Laupäev, 22. detsember 2012

Aira Tammemäe intervjuu Alar Tamminguga maailma majanduse teemadel

http://www.youtube.com/watch?v=x5tpO1sCC-c&feature=youtu.be

Neljapäev, 20. september 2012

Küsimused ja vastused maailma majanduse tervise kohta


1.     Te olete korduvalt ennustanud, et kaasaegne rahasüsteem variseb kokku. Esimestest ennustustest on möödas juba aastaid, kas olete eksinud?

Esimese ennustuse saabuva majanduskriisi kohta tegin ma 2008 a. kevadel, kui kirjutasin Äripäevale artikli “Suur majanduskriis tulekul”. Sel ajal oli kriisi alguseni veel pool aastat ja seetõttu ei võtnud keegi seda tõsiselt. Kriisidel on oma etapid ja neist ei ole võimalik üle hüpata, aga samuti pole võimalik vältida lõppresultaati.
Praegune rahasüsteem sai alguse 1971 aastal, kui katkestati USA dollari side kullaga, ja edasine raha hulk maailmas sõltus ainult “tarkade poliitikute ja pankurite” otsustest. Iseregulatsiooni mehhanism likvideeriti. Vajalik oli see selleks, et eelkõige USA saaks kinni maksta oma kulud Vietnami sõjale, sest ühegi riigi maksumaksjad ei taha oma maksude eest sõdu pidada. Tulemuseks oli sõja kulu jagunemine üle maailma 1970-ndatel toimunud inflatsiooni läbi. Kuna süsteem stabiliseerus 1980-ndateks jätkus nn. “õhust tekitatava rahasüsteemi” kasutamine. See süsteem ei olnud mitte 2000 aastase rahasüsteemi evolutsiooni ja arengu tulemus, nagu näiteks kaasaegne ehituskunst on 5000 aastase arengu tulemus, vaid raskes olukorras vastu võetud kompromisslahenduste resultaat. Piltlikult öeldes topiti lekkivas laevas veel kord auk kinni ja reisijatele jäeti mulje et laev on sõidukõlbulik ja vaat et parem veel kui enne. Enamus inimesi kahjuks isegi ei mõtle selle peale, et kaasaegne rahasüsteem on ainult 40 aastat vana ja loodud sundsituatsiooni tulemusel.
Kõik praeguse kriisi põhjustanud valed otsused on alguse saanud rahasüsteemist, mis lubab raha tekitada õhust ja siis selle välja laenata. Kohe peale süsteemi loomist oli selge, et võlal põhinev rahasüsteem ei saa pikaajaliselt töötada ja see on sisuliselt püramiidskeem, kus eelmiste võlgade tagasisaamiseks peavad pangad kogu aeg välja antavate laenude kogust suurendama. 40 aastase arengu tulemusena on süsteem jõudnud olukorda kus kokku jooksmist ja krahhi ei saa enam vältida, küll aga edasi lükata. Ja kahjuks enamus inimesi ning pankureid eelistavad valu ja raskusi edasi lükata ning eelistavad hilisemat, suuremat ja pikaajalist piina lühiajalisele kuid kohe saabuvale kiirele šokile.
Öleda et rahasüsteemi kokku varisemise ennustus on ekslik on sama, kui vaadata 85 aastase haige rauga elu ja imestada, et ta polegi veel 91 aastaselt ära surnud. Asju tuleb vaadata suuremas perspektiivis ja mitte imestada kui ta ka 96 aastaselt veel elab



2.     Kas Euroopa probleemid ei hakka lahenema? Poliitilise kokkuleppe alusel kokku pandavad stabiliseerimismehhanismid EFSF ja ESM ning kekspanga lubadus piiramatult järelturult võlakirju osta on ju olukorra rahustanud.

Selge vastus on “ei”. Lühiajaline valuvaigisti ei suuda ravida haigust. Hetke olukord on see et poliitikud üritavad kogub aeg teha midagi, kriisi nõupidamised, abipaketid, stabiilsusmehhanismid. Kogu aeg üritatakse ehitada silda, mis kuhugi ei vii. Tegelikkuses oleks vaja vastupidi lõpetada sekkumine ja lasta süsteemil ise korrastuda läbi pankrottide. Mida kiiremini suuremad pangad, kes on raha valesti välja laenanud pankrotti lähevad seda kiiremini me august välja pääseksime. Kuid kuna sellega kaasneksid sotsiaalselt ebameeldivad tagajärjed ja tõenäoliselt ka võimul olijate mitte vabatahtlik lahkumine, siis selle peale ei minda. Paraku tuleb valu hiljem tagasi ja siis juba palju hullemate tagajärgedega. Kekpanga lubadus osta piiramatult järelturult võlakirju on otseses vastuolus isereguleeruva majandusega, kus võlakirja omanik peaks võlakirja mitte lunastamisel saama kahju vale majandusliku otsuse pärast. EFSF ja ESM on liikumine plaanimajanduse suunas, mitte isereguleerumise suunas aga kahjuks ei ole enamus euroopast elanud plaanimajanduses ega oska sellega kaasnevaid ohte ette näha.



