VASTATUD KÜSIMUSED
Psühholoogiaõpingud on mul aidanud mõista iseenda ja teiste käitumiste ja mõtete tagamaid. Aidanud aru saada, et inimesed on erinevad ja neil on erinevad väärtushinnangud ning mõista ka seda, kuidas tekivad ja arenevad väärarusaamad. Eelkõige on aga psühholoogia aidanud mul inimesena areneda, sest inimese areng on elukestev protsess ega lõppe 20 aastaseks saamisega nagu kunagi arvasin.
Kasumi kohta saab vastata nii jaa kui ei. Eurodes teenitakse tõenäoliselt sama palju kasumit kui eenevatel aastatel. Kuid arvestades maailmas toimuvat majandusolukorda pole euro objektiivne mõõtühik. Kui meeter oleks iga päev ise pikkusega, siis peaksime me seda ebanormaalseks, kuid valuutade puhul peetakse sellist nn valuutakursside kõikumist normaalseks. Praegusel hetkel peegeldab kulla hind tuleviku inflatsiooni ootust ja 1 unts kulda on alati olnud 1 unts kulda, seetõttu arvestan ma iseenda jaoks ettevõtte vara hulka mitte eurodes, vaid kulla untsides. Selle inflatsioonikindla arvestuse järgi on vaja vara säilimiseks iga aasta teenida minimaalselt sama palju raha kui tõuseb kulla hind. Ehk teiste sõnadega kui kulla hind see aasta tõuseb 30%, siis peab omakapital eurodes suurenema kasumi arvelt vähemalt 30%, et sisuliselt jääda nulli.
Hetkel ligineme me kiiresti samasugusele olukorrale nagu 90ndate algul, mil ettevõtted, kes arvestasid oma vara rublades (nagu Tartu Kommertspank), said küll suurt rublakasumit, kuid reaalselt läksid pärast pankrotti. Ettevõtted, kes enda jaoks võtsid arvestuse aluseks Soome marga või USA dollari jäid püsima (Näiteks Tartu Kommertsapangast välja kasvanud Hansapank aastal 1991). Praegusel ajalooetapil asendub USA Dollar ja Soome mark kullaga kui inflatsioonikindla mõõtühikuga.
Oletan, et see mõttekäik ei saavuta erilist populaarsust enne paari aastat, mil inflatsioon hakkab üle minema hüperinfatsiooniks. Psühholoogilisest aspektist on see ka täiesti mõistetav, sest mõtteviisi muutumine on pikk protsess.
Oodata on palkade tõusu, kuid oletan, et reaalne inflatsioon saab olema suurem kui palgatõus, seetõttu muutuvad inimesed numbriliselt rikkamaks, kuid tegelikkuses jäävad vaesemaks.
Läbi ajaloo on kõik rahasüsteemid, mis põhinevad paberrahal ja pole millegagi tagatud lõpetanud ajaloo prügikastis. Sama saatus ootab ka eurot. Poliitiliste meetmetega on võimalik euro eluiga pikendada, kuid selleks, et midagi muuta, oleks vaja lihtsaid otsuseid, mida aga poliitiliselt on võimatu ette võtta. Näiteks oleks vaja lähtuda elementaarsest majandusloogikast ja riikidel viia oma eelarved tasakaalu ning unustada ära igasugune defitsiit. Kuid isegi Kreeka puhul peetakse endiselt normaalseks, et laenukoormus endiselt suureneb. Põhiline probleem on see, kuidas laene restruktureerida ja kust järgmine lisaports juurde saada. Olukord on analoogne sellega, kui eraisik, kes on laenu võtnud, võtab järjest uusi ja suuremaid laene, et eelmiseid laene teenindada. Paratamatult lõppeb see krahhiga ja mida kauem tegelikkuse tunnistamist edasi lükatakse, seda suurem krahh tuleb. Siit ka vastus päästeplaanide kohta, tegelikult teevad need halba, sest pauk, mis ühel hetkel paratamatult aset leiab, saab olema peale iga päästeplaani (loe rahatrükkimist) veel suurem võimsam ja valusam. Minu mõistus küll ei saa aru, kuidas on võimalik võlgadest vabaneda võlgu juurde võttes.
