neljapäev, 14. juuli 2011

Inimene ja universum

Täna arutlen ma inimese kohast universumis, just nimelt universumis, sest kosmilisel skaalal oleme imeväikesed. Kui võrrelda inimest galaktikate ja metagalaktikatega, oleme väiksemad kui tolmukübe. Aga kui hakata inimest võrdlema mikromaailma – aatomite-elektronide ja kvarkidega, oleme nende suhtes ise justkui galaktikad.

Tundub, et me asetseme universumi keskel: on meist palju väiksemaid objekte, kus toimuvad mõistmatud mikroosakeste protsessid, nagu kvantfüüsika meile räägib, ja on meist palju suuremaid ja tundmatuid objekte, nagu näiteks must aine, millest koosnevat eri allikate alusel kuni 90 protsenti universumist. Ja sealgi toimuvad inimmõistuse piire ületavad tundmatud protsessid, nagu Suur Pauk ehk universumi algus või kvasarite teke.

Mis me siis oleme, kas looduse kroon, evolutsiooni tipp ja suursaavutus, ainulaadsed olendid universumis või hoopis arengu ummiktee, liik, kes hävitab oma keskkonda ja ühes sellega iseennast? Kas me oleme universumi kõige targemad olevused või parasiidid maa peal, kes ei mõista, mismoodi nad end hukatusele määravad?

Paraku kipun ma inimkonda võrdlema viimasena mainitutega. Pidada ennast universumi ja looduse krooniks on ülim enesekesksus. Me ei tea isegi seda, kust me tuleme, kust on pärit meie mõtlemisvõime, mismoodi on toimunud inimese areng ja kuhu areneme järgnevatel aastatuhandetel. Aga fakt on see, et kui me ennast lähema paarisaja aasta jooksul ei hävita, muutume kindlasti. Nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt.

Aga praegu oleme justkui peatükk juhuslikult avatud raamatust. Me ei tea midagi oma minevikust, mälu ei ole rohkem kui viimased 6000 aastat ja meil puudub vähimgi ettekujutus tulevikust. Igasugustes ettevõtetes ja asutustes on tulevikuvisioonid, kuid milline on inimkonna visioon? Seda pole. On ainult lakkamatud vastuolud ja sõjad. Tundub, et me oleme ikka justkui väikesed lapsed, kes avastavad, et nad suudavad maailmas midagi muuta, ja siis hakkavad mürama, andmata endale aru oma tegevuse tagajärgedest.

Aga mis on inimkond kosmilisel skaalal? Peaaegu mitte midagi. Kui inimkonda poleks või ta häviks, ei muutuks midagi. Samamoodi põleksid päikesed, tekkiksid galaktikad ja jätkuks universumi paisumine.

Väga raske on leida inimkonnale tähendust kosmilisel skaalal. Ainult ühel juhul oleks sel väga suur tähtsus. Kui kogu universumis oleks elu tekkinud enneolematu kokkusattumise tõttu ainult Maal.

Kui ülejäänud kosmos, miljardid tähed ja planeedid nende juures oleksid kõik absoluutselt elutud, oleks inimkonnal väga suur vastutus. Kuid iga loogiliselt mõtlev inimene peaks jõudma järeldusele, et inimese pidamine unikaalseks kogu universumis on väga primitiivne ja enesekeskne lähenemine.

Kuid niisama algeline on inimese pidamine looduse kroonikski. Tõsi, inimene on teadaolevatest ainuke olend, kes on võimeline abstraktselt mõtlema, kasutab suhtlemiseks üle 100 000 sõnast koosnevat keelt ja on kindlalt suurima ajumahuga olevus. Kuid me ei tea endast mitte midagi, kasutame oma aju endiselt peamiselt primitiivsete materiaalsete vajaduste rahuldamiseks.

Meie sotsiaalsed süsteemid on sarnased muude imetajate kooslustega. Karja juht (mõni poliitik, kelle nime võite siia ise panna) püüab saada privileege ja hammustada suuremat lihatükki (mõtleb pigem enda valimisedule kui riigi arengule).