3.     Viimasel ajal on EUR tugevnenud USD suhtes. Kas see näitab eurotsooni tugevnemist või USA rahasüsteemi nõrkust?

Kui valida oleks nende kahe vahel siis ütleks et USA rahasüsteemi nõrkust, sest rääkida eurotsooni tugevusest suudab ainult paadunud valvenaeratusega poliitik. Kahjuks ei ole turud enam juba pikemat aega isereguleeruvad. Sekkutakse nii võlakirja turgudesse (Euroopa Keskpanga tugiostud), aktsiaturgudesse (USA-s on Presidendi juurde moodustatud spetsiaalne komisjon kelle ülesanne on sekkuda vajadusel aktsiaturgudesse, et vältida paanikat), raha trükitakse lihtsalt  juurde (USA-s kvantitatiivne lõdvenemine), valuutaturgudesse (keskpankade tugiostud), väärismetallide turgu (hiljutine skandaal kulla hinnaga manipuleermisest suuremate pankade poolt).
Ehk kokkuvõtlikult öeldes EURUSD kurss peegeldab segadust maailmas ja pole objektiivne näitaja.

4.     Kui kaua võib kaasaegne rahasüsteem veel vastu pidada?

Kahjuks on praegu eesmärgiks selle süsteemi turgutamine, mitte süsteemi reform. Kaua selline süsteem vatu peab sõltub poliitilistest otsusest, mis suudavad süsteemi hinges hoida, aga ei suuda vältida kokku kukkumist. Praegu on poliitilisi võtteid veel piisavalt . On võimalik pikendada laenutähtaegu ja kuulutada välja moratooriumeid ning külmutada võlakirja omanike rahasid. See kõik lubaba pankade bilansis endiselt säilitada vara, millel tegelikult ei ole väärtust. Kõik see lükkab kriisi ja mulli lõhkmist edasi. Mullide lõhkemisel on kaks võimalust, kas see juhtub pauguga nagu oli N Liidu lagunemine või sisinaga nagu oli Rooma riigi rohkem kui sada aastat kestev allakäigu faas. Pauk võib käia suhteliselt ootamatult, järsku kuulutatakse pangas olevad varad külmutatuks ja seejärel otsustavad “targad” komissarid palju sa iga kuu oma vara kasutada saad. Midagi ei ole imestada kui see toimub enne 2015 aastat, võib-olla isegi see aasta.  Sisinaga lõhkemisel on oodata järjest suurenevat ja kiirenevat inflatsiooni, mis algselt hoiab süsteemi veel koos, kuid pikaajaliselt on veelgi hävitavam. Siinkohal meenutaks Oswald Spenglerit, kes mainis et tsivilisatsioonide allakäik on mitme sajandi pikkune protsess. Teatavasti ennustas ta 1920-ndatel aastatel, et lääne tsivilisatsioon on asunud paratamatusse allakäigu faasi, kuid lisas kohe et ei ole väga vaja muretseda, sest enne kui allakäik kõigile nähtavaks muutub ehitatakse 1 ja 2 miljoni elanikega linnade asemele 10-15 miljoni elanikega linnad, arendatakse kõvasti tehnikat ja teadust ning alles siis kui linnade ümber asuv maa-elu on lõplikult välja kurnatud muutub allakäigu protsess nähtavaks.

5.     Kuidas saab nn tavaline inimene oma  sääste kõige paremini kaista?

See on trikiga küsimus, kus ma peaks asuma kulda kiitma. Tegelikult mulle kuld ei meeldi, seda ei saa süüa, see ei maksa dividendi ega anna rahavoogu. Kuid söömise asemel kõlbab see hästi rahaks. Ma tahaksin oma sääste hoida kindlas kohas. Ma ei taha kulda, kuid hetkel ma ei taha midagi muud. Kuld on ainus finantsvara, mis asub väljaspool pangandussüsteemi ja elab üle finantssüsteemi kollapsi. Ja kuna ta asub väljaspool pangandussüsteemi siis on kõik pangad ja investeermisnõustajad kulla igavesed vastased. Muide huvitav on see, et maailma keskpangad peavad ikka veel kulda rahaks. Isegi Kreeka  ei müü oma võlgade katteks kulda ja enamus maailma riigid suurendavad oma kullareserve. Ainult Eesti usub et kekpanga bilansis olevad võlakirjad on stabiilsed ka pikaajaliselt. Aga ka mulle meeldiks et praegu on tegemist ajutiste raskustega, et terendumas on uus helge koidik ja sõna “inflatsioon”kaob igaveseks nii meie kõnepruugist ja ÕS-ist.

Esmaspäev, 13. august 2012

Vastus küsimusele - Kellele kõik (Kreeka, Itaalia, Saksamaa) võlgu on ?

Võlgu ollakse pankadele, aga nüanss on selles, et see raha mida pank välja laenab ei ole panga raha, vaid see tekitatakse laenamise hetkel ja kui kunagi laen tagasi makstakse, siis panga bilansis see nii-öelda kustutatakse. Vanasti oli see nn. raha tekitamise õigus valitsustel, aga kuna valitsus hakkas raha liiga palju juurde trükkima, siis tekkis inflatsioon ja leiti et parem on kui raha emiteerivad pangad laenudena. Süsteem toimis sinnamaani kuni laenud tagasi tulid, aga riigid leidsid et parem on laene mitte ära maksta vaid refinantseerida laenud uute laenudena, ega plaani kunagi laene tagasi maksta. Selge et selline süsteem sai töötada ainult lühiajaliselt. Siit ongi kriisi juured pärit. Süsteem on tegelikult töökõlblik, kui oleks üks lisatingimus mida praegu ei täideta. Nimelt peaks koheselt võlgade hilinemise korral nõudma välja tagatisi ja kui neid pole (ja riigid üldiselt ei anna kinnisvara tagatisi) siis pank kes on andnud välja halva laenu peaks minema pankrotti . Süsteem saaks hakata korrastuma. Seni kuni üritatakse midagi päästa läheb ühtlaselt halvemaks. Eurosüsteemi lagunemise korral läheb pauguga halvaks, aga seejärel hakkab uus tõus. Nii et valida on kas virelemine ja siis pankade pankrott või kohene pankrott ja süsteemi tervenemine. Praegusel hetkel on tehtud valikud virelemise suunas ja tõenäoliselt tehakse järgmine valik võlgadest vabanemiseks hüperinflatsiooni käivitumise näol. Selleni läheb aga veel mõned aastad aega..