Kasumlikkus jaguneb sel aastal ligikaudu järgnevalt
Soome 15%
Rootsi 15%
Läti 15%
Bulgaaria 15%
Taani 0%
Eesti 40%
Enne euro tulekut oli Eesti osa märgatavalt suurem
Kulla müügi katkestamine oli tingitud sellest, et polnud teada, kuidas järelturult kulda asemele osta. Kuldplaate valmistavad tehased ei suutnud enam vastata tarnetähtaegade kohta ja kuni olukorra selginemiseni katkestasime pooleks päevaks müügi.
Kulla hinna langemise korral puudub vajadus ostu katkestada, sest ostetav kuld on alati võimalik maailmaturul maha müüa. Ost katkeks ainult juhul, kui maailmas enam keegi kulda ei tahaks, seda pole aga juhtunud viimase 2000 aasta jooksul. Paberraha ja elektrooniline raha sellise saavutusega kiidelda ei saa.
Kumb majandus peab järgmise aasta paremini vastu, kas USA või Euroopa?
Küsimus on sama, kui haiglas küsida raskelt haigete palatis, kes esimesena jäädavalt lahkub.
Hetke olukord on see, et praegune algusjärgus majanduskriis hõlmab kogu maailma. Senini on kriisid olnud lokaalsed, kuid globaliseerumise tõttu on see kriis suurem, pikem ja hullem kui arvatakse. USA kriis tundub hetkel kiiremini saabuvat ja siis levib see üle maailma. Muide 1929. aasta USA kriisi ajal läks Euroopas pankrotti üle 3000 panga.
1. Lähikuudel ei pea tõenäoliseks. Hüperinfatsioonil on omad etapid ja see võtab aega. Kuid võib olla täesti kindel, et hüperinflatsioonist pole USA-l pääsu. Selle sündmuse ette ennustamine ei ole eriti keeruline, iga iseseisva mõtlemisega, majandussündmusi jälgiv ja elementaarseid ajaloo teadmisi valdav inimene, kes ei ole seotud panganduse ega võimuringkondadega, peaks olema samale järeldusele jõudnud. Keeruline on ennustada selle sündmuse täpset aega, sest poliitikute tegevused on ettearvamatud.
2. Selle aasta lõpuks ei oota veel 100-120 $/oz hinda.
3. Hõbeda kallinemine kulla suhtes on loogiline protsess. Läbi ajaloo on see suhe olnud 10:1 . Päris sinna see suhe kohe küll ei liigu, kuid trendina sinnapoole kindlasti
1. Küsimus ei ole kroonis, vaid selles, et võetaks kasutusele juba Cicero pooolt aastal 55 formuleeritud lihtsad majandusalased põhimõtted. Riigieelarve peab olema tasakaalus, raha peab olema tagatud, maksud olgu madalad ja võlgade hulk peab vähenema. Lisaks mainis ta ka, et ametnike ülbus tuleb lõpetada. Pole midagi uut siin päikese all. Ja hoolimata sellest, et see tõde on juba aastatuhandeid teada, ignoreeritakse seda ilusate loosungite sildi all praegu ja ignoreeritakse ka tulevikus.
2. Inimkonna suurimaks lolluseks on energia ja teadmiste suunamine sõjalisteks kulutusteks, mitte inimkonna arenguks. Juba gravitatsiooni uuringuid tehti selleks, et arvutada välja kahuri mürsu trajektoor, mitte selleks et inimesed Apolloga kuule saata. Minu jaoks on siin psühholoogiliselt tegemist lapsepõlve kinni jäämisega, sest enne puberteediiga tahavad kõik luuremänge mängida. Täiskasvanud, eetiliselt ja moraalselt arenenud inimese juures tundub see aga kummaline.