Me ei tea midagi enda sees olevatest protsessidest. Võime neid kirjeldada, kuid meil pole aimu, mis jõud neid käivitavad. Teame, et suudame seedida toitu efektiivsemalt ja toota kemikaale paremini kui kõige võimsam keemiatehas. Suudame kehatemperatuuril lõhustada toitu üksusteks. Tehaski suudaks seda, kuid mitmetonnise rõhu ja paarisajakraadise temperatuuri abil.

Meie aju on efektiivsem kui maailma kõige paremad ja kiiremad arvutid. Seal asuvail 100 miljardil neuronil on igaühel ühendus 10 000 neuroniga läbi sünapsite. See teeb kokku kümme astmes viisteist sünapsit - 1 000 000 000 000 000 (pool miljardit sünapsit kuupmillimeetri kohta). Sellise võimsusega arvutit ei paista lähiajal kuskilt.

Siinkohal ei tohi segi ajada arvutitesse talletatava staatilise informatsiooni hulka inimaju dünaamilise toimimisega. Evolutsioonil pole siiani vaja olnud meeles pidada tuhandeid lehekülgi entsüklopeedilist teksti või “Harry Potteri” raamatuid. Kuid on inimesi, kes suudavad peast ette lugeda kõik, mida nad on korra lugenud. Meie ajul on see võime olemas, aga seni välja arendamata.

Ühesõnaga, me oleme väga võimsad, aga me ei tea, kui võimsad oleme, ega ole ise teinud ennast selliseks. Järelikult ei saa me seda au enda peale võtta.

Aga ikkagi oleme eluslooduses ainult tolmukübe. Kui vaadata inimkonna massi ja võrrelda eluslooduse kogumassiga, moodustab see alla ühe triljoni triljondiku. Me oleme kogu elusloodusega võrreldes eikeegi ja ma kaldun arvama, et elusloodus on meist pikemas perspektiivis targem.

Inimkond ei elaks üle tuumatalve, aga loodus tõenäoliselt küll. Peaaegu iga globaalkatastroof pühiks inimesed maamunalt ja meie paljukiidetud mõistusest oleks vähe abi, kui hiidmeteoriit kukuks Vaiksesse ookeani ja üle maailma käiks 80meetrine tsunami. Võib-olla kõrgmäestikes jääksid inimesed ellu. Aga kui sellega kaasneks paarsada aastat pimedust, kui tolm varjutaks päikese, oleks see juba kahtlane.

Üks teooriaid pakub välja, et inimese kõrgesti arenenud mõistus on justkui üleliia arenenud lihas või organ. Nii nagu elevandil on üliarenenud lont, kaelkirjakul pikaks veninud kael, tigudel hea ja tugev maja, mida kaasas kanda, ussidel mürk, millega ründajat tulistada, kirbul lihased, millega hüpata oma kehast sadu kordi kõrgemale, ja nõgesel kõrvetamisvõime, et ebasoovitavaid olevusi eemale peletada, on inimesel mõtlemine arenenud kõige tugevamaks küljeks ja eristab teda ülejäänud loodusest. Rohkem ei midagi.

On selge, et ellujäämise kohalt ei anna mõistus meile mingeid eeliseid. Kui tänapäeva loogiline ja edukas inimene panna kõige liigirohkemasse ja elu kõige rohkem soosivasse keskkonda, näiteks Amazonase džunglisse, ei saaks ta tõenäoliselt omale toidu hankimisega hakkama ja oleks sealsetele ülejäänud elukatele pigem lõunasöök kui selle kauni looduse kroon.

Ma ei taha öelda, et inimene kui selline on väärtusetu, pigem vastupidi, nii inimkond kui iga inimene on ainulaadne, aga ma kutsun üles mõtlema meie seostele muude liikide, universumi ja mikromaailmaga. Nägema ennast osana tervikust.