Laupäev, 19. mai 2012

Miks ma ei usu massiteabevahendeid ega loe tavalisi uudiste portaale


Kui ma olin noor poiss, siis ajakirjandus tähendas minu jaoks tõde. Ajakirjanikud olid justkui kõrgemad jumalused, kes tegid tähtsat tööd ja uurisid keerulisi teemasid, said neis selgusele ja läbi oma kirjutiste muutsid ka mind valgustunuks. See, mis juba ajalehes kirjas, oli ainuke ja lõplik tõde, mida ei tulnud pähegi kahtluse alla seada. See, et Saksamaal oli propagandaministeerium, et 20. sajandil on masside teadvusega manipuleeritud enneolematus ulatuses, ei mahtunud isegi mu kõige fantastilisematesse unenägudesse. Oli üks tõde ja selle sain ma teada ajakirjandusest. Punkt.
Kuid vähehaaval hakkas see tõde murenema. Selgus, et kõike ei saa lehest teada. Väikese poisina avastasin, et Soome televisiooni poole aasta filmide kava ei ole võimalik lugeda “Noorte Häälest” ega “Sirbist ja Vasarast” vaid läbi kopeerpaberi trükitud õhukestelt lehtedelt, mida vanemad oma töölt koju kaasa tõid. Veel vanemaks saades sai juba samasuguselt paljundatud paberilt lugeda esimest erootika saladusi paljastavat teost “Virsiku oksad” ja praegu esoteerikalettidele kuuluvat tõlkekirjandust, mis käsitles UFO-sid ja teisi enneolematuid fenomene. Tekkis küsimus , miks see liigub põranda all, kuid see sai peagi vastuse. Riigisüsteem on selline, et avalikult sellest ei räägita ega kirjutata, kuid otsides on võimalik ka selliste teemadega kokku puutuda.
Ja kuigi pilt oli laiemaks muutunud, ei murendanud see minu usku ajakirjandusse. Sealt olid mõned asjad puudu, kuid kõik, mis kirjas oli, oli ikkagi tõde. Inimesed on ju kirjutatu endale selgeks teinud. Lood välispoliitikast, sõdadest ja nende põhjustest, näiteks Küprose osalisest annekteerimisest Türgi poolt , olid täidetud faktidega ja see kõik oli taas tõde.
Kuid minu maailm laienes edasi. Mingil hetkel sain aru, et info, mis lehes kirjutatakse, on võib olla õige, aga see ei kajasta kõiki asjaolusid ja võibolla just huvitavamad on puudu. Selgus, et väikese poisi palju huvitavam info tuli mõne täiskasvanu suust, kes isiklikult osales Iraani šahhi visiidi organiseerimisel Tallinnas, kui ametlikust teadaandest, et see ja see inimene külastas Tallinna. Ja ega leht ei saa ka kirjutada, et meie riigijuht ajas Riia ja Tallinna nimed segamini. Kui siit hüppan korraks tänapäeva, siis antud teemat on üritatud lahendada “rahva-valgustus-kultuuriajakirja” Kroonika ja tema rahvusvaheliste kolleegide kaudu, kuid peale selle, et sellised lood tekitavad teravaid emotsioone ja alateadlikku samastumist oma kangelastega ja nende elust osasaamist, ei ole sellisel infol ega teadmisel isegi väärtust, mis ületaks haugi mälu ehk kolme sekundit. Aga tagasi minnes, siis sellise info vastu huvi tundmine on loomulik areng ja teatavas eluetapis võibolla isegi arenguks vajalik. Kuid peale 30. eluaastat peaks see lektüür jääma noorematele.
Ja siis tuli perestroika ning maailm lendas tagurpidi. Tundus, et absoluutne tõde on ikka veel olemas ja teiselt poolt ei saanud enam ajakirjandusest aru. Tõde justkui polnud.  Purjus autojuhile antakse O-tähega numbrimärk, et teda kui potentsiaalset ohtu liikluses paremini ära tunda ja lehes on kaks arvamuslugu – üks poolt ja teine vastu. Kumb on siis õige? Ei saa ju olla, et kaks arvamust, mis pealegi on vastandlikud, on mõlemad õiged. Kindlasti eksisteerib üks ja kõrgem tõde. Inimene, kes on selle märgi saanud, kirjutab endast lähtuvalt kritiseeriva loo ja teine endast lähtuvalt pooldava loo, aga kui vaadata kõrgemalt , sealt kus isiklikud motiivid on kõrvale jäetud, sealt peaks tulema ju üks õige vastus.
Segadus aina suurenes, kuni järsku läks lahti laulev revolutsioon, ja nüüd ei olnud enam kahtlust, kus on tõde. Tõde on siinsamas, tõde on see,  mida pole palju aastaid räägitud, aga on vaikselt mõeldud.. Tõde on oma riik,  oma riigipiir, oma raha, tõde on vabadus. Ei mingit kahtlust, taas oli saadud järje peale. Maailm hakkas toimima nii nagu ta tegelikult on. Ja lehed ning televisioon kajastasid ka kõike nii nagu oli. Võis ju kajastada vastuolusid eestlaste ja interrinde vahel, kuid igale terve mõistusega inimesele oli selge, kus pool on tõde. Natuke arusaamatu oli, miks rahvusvahelised ekperdid üldse mingite Narva venelastega inimõigustest käisid rääkimas,  sest neil oli peamine inimõigus olemas. Õigus minna venemaale ja seal elada nii nagu nemad tahavad. Meie oleme siin Eestimaal ja otsustame nii nagu meie tahame. See on ju meie maa. Sellised mõtted liikusid minu kui noore poisi peas ja ajakirjandus kinnitas sedasama.
