neljapäev, 12. september 2013

Äripäevas 13.09.2013 ilmunud artikli täisversioon - Teema Euroopa Liidu jätkusuutmatus






14 september saab 10 aastat EL-iga liitumise referendumist. Nüüd on paras aeg teha esimesi kokkuvõtteid, kas helesinised unelmad utoopiaühiskonnast on täitunud või oli õigus padupessimistidel, kes nägid ette selle monstrumi jätkusuutmatust.
Kui vaadata fakte siis on Euroopa Liitu astumine olnud meile väga  edukas. Lihtsustatud reisimine EL-i piires, mis sisaldab ka võimalust töötada naaberrigis Soomes ilma sekeldusteta, eurotoetused, mis on tekitanud silmaga nähtavaid muudatusi nii maaelus, kui teedeehituses, näiline  võime kaasa rääkida maailma ja Euroopa Liidu asjades läbi esindusorganite, keskmise palga pidev  kasv, võimalus äritegevuse laienemiseks üle Eesti konnatiigi, mida olen isegi kasutanud. Need on faktid millele ei saa vastu vaielda. Kui aga asuda neid fakte tõlgendama tekkib natuke teine pilt. Täiesti selge on see, et suurem süsteem on alati tugevam ja võimalik et ka edukam kui väike süsteem, kuid suurus tekitab  alati paindumatuse. Suuremat tankerit on raskem pöörata, kui väikest kanuud. Seetõttu on ka Euroopa Liit natuke raskes olukorras. Kui EL loodi Maastrichti kokkulepete alusel, olid põhimõtted väga selgelt paigas. Riigieelarve puudujääk ei tohi ületada 3% SKP-st ja valitsussektori võlg ületada 60% SKP-st. Mäletan ka seda et algsetel läbirääkimistel olid selgelt paigas ka trahvid nende kriteerimide ületamise eest. Ühesõnaga, EL-i loojatel oli selge ettekujutus, mis tagab EL-i püsimise stabiilsuse ja mis mitte.  Samadel selgetel loogilistel alustel loodi ka eesti oma raha, mille nurgakiviks olid tasakaalus eelarve ja riigivõla puudumine. Kahjuks aga juba 1997 aastal alla kirjutatatud Stabiiluse ja kasvu paktis puudusid sanktsioonid lepete rikkumise kohta. Ja kui 2003 aasta novembris Prantsusmaa ja Saksamaa teatasid, et nad on ületanud ette antud puudujääki ja võlga, oli juba Arno isaga koolimajja jõudnud ehk Eesti hääletus juba toimunud. Tõenäoliselt ei oleks Eestis olnud piisavalt poliitiliselt julgeid inimesi,  kes seda infot teades oleksid hääletanud EL-i vastu. (Läti praegune liitumine euroga on muidugi poliitikute ambitsioonide musternäidis, millele ajalugu annab hinnagu distantsilt.) Nii et Eesti astumine EL-i oli paratamatu. Majanduslike kriteeriumide alusel peaks praegu trahve tehtama vähemalt kahele kolmandikule EL-i liikmetele ja kuna see halvendaks nende riikide seisundit veelgi siis trahve ja karistusi käesolevaks hetkeks enam ei ekisteeri, ainus karistus on uute laenude mitteandmine, aga see on juba finantsinstitutsioonide mitte EL-i rida.