Teine teema millele olen mõelnud, on see, et inimkond on ka toidu tootmises liikunud valesid radu . Eesmärgiks on toota hästi palju, selle asemel, et toota kvaliteetselt ja tervislikke toiduaineid. Tulemused on südamehaiguste ja vähi levikuga hästi näha.
Kulla leiukohti avastatakse pidevalt, kuid nende ekspluatatsiooni võtmine on väga kallis.
Küsimus on pigem selles, kas kulla hinnaga võib juhtuda sama, mis alumiiniumi hinnaga 19 sajandil. Teatavasti oli alumiinium siis kallim hõbedast ja Prantsusmaal vahetati kuninglikes serviisides hõbenõud alumiiniumnõude, kui kallimate vastu välja.
Kui seda näidet tuuakse siis unustatakse ära, et keemikud suutsid alumiiniumi toota alles 1825 aastast ja loomulikult oli alumiiniumi tootmine algul väga kallis. Kullaga ei ole viimase 2000 aastaga midagi juhtunud ja puudub alus arvata, et ka lähiaegadel midagi põhjapanevat juhtub, kui võib olla välja arvata poliitikute mõtted kullaga kauplemine ja tulevikus võib olla ka arveldamine üldse ära keelata.
Selleks on olemas keemilised analüüsid, kuid kuldmüntide puhul on vaja vaadata mündi diameetrit, paksust ja kaalu, ning kui need kolm parameetrit vastavad normile, siis on tegu kullaga. Lisaks on võimalik tellida analüüs Proovikojast.
Dialoogi võib ikka pidada, kuid oluline on kõigepealt enda jaoks ära fikseerida millised peavad olema rahasüsteemi põhimõtted. Eelkõige pean oluliseks, et raha oleks tagatud. Sel juhul ei oleks probleem, kui see oleks väiksemas piirkonnas kui praegune euro. Kardan aga endiselt, et arusaamine, et raha ei tohi tekitada õhust ei jõua enne otsustajate teadvusse, kui hüperinflatsioon on täiega käimas. Endiselt arvatakse, et rikkus saab tekkida numbrite lisandumisest, mitte tööst.
Kulla hinna tõus tähendab tegelikkuses raha väärtuse langust. Ehk teiste sõnadega inflatsioon ei ole mitte hindade tõus, vaid lihtsalt raha väärtuse kukkumine.
Mis puutub praegusesse rahasüsteemi, mis põhineb laenude andmisel, siis pean seda tõepoolest põhimõtteliselt valeks. Õige süsteem oleks see, kus raha oleks tagatud ja elektroonilist raha saaks alati ümber vahetada reaalvara vastu. Kullaga tagatud raha puhul ei oleks sugugi vaja kullas arveldama hakata, piisaks sellest, kui on teada, et arvel oleva raha saab alati soovi korral kulla vastu vahetada. Pangakaardid peavad alles jääma.
Olukord on keerulisem ja halvem kui praegu. Poliitikud üritavad endiselt leida poliitilisi lahendusi, et surnut ellu äratada (ehk raha mida enam ei ole ja mis on ära kulutatud mingi poliitilise hookus-pookusega juurde tekitada) ja ajakirjandus haarab kinni igast positiivsest uudisest, et kirjutada, et kriis hakkab varsti mööda saama. Räägitakse, et kriisid tulevad ja lähevad, kuid süvaanalüüse Kondratjevi majandustsüklite ja raha olemuse üle veel ei toimu. Need hakkavad aset leidma hiljem.