Ning ühel hetkel oli Eesti vaba ning polnud mingit kahtlust, et ajakirjandus on edaspidi taas tõe teenistuses. Kuid oh häda, vahetult peale vabanemist hakati rääkima midagi pragmaatiliselt poliitikast ja sellest, et meie oleme küll omaette riik, aga Tśetśeeniat, nende riiki, meil tunnustada pole vaja. Huvitav, meie küll rõõmustasime, kui Island meid tunnustas, miks me siis ise teistele seda sama edasi ei anna. Kas neil pole siis õigust vaba olla? Aga need mõtted kadusid ruttu ja elu jätkus, kuid arusaamine ajakirjanduse aususest hakkas vähehaaval murenema. Hakkasin märkama, et lehtedes kujundatakse hoiakuid, mitte ei kirjutata faktidest. Hakkasin märkama, et isegi sellistes rubriikides nagu kriminaalsed teated, kujundatakse hoiakuid, sest kirjutatud faktid olid natuke kummalised. Näiteks loed, et toll konfiskeeris 200000 salasigaretti. Kakssada tuhat, milline kohutav kogus. Kuid miks ei kirjutata mitu pakki, mitu plokki või kasti ära võeti. Ja kuna ma ise töötasin sel hetkel toitlustuses , siis tundus mulle 20 kasti suitse võrreldes ladudes virnades asetsevate kogustega imeväiksena, erinevalt tavainimesest, kellel tekkis tunne, et see on enneolematu kogus. Ja millegipärast mainiti teadetes New Yorgist kõikvõimalike uimastite konfiskeerimisel alati, et selle tänavakaubanduse väärtus on miljoneid dollareid, aga mitte kunagi ei lisatud, et Afganistanis on selle omahind võib olla tuhat korda väiksem. Aga kuna ma ei olnud selle teema spetsialist, siis unustasin sellised küsimused kiiresti.
Endiselt oli ajalehti ja ajakirju huvitav lugeda, ning endiselt oli veendumus selles, et sealt saab täpset ja objektiivset infot, minus kõrge. Kuidagi imelik oli lugeda, et mõni tuntud inimene keeldus ajakirjandusega suhtlemast väites, et nad moonutavad infot ja kirjutavad valesti.
Siis tegi elu mitu pööret ja avastasin end ülikoolis õppimas psühholoogiat.  Ning taas oli mul teada, kust saab teada inimese kohta tõde, loomulikult psühholoogide käest ja nende tarkadest raamatutest ja kõige targemad neist töötavad ülikoolide juures ja teevad teadust. Ning tõe monopol ongi seal teadlaste käes. Enam ei olnud vaja vaadata ajakirjanduse poole vaid teadlaste poole. Ja teadlased - nemad olid isegi nii tublid, et suutsid ajakirjanduse lahti hammustada. Seal on ju PR kampaaniad, mis toimivad teatavate seaduspärasuste alusel, uue erakonna uudsuse efektid, nõks kuidas arikli loetavust suurendada sealt mõni tsitaat välja tuues, teksti ja pildimaterjali optimaalne suhe, pealkirja koostamise metoodika  jne, jne. Maailm oli taas selge ja paigas. Ning kuigi enam ajakirjandusest tõde teada ei saanud, oli olemas sellest kõrgem vorm, kes rääkis ära, mis moodi asjad on. 
Ja siis plahvatas pomm, sattusin psühholoogiaga ootamatult alateadvuse juurde. Mis asi see siis on, kas ma polegi enda peremees. Okey,  võib-olla on olemas mingisugune hüpnoos, kus inimene pannakse tegema seda, mida ta ei tea. Aga kui ma olen terve selge mõistuse juures, siis juhin ju mina ennast, mitte alateadvus. Järsku aga avastasin, et see teema on palju suurem ja laiem, kui seda ülikoolides õpetatakse ja see on justkui veel kõrgemal tavalisest teadusest. See isegi selgitab ära, miks teadlased nii või teisiti mingisse teemasse suhtuvad. Ja järsku sain aru, et psühholoogia on ise oma alateadlikest mõjutustes nii mõjutatud, et ta sellest aru ei saa. Kohe kirjutan täpsemalt, sest kui ma piirduks ainult eelmise lausega, siis jääks see mitte ainult teile, vaid ka mulle endale seda artiklit üle lugedes arusaamatuks. Esimesel kursusel, kui räägitakse psühholoogia ajaloost, siis mainitakse tähtsa näoga, et filosoof Kant ütles kunagi, et psühholoogia ei muutu kunagi teaduseks, sest seal ei saa rakendada matemaatikat nii nagu füüsikas. Ja