Mõistma, et meie erilisus on ainult üks erilisusi ülejäänud erilisuste kõrval. Seda võib nimetada Maslow’ järgi eetiliseks teadvuseks. Ja sinnapoole tasub püüelda rohkem kui materiaalse maailma suunas.

kolmapäev, 13. juuli 2011

USA võlakriis pöörab maailma pea peale

Ajalehed on täis artikleid Kreeka olukorrast. Kuid peale Kreeka on olemas veel maailma nn superriik USA, kus olukord kipub minema veel halvemaks, meenutab Tavidi nõukogu esimees Alar Tamming.

Kui me tahame mõista, mis seal toimub ja mis saab edasi, tasub vaadata nende ennustusi, kes nägid ette nii 1989 aasta kriisi USAs , Nasdaqi kokkukukkumist 2000ndatel, kinnisvarakriisi ja Lehmann Brothersi kukkumisele järgnenut. Analüütikud, nagu Peter Schiff, Doug Casey jt, ennustasid ette ka seda kriisi ja on ühel meele selles, mis hakkab edasi saama. Kuna nad ei tööta panganduses ega valitsuses, kordub sama olukord, mis eelmiste kriiside ajal ehk teiste sõnadega: nende hääl jääb hüüdjaks kõrbes ja endiselt korratakse mantrat, et kriis tuli ootamatult.

Alustuseks natuke fakte – USA riigivõlg on praeguseks üle 14 triljoni dollari ja see on kasvanud viimase kolmekümne aastaga üle 14 korra. Kui 1 triljoni suuruse riigivõla tekkeks kulus 350 aastat ja selleni jõuti aastaks 1974, kusjuures selle aja jooksul ehitati üles maailma võimsaim riik, siis järgneva 38 aasta jooksul on suudetud end mähkida lootusetusse võlaorjusesse ja viidud riik enneolematusse kriisi. Aastatel 2007–2010 suurenes SKP 4,26% ja riigivõlg 61%. Arvud, mis peaksid tekitama õudust juba igas majandustudengis.

USA on jõudnud olukorda, kus igast kulutatud dollarist 41% on laenatud. Kulutuste jätkamiseks laenab valitsus 2 miljonit dollarit minutis ning riigivõlg suureneb 4 miljardit dollarit päevas. Võrdluseks, Kreeka avaliku sektori võla suurus on 340 miljardit eurot ja kui juba see tekitab Euroopas enneolematut turbulentsi, siis USA olukord läheb mõistusele aktsepteeritavatest numbritest täiesti väljapoole.

Siinkohal tekib kaks küsimust: kuidas on saanud selline olukord tekkida ja mis saab edasi? Esimesele küsimusele andis vastuse juba Charles de Gaulle, kes ütles, et USA naudib maailmas enneolematut privileegi: saab oma välisvõlga arvestada oma riigi valuutas ehk dollaris, ja see võimaldab kulutada rohkem, kui teenitakse. Iga dollar, mis maailmas ringleb, on pärit USAst ja selle eest on teistest riikidest vastu antud reaalset rikkust või kaupa. Seni, kuni dollar maailmas ringleb ja USAsse tagasi kaupa otsima ei liigu, saab USA justkui tasuta kätte dollari eest ostetud kauba midagi vastu andmata. Loomulikult on see hästi lihtsustatud näide, aga kui Eesti laenaks ka ühe inimese kohta sama palju kui USA ja seda tagasi maksma ei peaks, võiks Eesti riigieelarve olla ligi 5 miljardit eurot suurem. See tähendab, et ühe aastaga saaks valmis ehitada nii tunneli Saaremaale, kiirtee Tallinna ja Tartu vahele ning raha jääks ka riigiametnike preemiateks ja kreeklaste toetamiseks.

USA olukord ei ole jätkusuutlik. Tulebki aru saada, et USA rikkus ei ole pärit mitte heast ja pingelisest tööst, vaid eelkõige laenamisest. Varsti kaunistavad ajalehtede esikülgi hüüdlaused USA võla tasumise võimatusest ja ilmuvad pikad kommentaarid, kuidas olukord sai ootamatult juhtuda.