1.Mullide koha pealt on palju teadmatust. Mulliga on tegemist juhul, kui mingi varaklassi hind langeb ja ei tõuse vanale tasemele 10 või rohkem aastat. Näiteks Jaapani aktsiate mull. 1990 oli Nikkei indeks üle 39000 punkti. Tänaseks on see alla 9000 punkti. Möödas on 20 aastat ja varast on järgi ainult 25%. Teine näide mulli kohta on NASDAQ. Tipus oli see 5000 punkti ringis, nüüd 10 aastat hiljem on see 2500. Pool rahast on hävinud. Kulla puhul ei ole oodata suuremat hinnalangust enne, kui finantskiis on lõppenud. 10-30% hinnalangusi tuleb ikka ette. Näiteks paar aastat tagasi ületas kuld 1000 dollarise hinna, kuid langes sealt 30% 700 dollari kanti. Praeguseks on kuld 1000 dollarist 80% kõrgemal. Selliseid korrektsioone tuleb ka edaspidi ja loomulikult kaasnevad nendega artiklid, mis kuulutavad kulla mulli lõhkemist. Huvitav, et pankurid, kes ei näinud ette kinnisvara mulli ja NASDAQi mulli näevad nüüd kullamulli…
Nii, et kullamulli praegu veel ei ole. Enamus fondidest hoiab kullast eemale, ükski pankur ei soovita kulda osta, massilist kulla ostmist pole. Ükski taksojuht ei kipu veel kulda ostma. Võrrelge oma tutvusringkonnas kulda investeerinud inimeste arvu kinnisvara jaoks raha laenanud inimeste arvuga. Kui esimene arv ületab teist siis hakkab mull liginema.
2. AS Tavidit ei ole kordagi kahtlustatud rahapesus. Miks SEB meie kontod sulges, tuleb nende endi käest küsida. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis võeti see otsus vastu Rootsis ja eemalt asjasse süvenemata on lihtne vigu teha. Olen endiselt veendumusel, et see oli kahetsusväärne eksitus ja mitte tingitud sellest, et me oleme neile konkurendid ja meie tegevus vähendab nende kasumit.
Jah, see on suur viga, see oli kasulik aktsiadiileritele ning pankadele, sest sundis kõik kodanikud läbi pensionifondide aktsiateomanikeks hakkama. Seda saaks veel parandada, kuid kahjuks on praegu pensionifondidel Eestis keelatud hoida vara füüsilises kullas. Igal pool see nii ei ole, näiteks üks Texase Ülikooli investeerimisfond ostis selle aasta algul miljardi dollari eest kulda ja laskis selle kullakangidega kohale tuua.
Kahjuks on ka Eesti valitsusel psühholoogiliselt praegu väga raske midagi muutma hakata, isegi juhul, kui nad ka mõistaksid, et pensionivara kullas hoidmine oleks kasulikum. Sest kollektiivsed mõttemustrid ei luba seda ja töötaja, kes selle ideega lagedale tuleks võidaks lahti lasta.
See ei pruugi nii olla, tõenäoliselt tõusevad koos inflatsiooniga ka intressid. Kui meenutada 1980ndaid USA-s, mil inflatsioon oli kahekohalistes numbrites, siis laenuintress oli ligi 25%, mis tähendas seda, et 4 aastaga tuli ainuüksi protsentidena ära tasuda laenu enda summa. Reaalsuses tähendas see tagatisest ilma jäämist ja pankrotti.
1720. aastal keelas John Law inimestel omada üle 500 liivri metallaraha. Talle oli vajalik, et kõik arveldaks paberrahaga, sest siis sai jätkata selle lõputut trükkimist. Selle seaduse kohta ütles Voltaire, et see oli kõige ebainimlikum seadus, mis üldse kunagi on vastu võetud. Kogu see rahanduskriis lõppes pool sajandit hiljem Prantsuse revolutsiooniga. 1930-ndatel keelas Roosevelt USA-s inimestel kulla omamise ja kõik pangaseifid avati maksuameti juuresolekul ning kuld kuulus riigile müümisele riigi poolt määratud hinnaga. N-Liidus ei olnud võimalik kuldmünte omada. Läbi ajaloo on õnnestunud riikidel ajutiselt kulla, kui raha tähendust vähendada, kuid hiljemalt ühe-kahe põlvkonna pärast on võimalik olnud lastel ja lastelastel oma vanemate vara ikkagi kasutada
Arvan et saab olla iseseisev. Me ei saa teostada kosmoseuuringuid ega ehitada tuumapomme, kuid ära majandada suudavad ka meist väiksemad riigid.