lisatakse, et ta eksis, sest praegusel hetkel psühholoogia mõõdab, arvutab, liidab ja lahutab nii, et lõputööde kaitsmine ei ole arutelu psühholoogia üle, vaid magistritöö statistikas. Äge! Kõik on viidud numbritesse ja kui numbreid pole, siis see pole teadus, vaid intellektuaalselt huvitav lugemine, millel teaduse ja tõe koha pealt, mille jünger teadus on, pole mingit väärtust Aga miks see nii on . Jätkasin oma lugemisi ja uuringuid ning siis plahvatas, et kollektiivselt eksisteerivad samad protsessid, mis individuaalselt. Kui suured riigijuhid on tundnud lapsena alaväärsust, sest nad on lühikest kasvu ja püüavad saavutada ennast tõestades järjest rohkem võimu, siis samasuguse alaväärsukompleksi süstis Kant ka psühholoogiateadusesse ja seda püütakse nüüd juba paar sajandit kompenseerida. Ning tulemuseks on teaduslikud uurimised,  mis ei tegele enam sisuga vaid vormiga. Peaasi on justkui tõestada Kantile , et ta eksis.  Psühholoogilised uuringud on sarnased Shakespeare teoste uurimistele kus mõõdetakse tindi kvaliteeti, tähtede vahelisi kaugusi ja sõna “armastus” esinemissagedust ning viikse need korrelatsiooni. Ehk nagu ütles kunagi üks tuntud eesti psühholoog, teeb psühholoogia kindlaks, et odaviskajate stressiaste on suurem kui kettaheitjatel, aga mida sellega peal hakata, ta ei tea. Nii jõudsin arusaamisele,  et psühholoogia on kriisis, aga ega seda ju siis koha peal öelda ei või, kui tahad diplomi saada, siis pead íkka oma statistika ära tegema. Jätkasin siis oma õpinguid püüdes mõista taas tõde, aga seda tõde, mis jäi õpikutest kõrgemale. Õnneks avastasin, et ka sel teemal on kirjutatud palju raamatuid, ainult  need ei kuulunud ülikooli õppekavadesse. Teemal pikemalt peatumata, toon neist kaks: Carl Jungi “Mina ja alateadvus”, mis on hästi oluline mõistmaks seda, miks ma ikkagi ei usu massiteabevahendeid ja Ken Wilberi  “Kõiksuse lühilugu”, mis kirjeldab mismoodi inimese areng käib ja mismoodi nähakse maailma igal arenguetapil ja kust sain teada, et see, mis minuga toimub, on normaalne tervitatav arenguprotsess, mitte patoloogiline ühiskonda eirava mõttetsükli vohamine.
Loomulikult on siinkohal mõnel kriitikul mõte, et miks ma pean just neid mõtteid tõeks, sest  ka nende  autorite mõtteid saab kahtluse alla seada. Saab kindlasti, aga siis juba taas järgnevalt tasandilt, mitte lapse tasandilt, kes 10. aastaselt võibolla arvab, et tal pole koolis vaja käia. Neid võib kahtluse alla seada alles siis,  kui oled need endale selgeks teinud
Nii jõudsin ma arusaamisele, et teadlased polegi kõige targemad inimesed, vaid tavalised inimesed, kes on mõjutatud oma alateadlikest veendumustest sama palju, kui kõik teised.
Kuna konventsionaalset psühholoogiat ei saanud ma enam usaldada, uurisin oma uute teadmiste valguses natuke ärimaailma. Ja siin läks kõik täiesti sassi. Kuigi faktid ja arvud olid enamuses ajalehtedes õiged, siis nende tähendused ja tõlgendused erinesid minu omadest nagu öö ja päev või reket ja rakett. Oma tähelepanekute ja tõlgenduste kohta olen ma kirjutanud mitu artiklit, kuid avastasin, et elu veereb ikka oma rada, neid mõtteid polegi justkui kellelegi vaja. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka seda artiklit, aga sellegipoolest jätkan. Ühesõnaga jõudsin veendumusele, et kahel teemal, mida ma valdan, on objektiivse info kättesaamine raskendatud. Lisaks avastasin, et kui mõnes nädalalõpu populaarses raadiosaates puudutatakse mõnda teemat, millest ma tean natuke rohkem, siis aetakse seal taas viisakalt öeldes jama. Tekkis mõte, et äkki on teiste teemadega ka nii, äkki seal aetakse ka jama ja me kõik usume. Mis oleks kui uuriks neid teemasid ise ja vaataks, mida arvavad asjade kohta inimesed, kes on mõne teema endale selgeks teinud ja kes ei kuulu peameediasse ega peateadusvooludesse. Ja nüüd plahvatas teine pomm. Tundus, et kõigil aladel alates bioloogiast kuni füüsikani on olemas teisitimõtlejad. Ja imelik, et nende teooriaid kuulates ja uurides hakkas maailm üha rohkem paika minema. Enam ei tundunud Darwini teooria atraktiivne, sest see on otseses vastuolus matemaatilise tõenäosusteooriaga ja täiesti arusaadavaks muutus ka see, miks sellest kinni hoitakse. Läbi Thomas Kuhni teose “Teadusrevolutsioonide struktuur” sai selgeks, mismoodi areng on hüppeline ja miks uued õiged ideed kohe võidule ei pääse. Leidsin, et geenis oleva määratu suure infohulga päritolu peaks olema geenitehnoloogiaga tegelejate esmane huviala, aga lugeda selle kohta ei ole kuskilt. Aga see on ka loogiline, sest ainus koht peale geenide, kus me näeme korrastatud informatsiooni on inimese loodud informatsioon. Mõtiskleda, selle üle kust sai informatsioon geenidesse oleks pannud ka Darwini pea suitsema. Lihtsam on seda teemat eirata.   