Töötajate vaba liikumine on ka iseenesest tore, sest kes ei tahaks saada rohkem palka. Ja miks ma peaksin keerama bussirooli Eestis kui Soomes teenin ma samade liigutuste eest kordades rohkem.  Siin on ka surve eesti tööandjatele palkade tõusuks ja taas saan seda ainult kiita. Kuid vaadates teiselt poolt - minnes teistesse riikidesse kõrgemat palka saama, oleme me võrdsed pakistanlasega , kes töötab Dubais taksojuhina või prügivedajana. Mõlemad ametid on muidugi ühiskonnale vajalikud, kuid kahjuks mitte eriti kõrgelt hinnatud. Eestlaste äraminek on toonud esile ka nn. intellektuaalide hüüatused, et me peaksime omale kolmandast maailmast hakkama tööjõudu sisse tooma. Jah, kui aluseks võtta see, et paarisaja aasta pärast enam maailmas rahvusi ei eksisteeri, on ainult üks riik ja üks õige mõtlemine ning abiellumine oma rahvuse esindajaga on keelatud, sest see võib tekitada gruppe ja rahvusi, kes räägivad midagi enesemääramisõigustest, mõistmata tõelist suurt ja ainumat tõde, siis pole midagi halba selles, et Eesti ja Londoni tänavapilt muutub nahavärvi poolest sarnaseks. Aga sel juhul võiks ka otseselt välja öelda, et Gustav Naanil oli õigus, kui ta ütles, et eesti rahvus on nii vana rahvus, kes peabki välja surema ja meie laulev revoutsioon oli surmaeelne viimane tõmblus. Mina eelistan veel jääda teisele seisukohale ja arvan, et areng toimib läbi mitmekesisuse ja eesti riik tasub säilitamist.
Euroteoetused on ka üks vahva asi, eriti siis kui saad neid ise. Kahjuks ei räägita tasuta lõunate ajal kunagi, et millalgi peab need kinni maksma. Kui keegi saab midagi, mille eest ta ei pea tööd tegema, siis teeb teine inimene tööd, mille eest ta midagi ei saa. Lihtne seadus nagu “perpetum mobile” võimatus. Lisada võib ka selle, et ükski valitsus ei saa kellelegi tasuta midagi anda, ilma et ta seda eelnevalt oleks kelleltki teiselt ära võtnud. Kõikvõimalike toetuste jagamisel, eriti kui valitsus on nende jagamiseks laenu võtnud või võlakirju väljastanud ja pangad on selle raha õhust loonud (vastavalt muidugi normidele), võib jääda mulje, et rikkus tekib iseenesest. Iga mõtlev inimene kes suudab natuke oma tegude tulemusi ette näha, teab et see nii pole, ja millalgi tuleb tasumise tund. Võlgu elamine lihtsalt pole võimalik ja kui võlga ka kohe ei tasuta siis tasuvad selle järgnevad põlvkonnad. Lisaks oleme tänu euroraha ja -toetuste süsteemiga ühinemisele sunnitud varsti asuma tasuma esimesi arveid, mis hakkavad saabuma Balkani poolsaarelt Joonia ja Egeuse mere äärest.
Kui vaadata nüüd suurt pilti siis EL-i idee, nii nagu oli sadakond aastat tagasi  NSVL-i idee, on väga ilus. Paraku on elu teinud ideedesse korrektuurid. Üks jõudis lõpuni 70. aastaga, teine on alles esimeste kasvuraskuste juures. Paraku on aga nii et kui minnakse vastuollu fundamentaalsete aluspõhimõtetega siis ka ülejäänud idee, hoolimata poliitikute retoorikast ei suuda ehitist enam kanda. See on ka praegu El-iga toimumas. El-i lagunemist, kuna esialgset ilusat ideed ei suudetud hoida, ei saa enam vältida. Ja nii nagu mainib Nassim Taleb, kes on uurinud ettenägematuid sündmusi, et mida kauem süsteem püsib stabiilne, seda suuremad on vapustused selle kokku kukkumisel. Loomulikult ei toimu see homme ja kuna suure laevaga ei saa järske kurve võtta siis tõenäoliset saame EL-i astumise järgmistel aastapäevadel taas nentida nii EL-i edusamme, kui elatustaseme ja turvalisuse järjepidevat halvenemist. 