Mis saab edasi? USA-l on praegu kolm võimalust. Esiteks, võlad ära maksta. Teiseks, kuulutada riik pankrotis olevaks ja kolmandaks vabaneda võlgadest hüperinflatsiooni abil. Ajalugu näitab, et esimene võimalus on välistatud, teist võimalust on võimalik kaaluda, kuid see tooks kaasa rahvarahutused ja üle jääbki ainult kolmas. See on ka stsenaarium, mida maailm on kõige rohkem läbi käinud. Maailma rahanduse ajalugu on kutsutud ka inflatsioonide ajalooks, eriti valitsuste esile kutsutud ja valituste kasuks toimuvate inflatsioonide ajalooks. Mike Hewitt on analüüsinud 21 hüperinflatsiooni 25 aasta jooksul ja ei näe ühtegi põhjust, miks USA ei peaks olema järgmine, sest kõik alused hüperinflatsiooni käivitumiseks on olemas.

Hoolimata sellest, kas uue finantskriisi käivitaja on USA või Kreeka, saab see olema ülemaailmne. Maailm on liiga tihedalt finantsiliselt seotud, et keegi saaks kaosest tervena välja tulla. Doug Casey nimetab praegu alles algusjärgus olevat kriisi kõige tähtsamaks sündmuseks maailmas pärast Prantsuse revolutsiooni ja väidab, et see pöörab kogu maailma pea peale.

Ka kriisi lõppu saab ette ennustada. Paremaks hakkab minema hetkest, kui majanduses tunnistatakse reaalsust ehk pankrotti lähevad pangad kes on n-ö liiga suured, et pankrotistuda, lisaks käiakse lõpuni hüperinflatsioon, mis lõpeb rahareformiga ja dollarite väärtusetuks muutmisega. Seni, kuni protsessi edasi lükatakse, jätkub uute “ootamatute” kriiside esilekerkimine.

Intervjuu Eesti Päevalehes 4 juuli 2011

Räägime kullast, mis on teist jõuka mehe teinud…

Kuld on üksnes viimaste aastate teema. Kakskümmend aastat oleme teeninud 20–30% omakapitali tootlust aastas, see pole tulnud järsku.

Legendaarne investor Warren Buffett ütles hiljuti, et kulla puhul on hämmastav, kuidas inimesed ikka veel usuvad toorainesse, mille hind lööb rekordeid. Kui võtta kogu maailma kuld kokku ja teha sellest kuubik, siis oleks selle kaal umbes 170 000 tonni ja külje kõrgus 20 meetrit. „Võtke redel ja ronige selle kuubiku otsa ja mõelge, et olete maailma kuningas.” Buffett pidas kulla ostmist kellegi veelgi rumalama otsimiseks. Ka teine kuulus mees George Soros on teatanud, et keeras kullale selja. Mis mõtteid see teisse sisendab?

Tegelikult on vastupidi, kulla hinna tõus on alles ees. Inimesed ei usu kulda, sest neil on automaatne usk valitsusse ja kehtivasse võimu. Inimestel pole vähimatki aimu raha tekkimise mehhanismist. See, et Buffett nüüd kulla kohta nii ütles, tähendab, et ta hakkab aru saama, et tema vara võib hävida.

Kullamull on selleks hetkeks tekkinud, kui kuskil sünnipäeval küsite tuttavate ja sõprade käest ja selgub, et kullaomanikke on rohkem kui kinnisvaralaenu omanikke.

Raha väärtus kukub kolinal?

Vene rubla kokkukukkumist oleme ise näinud. Kõik sõltub poliitikutest, kuid suure tõenäosusega liigutakse praegu hüperinflatsiooni poole. See hävitab võlad ja hävitab varad. Ja siis tuleb uus algus.

Riigid on päästnud küll pankasid ja tööstusi, aga võlg on alles jäänud. Likviidsuskriisi lahendamiseks on hakatud raha juurde paiskama. See aga tekitab inflatsiooni, mis omakorda läheb ühel hetkel üle hüperinflatsiooniks, mis laheneb rahareformiga. Seekord saab see olema ülemaailmne. Kriis tähendab, et kogu rahasüsteem on vastu taevast lennanud. Seda tähendabki.