Majanduses sain teada 60. aastastest majandustsüklitest ja sellest, mis meid ees ootamas on. Oswald Spengler zuumis mu pilti maailmast veel suuremaks ja hakkasin mõistma tsivilisatsioonide  tekke, kasvu, tipu  ja languse paratamatust  ning tõin  selle teadmise praegusesse hetke. Need teadmised ei teinud mulle rõõmu, kuid andsid ikkagi toetuspinna. Ega asjata öelda, et tõde teeb vabaks. Ja sain taas aru, miks selliseid teemasid ajakirjandus ei saa käsitleda. Need on liiga sügavad ja puudutavad meie eksistentsi selliseid tahke, millega me hea meelega üldse kokku ei puutu. Ja nii ongi käesoleval hetkel minu tõde see, et ajakirjandusest ei saa teada tõde, küll aga uurides mingi ala spetsialistide , eriti nn ketserite ja peavoolust erinevate autorite teoseid otse.
Ja kõige selle juures mõistan, et enamuses ei viitsi inimesed seda tööd teha, või siis võtavad mõne fakti lihtsalt teadmiseks. Mida annab tavalisele suitsetavale naisterahvale teadmine, et tema suitsetamissoovile pani aluse Edward Bernays USA-s,  kui ta tubakafirmade palvel muutis naiste suhtumist suitsetamisse nii, et selle tulemusena hakkasid naised suitsetama rohkemgi kui mehed. Kui autor seda ise poleks tunnistanud, siis alljärgnev psühhoanalüütiline selgitus tunduks tõenäoliselt jabur. Nimelt oid XX sajandi algul suitsetajad ainult mehed ja tubakafirmad olid hädas, sest nende turg oli ainult pool rahvastikust. Nii  nad pöördusidki Barnesi poole, kes oli masside mõjutamisega kuulsaks saanud, et uurida, kas on võimalik seda suhtumist muuta. Barnes asus teemaga tegelema ja alustas sellest, et uuris,  mis tähendus on suitsul naise jaoks. Psühhoanalüütikutega kohtudes sai ta teada, et vaja on muuta suitsu alatadlikku tähendust naise jaoks ja temalegi ootamatult selgus, et sel ajajärgul tähendas suits naisele sümboolselt peenist. Ja loomullikult ei ole sellist kaupa võimalik naisele müüa. Barnes seadis endale eesmärgi muuta seda sümbolit ja ta sai sellega hakkama. Ta kogus kokku naised, kes olid valmis avalikus kohas korraga suitsu ette panema. Seejärel organiseeris meeleavalduse, mis  sümboliseeris naise soovi olla iseseisev, kutsus sinna ajakirjanduse esindajad ja siis ootamatult panid kõik naised korraga suitsud ette. Suitsu tähendus muutus ühe hetkega, nüüd oli see naise iseseisvuse sümbol. Ajalugu oli muudetud ja tubakafirmade kasumid päästetud.
Ja selliseid näited on XX sajandist lõputult.  Tekib küsimus, kas  me tahame seda, mida me arvame, et me tahame. Minu jaoks on vastus ei. Ja kuigi ma kasutan internetti, olen Facebooki konto omanik, loen uudiste pealkirju, jälgin ma üha teravamalt, kus on need kohad kus mulle söödetakse väärad mõtted ja hoiakud, mis on kellelegi kasulikud ja kahjuks leian ma neid kogu aeg. Ja huvitaval kombel ei ole see nii, et keegi konkreetne isik otsustab,  et vaja on anda seda infot sellise kujuga,  vaid süsteem on muutunud ise tsenseerivaks. Peavoolust erinevat infot saad samamoodi kätte, kuid selle juures on olemas hoiak, et see on kiiksuga inimeste jaoks. Aga kui prooviks uskuda, et kõik see,  mis ma maailmast arvan,  on ainult osa tõest. Et maailm on palju laiem ja palju mitmetahulisem ja varjatud tahkude esiletoojad on need, keda ajakirjandus ja ka teadus praegusel hetkel eiravad. Milliseks muutub siis inimese maailm? Ja minu vastus sellele on, et algul läheb maailm sassi, täiesti sassi, aga seejärel tekib kord, ja maailm on ootamatult palju rohkem arusaadav. Puzzle tükid astuvad ootamatult kohale. Ja seda puzzlet lahendad juba sina, mitte ei anta sulle lahenduskäiku ette…




