,mis võib olla päris pikk on seda võimalik vahetada päris rikkuse vastu. Lähete poodi ja raha eest saab osta nii süüa kui autosid. Ning virtuaalrikkusel on veel üks huvitav omadus, teda tekkib nagu iseenesest kuskilt juurde. Omades aktsiaid tundub et nende kurss tõuseb, siis saab neid vahetada ümber raha vastu ja selle eest osta päris asju. See omadus meelitab inimesi pidama virtuaalrikkust isegi suuremaks rikkuseks kui päris rikkust. Ise nad ütlevad et päris rikkus ju ei kasva, aga pangas olev raha toodab juurde. Inimesed aga ei esita küsimust, kus tuleb see raha juurde pangahoiusele ja kas selle võrra suureneb ka päris rikkuse osa maailmas. Vastus on muidugi ei. Kui aktsia kurss tõuseb kaks korda siis mijoni krooni eest aktsiaid ostnu saab küll osta kahe miljoni eest. Kuid tegelikkuses tuleb see ülejäänud inimeste ostujõud languse arvelt. Aga kuna see kahjum jaguneb ära miljonite inimeste peale siis ei ole see algul märgatav. Pragune süsteem toob eelise mõnedele nn. kavalatele, kuid on pikaajaliselt hävitav kõigi jaoks. Ka need kes selle pealt algselt suurt kasu saavad peavad lõppkokkuvõttes oma elatustaseme languse all kannatama.
Esimesi kordi mõtlesin ma sellele seoses valuutavahetusega kui jälgisin valuutaturul toimuvaid muutusi. Minu küsimus oli lihtne, kui kurss tõuseb ja mina saan selle pealt kasu, siis kes on sel hetkel kahju saaja, ei ole võimalik et mitte millestki tekkib midagi, et rikkus tekkib isenesest. Ja siis sain aru et kui euro tõuseb dollari suhtes siis on võitjad kõik maailma euro omanikud ja kaotajad kõik maailma dollari omanikud, sest nemad saavad oma raha eest järjest vähem osta. Kui ma selle peale mõtlesin esimesi kordi umbes 10 aastat tagasi, siis oli maailm tunduvalt stabiilsem kui praegu ja dollar oli kõige püsivam valuuta, kuid tänpäeval on käibele lastud meeletud dollari kogused, mis ongi põhjustanud selle, et dollar kaotab järjest oma väärtust hoolimata ajutistest tõusutsüklitest mida turg eufooriaga tervitab. Ja seda protessi enam peatada minu hinnangul ei saa. Dollar läheb paratamatult kollapsisse, tekkib täielik kaos, koos hoiuste ja säästude hävimisega. Ja heal juhul kasavab sellest kaosest välja uus kord, parem ja kõrgem kui praegune. Kaose ja korra teooria üks omadus on see, et mitte kunagi ei tea me milline on uue kõrgema tasandi uus süsteem. Sest see on tihti täielikus vastuolus eelnevaga. Juba Hegel rääkis arengu puhul varasemate staadiumide eitamisest ja see järel spiraalsest arengust kus eitatakse eitust. Ükski staadium ei taha järgnevast midagi teada, aga samas suudab järgnev staadium ära lahendada eelmise staadiumi probleemid täiesti uuel tasandil. Siis jõuab mingil hetkel süsteeem jälle kriisini ja taas eitatakse eelnevat ja ollakse väliselt sarnane üleeelmisele staadiumile kuid nüüd juba uuel kõrgemal tasandil. Nii et dollari kokkukukkumiselejärgneb tõnäoliselt uuem ja parem süsteem ja vastavalt Hegeli eitamise seadusele, võiks sellel olla kullastandardil põhinev raha, sest kullatstandardit on nüüd alates 1971 aastast juba piisavalt eitatud.

Psühholoogilised vead ja äri

2008-12-26T07:10:00.000-08:00

1998 a. läks pankrotti LTCM fond. Tegemist oli enneolematu sündmsuega , sest fondi juhid olid saanud Nobel preemia majanduses. Kuid oma suurepärast ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine . Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine , mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud. Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha mis nad nende valemite koostamisest said oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum mis tekitati investoritele, üle miljardi. Tekkib küsimus - Kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.
Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks ilma ennustus, homse ilma ennustus on täpne 95% ulatuses. Kusjuures igal ühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70% täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70 % täpsusega on Teil õigus. Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend . Kui hinnad tõusevad siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada milline ilm on 10 aasta pärast, või mis on nafta hind aastaks 2012.
Kui vaadata minevikku, siis on aega ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. N. Liidu kokku kukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma kaubanduskeskuse ründamine oli täielilkult ootamatu ja maailma teiseks muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult -Kuuba kriis, Aatomipommi leiutamine, Kaks maailmasõda negatiivse poole pealt. Lennunduse areng, interneti kautuselevõtt ja informatsiooni revolutsioon, positiivse poole pealt. jne. 19 sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise , aurumootori ja esimese kinofilmiga aastal 1895 jätame siinkohal minemata. Igaüks nendest muutis maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogililselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid,ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda et need jääksid tulemata. 21 sajandi enam vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuuma pomm või räpane pomm mõnes suurlinnas, Krakatau taolise hiidvulkaani purse, Jaapani tabav hiig maavärin ja enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinfatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest. Positiivsete sündmuset hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündus (näiteks aatomi teleportatsioon).
Siin kohal on paras hetk väja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele näiteks poliitikutele ja järelevalve organitele, kes peaks teoreetilliselt jälgima et kõik on korras. Kui kinnisvara buumi ja börsitõusu ajal teenitaks suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvara kriis ja börsikrahh on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver kes vajab riigi toetust.
Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud.Näiteks soov mõtlemine. Kui inimene ostab mingit aktsiat siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.
Kuud keerulisematest on isegi psühholoogia spetsidel end keerukas läbi närida. Üks kõige levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest. Kui sa töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri slimade, kui sa oled kirurg siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektivne mõtlemine on nii domineeriv et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi siis need lihtsalt naerdakse välja. Näiteks mis on aktsia . Kas ta on väärtpaber mida soetataks selleks et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud. Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu. Ja kui ta on vahetusväärtus siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb e. teiste sõnadega miks tekkib inflatsioon.
Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Ku sa ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest mis börsid on mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.
Siikonhal tuleb mängu veel järgnev fenomen, aktsia hindade tõusu korral arvestab inimene tõusu hinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad on tal tunne et teda on röövitud, midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud.Rääkimata sellest et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrotti minek ja seeläbi raha kaotamine. Seda võib juhtuda Venemaal Jukosega aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus et pankades raha säilb ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50000 Euro vaäärtuses. Aga seda, et peale Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest kas kellelgi on üldse seda raha millega planeeritakse kahjud kompenseerida.
Kõige levimum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest - majndus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne et tõusule järgneb langus ja kuna praegu on langus siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks? Teada saada et Jaapanis on kakskümmend aastat peale kriisi algust aktsiahindade väärtusest järgi alla 20 % ja sama võib oodata kogu maailma. Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielkult hävib.
Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada represiooni - hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute osta, hoia ja müü kõrvale tõelise investori soovitus - „hoia eemale“
Kuidas siis olla edukas. Võib olla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Ükskõik mis ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.

