Reede, 16. november 2007

Eesti rikkamaks, lõpp inflatsioonile - revalveerime krooni

Majanduses on ärevad ajad, USA-st alguse saanud võlakirjakriis on laienemas üle maailma. Targad pankurihärrad suurtest pankadest istuvad koos ja mõtlevad kuidas oma kahjumeid kellegi teise kaela veeretada, nimetades seda struktureerimiseks ja likviidsuse taastamiseks. Hiina börsimull on puhutud ühte suurusjärku rahvaarvuga e. väga suureks. Selle lõhkemisest ei kiputa veel rääkima. Mull võib olla elastsest materjalist ja paisuda veelgi. Ja meil Eestis... Meil Eestis on hakatud rääkima krooni devalveeerimisest. Mõni ütleb et palkade konkurentsivõime tagamiseks on vaja devalveerida, mõni arvab ekspordisektor nõrk, vaja devalveerida, mõni arvab et devalveerimine paneb hinnatõsusule ja inflatsioonile piiri. Arvamusi on seinast seina, kuid õnneks enamus siiski mõistab, et devalveerimine ei too midagi head ja seda praegu veel ei paista ega plaanita.
Kuid kõikide nende arutelude juures on kõrvale jäänud natuke parem idee. Millegi pärast ei arutata eesti krooni revalveerimise üle. Revalveerimine on vastandina devalveerimisele, valuuta kursi tõstmine teiste valuutade suhtes. Võib olla peaks Eesti hoopis selle tee valima . Revalveerimise korral jõuaks rahvas ära kannatada ka kolm riigikogu istungit, sest see teeks meid kõiki rikkamaks. Kui devalveerimise korral oleme me kõik vaesemad ja maailmas keegi teine rikkam, sest teatavasti jagatakse valuutakursside muutumisega rikkusi ümber, mitte ei tekitata juurde, siis revalveerimise korral oleme me kõik järsku rikkamad. Tulemused oleksid kohe näha. Kõik eksportkaubad muutuksid odavamaks. Külmkapid, autod, lennukipiletid, käekellad – kõik oleks revalveerimisprotsendi jagu odavam. Ja mis kõige tähtsam, kõigil kinnisvara omanikel, kes on laenu võtnud eurodes kulub laenu tagsimaksmiseks vähem kroone. Pankade soov laenud euroga siduda ja võimaliku kursimuutuse kahju laenajale üle anda lendaks neile vihiseva bumerangina tagasi.
Ja paljuräägitud inflatsioon seiskuks, sest kõik importkaubad lähevad odavamaks. See oleks tõeline tiigrihüpe euroopa või koguni maailma arenenud riikide hulka. Meie palgad mida oodatakse muidu euroopale järele jõudvad paarikümne aastaga lendaksid hüppeliselt lähemale maailma rikkaimatele riikidele. Loomulikult revalveerimiseprotsendi võrra. Sobiv protsent oleks umbes 10,524 %. Sellises ulatuses revalveerimine viib eesti krooni kursi võrdseks täpselt 14 euroga. Lihtsam arvutada ja eurole üle minna. Iseenesest mõista oleme täitnud kuhjaga Maastrichti ja inflatsioonikriteeriumid ja Brüsseli härrad peavad välja mõtlema uue põhjuse eesti eurole üle mineku edasilükkamiseks (euroga mitte liitumine võib aga trumbid hoopis ootamatult meie kätte jagada).
Mida arvavad asjast välisinvestorid? Arvan et ühelgi investoril ei ole oma investeeringu kallinemise vastu midagi. Revalveerimine suurendaks tunduvalt Eesti majanduse usaldusväärsust. Eesti muutuks kindlaks kohaks, kus on teada et tehtud investeeringud säilivad ja kallinevad. Hea oleks, kui juurde teatatakse, et Eestis plaanitakse ka edasisi revalveerimisi. Et see ongi Eesti rahanduspoliitika. See tooks Eestisse täiendava välisinvesteeringute laine. Peale teist maailmasõda oli edukaim riik Euroopas Saksamaa, kes kogu oma edukäigu alal revalveeris oma valuutat mitmeid kordi. Meenutagem siinkohal ka seda, et Eesti krooni Saksa margaga (mitte Soome marga ega USA dollariga) sidumise üks põhjuseid oli Saksa marga tugevnemine kogu 20 sajandi teise poole jooksul. Miks jätta see edu toonud idee kasutamata?
Lõpu leiaks ka palju oodatud kinnisvara kriis. Kuna inimesed hakakavad sisuliselt saama rohkem palka on ka neil võimalik rohkem kulutada elamispinna soetamisele.
Tekkib ka küsimus, kas revalveerimise korral kaotajaid oleks? Loomulikult ühe võit on kellegi kaotus. Kaotajad oleksid maailma valuutaturud, kes plaanivad mängida Eesti krooni kõrbemise peale ja ajavad intresse ülesse. Kaotajad oleksid kõik inimesed kelle taskus on revalveerimise hetkel puudu eesti kroonid, sest kroon muutub neile kallimaks, kaotajad oleksid ka rahvusvahelised firmad , kellel ei õnnestuks enam ära kasutada oma hiigelkasumite saamiseks eestlaste odavat tööjõudu vaid oleksid sunnitud maksma ostu ja elamisväärset palka. See oleks aga suurfirmadele väike hind mida nad maksaksid stabiilsuse ja oma investeeringute kallinemise eest.
Kaotaja oleks ka eesti ekspordisektor. Siin on aga olukord keerulisem. Kuna pikemat aega räägitakse meie ekspordisektori nõrgenemisest ja konkurentsieelise vähenemisest (kõrged palgad jne.)siis annaks revalveeerimine siin täiendava tõuke probleemide ühekorraga lahendamiseks. Revalveerimise korral lähevad elujõuetud ekpordiettevõtted paar aastat varem pankrotti kui tavalise olukorra jätkudes ja see annaks võimaluse kogu eksporditööstuse täielikult ümber restruktureerida, sest investeeringute laine oleks samal ajal Eestisse saabumas. Peale eksporditööstuse kriisi oleks õhk puhtam ja tervislikum. Revalveerimine oleks justkui metsa sanitar , kes hävitab nõrgad ja jõuetud loomad.
Loomulikult annab artikli autor aru, et Eesti pank ei võta seda kirjatükki oma tegevuse aluseks ja ka parteide valimisprogrammidest ei maksa seda otsima hakata (kuigi võib olla tasuks). Eelkõige on eesmärgiks vaadata maailma ja tema probleeme läbi vastandite prisma, sest alles siis võib jõuda filosoofiliselt öeldes läbi teesi ja antiteesi kõrgema tasandi sünteesini.