Pühapäev, 8. aprill 2012

Maailm nii nagu mina seda näen - filosoofiline mõtisklus.

Maailm nii nagu mina seda näen - filosoofiline mõtisklus.

Milline on maailm, selle kohta on igal inimesel oma maailmavaade. Mõnikord see peegeldab tegelikkust, aga tihti on see eelarvamuste ja seisukohtade kogum, mis on kogunenud enamasti oma vanematelt ja millele on lisatud meedia seisukohad.

Eriti tugevad on meedia seisukohad siis, kui inimesel endal antud küsimuses seisukoht puudub või ta puutub antud teemaga kokku esmakordselt. Kui meedia ikkagi mingis riigis toimuva kohta kirjutab, et seal on terroristid ja separatistid korraldanud plahvatusi, siis on raske neid võtta vabadusvõitlejatena, kes seisavad demokraatlike vabaduste eest. Ja kui sa ka oled vabadusvõitleja ja sul õnnestub saavutada vabadus ja iseseisvus, siis kaob kohe peale oma vabaduse saamist teiste vabaduse püüdluste mõistmine, seda eelkõige välise surve ja reaalpoliitika mõjul. Kahjuks on ka Eesti siin samasugune nagu teised, tarvitseb vaid meenutada, et iseenda vabadus oli armas aga ametlikku seisukohta Tsetseeni riigi toetuseks meilt ei tulnudki. Ei peatu siin kohal rohkem poliitikal, sest termin poliitika on räpane mäng on juba piisavalt ära leierdatud ja igaüks oskab tuua siia lõputuid näiteid sellest, kuidas peaks olema ja mis tegelikult on. Ja loodan et kõik saavad aru ka sellest et ükskõik palju nad ka lõunalauas või kolleegidega päevapoliitilisi küsimusi ei aruta - sellest ei muutu midagi. Tekkib isegi küsimus milleks arutada, kas seda energiat ei võiks kusagile mujale ringi suunata. Kuid maailmas ja elus on asju mida saab muuta ja mis on meie kontrolli all. Ja siinkohal siis esimene tõde – ära kuluta emotsionaalset energiat poliitiliste sündmuste kommenteerimisele, seda energiat võib ka mujal vaja olla. Ole lihtsalt jälgija ja tunneta kust tuul puhub. Sinul on oma mõjuväli kus efektiivselt toimida, ja see on igal inimesel erinev. Kui sul on kümmekond juhitavat, siis käitu ja juhi seda nii eetiliselt kui suudad. Võimalik et piirkond mida mõjutad on suurem. Linnapea, maavanem – nende otsustest sõltub juba rohkem. Riigikogu jätaks välja, aga ka ministrite presidendi võim ja otsused on märkimisväärsed. Põhiline on aru anda, et ise tuleb talitada maksimaalselt eetiliselt, sest endast kõrgemate elu sa mõjutada ei saa. Konflikt tekkib siin sellega, et kui enda arust eetiline käitumine läheb vastuollu ülemuse omaga ja kui jääda jäärapäiseks siis võidakse lahti lasta. Ja ülemuse poolt allapoole vaadates on konfliktil veel teine nüanss juures, sest ülemus näeb enamasti suuremat terviklikku pilti kui alluv. Ühest nõu on siin raske anda, aga peamine on aru saada, kas mõni otsus on tingitud emotsionaalsest turbulentsist ja alateadlikust soovist teisele ära teha või oma alaväärsukompeksi lahendamisest võttega mis lahenduseni ei vii. Nii et siinkohal on eelisseisuses see, kes suudab näha toimuva vastuolu tagamaid. On see kuskil mõne mineviku konflikti järelkaja, on see võimuvõitlus nokkimisjärjekorra nimel firmas või on selle taga soov lihtsalt olla keegi või hoopis avaldada muljet vastassugupoolele. Selles kohas on endalt hea küsida, mis on minu ettepaneku varjatud motiivid või mis on minu varjatud motiivid seda ettepanekut tagasi lükates. Ja peamine on siin jääda ausaks. Vähemalt enda ees, kui teistele ei julge enda tõelisi motiive väljendada. Ideaalvarianti, kus otsustamise aluseks on eetilised ja ausad põhimõtted ning eesmärgiks on tulevikus maksimaalse kasu saamine natuke suuremale üksusele kui on inimene ise ja tema lähikondlased juhtub tegelikkuses väga harva, kuigi otsustaja just nii võibki arvata.

Aga nüüd teiste teemade juurde et eraldada terad sõkaldest.

Alustame ajakirjandusest. Ajakirjandus püüab ennast tunnetada sõltumatuna, ja nende vabadusaste on kindlasti kraadi võrra kangem kui poliitikutel, kuid nende puhul tuleb aru anda, et ka nemad on oma ajastu ohvrid, ehk eelkõige sõltuvad mitte inimlikest, igavestest (et mitte öelda jumalikest) väärtustest vaid oma ajastu seisukohtadest, mis on nende jaoks absoluutseks tõeks. Varjatud tsensuuri mida nad ise teostavad ei ole nad võimelised nägema ja peavad seda inimeste õiguste kaitsmiseks. Teisitimõtlemine mis on tegelikkuses oma ajast ees, on nende jaoks kergematel juhtudel teisitimõtlemine või ekstravagantsus äärmuslikematel variantidel paanikakülvamine ja rumalus (siia alla kuuluvad nii Hawkinsi hoiatused inimkonnale ja majanduskriisi põhjuste analüüsijad).