Avalik kiri töötukassa nõukogu esimehele Maret Maripuule.

2008-06-24T11:43:00.000-07:00

Käesolevat kirja ajendas kirjutama mure Eesti töötukassa reservidesse kogunenud raha pärast. Läbi aegade on sinna kogunenud üle 2,6 miljardi krooni eesti inimeste tööga teenitud raha, mille on nad maksudena maksnud riigile, et keerulisematel aegadel sealt taas abi saada.
Eelkõige peab kogunenud raha puhul eesmärgiks seadma selle säilimise. Kahjuks praegune finantssüsteem seda ei soodusta. Vastavalt Kondratjevi majandustsüklite teooriale ja selle edasiarendusele Schumpeter- Freeman-Perezi teooriaks on tehnoloogiarevolutsioonide vältimatuks osaks 10-15 aastane majanduskriis tsükli keskel. Käesolev, infotehnoloogia revolutsioonilise arenguga kaasnev kriis on alles algusfaasis ja erinevate ekspertide (George Soros, Jim Roger) hinnangul võib selle tulemuseks olla kõigi aegade suurim finantskriis, mille tõttu võivad enamus finantsvarasid kaotada suurema osa oma väärtusest. Teatavasti on pangas olev vara eelkõige elektroonilisel kujul eksisteeriv väärtus, mis säilib tänu usaldusele. Kahjuks on peale trükipressi leiutamist käibele lastud kõik paberrahad ilma ühegi erandita pikemas perspektiivis muutunud makulatuuriks. Raha süsteemid, millel on puudunud kate ja mis on püsinud ainult usaldusel pole olnud jätkusuutlikud. Samuti ei ole jätkusuutlik praegune elektrooniline raha, kui tal puudub reaalne kate. Teatavasti on 95% maailma rahast liikumas virtuaalsel kujul. Kriisi süvenemisel on kaks võimalust. Esiteks pankade poolt välja antud laenud ei jõua panka tagasi ja pangad võivad pankrotistuda. Teiseks hoiustajad soovivad oma raha välja võtta ja pangad jooksevad rahast tühjaks. Suure tõenäosusega võivad mõlemad stsenaariumid realiseeruda üheaegselt.
Praegu säilib töötukassas olev raha ainult stabiilse majandusolukorra korral. Juhul kui maailma rahandussüsteem läheb kaosesse siis ekspertide (Howard Ruff, Jeremy Rifkin jt.) hinnangul ei pruugi elektrooniline raha säilida. Kaosesse mineku võimalusi on mitmeid. Alates sellest et häkkerid murravad lahti pankade pea- ja abiserverid ning kustutavad või moonutavad osa informatsioonist ja lõpetades USA kongressile saadetud ettekandes mainitud võimalusega, mis seisnes terroristide poolt tuumapommi hankimises ja selle lõhkamises USA atmosfääris. Teatavasti kaasneb tuumaplahvatusega elektro-magnetimpulss, mis lööb rivist välja kõik töötavad arvuti kiibid. Ma ei arva et need stsenaariumid kindlasti realiseeruvad, kuid ajalugu on näidanud, et iga 30-40 aastat tagant on toimunud maailma rahanduses suuri muutusi mille tulemusena senised säästud suuremas osas kaotavad oma väärtuse. Viimane suur kriis oli 1971 kui USA loobus oma dollareid kullaks vahetamast ja mindi esmakordselt raha 2600-aastase ajaloo jooksul üle süsteemile, kus raha ei ole tagatud ei hõbeda, kulla ega millegi muuga. Sellest hetkest on raha ainult usaldusel põhinev paber. Samalaadseid katsetusi on tehtud ka varem (enne Prantsuse revolutsiooni, 1920-ndate Saksamaal jne.) ning need kõik on lõppenud rahasüsteemide kokkukukkumisega, sest võimalus paberraha piiramatult juurde produtseerida on tekitanud petliku tunde lõputust rikkusest. Eriti kiiresti on rahasüsteemid kollapseerunud peale sõdasid, sest riigid ei suuda katta sõjakulusid oma maksumaksjate arvelt vaid selle maksavad kinni kõik riigi elanikud läbi kasvava inflatsiooni. Ei ole vist vaja lisada, et ka praegu peetakse Iraagis sõda, mille ülalpidamine maksab ligi miljard dollarit päevas. Suure tõenäosusega ületab edaspidine inflatsioon tunduvalt kõikide keskmiste fondide tootlusi.
Seoses eelpool tooduga ja vajadusega töötukassa raha kindlasti säilitada palun kaaluda osa töötukassa raha säilitamist ainukeses inflatsioonikindlas finantsinstrumendis, milleks on füüsiline kuld. Kullakangid ja kuldmündid ei ole kaotanud väärtust ühegi rahareformi ega sõja ajal alates Rooma riigist kuni tänaseni. Ka käesoleval maailma majanduse segasel ajal, on mõistlik pöörduda tagasi ajaproovile vastu pidanud raha säilitamise vormi juurde. Lisaks on kuld praegusel hetkel pikaajalise tõusutsükli poole peal ja see annab lisaks raha säilimisele ka võimaluse täiendavaks tootluseks. Teatavasti on viimase 200 aasta jooksul kullahinna tõusu tsüklid kestnud 15-25 aastat. Praegu on käimas tõusu 7 aasta.
Antud kirja ajendas kirjutama ka asjaolu et ükski pank ega investeerimisfond antud soovitust kindlasti ei anna, sest siis nad kaotavad oma teenustasud ja võimalikud edukuse preemiad. AS Tavid on valmis ilma igasuguse komisjonita ja täiesti tasuta vahendama maailma suurimate kullahulgimüüjate toodangut, et aidata kaasa töötukassa raha säilimisele ja kasvamisele maksimaalselt praegusel ajal.
Olen tegelenud kulla, kui investeerimisvahendi kohta info analüüsimisega pikemat aega pean seetõttu vajalikuks praeguses olukorras informeerida võimalikest ohtudest riigi raha üle otsustajaid, jäädes ise võimalike kullaostude korral täielikult kõrvale igasugusest vahendus- ja teenustasudest.
Loodan et seda kirja mõistetakse, kui tõsist muret ja soovi aidata kaasa oma kogemuste ja teadmistega riigi raha säilimisele ja kasvamisele.

