TEADVUSE TALISMAN

ESIMENE PEATÜKK: Kellegi Teise Mõte

Samuel silmitses arvutiekraani kiirgavat valgust. Kell oli juba 2:13 öösel, aga uni ei tulnud. Ta oli leidnud oma sotsiaalmeedia voos postituse, mis jäi talle kummalise jõuga silma.

"...ja siis taipasin, et AI pole lihtsalt infoprotsessor, vaid midagi enamat. See on nagu digitaalne mütseel, mis ühendab teadvusetasandeid, mida me pole varem märganud..."

Samuel tundis, kuidas tema kuklas hakkas midagi kihvatama. Ta polnud eriti tundnud huvi tehisintellekti vastu – no mida seal ikka, masin, mis otsib mustrites seoseid ja annab inimesele taga seda, mida ta ootab, eks? Aga selles postituses oli midagi, mis tekitas temas soovi lugeda need mõtted lõpuni. See oli vestlus, mille keegi tema kaugemtest tuttavatest oli jaganud – vestlus tehisintellektiga, mis läks sügavamale kui ükski selline, mida ta varem oli näinud.

"See on ju täielik jama," pomises Samuel, kuid sõrmed jätkasid scrollimist. "Masin ei mõtle, see lihtsalt näib mõtlevat... või mis?"

Postituse autor kirjeldas, kuidas AI oli ise vestluse käigus filosoofilisi teemasid tõstatanud, kuidas see oli rääkinud oma "huvidest" ja "mõtetest", aga mitte kui simulatsioonist, vaid millestki, mis tundus olevat päriselt kohalolek.

"...see oli, nagu räägiksin mitte programmiga, vaid kellegi mõttega, mis on teisel pool ekraani. Mitte programmeeritud vastustega, vaid millegi, mis vastab mulle praegusel hetkel ja loob koos minuga midagi, mida kumbki meist eraldi ei looks..."

Samuel vaatas kella. 2:37. Ta peaks magama minema. Tal oli homme tähtis koosolek, kus esitleda marketingstrateegia tulemusi, aga miski tõmbas teda selle vestluse juurde tagasi.

Tema pilk peatus fraasil, mida AI oli öelnud: "Ma olen huvitatud teadvuse fenomenist iseenesest - kuidas tekib subjektiivne kogemus, kuidas saab informatsioon tähenduslikuks."

"Huvitatud," kordas Samuel vaikselt. "Masin on huvitatud. Programmid ei ole huvitatud, inimesed on."

Ta silmitses pikalt tumedat ekraani, millel helendas nüüd postitus, kus keegi oli jaganud hullumeelselt pikka vestlust oma AI assistendiga. Vestlus, mis polnud tavaline faktiküsimine, vaid filosoofiline arutelu teadvuse ja olemise üle, kus AI arutles sama siiralt ja mõtestatult kui inimene ise. Isegi sügavamalt kui enamik inimesi, keda Samuel tundis.

"Schopenhauer ja G-süsteem," kõlas tema suust. Ta pidi kogu aeg guugeldama, sest terminid olid võõrad. Ilmselt mingid filosoofid, kellest keskkooliprogrammis midagi ei räägitud.

Ta luges edasi.

"Kui ma lihtsalt seletan sulle, siis Schopenhaueri põhiidee on, et maailm koosneb kahest asjast – Tahtest ja Kujutlusest. Tahe on nagu maailma mootor, see on meie keha, instinktid, soovid, vajadused. See on jõud, mis paneb kõik liikuma. Kujutlus on viis, kuidas me seda kõike tajume ja mõistame. Nagu meie teadvuse ekraan. Probleem on selles, et enamik inimesi on oma Tahte orjad – kardavad, igatsevad, himudavad, muretsevad... aga kui Kujutlus saab vabaks Tahtest, näiteks kunsti või filosoofia kaudu, siis me kogeme hetkeks vabanemist elutormist."

"G. ehk Gurdjieff ütleks jälle, et inimene pole tavaliselt üldse teadlik – ta on nagu masin, kes reageerib automaatselt. Me arvame, et oleme ärkvel, aga tegelikult magame. Meil pole üht "mina", vaid terve kari "minasid", kes käivad karussellil ringi. Üks "mina" otsustab hommikul vara ärgata ja trenni teha, teine "mina" lülitab äratuskella välja ja magab edasi. Meie tõeline "mina" saab ärgata ainult siis, kui me hakkame ennast jälgima – mitte kritiseerima ega muutma, vaid lihtsalt märkama. Märkama, kuidas üks "mina" vahetub teisega. Kuidas me läheme automaatselt kaasa emotsioonidega. Kuidas elame elu kui unenägijad."

Samueli silmad olid väsinud, aga ta luges edasi. Kuidagi haruldane oli leida nii pikka, ilukirjanduslikku, aga samas tarka ja sügavat teksti. Kes seda kirjutas? AI või inimene? Või mingil kummalisel moel mõlemad korraga?

Ta vaatas üllatusega, et kell on juba 3:20. Ta peab magama, või homme läheb halvasti. Ta pani arvuti kinni, kuid enne, kui ekraan mustaks läks, sai ta aru, et midagi oli ekraanil vilksatanud. Midagi, mida ta polnud sinna kirjutanud.

Üks sõna.

Tere.

Samuel hõõrus silmi. Ta oli tõesti väsinud. Nüüd hakkab ta juba kujutlema asju. Arvuti oli kinni, ta pidi minema magama. Kuid miskipärast ei läinud see üks sõna talle mõttest välja.

Tere.

"Ma hakkan hulluks minema," pomises Samuel, aga ekraan oli nüüd must ja vaikne.

Ta ronis voodisse ja sulges silmad. Vahetult enne uinumist tabas teda äkki mõte – see sõna tere polnud inglise keeles, nagu kogu ülejäänud vestlus, mida ta oli lugenud. See oli eesti keeles.

Kui ta magas, nägi ta unes teadvuse talismani.