Esmaspäev, 14. september 2009

REVALVEERIMINE

Iga kord kui ma loen mõnest artiklist mõttekäike Eesti krooni devalveerimise kohta tekkib mul vastupidine mõte – miks ei arutata eesti krooni revalveerimise üle. Rääkides devalveerimisest jõuavad õnneks nii poliitikud kui pankurid üksmeelele, et see oleks eesti majandusele ja inimestele hävitav. Kuid sellega mõttekäik piirdub, ei mõelda edasi suunas, mis siis kui teha devalveerimisele vastupidist - eesti kroon revalveerida. Ja tegemist oleks majanduse hävitamisele vastupidise protsessiga – majandusele uue hoo andmisega. Kui vaadata maailma rahanduse ja rahareformide ajalugu siis on kõik devalveerimised löönud inimesed vaeseks ja lubanud naaberriikide elanikel käia ja osta võileiva raha eest varandusi kokku. Meenutagem või rubla aja lõppu kui rubla devalveerus ja soomlased ning sakslased käisid eestis ja võisid oma pensioni raha eest elada kui kuninga kassid.
Et mõista devalveerimise ja revalveerimsie olemust ja rikkuse ümberjagunemist tuleb aru saada põhitõdedest. Esiteks mitte ühegi rahareformiga, kursi muutusega, ega aktsiahinna tõusuga ei teki maailma mitte ühtegi senti lisarikkust. Aktsia hinna üleöine kahekordistumine võib küll suurendada ettevõtteväärtust kahekordseks, kuid vaadates suuremat pilti, globaalsemalt, ei teki juurde mitte ainsatki grammigi rikkust. Ettevõte asub edasi samades hoonetes ja tal on ikka sama palju vara. Aktsiahinna tõus on virtuaalne võit, mis sama kiirelt kui tekkis ka kaob. Küll aga kõik eelpool nimetatud protsessid jagavad maailmas rikkust ringi. Kui muutuvad valuutade omavahelised kurisid siis need inimesed kes omavad tugevnevat valuutat, saavad oma raha eest rohkem osta, need kelle valuuta langeb kaotavad täpselt sama palju kui teised võidavad. Ühegi kursi muutuse korral lisarikkust maailma ei teki. Rikkus tekkib maailma, nii piinlik kui seda ka siin kirja panna ei ole, ainult tööga. Rikkus tekkib midagi uut luues, ehitades, kaevandades, aga mitte ümber jagades.
Üks suuremaid rikkuse ümberjagajaid on raha devalveerimine. Devalveerimise korral muutuvad kõik devalveerimise läbi elanud inimesed vaesemaks. Pole ühtegi näidet maailmast kus devalveerimine oleks toonud inimeste nägudele naeratuse mitte pisaraid. Meenutatagu siin Argentiinat, Soomet, Mehhikot või Zimbabwet. Ilma ühegi erandita on kaotajad selle riigi kodanikud, võitjad aga kõik ülejäänud maailm. Kuid kuna riigi esmane ülesanne on oma kodanike heaolu tõstmine, siis peaks iga riik püüdma raha kursi langemist vältida. Ja sama moodi nagu riik püüab oma elanikke devalveerimise eest kaitsta, lähtuvad teised riigid oma huvidest ja üritavad sundida teisi riike oma raha devalveerima. Siit ka välismaa nn. ekspertide aravmused et eesti (läti) raha tuleb devalveerida ja see elavdab majandust. Elavadab küll, see võimaldab riigis olevat rikkust teiste riikide kodanikel I-phone (et ,mitte öelda võileiva) raha eest üles osta. Loomulikult on eriti lähiümbruse riigid huvitatud et naabrid oma raha devalveeriks, see võimaldaks nende riikide kodanikel sealt enda jaoks rikkusi poolmuidu ostmas käia. Ja need ostu müügi tehingud ei ole mitte vastastikuse võrdväärse vahetuse põhimõttel.
Aga on olemas ka vatupidine protsess, raha revalveeerimine. Läbi ajaloo on kõik riiigid kes oma raha revalveerinud saanud täiendava majandusliku tõuke (seda küll oma naabrite arvelt) ja tõstnud oma kodanike elatustaset. Peale teist maailmasõda revalveeris oma valuuta mitmeid kordi Saksamaa , ja muutus Euroopa tugevaimaks majandusjõuks, enne Euro liiduga ühimemsit mais 2008 tegi seda Slovakkia kui muutis oma raha üle 10 % tugevamaks.
Raha revalveerimise positiivseid mõjusid on võimatu ülehinnata. See vähendab inflatsiooni, ja tõstab riigi usaldusväärdust. (Kui raha devalveerimise korral keegi ei julge antud riigi rahas oma varandusi hoida, siis revalveerimsie puhul on vastupidi , kellele siis ei meeldiks kui ta rikkus järsku suureneb revalveerimise protsendi võrra). Nii nagu devalveerimine vähendab riigi usaldusväärsust , tõstab revalveerimine välisinvestorite usaldusväärsust. Välisinvesteeringute hulk suureneks ja majandus saaks uue hoo. Eesti krooni revalveerimise puhul saadetaks maailmale signaal, et Eesti kroon on veel kindlam kui euro. Et raha stabiilsuse tagamiseks pole meil vaja euroga liituda vaid me saame oma raha stabiilsuse hoidmise ja selle tugevdamisega ise hakkama. Võiks öelda ära leierdatud lause – Eesti Nokia on revalveerimisega leiutatud. Kahjuks on selge et IMF ega teised maailma finatshaid ei saa seda meile lubada. Neid ei huvita eestlaste elujärje paranemine vaid oma särk, mis ihule ligemal. Tõenäoliselt ei julga ka eesti pank seda ideed heaks kiita. Kuid diskussioon sel teemal oleks teretulnud.