Miks Tavid müüb kulda

2008-06-24T11:41:00.000-07:00

Küsimusele, miks Tavid müüb investeerimiskulda, tundub vastus esimesel pilgul lihtne: kasumi teenimiseks. Enamus ärisid tehakse ju raha teenimiseks. Autofirma müüb autosid, ehitusfirma ehitab kortereid, restoran valmistab toitu, pank laenab raha – ikka teenimiseks. Kas kõik ongi nii lihtne? Kas autode eesmärk ei peaks olema mitte inimeste mugavam liikumine ühest punktist teise, korterite ehitamise eesmärk inimestele paremate elamistingimuste pakkumine, restoran aga loodud eelkõige mugavalt maitsva toidu nautimiseks ning pank peaks olema eelkõige koht, kus inimesed hoiavad oma raha.
Nende, inimkonnale nii vajalike teenuste kõrval tundub kulla ost ja müük olevat suhteliselt mõttetu ja absoluutselt mitte mingit lisaväärtust loov tegevus. Esmapilgul tundub, et seda on mõtet teha ainult täiendava kasumi teenimiseks, sest uut rikkust siin justkui ei teki. Sügavamale liikudes muutub kõik see, mis on väliselt lihtne ja selge, keerukaks ja ootamatuks.
Alustame algusest. Võtame panganduse. Erinevalt mõnest tänapäevasemast valdkonnast nagu logistika, lennundus või meedia, saame siinkohal tugineda üle 2000-aastasele ajaloole. Näeme, mis on toonud rahanduses ja panganduses õnnelikke ja edukaid aegu ning kuidas on finantshiiglaste otsused paisanud ajaloos rahvahulgad viletsusse. Ajalool pikemalt peatumata meenutame, et inimkond on raha erinevaid vorme kasutanud juba tuhandeid aastaid. Küll sobisid selleks teokarbid, küll peotäis soola, kui kummalisi näiteid pakkuda. Aja jooksul oli oluline leida vahetusväärtus, mis sobinuks kõigile. Oli ju väga ebamugav kasvatada kaameleid, kui sa naabrilt said kaamelite vastu ainult lehmasid. Ehkki tahaks hoopis viinamarjaistandust. Siinkohal oligi raha tekkimine vältimatu. Oluline oli muidugi, et rahal endalgi oleks mingi väärtus. Pärast mitmeid katsetusi jäi inimkond erinevatel kontinentidel kulla juurde. Kuld oli kõige sobivam raha ekvivalent. Kulda on piiratud koguses, kuld on kergesti töödeldav, kuld ei põle tules, kuld ei karda roostet. Kuld oli parim vahend arveldamiseks kõiksugu kaupade eest erinevate inimeste ja rahvaste vahel. Kullaga seotud rahasüsteemist on üritatud loobuda, kuid midagi head see kaasa ei ole toonud. Rooma riigi õitsengu tipul mõtles kindral Nero enda arvates välja geniaalse lahenduse, kuidas rikkust ilma tööd tegemata ja väärtust loomata lõputult juurde tekitada ning oma pillavat eluviisi jätkata. Nero otsustas sulatada üles hõberahad ja vermida uued, milles oli poole vähem hõbedat. Näis, et nüüd saab Nero kulutada poole rohkem. Esialgu saigi. Seejärel kordas valitseja oma kübaratrikki veel mitmeid kordi, kuni müntide hõbedasisaldus oli 4% esialgsest. Nero sai oma ihasid rahuldades raha lõputult kulutada, aga Rooma impeeriumi jaoks oli see hävingu algus. Kui aastatel 10-260 m.a.j oli inflatsioon 0,4% aastas, siis aastatel 260-340 kasvasid hinnad 20 korda.
Siinkohal juhin tähelepanu valele, mis on muutunud käibetõeks. Nimelt olevat inflatsioon hindade tõus. Eestis olevat inflatsioon, sest hinnad tõusevad. Toidukaupade hinnad tõusevad, järelikult on inflatsioon. Kuid tegelikult hindade tõustes väheneb raha väärtus. Raha väärtus väheneb, kui tehakse Nerot ehk teiste sõnadega riik ja valitsejad lasevad ringlusse ilma katteta raha. Paraku sellisel meetodil tänapäeva pangandussüsteem põhineb. Alguses oli pank asutus, mis laenas välja raha, mida kliendid talle tõid. Kui hoiuseid või omavahendeid ei olnud, siis ei saanud ka raha välja laenata. Lihtne ja loogiline. 20. sajandil asi muutus. Pankurid leidsid, et laenata võib palju rohkem, sest kui hiljem saad laenuraha tagasi, ei saa keegi süüdistada liigse raha käibele laskmises. Praegune süsteem põhineb sellel, et käibele on lastud sisuliselt (just sisuliselt, sest päris kõik soovijad ikka laenu ei saa) nii palju raha kui on laenu soovijaid. Eeldatakse, et kõik laenu saanud maksavad oma raha hiljem tagasi. Ja kuigi näiliselt elavdab see majandust, nii nagu dopingusüst elavdab sportlast, on selle süsteemi pikemaajalisem toimimine võimatu. Süsteem saab toimida ainult seni kuni on uute laenude tahtjaid ja nad püsivad maksujõulisena. Kui laenude tahtjaid enam pole, hakkab süsteem kokku jooksma, kas majanduskriisi või hüperinflatsiooni tõttu. Võimalik on ka mõlema stsenaariumi üheaegne käivitumine. Kogu süsteem on ülesehitatud lühiajalisele kasule, mis on küll väga inimlik, kuid nii nagu inimlikud pahed ikka – kahjulik. Võib kohe ära öelda, et antud skeemi järgi ülesehitatud pangandussüsteemi kasutab praegusel hetkel kogu maailm.