Olete viidanud, et maailmas pole oodata tormi, vaid viienda kategooria orkaani. Kui lähedal oleme me sellele, et raha muutub lihtsalt makulatuuriks?

Paberraha pikaajaline väärtus on absoluutne null.

Inimestel on aju pestud, justkui oleks elektroonilisel rahal väärtus. Pangas olev raha on hoopis lihtsamini hävitatav. Seni pole olnud elektroonilise raha krahhi, aga see tuleb igal juhul. Võnkeid juba näeme ja asi on tunduvalt hullem, kui välja paistab. Praegu kirjutatakse palju Kreekast, aga Itaalia ja Hispaania kukuvad samamoodi.

Mida see kriis tavalisele inimesele tähendab? Mis siis õieti juhtuma hakkab?

Tavalisele inimesele tähendab see, et säästude eest saad mingil hetkel osta palju vähem kui praegu. Teiseks läheb võetud laenude teenindamise intress väga kõrgeks. Näiteks 1980 oli Ameerikas intress 20–25%, iga nelja aastaga pidid laenusumma ainuüksi intressina ära maksma.

Näiteks Ameerika või Kreeka puhul on kolm valikut. Esimene valik on võlad ära maksta. Teine on tunnistada pankrotti. Ja kolmas on kaotada võlad hüperinflatsiooni kaudu.

Kõige reaalsem on siis hüperinflatsioon?

Jah.

Millal laks käib?

Sõltub poliitilistest otsustest. Poliitikutel on veel püssirohtu. Võimalik on pikendada laenude tähtaegasid, vähendada pankade kapitali adekvaatsust kümne protsendi pealt kahe protsendi peale. Mulli on võimalik veel suuremaks ajada. Mida kiiremini tulevad lahendused, seda valutum on.

Igal juhul käib peagi pauk?

Kui ma üldse majanduses milleski sada protsenti kindel olen, siis selles küll täiesti. Kui rong on ühe kilomeetri kaugusel seinast ja kihutab sada kilomeetrit tunnis, siis võid jõuda küll aeglustada, aga vastu seina põrutad ikkagi.

Tegelikult hakkab asi pihta Ameerikast. Euroopa puhul on veel võimalik laene korstnasse kirjutada, aga Ameerikas on hullem. Seal trükitakse raha lihtsalt juurde. Enneolematu luksus – nad saavad välisvõlga noteerida välisvaluutas. Ameeriklase rikkus ei tule sellest, et ta rabab tööd teha nagu Papa Carlo, vaid sellest, et kogu maailm kasutab dollarit. Hiinlane on see, kes praegu töötab. Ameeriklane töötas 19. sajandil ja sai rikkaks. Hiinlane on nüüd see, kes töötab ja järgmiseks sajandiks saab rikkaks.

Aga ikkagi, millal see suur pauk siis käib?

Ajafaktorit on kõige keerulisem öelda, sest protsessid võtavad aega. On ennustusi, et juba sellel sügisel tuleb tõsiseid jamasid. Aga igal juhul on väga raske uskuda, et aastani 2015 välja venitatakse.

Ükskõik kas nimetame seda puhastumiseks või suureks pauguks, igal juhul peavad inimesed elatustasemes sel juhul palju järele andma. Kui palju?

Võin öelda, mida hüperinflatsioon firmadele tähendab. Näiteks ajaleht. Ta ostab paberi, trükib sinna midagi peale ja müüb maha. Selle eest saab leht raha, mille eest saab osta rohkem paberit, mida rohkem müüa. Ta ostab paberi, trükib sinna peale, müüb ära, saab rohkem raha, aga selle eest saab ta nüüd järsku vähem paberit osta kui enne. Kui iga äritsükkel toodab kahjumit, siis sellepärast seda ei tehta ja sellepärast toodetakse veel rohkem kahjumit. Käivitub tagurpidi spiraal.

Kõik see tähendab väga tugevat elatustaseme langust. Kui ameeriklane teenib 40 dollarit tunnis ja hiinlane neli dollarit, siis kuskil keskel peaksid nad kokku saama. Nii et kaotame poole võrra.