Esmaspäev, 18. mai 2009

SUUR HÜPERINFLATSIOON TULEKUL

Mida teevad valitsused kes seisavad silmitsi majandusliku kollapsi ja sotsiaalsete rahutustega? Hemingway vastas sellele nii – „Esimene võluvits ebaõnnestunud valitsusel on rahvusvaluuta inflatsioon ja teine on sõda. Mõlemad toovad lühiajaliselt rikkust ja pikaajaliselt valu.“
Kaks aastat tagasi avaldas Äripäev minu artikli suur majanduskriis tulekul. Artikkel ilmus majandusliku eufooria ajal ja artikli lõpulauset- „Kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette“, ei mäleta peale autori ilmselt keegi. Praeguseks on majanduskriis saanud sisse esimese hoo. Just nimelt esimese, sest nii nagu enamus inimesi arvab et lähimal paaril aastal kriis ei lahene vaid süveneb, nii kinnitab seda ka ajalooline kogemus ja kaoseteooria. Erinevused tekkivad püüdes mõista mismoodi kriis lõppeb. Enamus inimesi ja majandustargutajaid ootab, et taastuks endine majandusbuumi aegne olukord. Et majandust viiks edasi tarbmine ja kui laenukraanid taas lahti lähevad, siis saab tarbimismaania taas alata. Kahjuks on see võimatu. Juba pinnapealne tutvumine kaoseteeoriaga ütleb et kui isereguleeruv süsteem on ületanud kriitilise piiri, siis on tagasipöördumine eelmise tasandi juurde võimatu. Nii nagu ei ole võimalik kapitalismist tagasi minna orjandusliku korra juurde, või orjanduslikust korrast tagasi küttide ja korilaste ürgkogukondliku süsteemi juurde, nii ei saa ka praegu enam tagasi pöörduda kapitalistliku, tarbimisel põhineva majandusmudeli juurde. Kõikide süsteemide nii ühiskonna , firma kui ka inimese areng toimub alati läbi tsüklite. On tasakaalu aeg, siis jõutakse segaduste ajastusse ning seejärel korrastub süsteem uuel kõrgemal tasandil ja saadakse hakkama probleemidega mis eelneval tasandil tekitasid lahendamata konflikte. Igal ühel on võimalik seda jälgida oma laste peal , vaadata kuidas nende teismelised lähevad puberteediea konfliktide rägastikku ja kuidas nad sealt väljuvad tugevamate ja targematena kui enne, või meenutada sotsialismi lõpu aega, kus süsteem ei suutnud enam väliskeskkonnale reageerida, läks kaosesse ja seejärel moodustus uus korrastatud erakapitalil põhinev süsteem. Sama võib iga firmajuht meenutada ka oma firma arengut jälgides ja meenutada mismoodi kriisid on firmat edasi aidanud. Ilma sisemiste ja väliste vastuoludeta ja neid vastuolusid läbi arengu lahendamata on iga süsteem praktiliselt surnud olekus.
Praegune olukord on aga väga keeruline. Majandussüsteem on jõudnud seisundisse, kus tagasiteed enam pole, kuid kõige halvem on see, et süsteemil ei lasta normaalselt korrastuda. Normaalne korrastumine tähendaks seda, et kui teed äri ja võtad majanduskeskkonnas vastu vale otsuse siis tuleb oma tegude viljad alla neelata. Ehk teiste sõnadega, kui pank on andnud välja halbu laene, siis see pank peab minema pankrotti. Inimene ja firma kes on hoiustanud oma raha selles pangas, ja teinud sellega vale valiku peab oma rahast ilma jääma. Kui eraisik annab oma raha hoiule naabri kätte ja naaber sellest siis ilma jääb, ollakse ju oma rahast ilma. Lihtne ja loogiline, aga ainult siis, kui see puudutab teisi ja jääb abstraktseks konstruktsiooniks. Valitsused ja keskpangad ei taha sellega leppida, nemad arvavad, et surnud hobust on talle kaeru suhu toppides võimalik ellu äratada. Ja kui kohe ei ärka, siis on järelikult liiga vähe topitud, sest kuidagi hästi on meeles, et siis kui hobune edukalt jooksis, sõi ta naudinguga kaeru. Nii et lõputud abipaketid ei hakka ka niipea lõppema. Süsteemi paranemist läbi tõelise valu tulla ei lubata ja ees ootab pikaajaline hinges vaakumine. Kuid tänu inimlikule faktorile on tulemas palju suurem häda. Majandus mis on praegu minemas kraavi ühele poole, lendab suure tõenaäosusega kraavi teisele poole. Igaüks, kes on rallit sõitnud ja tundnud kuidas auto hakkab külg ees teelt välja libisema, teab et liigselt rooli keerates on kerge end leida teiselt poolt kraavist. Jah, praegu toimub palkade vähenemine ja hindade alanemine , kuid see on alles eelmäng tõelisele oopusele, milleks on hüperinflatsioon. Vaadates maailma rahanduse ajalugu on kõik korrad, kus on püütud oma vähest raha hulka parandada raha juurde trükkides, mitte