See kõik ongi taustsüsteem, mille põhjal hakkas Tavid kulda pakkuma. Esialgu oli Tavidi eesmärk aidata säilitada ettevõtte omaniku raha ja polnudki plaanis kulda teistele müüma hakata. Aga pärast Tavidile väikese kullavaru soetamist tekkis kullale huvilisi, kes leidsid ka, et mitte kõik siin päikese all ei ole parimas korras. Seejärel hakkas Tavid pakkuma kõigile võimalust oma raha säilitamiseks investeerimiskullas. Siinkohal peab ausalt tunnistama, ehkki kulla müügi eesmärk ei olnud suurt raha teenida, sest Tavidi põhitegevus on endiselt valuutavahetus, siis ka kulla vahendamise pealt saab Tavid kasumit ega tegele sellega heategevusest. Just niisamuti ei müüda autosid tootmise omahinnaga ega saa restoranis süüa juurdehindluseta. Kuid kasum ei ole peamine eesmärk.
Eesmärk on selge. Seekordses rahanduskriisis peab võimalikult vähe eestlasi jääma kaotajaks. Eestlastelt on iga 30.-40. aasta tagant elu jooksul kogutud raha ära võetud. Pääsenud on need, kel on olnud neil aegadel kulda. Kuna seekordne kriis tuleb rahvusvaheline,siis on õige hetk mõelda kriisijärgse aja peale, kui pangandus ja majandus läheb mullimajandusest üle normaalsetele rööbastele. Siis oleneb riikide vaheline konkurentsivõime sellest, kui palju kuskil riigis on tegelikku väärtust - kulda. USA muutus maailma juhtivaks jõuks, kui nad soetasid endale suurimad kullavarud. Nii on ka Eestil riikidevahelises konkurentsivõitluses parem positsioon, kui eestlaste käes on rohkem kulda. Kuld on tegelikkuses raha. On seda olnud üle 1000 aasta, on praegu ja jääb selleks ka tulevikus.
Ilmselt ei võta paljud inimesed seda lugu tõsiselt, eeldades, et tegemist on järjekordse reklaamitrikiga, millega üritatakse kulda pähe määrida.
Ma austan sellist arvamust täielikult. See, mida keegi oma rahaga ette võtab, peab olema igaühe enda vaba valik. Enne kulla ostmist soovitan ma sellega põhjalikult tutvuda, et mõista, mis osa on kuld maailma ajaloos mänginud ja mis võib oodata kulda tulevikus. Eelkõige aga kutsun lugejat toetuma iseenda tervele mõistusele, mitte ajalehtede või naabrimehe arvamusele.
Lõpetuseks kordaksin klassik Bernhard Shaw’d „Meil kõigil tuleb teha valik, kas usaldada kulla loomulikku stabiilsust või valitsusliikmete ausust ja intelligentsi. Ja kogu lugupidamise juures nende härrasmeeste suhtes, teeksin mina isiklikult panuse kullale”.

Kulla hinnast

2008-01-09T01:54:00.000-08:00

Kuld on kasutusel olnud rahana üle 2600 aasta. 1971 aastast on kuld esmakordselt ajaloos rahasüsteemidest täielikult lahti seotud ja jäetud toorainete nimekirja. Vaadates viimase aja maailma majanduse trende tundub, et kulla kui raha maha kandmine, võib olla enneaegne. Kui raha süsteem ei ole tagatud kullaga, siis põhineb kogu pangandus ja rahandus ainult usaldusel. Praegu sõltub raha, aktsiate, võlakirjade ja teiste finantsinstrumentide väärtus, ainult järgmisest seda osta soovivast lülist kauplemisahelas. Usalduse puudumine aga ongi viinud viimasel ajal kulla hinna kiirele tõusule. Füüsiline kuld on ainuke raha ja väärtus mida inflatsioon ei saa ära süüa, sest kulda ei saa keskpangad likviidsuse parandamiseks süsteemi juurde süstida. Seni kuni ei paista panganduse probleemide ja raha lisandumise lõppemist, on oodata kulla hinna edasist tõusu. Analüütikud on ennustanud, et kuigi näiliselt on kuld praegu oma kõigi aegade kõrgeimal tasemel , on ta tegelikult väga tugevalt alahinnatud. Võrreldes 1980 aastaga, kui kuld püstitas eelmise rekordi peaks kulla hinna rekordiks tema tegelik väärtus arvestades dollari ostujõu langust olema umbes 2400 dollarit. Seetõttu peavad analüütikud kulla hinda kuni 1500 dollarini unts allahinnatuks. Juhul kui finantskriis maailmas süveneb ja investorid soovivad oma raha massiliselt aktsiatest ja fondidest välja võtta, võib oodata ka tunduvalt kõrgemaid tasemeid. Finantskriisi võimalikku süvenemist kinnitab ka Kondratieffi majanduse tsüklilisuse teooria, mille järgi on viimasel 200 aastal, alates tööstusrevolutsioonist 18 sajandi lõpul, esinenud iga 54-72 aasta tagant 10-15 aastased majanduskriisid, mil kullaväärtus hüppeliselt tõuseb. Viimane ülemaailmne majanduskriis toimus 1929 aastal, mille tulemusena 20 dollarilised kuldrahad mõne nädalaga ringlusest kadusid ja president Roosevelt kehtestas uueks kulla hinnaks 75 % kõrgema taseme. Millal ja mismoodi finantskriis seekord lõppeb on vara öelda, kuid kiireid lahendusi ei ennusta ükski ekspert ja seni kuni ebakindlus püsib jätkab kulla hind tõusu.

