14 september saab 10 aastat EL-iga liitumise
referendumist. Nüüd on paras aeg teha esimesi kokkuvõtteid, kas helesinised
unelmad utoopiaühiskonnast on täitunud või oli õigus padupessimistidel, kes
nägid ette selle monstrumi jätkusuutmatust.
Kui vaadata fakte siis on Euroopa Liitu astumine
olnud meile väga edukas. Lihtsustatud
reisimine EL-i piires, mis sisaldab ka võimalust töötada naaberrigis Soomes
ilma sekeldusteta, eurotoetused, mis on tekitanud silmaga nähtavaid muudatusi
nii maaelus, kui teedeehituses, näiline
võime kaasa rääkida maailma ja Euroopa Liidu asjades läbi
esindusorganite, keskmise palga pidev
kasv, võimalus äritegevuse laienemiseks üle Eesti konnatiigi, mida olen
isegi kasutanud. Need on faktid millele ei saa vastu vaielda. Kui aga asuda
neid fakte tõlgendama tekkib natuke teine pilt. Täiesti selge on see, et suurem
süsteem on alati tugevam ja võimalik et ka edukam kui väike süsteem, kuid
suurus tekitab alati paindumatuse.
Suuremat tankerit on raskem pöörata, kui väikest kanuud. Seetõttu on ka Euroopa
Liit natuke raskes olukorras. Kui EL loodi Maastrichti kokkulepete alusel, olid
põhimõtted väga selgelt paigas. Riigieelarve puudujääk ei tohi ületada 3%
SKP-st ja valitsussektori võlg ületada 60% SKP-st. Mäletan ka seda et algsetel
läbirääkimistel olid selgelt paigas ka trahvid nende kriteerimide ületamise
eest. Ühesõnaga, EL-i loojatel oli selge ettekujutus, mis tagab EL-i püsimise
stabiilsuse ja mis mitte. Samadel selgetel
loogilistel alustel loodi ka eesti oma raha, mille nurgakiviks olid tasakaalus
eelarve ja riigivõla puudumine. Kahjuks aga juba 1997 aastal alla kirjutatatud
Stabiiluse ja kasvu paktis puudusid sanktsioonid lepete rikkumise kohta. Ja kui
2003 aasta novembris Prantsusmaa ja Saksamaa teatasid, et nad on ületanud ette
antud puudujääki ja võlga, oli juba Arno isaga koolimajja jõudnud ehk Eesti
hääletus juba toimunud. Tõenäoliselt ei oleks Eestis olnud piisavalt
poliitiliselt julgeid inimesi, kes seda
infot teades oleksid hääletanud EL-i vastu. (Läti praegune liitumine euroga on
muidugi poliitikute ambitsioonide musternäidis, millele ajalugu annab hinnagu
distantsilt.) Nii et Eesti astumine EL-i oli paratamatu. Majanduslike
kriteeriumide alusel peaks praegu trahve tehtama vähemalt kahele kolmandikule
EL-i liikmetele ja kuna see halvendaks nende riikide seisundit veelgi siis
trahve ja karistusi käesolevaks hetkeks enam ei ekisteeri, ainus karistus on
uute laenude mitteandmine, aga see on juba finantsinstitutsioonide mitte EL-i
rida.
Töötajate vaba liikumine on ka iseenesest
tore, sest kes ei tahaks saada rohkem palka. Ja miks ma peaksin keerama
bussirooli Eestis kui Soomes teenin ma samade liigutuste eest kordades
rohkem. Siin on ka surve eesti
tööandjatele palkade tõusuks ja taas saan seda ainult kiita. Kuid vaadates
teiselt poolt - minnes teistesse riikidesse kõrgemat palka saama, oleme me
võrdsed pakistanlasega , kes töötab Dubais taksojuhina või prügivedajana.
Mõlemad ametid on muidugi ühiskonnale vajalikud, kuid kahjuks mitte eriti
kõrgelt hinnatud. Eestlaste äraminek on toonud esile ka nn. intellektuaalide
hüüatused, et me peaksime omale kolmandast maailmast hakkama tööjõudu sisse
tooma. Jah, kui aluseks võtta see, et paarisaja aasta pärast enam maailmas
rahvusi ei eksisteeri, on ainult üks riik ja üks õige mõtlemine ning
abiellumine oma rahvuse esindajaga on keelatud, sest see võib tekitada gruppe
ja rahvusi, kes räägivad midagi enesemääramisõigustest, mõistmata tõelist suurt
ja ainumat tõde, siis pole midagi halba selles, et Eesti ja Londoni tänavapilt
muutub nahavärvi poolest sarnaseks. Aga sel juhul võiks ka otseselt välja
öelda, et Gustav Naanil oli õigus, kui ta ütles, et eesti rahvus on nii vana
rahvus, kes peabki välja surema ja meie laulev revoutsioon oli surmaeelne
viimane tõmblus. Mina eelistan veel jääda teisele seisukohale ja arvan, et
areng toimib läbi mitmekesisuse ja eesti riik tasub säilitamist.
Euroteoetused on ka üks vahva asi, eriti siis
kui saad neid ise. Kahjuks ei räägita tasuta lõunate ajal kunagi, et millalgi
peab need kinni maksma. Kui keegi saab midagi, mille eest ta ei pea tööd
tegema, siis teeb teine inimene tööd, mille eest ta midagi ei saa. Lihtne
seadus nagu “perpetum mobile” võimatus. Lisada võib ka selle, et ükski valitsus
ei saa kellelegi tasuta midagi anda, ilma et ta seda eelnevalt oleks kelleltki
teiselt ära võtnud. Kõikvõimalike toetuste jagamisel, eriti kui valitsus on
nende jagamiseks laenu võtnud või võlakirju väljastanud ja pangad on selle raha
õhust loonud (vastavalt muidugi normidele), võib jääda mulje, et rikkus tekib
iseenesest. Iga mõtlev inimene kes suudab natuke oma tegude tulemusi ette näha,
teab et see nii pole, ja millalgi tuleb tasumise tund. Võlgu elamine lihtsalt
pole võimalik ja kui võlga ka kohe ei tasuta siis tasuvad selle järgnevad põlvkonnad.
Lisaks oleme tänu euroraha ja -toetuste süsteemiga ühinemisele sunnitud varsti
asuma tasuma esimesi arveid, mis hakkavad saabuma Balkani poolsaarelt Joonia ja
Egeuse mere äärest.
Kui vaadata nüüd suurt pilti siis EL-i idee,
nii nagu oli sadakond aastat tagasi
NSVL-i idee, on väga ilus. Paraku on elu teinud ideedesse korrektuurid.
Üks jõudis lõpuni 70. aastaga, teine on alles esimeste kasvuraskuste juures.
Paraku on aga nii et kui minnakse vastuollu fundamentaalsete aluspõhimõtetega
siis ka ülejäänud idee, hoolimata poliitikute retoorikast ei suuda ehitist enam
kanda. See on ka praegu El-iga toimumas. El-i lagunemist, kuna esialgset ilusat
ideed ei suudetud hoida, ei saa enam vältida. Ja nii nagu mainib Nassim Taleb,
kes on uurinud ettenägematuid sündmusi, et mida kauem süsteem püsib stabiilne,
seda suuremad on vapustused selle kokku kukkumisel. Loomulikult ei toimu see
homme ja kuna suure laevaga ei saa järske kurve võtta siis tõenäoliset saame
EL-i astumise järgmistel aastapäevadel taas nentida nii EL-i edusamme, kui elatustaseme
ja turvalisuse järjepidevat halvenemist.