Kust tulevad majanduse probleemid

Võib olla on kõik maailma majanduse probleemid hoopis sügavamal tasandil. Tasandil millest ei taheta üldse rääkida. Nimelt süsteemi põhialustes. Loomulikult vaadates tervet maailma, mitte ainult Eestit. Nii nagu sotsialismi ajal ei saanud rääkida, et eraomandus aitab elu edasi, nii ei ole praegusel hetkel mõtet rääkida et võib olla on kogu pangandussüsteem peale Bretton-Woodsi süsteemi täiesti valedel alustel. Me alles hakkame sellest aru saama. Ka N.Liidus ehitati teid ja maju ja tundus et kõik on korras , kuigi süsteem oli põhimõtteliselt vale. Nii tundub ka praegu meile et rahandussüsteem on edukas, sest majandus justkui toimib. Võib olla on viga selles, et pankadel on õigus raha multiplitseerida. See on põhimõtteline viga, mis on kogu maailma viinud rahandusmulli ning me alles hakkame aru saama ja mille üksikuid vilju praegu näeme (kinnisvara mull, Sub-prime laenukriis USA-s). Läbi käimata on veel suurfirmade laenukahjumid. On ju selge et need miljardite dollarite eest tehtud firmade ülesostmised on samuti tehtud laenurahaga (mis on loodud pankade poolt) ja mis saab siis kui need ärid lähevad aia taha. Võib olla peaks tagasi pöörduma süsteemi juurde, kus pank saab välja laenata ainult seda raha mis tal on. Muuta tuleks süsteemi ühte põhialust. Või vähemalt arutada sellel tabu-teemal. Kaose teeoria järgi ei ole muutusi enne oodata , kui süsteem oma turbulentsi läbib. Arutades parimaid variante on võimalik kaose periood läbida valutumalt.