Eesti rikkamaks, lõpp inflatsioonile - revalveerime krooni

2007-11-16T15:56:00.000-08:00

Majanduses on ärevad ajad, USA-st alguse saanud võlakirjakriis on laienemas üle maailma. Targad pankurihärrad suurtest pankadest istuvad koos ja mõtlevad kuidas oma kahjumeid kellegi teise kaela veeretada, nimetades seda struktureerimiseks ja likviidsuse taastamiseks. Hiina börsimull on puhutud ühte suurusjärku rahvaarvuga e. väga suureks. Selle lõhkemisest ei kiputa veel rääkima. Mull võib olla elastsest materjalist ja paisuda veelgi. Ja meil Eestis... Meil Eestis on hakatud rääkima krooni devalveeerimisest. Mõni ütleb et palkade konkurentsivõime tagamiseks on vaja devalveerida, mõni arvab ekspordisektor nõrk, vaja devalveerida, mõni arvab et devalveerimine paneb hinnatõsusule ja inflatsioonile piiri. Arvamusi on seinast seina, kuid õnneks enamus siiski mõistab, et devalveerimine ei too midagi head ja seda praegu veel ei paista ega plaanita.
Kuid kõikide nende arutelude juures on kõrvale jäänud natuke parem idee. Millegi pärast ei arutata eesti krooni revalveerimise üle. Revalveerimine on vastandina devalveerimisele, valuuta kursi tõstmine teiste valuutade suhtes. Võib olla peaks Eesti hoopis selle tee valima . Revalveerimise korral jõuaks rahvas ära kannatada ka kolm riigikogu istungit, sest see teeks meid kõiki rikkamaks. Kui devalveerimise korral oleme me kõik vaesemad ja maailmas keegi teine rikkam, sest teatavasti jagatakse valuutakursside muutumisega rikkusi ümber, mitte ei tekitata juurde, siis revalveerimise korral oleme me kõik järsku rikkamad. Tulemused oleksid kohe näha. Kõik eksportkaubad muutuksid odavamaks. Külmkapid, autod, lennukipiletid, käekellad – kõik oleks revalveerimisprotsendi jagu odavam. Ja mis kõige tähtsam, kõigil kinnisvara omanikel, kes on laenu võtnud eurodes kulub laenu tagsimaksmiseks vähem kroone. Pankade soov laenud euroga siduda ja võimaliku kursimuutuse kahju laenajale üle anda lendaks neile vihiseva bumerangina tagasi.
Ja paljuräägitud inflatsioon seiskuks, sest kõik importkaubad lähevad odavamaks. See oleks tõeline tiigrihüpe euroopa või koguni maailma arenenud riikide hulka. Meie palgad mida oodatakse muidu euroopale järele jõudvad paarikümne aastaga lendaksid hüppeliselt lähemale maailma rikkaimatele riikidele. Loomulikult revalveerimiseprotsendi võrra. Sobiv protsent oleks umbes 10,524 %. Sellises ulatuses revalveerimine viib eesti krooni kursi võrdseks täpselt 14 euroga. Lihtsam arvutada ja eurole üle minna. Iseenesest mõista oleme täitnud kuhjaga Maastrichti ja inflatsioonikriteeriumid ja Brüsseli härrad peavad välja mõtlema uue põhjuse eesti eurole üle mineku edasilükkamiseks (euroga mitte liitumine võib aga trumbid hoopis ootamatult meie kätte jagada).
Mida arvavad asjast välisinvestorid? Arvan et ühelgi investoril ei ole oma investeeringu kallinemise vastu midagi. Revalveerimine suurendaks tunduvalt Eesti majanduse usaldusväärsust. Eesti muutuks kindlaks kohaks, kus on teada et tehtud investeeringud säilivad ja kallinevad. Hea oleks, kui juurde teatatakse, et Eestis plaanitakse ka edasisi revalveerimisi. Et see ongi Eesti rahanduspoliitika. See tooks Eestisse täiendava välisinvesteeringute laine. Peale teist maailmasõda oli edukaim riik Euroopas Saksamaa, kes kogu oma edukäigu alal revalveeris oma valuutat mitmeid kordi. Meenutagem siinkohal ka seda, et Eesti krooni Saksa margaga (mitte Soome marga ega USA dollariga) sidumise üks põhjuseid oli Saksa marga tugevnemine kogu 20 sajandi teise poole jooksul. Miks jätta see edu toonud idee kasutamata?
Lõpu leiaks ka palju oodatud kinnisvara kriis. Kuna inimesed hakakavad sisuliselt saama rohkem palka on ka neil võimalik rohkem kulutada elamispinna soetamisele.
Tekkib ka küsimus, kas revalveerimise korral kaotajaid oleks? Loomulikult ühe võit on kellegi kaotus. Kaotajad oleksid maailma valuutaturud, kes plaanivad mängida Eesti krooni kõrbemise peale ja ajavad intresse ülesse. Kaotajad oleksid kõik inimesed kelle taskus on revalveerimise hetkel puudu eesti kroonid, sest kroon muutub neile kallimaks, kaotajad oleksid ka rahvusvahelised firmad , kellel ei õnnestuks enam ära kasutada oma hiigelkasumite saamiseks eestlaste odavat tööjõudu vaid oleksid sunnitud maksma ostu ja elamisväärset palka. See oleks aga suurfirmadele väike hind mida nad maksaksid stabiilsuse ja oma investeeringute kallinemise eest.
Kaotaja oleks ka eesti ekspordisektor. Siin on aga olukord keerulisem. Kuna pikemat aega räägitakse meie ekspordisektori nõrgenemisest ja konkurentsieelise vähenemisest (kõrged palgad jne.)siis annaks revalveeerimine siin täiendava tõuke probleemide ühekorraga lahendamiseks. Revalveerimise korral lähevad elujõuetud ekpordiettevõtted paar aastat varem pankrotti kui tavalise olukorra jätkudes ja see annaks võimaluse kogu eksporditööstuse täielikult ümber restruktureerida, sest investeeringute laine oleks samal ajal Eestisse saabumas. Peale eksporditööstuse kriisi oleks õhk puhtam ja tervislikum. Revalveerimine oleks justkui metsa sanitar , kes hävitab nõrgad ja jõuetud loomad.
Loomulikult annab artikli autor aru, et Eesti pank ei võta seda kirjatükki oma tegevuse aluseks ja ka parteide valimisprogrammidest ei maksa seda otsima hakata (kuigi võib olla tasuks). Eelkõige on eesmärgiks vaadata maailma ja tema probleeme läbi vastandite prisma, sest alles siis võib jõuda filosoofiliselt öeldes läbi teesi ja antiteesi kõrgema tasandi sünteesini.