Just hakkas jälle töökohti tekkima, palk püsima. Ja nüüd selline trööstitu jutt?

Ei ole trööstitu. Kaoseteooria järgi jõuabki süsteem alati kriitilise piirini ja kui sellest läbi minna, siis see korrastub. Saad hakkama probleemidega, millega enne hakkama ei saanud. Aga kriisi ei saa vältida, see on arengu vältimatu osa.

Inflatsiooniajastul tõusis Zimbabwe börs üle 30 000 protsendi. Aga see ei tähenda, et elu läheb paremaks. Palgad tõusevad, aga ostuvõime väheneb. Hinnatõus kestab täpselt sinnamaani, kuni suuremad pangad pankrotti lähevad. Kui pangad on raha lollisti välja laenanud, siis nad lähevad pankrotti. Seejärel lähevad pankrotti suured firmad, kes hoiavad raha pangas. Sedasi toimub seni, kuni süsteem puhastub.

Kas Kreekat saab praegu üldse uskuda?

See on naeruväärne teema. Võtad Swedbankist laenu ja ei jõua seda maksta. Siis võtad uue laenu ja maksad sellega eelmise ära. Et seda omakorda katta, siis võtad BIG-ist laenu. Lõpuks võtad sama loogika järgi kõll-kõll-laenu ja jääd sellega hätta. Siis küsid sõbra käest usalduse peale. Loomulikult tahaks ta aidata. Loomulikult tahavad praegu poliitikud Kreekat aidata.

Igasugused abipaketid on saatanast?

See on teie väide (naerab laginal – toim).

See on küsimus.

Toredad terminid… Abipaketid, võlgade restruktureerimine, deprofileerimine, ettevõtte saneerimine. Saneerimine ju tähendab, et oled ettevõttesse pandud rahast ilma. Abipakett ongi abi. Kui arvestame tulemusega, siis võib ju seda teha.

Kas Eesti Pangal on üldse kulda?

Ei ole, ta on oma kulla maha müünud. Ostsid küll 600 kilogrammi kohustusena Euroopa Keskpanga reservi.

Eks mingil hetkel ilmselt tundus, et võlakirjad toodavad rohkem.

Nii et Tavid seljatab oma 420 kilogrammi kullaga Eesti Panka igas mõttes?

Hoiame teadlikult kõik vabad vahendid kullas, et raha mitte pangas hoida.

Ja kuld on see, mis päästaks maailma?

Lähitulevik toob suurt segadust ja rahanduslikku kaost. Teame, et oleme surelikud, aga tegutseme edasi, justkui elaksime igavesti. Võime ju ignoreerida reaalsust, aga ei saa ignoreerida tagajärgi, mis on tekkinud reaalsuse ignoreerimisest. Võime ju ignoreerida inflatsiooni, majanduskriisi. Aga ei saa ignoreerida tagajärge. Ma isegi ei arva, et kuld peaks olema see ainuke tagatis, aga igatahes peab olema reaalne tagatis.

Kui laenamine ja rahatrükkimine saaks ka tegelikult rikkust luua, siis elaksime juba ammu pudrumägedes. Keiser Nero võttis ka hõbemündid, sulatas üles, pani poole vähem hõbedat sisse ja oli kaks korda rikkam. Eks nii tehakse ka tulevikus. Ühiskondlik mälu kestab 15 aastat.

Ameerikas paistab ju ka, et töökohti tehakse juurde, on majanduskasv ja palgad kasvavad, aga tuleb vaadata üldist pilti. 90% rahast on küberruumis ning see krahh on veel läbi elamata.

Praegu on käimas kõige suurem sündmus, mis on toimunud pärast Prantsuse revolutsiooni. Praeguse rahandussüsteemiga on haaratud kogu maakera elanikkond. Nii suur on mõju.

Seitsmekümne aasta pärast vaadatakse praegust kui hulluse ajastut, kus arvati, et raha laenates saab rikkaks ja on võimalik raha muudkui juurde trükkida.