Miks Tavid müüb kulda

Küsimusele, miks Tavid müüb investeerimiskulda, tundub vastus esimesel pilgul lihtne: kasumi teenimiseks. Enamus ärisid tehakse ju raha teenimiseks. Autofirma müüb autosid, ehitusfirma ehitab kortereid, restoran valmistab toitu, pank laenab raha – ikka teenimiseks. Kas kõik ongi nii lihtne? Kas autode eesmärk ei peaks olema mitte inimeste mugavam liikumine ühest punktist teise, korterite ehitamise eesmärk inimestele paremate elamistingimuste pakkumine, restoran aga loodud eelkõige mugavalt maitsva toidu nautimiseks ning pank peaks olema eelkõige koht, kus inimesed hoiavad oma raha.
Nende, inimkonnale nii vajalike teenuste kõrval tundub kulla ost ja müük olevat suhteliselt mõttetu ja absoluutselt mitte mingit lisaväärtust loov tegevus. Esmapilgul tundub, et seda on mõtet teha ainult täiendava kasumi teenimiseks, sest uut rikkust siin justkui ei teki. Sügavamale liikudes muutub kõik see, mis on väliselt lihtne ja selge, keerukaks ja ootamatuks.
Alustame algusest. Võtame panganduse. Erinevalt mõnest tänapäevasemast valdkonnast nagu logistika, lennundus või meedia, saame siinkohal tugineda üle 2000-aastasele ajaloole. Näeme, mis on toonud rahanduses ja panganduses õnnelikke ja edukaid aegu ning kuidas on finantshiiglaste otsused paisanud ajaloos rahvahulgad viletsusse. Ajalool pikemalt peatumata meenutame, et inimkond on raha erinevaid vorme kasutanud juba tuhandeid aastaid. Küll sobisid selleks teokarbid, küll peotäis soola, kui kummalisi näiteid pakkuda. Aja jooksul oli oluline leida vahetusväärtus, mis sobinuks kõigile. Oli ju väga ebamugav kasvatada kaameleid, kui sa naabrilt said kaamelite vastu ainult lehmasid. Ehkki tahaks hoopis viinamarjaistandust. Siinkohal oligi raha tekkimine vältimatu. Oluline oli muidugi, et rahal endalgi oleks mingi väärtus. Pärast mitmeid katsetusi jäi inimkond erinevatel kontinentidel kulla juurde. Kuld oli kõige sobivam raha ekvivalent. Kulda on piiratud koguses, kuld on kergesti töödeldav, kuld ei põle tules, kuld ei karda roostet. Kuld oli parim vahend arveldamiseks kõiksugu kaupade eest erinevate inimeste ja rahvaste vahel. Kullaga seotud rahasüsteemist on üritatud loobuda, kuid midagi head see kaasa ei ole toonud. Rooma riigi õitsengu tipul mõtles kindral Nero enda arvates välja geniaalse lahenduse, kuidas rikkust ilma tööd tegemata ja väärtust loomata lõputult juurde tekitada ning oma pillavat eluviisi jätkata. Nero otsustas sulatada üles hõberahad ja vermida uued, milles oli poole vähem hõbedat. Näis, et nüüd saab Nero kulutada poole rohkem. Esialgu saigi. Seejärel kordas valitseja oma kübaratrikki veel mitmeid kordi, kuni müntide hõbedasisaldus oli 4% esialgsest. Nero sai oma ihasid rahuldades raha lõputult kulutada, aga Rooma impeeriumi jaoks oli see hävingu algus. Kui aastatel 10-260 m.a.j oli inflatsioon 0,4% aastas, siis aastatel 260-340 kasvasid hinnad 20 korda.