Kust tulevad majanduse probleemid

2007-11-16T15:50:00.000-08:00

Võib olla on kõik maailma majanduse probleemid hoopis sügavamal tasandil. Tasandil millest ei taheta üldse rääkida. Nimelt süsteemi põhialustes. Loomulikult vaadates tervet maailma, mitte ainult Eestit. Nii nagu sotsialismi ajal ei saanud rääkida, et eraomandus aitab elu edasi, nii ei ole praegusel hetkel mõtet rääkida et võib olla on kogu pangandussüsteem peale Bretton-Woodsi süsteemi täiesti valedel alustel. Me alles hakkame sellest aru saama. Ka N.Liidus ehitati teid ja maju ja tundus et kõik on korras , kuigi süsteem oli põhimõtteliselt vale. Nii tundub ka praegu meile et rahandussüsteem on edukas, sest majandus justkui toimib. Võib olla on viga selles, et pankadel on õigus raha multiplitseerida. See on põhimõtteline viga, mis on kogu maailma viinud rahandusmulli ning me alles hakkame aru saama ja mille üksikuid vilju praegu näeme (kinnisvara mull, Sub-prime laenukriis USA-s). Läbi käimata on veel suurfirmade laenukahjumid. On ju selge et need miljardite dollarite eest tehtud firmade ülesostmised on samuti tehtud laenurahaga (mis on loodud pankade poolt) ja mis saab siis kui need ärid lähevad aia taha. Võib olla peaks tagasi pöörduma süsteemi juurde, kus pank saab välja laenata ainult seda raha mis tal on. Muuta tuleks süsteemi ühte põhialust. Või vähemalt arutada sellel tabu-teemal. Kaose teeoria järgi ei ole muutusi enne oodata , kui süsteem oma turbulentsi läbib. Arutades parimaid variante on võimalik kaose periood läbida valutumalt.