pühapäev, 18. august 2013

Artikkel ajakirjas Forbes aprill 2013


Enamus kes seda lugu loevad on huvitatud majanduse käekäigust ja ootavad häid uudiseid. Kahjuks soovmõtlemisele see juhtkiri kaasa ei aita, pigem vastupidi. Äärmiselt oluline on praegusel ajal kõigil teadvustada, et kui ajakirjandus kirjutab et  aktsiakursside tõus näitab majanduse taastumist ja me hakkame kriisist väljuma siis tõest kaugemat väidet on raske leida. Me sõidame praegu täie kiirusega mitte kraavi vaid otse vastu seina. Sellest aga ükski ajakirjanik, IMF-i tegelane ega valitsusjuht meile kindlasti ei räägi. Juba Lev Tolstoi mainis, et enamus inimesi, mitte ainult need kes on targad vaid ka need, kes on erakordselt targad ja läbinägelikud, kes suudavad hästi lahendada teaduslikke, filosoofilisi ja matemaatilisi probleeme,  on samas  väga harva võimelised nägema ilmselget tõde, juhul kui see tõde sunnib teda tunnistama oma järelduste ekslikkust – järelduste, milleni jõudmiseks on tal kulunud aastaid, mille üle ta on uhke ja mis on toonud talle kuulsust ning millele on üles ehitanud oma elu. Ehk teiste sõnadega, see et praegune laenul põhinev majandussüsteem ei saagi töötada, sest ta on vastuolus loodusseadustega ei ole lause, mida mõni Nobeli majandusteooria laureaat iialgi ütleks. Kahjuks on majandusteadus ainuke teadus, kus sa võid saada maailma kuulsaks ilma et sul kordagi õigus oleks. Samuti ei ole oodata naftafirmade teateid sellest et pool maailma naftat on ära põletatud ja et erakordne tarbimispidu, mida võimaldas miljoneid aastaid kogunenud fosiilkütuse ärapõletamine sajakonna aastaga, on lõppemas. Need on tabuteemad , nagu on ka tabuteema meenutada fakti , et praegune rahandussüsteem ei ole mitte tarkade läbinägelike teadlaste poolt loodud vaid saanud hoopis alguse 70-ndatel aastatel kriisi lahendamiseks ettevõetud kiirmeetmete tõttu. Kahjuks enamus inimesi ei tea, et alates 1971 aastast osaleme  me eksperimendis, kus  esimest korda 2600 aastase raha ajaloo jooksul on meie rahasüsteem tagatud ainult lubaduste ja elektriimpulssidega. Kui selle kõige üle julgeda mõtiskleda ja arutleda, siis hakkab selgeks saama nii praeguse käimasoleva kriisi põhjused kui ka see mis saab edasi. Võib muidugi mõelda, et kriisid tulevad ja lähevad ning on ennegi olnud kriise, ehk teiste sõnadega ignoreerida reaalsust, kuid see ei aita vältida tagajärgi, mis tekkivad reaalsuse ignoreerimisest.
Praegune kriis on kõige suurem kriis alates industriaalajastu algusest ning sisaldab nii majandus- rahandus-  pangandus-  keskkonna-, eetika- energiakriisi ning tõenäoliselt kulmineeruvad nad kõik korraga. Kuigi tulevane energiakriis on ilmselt olulisem kui finantskriis, siis peatun siinkohal siiski pangandusel ja rahandusel, sest siin hakkab rebenema juba lähiaastatel. Praeguse majanduskriisi alus on võlal põhinev rahasüsteem. Natuke fakte- Maailma kümne suurima riigivõla  koguvõla summa on  ca 65 triljonit dollarit mis on umbes võrdne kogu maailma SKP-ga – ca 70 triljonit. Kuid ainuüksi USA koguvõlga koos firmade ja eraisikute  ning tervishoiusüsteemiga hinnatakse aga 135-220 triljoni peale, samas kõigi varade hulk USA-s on hinnanguliselt 75 triljonit Muide ühe inimese kohta on USA-l rohkem võlge kui Kreekal. Jah viimase 40 aastaga on USA SKP kasvanud 12 korda, kuid võlg on samas kasvanud 40 korda. Selleks et aru saada, et asjad ei klapi piisab kolmanda klassi matemaatikast ning Nobeli majanduspreemia või mõne keskpanga juhi  ametikoht pigem takistab asjade sisu mõistmist, sest nii kurb kui see ka ei ole, Tolstoi tundis tõesti inimloomust...
Mis siis edasi saab. Reaalsuses on olemas kolm valikut. Esiteks maksta võlad ära, teiseks kuulutada enamus riike pankrotis olevaiks või kolmandaks vabaneda võlgadest läbi rahatrüki ehk hüperinflatsiooni, jättes rahvale mulje et inflatsiooni põhjus on kaupade hinnatõus mitte raha hinna langemine. Kuigi kõigi maailma hüperinflatsioonide põhjus on alati olnud rahatrükkimine on seda alati rahvale teisiti serveeritud. Nii saab see olema ka seekord, sest esimene lahendusvariant on raha puuduse tõttu välistatud, teine variant ehk pankrott ei tule eriti reaalselt arvesse ja seetõttu valitakse paari-kolme aasta pärast, kui kriis järgmisesse aktuaalse valu faasi  jõuab, inflatsiooniline tee. Kahjuks hävitab see stsenaarium kõik inimeste kogutud rikkused, nii  nagu seda on juhtunud sadu kordi varem. Kas seda stsenaariumi saab vältida? Ilmselt mitte, kuid seda on võimalik edasi lükata. Valida ongi kahe võimaluse vahel, kas kiire ülivalus lahendus või valu edasi lükkamine ja lootus Hollywoodilikule Happy End-ile, mida kahjuks ei tule.
Mida saab selles olukorras teha tavaline ärimees ja investor. Kuna valitsustelt ja peavoolumeediast abi tulemas ei ole, siis eelkõige saab ta ennast ainult ise harida ja lähtuda Mark Twaini ütlusest – Kui sa ei loe ajakirjandust siis sa ei ole informeeritud, kui sa loed siis oled valesti informeeritud. Ajakirjandus jääb ka siis kui kriis on kõigile nähtav, selliseid artikleid sildistama kui paanikakülvajaid. Sellegipoolest saab lõpetada optimistliku noodiga – me elame paremini kui ükski meie seni elanud esivanem, reisime rohkem, magame pehmemates voodites, meil on käeulatuses kogu maailma kultuuripärand – tasub rõõmustada selle üle mis meil on ja lihtsalt teadvustada, et nii nagu meie oleme surelikud on ka kõik senised tsivilisatsioonid kokku kukkunud.  See aga ei tähenda et maa peal elu lakkaks. Ning Heal juhul jääb ka inimene alles...





neljapäev, 4. juuli 2013

Minu videoloengud Restart Eestis juuni 2013

https://www.youtube.com/watch?v=CGysT4qLfm0
https://www.youtube.com/watch?v=OZTI8d5WFaI
https://www.youtube.com/watch?v=6preKh_4Paw