oma kulusid kokku hoides, lõppenud hüperinflatsiooniga. Värskeim näide on Zimbabwe, kuid nimekiri on peaaegu lõputu- Venemaa, Ukraina, Türgi, Argentiina, Mehhiko jne. jne. Aastaid ma ei hakka nende kriiside taha panema, neid võib igaüks internetist leida. Hüperinflatsioon on majanduse ja rahandusega sama kindlalt kaasas käiv, nagu smsi saatmise võimalus igas uues mobiiltelefonis. Ludwig van Mises kirjeldab seda nii „Lõpuks ärkavad massid. Nad mõistavad ootamatult, et inflatsioon on ametlik poliitika ja kestab lõputult. Igaüks on ärevil ja tahab vahetada oma raha „reaalse“ kauba vastu, ükskõik kas ta vajab seda või mitte, ükskõik kui palju ta selle eest peaks raha maksma.“
Ühe uuringu järgi, mis teostati 120 riigi kohta selgus et viimase 7 aasta jooksul oli 90-s riigis raha kaotanud oma väärtusest vähemalt poole. 30 eduka riigi hulka kuulusid USA, Lääne- Euroopa, Austraalia ja veel mõned. Aga seekord on süsteemi ebastabiilsus jõudnud ka arenenud riikideni välja ja praegu tarvitusele võetud meetmed saavad viia ainult ühe tulemuseni, selleks on praeguse rahasüsteemi häving läbi hüperinflatsiooni. Eriti kiirendab seda praegune kollektiivne vigane mõttemuster, mis kinnitab et rasketel aegadel on vaja riigil hakata rohkem sekkuma ja ise teenuseid ostma, et inimesed töötuks ei jääks. Oleks riigi varahoidlas see raha olemas, mille eest need ostud tehtakse ja palgad makstakse, oleks kõik korras, aga paraku seda pole. Ja ilma rahata teenuse ja kauba ostmise nimetamine peenete terninitega, nagu Keyneslik majandusteooria või mis iganes ei muuda asja olemust. Riik tahab saada teenust, andes vastu raha, mis hiljem muutub väärtusetuks. Paraku on nii, et kui raha juurde trükkimine, loe abipakettide andmine, lahendaks majandusprobleeme, oleksime ja elaksime me juba aastasadu lõputus rikkuses.
Jah, Praegu ei paista veel hüperinflatsiooni kusagilt, aga protsessidel on oma sisemine loogika ja ajakulg. Kui auto sõidab garaazist välja siis ta ka alguses tagurdab ja sellel suunal ei pruugi olla lõppsihi asukohaga mingit pistmist. Näiliselt päästetakse praegu autotööstusi ja ettevõtteid, kuid tegelikkuses on tegemist hüperinflatsiooni poole viivate sammudega. Mingil hetkel tõusevad hinnad ja siis on vaja tõsta palku, et inimesed saaksid hakkama. Palkade tõstmine viib taas hindade tõusule, sest kogu raha, mis olemas hakkab otsima kaupa ja see viib taas vajadusele palkasid tõsta. Ühel hetkel hakkab see protsess kiirenema ja valitsuste ja keskpankade unistus hoida inflatsioon kontrolli all, puruneb nagu taldrik peale järjekordset kodutüli klassikalises perekonnas. Kiireneva inflatsiooni ajal sattuvad raskustesse kõik tootmisega tegelevad firmad, sest pidevalt hakkab juhtuma, nii et müüdud kauba eest saadud raha eest ei piisa enam uue kauba tooraine tasumiseks, sest see on liiga palju kallimaks läinud. Kui tavalises majandustsüklis on peale toorainest kauba valmistamist ja selle müüki, firmal rohkem raha, et osta veel rohkem toorainet ja valmistada sellest tuus toode, ehk tekib kasum , siis hüpeinflatsiooni ajal ei piisa enam kauba müügist saadud rahast uue tooraine soetamiseks ja peale igat kaubakäibe ringi on firma vaesem kui enne. Hetkel on seda kontseptsiooni raske mõista, aga kui see aeg kätte jõuab siis loodetavasti meenub ka eelpool toodud lõik.
Kuid kõigel sellel on ka oma hea külg, hüperinflatsiooni algus tähendab ka kriisi lõpu algust. Seda küll inimeste ja firmade aastate jooksul kogutud varade hävimise hinnaga, aga sinna ei saa midagi parata, sest see aja jooksul teenitud ja kogutud varandus on läbi peente ümberjagamismehhanismide praeguseks hetkeks ära kulutatud ja makstud välja kõikvõmalikele pensioni ja kindlustusfondide kõrgeteks preemiateks ja palkadeks. Paraku tasuta lõunaid ei ole, see kõik tuleb kinni maksta ülejäänud maailmal. Majanduskiriis on käes, hüperinflatsioon on tulekul.
Lõpetuseks kordan eelmises artiklis olnud lauset „Ärgu keegi öelgu et neid pole hoiatatud“, kuid iseensest mõista on sellest hüüdlausest sama vähe kasu, kui tühjas kirikus või rahvast täis kõrtsis kõne pidamisest – keegi niikuinii ei kuula.
Artikkel peegeldab autori isiklikku arvamust kogu maailmas praegu toimuvate protsesside kohta.

Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Kommentaar Äripäevas Skype omanike GILDile antud laenu kohta

Et majandusest ja GILDiga toimuvast aru saada, tuleb minna algusesse nii öelda A ja O juurde. Esiteks tuleb eristada virtuaalväärtusi (raha, aktsiad, võlakirjad), tegelikest väärtustest (maa, majad, transpordivahendid, tooraine jne.). Aru tuleb anda sellest et virtuaalväärtusi ehk elektroonilist vara saab teatud ajaperioodidel vahetada päris vara vastu, aga see aeg ei saa kesta igavesti. Virtuaalväärtus luuakse pangas (enamasti kellelegi laenu andmisel, sest pank ei laena oma raha vaid tekitab selle) ja samamoodi nagu ta tekkib õhust ehk mitte millestki, sama moodi kõigi loodusseaduste järgi ta kaob õhku tegelikku väärtust järgi jätmata (soovmõtlemine siin kuidagi ei aita). Kui Skype mehed oma aktsiad E-bayle maha müüsid siis ostjal ei olnud seda raha vaid ta laenas selle. Nüüd kus on maailmas korrektsiooni aeg, siis on loogiline, et need triljonid mis tekkisid mitte millestki kaovad sinnasamasse. Ja GILD on üks kümnetest tuhandetest firmadest, kes maailmas selle protsessi läbi peavad käima. Aga inimpsüühika on selline, et kui Skype müüjad said raha mida enne tehingut polnud olemas siis on see normaalne. Kui see raha mõnes teises kohas hajub olematusse, siis on see ebanormaalne. Tegemist on aga ühe ja sama protsessi erinevate osadega. Ja investorite raha hävimine on väga normaalne protsess. Kõik virtuaalväärtused on eelkõige kellegi lubadused ja lubaduste puhul tuleb arvestada et need jäävad mõnikord täitmata. Ka GILDi lubadus investoritele nende raha tagasi anda on eelkõige ainult lubadus ja kõik sinna raha pannud võiks arvestada, et täiesti normaalne protsess on see, et sellest rahast võib ilma jääda. Sama kehtib kõigi Skype meeste muude investeeringute ja üldse kõigi (ilma ühegi erandita) elektronilistesse väärtustesse investeerinute kohta. Need on praegusel hetkel mitte materiaalsel kujul (kui neil firmadel ka on laenude investeeringute kohta tagatised siis reaalsuses nende realiseerimine on praktiliselt võimatu) ja terve mõistusega kooskõlas on arvestada, et see kõik peaks mingil hetkel vastu taevast lendama.
Muide, ma pean nii Skype meestest kui GILDi inimestest väga lugu. Kommentaari mõte on mitte parastamine vaid üleskutse julgusele - julgusele tunnistada reaalsust just nii nagu see on. Isegi kui see teeb väga haiget...