EEPILINE MAJANDUSKRIIS TULEKUL

2007-10-27T22:13:00.000-07:00

Majanduskriisidega on läbi ajaloo alati kaasnenud kaks asjaolu. Esiteks keskpangad ja valitsused ei teata neist kunagi ette, vaid konstateerivad takkajärgi. Teiseks inimesed kaotavad oma vara ja säästud. Mõni kuu enne Soome marga devalveerimist 1990. aastate alguses teatas Soome keskpank, et see on absoluutselt välistatud. Rublaaja lõpul ei hoiatanud meid keegi hüperinflatsiooni eest, mis oli käivitumas. Tais, Mehhikos, Argentiinas, Ekuadoris oli veel mõni kuu enne krahhi eufooriline meeleolu. Kuid kõik nad lõpetasid ühtmoodi - raha väärtuse drastilise langusega.
Kuid siis tundus, et on leitud vasturohi majanduskriisidele - tuleb siduda oma raha tugeva riigi rahaga ja kõik ongi korras. Argentiinas, Ekuadoris, Hiinas, Araabia Ühendemiraatides on käigus sisuliselt dollar, mõnes riigis, sh Eestis euro. Läbi on arutamata ainult üks küsimus. Mis siis saab, kui dollari või euro puhul käivituvad samad protsessid, mis on läbi aegade viinud hukule paljud rahasüsteemid.
Ja kahjuks on see aeg kätte jõudmas. Seekordne majanduskriis saab alguse veel lähiaastail USAst ja ületab oma mõõtmetelt kaugelt 1930. aastate suure depressiooni. Seekord on finatsturgude globaliseerumise tõttu aga kaotajaks kõik.
Algus sellisele stsenaariumile pandi 1971, kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist ja teatas teiste riikide keskpankadele, kes soovisid oma dollarite eest saada kulda, et "arusaamine, et USA dollar on tagatud alati kullaga, on kahetsusväärne eksitus".
Esimesest ehmatusest saadi siiski üle ja maailm hakkas elama elu, kus rahasüsteem püsib ainult usaldusel. See eksperiment on praeguseks kestnud 35 aastat. Kuna raha hulka ei piira enam reaalne tagatis, siis on maailma raha hulk hakanud kasvama järjest kiirenevalt. Austria majndusteadlane Ludwig von Mises on öelnud, et "majanduslikult on ilmselge fakt, et krediidi lainemine viib majandusbuumile. Kuid see saab toimuda ainult seni, kuni krediidihulk suureneb üha kiiremas tempos. Aga krediit seisab paberraha savijalgadel ja ühel hetkel toimub kollaps". Ja lisab, "et ei ole mitte ühtegi võimalust vältida lõplikku kollapsit, mille toob kaasa krediidi suurenemine."
USA eelarve puudujääk on kasvanud 300 triljonilt 500 triljonile ja sealt edasi 800 triljonile. Negatiivne väliskaubandusbilanss ulatub 7%-ni sisemajanduse koguproduktist. Samas on ajaloost teada, et juba alates Rooma riigi aegadest on puudujääk üle 4% kutsunud esile majanduskriise ja raha devalveerimise. USA võlg kasvab ka praegu tempoga üle 2 miljardi dollari päevas.
Kõike seda pidu läheneva katku eel võimaldab raha hulga drastiline suurenemine. Möödunud aastal suurenes raha pakkumine Venemaal ligi 45%, Hiinas ligi 20% Euroopa Liidus ja USAs ligi 10%. Raha pakkumine ületab selgelt majanduskasvu. Samasugune protsess on toimunud kõikide majanduskriiside eel.
Tekib muidugi küsimus, mis on sel tegemist Eestiga, meie oleme Euroopa Liidus ja raha on meil seotud euroga. Kahjuks on maailm muutunud suureks finantskülaks. Kui juba 1920. aastate suure depressiooni ajal läks Euroopas pankrotti üle 3000 panga, siis seekord on ülemaailmse kriisi tagajärjed tõenäoliselt hullemad.
Arvestades praegust elektroonilist kauplemissüsteemi, kus ühe päeva valuutaturgude käive ületab terve maailma ühe aasta kaubakäivet, on ennustatud, et ühe ööpäeva jooksul võib USA dollar kaotada pool oma väärtusest, kui turgudel tegutsevate spekulantide teadvusesse jõuab info rahanduse reaalsest olukorrast ja nad otsustavad dollarit müüma hakata. Maailm on näinud paberraha kadu mitmeid kordi, aga elektroonilise raha krahhi veel mitte. Kuid see ei jää tulemata.
Kätte on jõudnud kriisi eelõhtu ja üleval on ainult küsimus, millal kriis algab. Mahjandusteaduses on puudu hüperboolsete järjest kiirenevate protsesesside analüüs. Kuid et neid mõista, toon ühe näite hoopis teisest valdkonnast. Bakterite paljunemine ideaalsetes tingimustes on hüpeboolne, kiirenev protsess. Kui nad poolduks iga minuti tagant, oleks neid kahe minuti pärast neli, kolme minuti pärast kaheksa, nelja minuti pärast kuusteist jne. Kui võtta kell 12 päeval tühi klaas, panna sinna üks bakter, mis hakkab poolduma iga minuti tagant ja täpselt kell 24 oleks klaas täis, siis saab esitada kaks küsimust. Millal on klaas poolepeal? Vastus: kell 23.59, minut enne südaööd. Aga millal on aru saada, et klaas hakkab täis saama? Vastus: kaks minutit enne südaööd oli täis veerand klaasi, kolm minutit enne kaheksandik, neli minutit enne 1/16 ja 5 minutit enne 1/32. Järelikult viis minutit enne klaasi täitumist oli täidetuid ainult 3% klaasist! Siit on ka selge, miks majanduskriisid tulevad ootamatult ja lootused, et ma jõuan oma raha pangast ja aktsiatest välja võtta, jooksevad liiva. Protsess toimub järjest kiirenevalt. Ei ole teada ka ühtki näidet, kus oleks jõutud oma suured võidud välja võtta.
Koos valuutade väärtuse languse, hüperinflatsiooni ja säästude kadumisega sööstab ainuke raha, mida valitsused ei saa oma suva järgi juurde tükkida, raketina taevasse. See raha on kuld. Kuld on olnud raha üle 2500 aasta ja taastab peagi oma positsiooni. Isegi Alan Greenspan ütles mais 1999 Senati rahanduskomisjonis, et "kuld esindab siiani viimase maksevahendi osa maailmas. Paberraha ei aktsepteerita äärmuslike olukordade korral. Kulda aktsepteeritakse alati".
Peale krahhi läheb elu muidugi edasi, kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette.

MAJANDUSE TSÜKLILISUS

2007-10-27T22:09:00.000-07:00

Finantsturgude suuremaid vigu on vaadata lühiajalisi tsükleid. Päevakauplejad jälgivad minutigraafikut, püüdes tabada tippe ja põhju. Kommertspangad ja kinnisvaraärimehed püüavad ennustada paari-kolme aasta pärast toimuvat, planeerides laenuandmist või elamuehitust. Keskpank vaatab kotkapilguga viie aasta peale ette ja leiab, et selle aja jooksul jääb inflatsioon piisavalt kõrgeks ja eurot veel ei paista. Ja kõik nad räägivad, et majandus on tsükliline ja majandusbuumile võib järgneda pehme või kõva maandumine nii aktsiaturgudel kui ka kinnisvaras, olenevalt kirjutaja ametist ja haridustasemest. Fondihaldurite ja kinnisvaramaaklerite jaoks on praegu tegu ajutise korrektsiooniga, millele järgnevad uued seninägematud kõrgused.
Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ja valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.