Siinkohal juhin tähelepanu valele, mis on muutunud käibetõeks. Nimelt olevat inflatsioon hindade tõus. Eestis olevat inflatsioon, sest hinnad tõusevad. Toidukaupade hinnad tõusevad, järelikult on inflatsioon. Kuid tegelikult hindade tõustes väheneb raha väärtus. Raha väärtus väheneb, kui tehakse Nerot ehk teiste sõnadega riik ja valitsejad lasevad ringlusse ilma katteta raha. Paraku sellisel meetodil tänapäeva pangandussüsteem põhineb. Alguses oli pank asutus, mis laenas välja raha, mida kliendid talle tõid. Kui hoiuseid või omavahendeid ei olnud, siis ei saanud ka raha välja laenata. Lihtne ja loogiline. 20. sajandil asi muutus. Pankurid leidsid, et laenata võib palju rohkem, sest kui hiljem saad laenuraha tagasi, ei saa keegi süüdistada liigse raha käibele laskmises. Praegune süsteem põhineb sellel, et käibele on lastud sisuliselt (just sisuliselt, sest päris kõik soovijad ikka laenu ei saa) nii palju raha kui on laenu soovijaid. Eeldatakse, et kõik laenu saanud maksavad oma raha hiljem tagasi. Ja kuigi näiliselt elavdab see majandust, nii nagu dopingusüst elavdab sportlast, on selle süsteemi pikemaajalisem toimimine võimatu. Süsteem saab toimida ainult seni kuni on uute laenude tahtjaid ja nad püsivad maksujõulisena. Kui laenude tahtjaid enam pole, hakkab süsteem kokku jooksma, kas majanduskriisi või hüperinflatsiooni tõttu. Võimalik on ka mõlema stsenaariumi üheaegne käivitumine. Kogu süsteem on ülesehitatud lühiajalisele kasule, mis on küll väga inimlik, kuid nii nagu inimlikud pahed ikka – kahjulik. Võib kohe ära öelda, et antud skeemi järgi ülesehitatud pangandussüsteemi kasutab praegusel hetkel kogu maailm.
See kõik ongi taustsüsteem, mille põhjal hakkas Tavid kulda pakkuma. Esialgu oli Tavidi eesmärk aidata säilitada ettevõtte omaniku raha ja polnudki plaanis kulda teistele müüma hakata. Aga pärast Tavidile väikese kullavaru soetamist tekkis kullale huvilisi, kes leidsid ka, et mitte kõik siin päikese all ei ole parimas korras. Seejärel hakkas Tavid pakkuma kõigile võimalust oma raha säilitamiseks investeerimiskullas. Siinkohal peab ausalt tunnistama, ehkki kulla müügi eesmärk ei olnud suurt raha teenida, sest Tavidi põhitegevus on endiselt valuutavahetus, siis ka kulla vahendamise pealt saab Tavid kasumit ega tegele sellega heategevusest. Just niisamuti ei müüda autosid tootmise omahinnaga ega saa restoranis süüa juurdehindluseta. Kuid kasum ei ole peamine eesmärk.
Eesmärk on selge. Seekordses rahanduskriisis peab võimalikult vähe eestlasi jääma kaotajaks. Eestlastelt on iga 30.-40. aasta tagant elu jooksul kogutud raha ära võetud. Pääsenud on need, kel on olnud neil aegadel kulda. Kuna seekordne kriis tuleb rahvusvaheline,siis on õige hetk mõelda kriisijärgse aja peale, kui pangandus ja majandus läheb mullimajandusest üle normaalsetele rööbastele. Siis oleneb riikide vaheline konkurentsivõime sellest, kui palju kuskil riigis on tegelikku väärtust - kulda. USA muutus maailma juhtivaks jõuks, kui nad soetasid endale suurimad kullavarud. Nii on ka Eestil riikidevahelises konkurentsivõitluses parem positsioon, kui eestlaste käes on rohkem kulda. Kuld on tegelikkuses raha. On seda olnud üle 1000 aasta, on praegu ja jääb selleks ka tulevikus.
Ilmselt ei võta paljud inimesed seda lugu tõsiselt, eeldades, et tegemist on järjekordse reklaamitrikiga, millega üritatakse kulda pähe määrida.
Ma austan sellist arvamust täielikult. See, mida keegi oma rahaga ette võtab, peab olema igaühe enda vaba valik. Enne kulla ostmist soovitan ma sellega põhjalikult tutvuda, et mõista, mis osa on kuld maailma ajaloos mänginud ja mis võib oodata kulda tulevikus. Eelkõige aga kutsun lugejat toetuma iseenda tervele mõistusele, mitte ajalehtede või naabrimehe arvamusele.
Lõpetuseks kordaksin klassik Bernhard Shaw’d „Meil kõigil tuleb teha valik, kas usaldada kulla loomulikku stabiilsust või valitsusliikmete ausust ja intelligentsi. Ja kogu lugupidamise juures nende härrasmeeste suhtes, teeksin mina isiklikult panuse kullale”.