Mis puutub alternatiivrahadesse, siis suhtun nendesse äärmiselt soosivalt. Ühe teadlase uurimus väidab, et rahandussüsteem on praegu loodusseadustega vastuolus, mis tähendab seda, et puudu on variatiivsus, kuid efektiivsus on viidud maksimumini. Looduses on aga edukad need süsteemid, kus variatiivsus ja efektiivsus on taskaalus. Variatiivsus tähendaks panganduses erinevate rahasüsteemide ja pangandusmudelite konkurentsi ja efektiivsus on kasumlikkus. Pangad on väga kasumlikud kuid konkureerivate süsteemide puudumise tõttu väga haavatavad.
Ühe valuuta tomimine oleks arengu seisukohalt hävitav. Ta oleks lühiajaliselt efektiivne kuid pikaajaliselt inimkonnale katastroofiline.
Jah, see on hea küsimus. Kahjuks on kirjutatud palju raamatuid raha teenimisest, kuid mitte sellest kuidas raha kulutada nii, et see inimkonnale kõige kasulikum oleks. Mind huvitab eelkõige inimeste psühholoogiline ja vaimne areng ning selles valdkonnas plaanin ka edaspidi oma energiat suunata.
Iga riik on täiesti erinev. Soomlased räägivad pikalt, Rootslased tahaksid lõputult istuda nõupidamisel ja läbirääkimisel ning kohvi juua ja pirukat süüa, aga otsuseid ei kipu seal eriti kiiresti tulema. Bulgaarias ollaks aga valmis lõputult töötama, et õnn lõpuks ka nende õuele tuleks.
Üks õppetund on see, et mitte kunagi ei ole mõne töötajaga töösuhet lõpetatud liiga vara, ikka on oodatud et midagi muutub ja läheb paremaks aga tavaliselt ei lähe.
Teine õppetund on ka lihtne – ära usalda tarku majandusteadlasi vaid omaenda loogilist mõistust. Kahjuks on Majandusteadus ainuke teadusharu, kus sa võid kuulsaks saada ilma et sul kordagi õigus oleks
Need on eelpool ära toodud. Tasakaalus eelarve, madalad maksud, rahasüsteemi tagatus (soovitavalt kullaga).
Praegu toimuv on kõik suure kriisi osa. 2008. aastal alguse saanud kriis ei ole lõppenud, sest ühtegi kriisini viivat põhjust ei kõrvaldatud. Eestile tähendab see kriis seda, et inimesed muutuvad vaesemaks. Keegi peab kinni maksma võetud laenud ja pankade kasumid. Need makstakse kinni läbi inflatsiooni ja elatustaseme languse. Iseeenesest mõista on see ülemaailmne protsess ja seni, kuni me oleme seotud euroga, ei saa sinna midagi parata.
Ma ei usu et ma eesti riigilt pensioni hakkan saama.
Hoian kogu oma vaba raha füüsilises kullas, nii kuldmüntides ja plaatides. Samuti hoiame AS Tavidi vaba raha füüsilises kullas. Kulla puhul on tegemist inflatsiooni kindla ja poliitikutest sõltumatu rahaga, kuigi inimesi üritatakse vastupidises veenda. Kardan et ka Norra kroon jääb tormi kätte mis meid ees ootab
Eelarve tuleb viia tasakaalu ja Ron Paul valida presidendiks
1 unts kulda on alati 1 unts kulda. 1930-ndatel maksis Ford 20 untsi kulda ja maksab praegu 20 untsi kulda. Üks unts kulda oli 100 aastat tagasi töölise kuupalk ja on seda ka praegu. Hea ülikond maksab alati pool untsi kulda.
http://theeconomiccollapseblog.com/
http://www.kitco.com/