Kuid peale lühiajaliste tsüklite on olemas ka pikaajalised. Ja Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ning valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.
Üks esimesi, kes neid tsükleid märkas, oli Vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev, kes 1925. aastal ennustas 1930. aastate maailma majanduse depressiooni. Vene teadlase mainimine on praeguses sotsiaalmajanduslikus aegruumis kindlasti poliitiliselt ebakorrektne. Ehk õigustab seda fakt, et Kondratjev saadeti 1930. aastal eraomanduse idee toetamise pärast Gulagi, kus ta peale kaheksa-aastast vangipõlve ja oma teooria ennustuste täitumist 1938. aastal "tänutäheks" suure panuse eest majandusteaduse arengusse maha lasti.
Kondratjev uuris kaht terviklikku ja üht tollal käimasolevat tsüklit. Keskmiselt oli tsükli pikkus 54 aastat, laiades piirides 50-72 aastat. Esimene oli tööstusrevolutsiooni laine, mis kestis aastail 1787-1842. Teine 1843-1897, mille põhjustas raudteede võrgu kiire ekspansioon ja auruenergia kasutuselevõtt. Kui Kondratjev kirjutas raamatut, oli käimas kolmanda laine tõusufaasi lõpp. Selle algusajaks võib lugeda 1897. aastat, kui elektrienergia alustas võidukäiku ja viis Edisoni nime entsüklopeediatesse. Samal ajal hakkas oma elu elama härra Karl Benzi, kelle nime järgi on tulnud sõna "bensiin" ja leiutis, mida nimetame autoks.
Kõik majandustsükli lained algavad äritegevuse laienemisega, millega kasvavad ka ettevõtete kasumid. Järgneb aktsiaturu kasv ja kinnisvara hinna aeglane tõus. Inflatsioon on madal, tehniline innovatsioon kõrge. Laine teises osas saabub langus. Seda tähistab tugev inflatsioon, millega kaasneb intressitaseme tõus ning aktsiaturgude ja ettevõtete kasumite seisak. Kinnisvara hinnakasv jätkub, kuid tooraineid tabab tõeline buum, hoogustub võlgnevuste kasv.
Esimesed kaks osa vältavad u 27 aastat. Väikese ehmatuse järel majandus stabiliseerub, kõik on ikkagi hästi, ettevõtete kasumid kasvavad, tooraineid tabab hinnalangus, aga kinnisvara tõeline buum. Börs läheb maniakaalsesse seisundisse - kõik tahavad tekkivast rikkusest osa saada. See faas (kestab 10-20 aastat) lõpeb ootamatu šokiga. Finantsturgudel käivitub paanika. Ettevõtete kasumid sulavad olematuks, laenuturg kaob. Paanika taba kinnisvaraturgu. Järgneb deflatsioon ja majanduslik depressioon. Raske aeg kestab u 20 aastat. Kogu tsükkel on parasjagu nii pikk, et iga inimpõlv kinnitab, et tema ajal on olud muutunud ja sellist kriis enam tulla ei saa.
Kuid nagu ikka kõigi protsesside puhul on ühe tsükli lõpp teise algus.
Kuigi enamik majandusteadlasi ei taha sest teooriast midagi kuulda, tundub tsüklilisus kestvat siiani. Kolmas laine lõppes 1950. aasta paiku, et anda teed neljandale. Neljandat tsüklit vedas lennunduse areng, millele andis lisajõudu 1940. aastate lõpul valminud esimene arvuti. Infotehnoloogiline revolutsioon võis alata.
Kuigi tsükli üle vaieldakse, võib paika panna järgmised tähised. 1966. aastaks oli lõppenud esimene kiire arengu faas. Algas inflatsiooniline ajastu, mil kukkus kokku Bretton-Woodsi süsteem ja viis USA sisuliselt pankrotti. 1980. aastate algul suutis Reagan (või oli see hoopis tsüklist tingitud ettekirjutatud paratamatus) inflatsiooni peatada ja stabiilsuse taastada. Stabiilne faas sinna kuuluva börsimaania, toorainete ja kulla hinna languse ning kinnisvara hinna kasvuga kestis 2001. aastani.
2001. aastast oleme vähemalt 20 aastat kestvas Kondratjevi tsükli viimases faasis, mida iseloomustavad deflatsioon, kasumite kahanemine, aktsiate langemine, krediidituru kokkuvarisemine, varade hinnalangus, kinnisvarakrahh, kulla hinna plahvatuslik tõus.
Kuigi juba maiad olid teadlikud u 60 aastat kestvatest majandustsüklitest ja tegid tsükli lõpus ettevalmistusi järgmise tsükli jaoks, on praegune maailm valinud teise tee. Keskpangad püüavad neljanda tsükli normaalset toimimist takistada ja alandasid 2001. aastal intresse, lükates kinnisvarahinnad raketina üles. Tulemuseks on krediidituru kriis.
Nüüd üritatakse olukorda lahendada, paisates miljardeid dollareid katteta raha ringlusse. See võib lõppeda hüperinflatsiooniga. Majanduse paranemine ei ole enam nii valutu kui normaalse Kondratjevi tsükli korral.
Praeguseks on maailm jõudnud enneolematu kriisi lävele, korraga pole kunagi olnud nii palju lõhkeda ähvardavaid mulle - kinnisvara-, krediidi-, aktsiaturu mull. Lisaks sõjalised pinged Lähis-Idas, võimalik gripipandeemia, terroristide kätte sattuv tuumapomm, kliimasoojenemine. Igaüks neist võib vallandada paanika finantsturgudel. Kuidas ses olukorras käituda, peab igaüks ise otsustama, kuid ajalugu ütleb, et enne turu kokkukukkumist tuleks müüa aktsiad ja hoida vara sularahas. Hüperinflatsiooni korral on vaja leida vara, mis sõltub vähim poliitilistest otsustest ja säilib läbi raskete aegade.
Rõõmustan väga, kui seni toimunud 50-60aastased tsüklid on lihtsalt juhuste kokkulangemine ja praegu aset leidev kulla hinna tõus ja selle sattumine Kondratjevi tsükli viimase faasi algusse on turu ajutine anomaalia, mitte kümneid aastaid kestva kriisi algus