Kokkuvõttes võib öelda, et iga ajakirjanik suudab infot väljendada selle tasandini kuhu ta ise on oma elus jõudnud.

Internetikommentaarid. Nende puhul kehtib ka eelmine lause, need väljendavad seda kuhu kommenteerija on oma arengus jõudnud või seisma jäänud. Iga kommentaar räägib tavaliselt rohkem kommenteeritavast endast, kui teemast mida ta kommenteerib. Heal juhul jätab kommenteerija artikli, kui terviksõnumi kõrvale, haarab kinni ühest mõttest ja siis arvab selle kohta midagi. Halvemal juhul ei süvene ta artklisse vaid hakkab mingit oma mõtet kirjutama, mis ei haaku ei loogiliselt ega keeleliselt eelneva jutuga. Veelgi kurvemal juhul väljendab ta mingit emotsiooni , mille juures ta sõnavara muutub päris kasinaks ja piiratuks. Kuid tuleb aru saada, et enamus kommenteerijaid on noored, kes on oma arengu alguses ja kellel eneseväljndamine on alles väljaarendamist vajalike oskuste seas.

Õige internetikommentaar on suunatud konstruktiivselt arengule ja parimal juhul suudab arendada artikli ideed edasi sinna kuhu autor veel ei jõudnud. Ja eelkõige on ta toetav. Siin tekkib küsimus, mis siis teha, kui autor väljendab täielikku rumalust nagu näiteks üks televisioonireporter, kes ütles et USA dollar on hea turvaline raha, sest ta on tagatud USA valitsuse poolt, erinevalt kullast, mis ei ole millegagi tagatud. Tavaline hüüatus oleks - tule taevas appi. Aga seda võib lihtsalt võtta huumorina - et näe, maailma on võimalik ka sellise nurga alt vaadata.

Siit on hea üle minna järgmise kontseptsiooni juurde

Maailma duaalsus ehk vastandlikkus. Ja esitada igivana küsimus - Mis on tõde, kas tõdesid on üks või on neid palju. Kuna üks tark mees ütles kunagi –ärge esitage oma raamatutes küsimusi, ma tahan vastuseid, küsimusi on mul endal piisavalt, siis annan ka mina siin vastused nii nagu mulle tundub ja minu jaoks on õige. Muide, kas saite aru, et eelmine lause ei olnud korrektne , “mulle tundub” ja “minu jaoks õige” on täiesti erinevad kategooriad.

Kõigepealt tõde, tõde on ühelt poolt suhteline, aga igal hetkel ekisteerib üks tõde. Kohe toon vastava näite. Küsimus kas on öö või päev? Vastus on lihtne, eksisteerib ainult üks variant, eriti kui pole tegu mingi hämara tsooniga vaid kell on öösel kell 2. Ei mingit kahtlust. Kus siin see suhtelisus on. Suhtelisus on küsija asukohas. Kui sa küsid seda telefoni teel Austraalias olevalt inimeselt, siis vastus võib mõlema inimese jaoks olla erinev ja mõlema jaoks olla tõene. Kus on siin absoluutne tõde? Absoluutne tõde on tõusta sellest taustsüsteemist ülespoole ja vaadata sealt antud situatsiooni peale. Kui see küsimus esitataks päikesel olles siis ei ole sellele võimalik vastata, sest kogu aeg paistab päike. Nii et päev ja öö on kokkuleppelised suurused, mida saaks defineerida nii, et öö on seal kuhu paistab peale päikese vari. Kui ma nüüd oleks filosoof, siis saaks seda teemat veel igatpidi edasi lahata. Arutleda, mis saaks ööst ja päevast siis kui päike kustub ja siis kui plahvatab, ning maa orbiit jäks päikese sisse, kuid mingit uut teadmist see ei lisaks. Peamine on see et need mõlemad on inimeste konstrueeritud mõisted mille tõeväärtus sõltub taustsüsteemist.

Inimeste puhul ongi nii, et enamus nende seisukohti millele oleks vaja anda hinnang tõde või mitte, sõltuvad taustsüsteemist ja on suhtelised. Ja siin on kaks olulist sõnumit. Esiteks ei tohi ühe taustsüsteemi tõdesid viia teise taustsüsteemi, sest seal need ei kehti. Näiteks ei saa kõrgete eetiliste kategooriatega elades Põhja koreas ellu jääda. Kui seal väljendad oma arvamust, siis mitte ainult sinu enda elulõng ei katke, vaid ka kogu evolutsiooniahel mis on sinuni jõudnud lõigatakse võimalikult kõrgelt läbi, sest tõenäoliselt alustavad oma elu Korea Gulagis nii sinu tädid, onud, kui nende lapsed. Vanaisad ja vanaemad ilmselt pääsevad, sest tõenäosus et nad selleks ajaks kui sa oled õppinud oma mõtteid väljendama, veel elavad, on kaduvväike. Teiseks on tähtis jõuda arusaamisele, et ka minu enda seisukohad on enamuses suheline tõde ja nende vastandumine teistega mõttetu. Paraku aga kipub inimene oma mõtteid ja seisukohti pidama iseendaks ja kui keegi ütleb midagi minu seisukohtade vastu siis tihti tajutakse seda rünnakuna oma isiksuse pihta. Mõtted on inimesest eraldiseisvad ja neid tuleb võtta vahendina mis aitab meil maailmas paremini hakkama saada. Kui mõte oleks meie osa siis me jookseksime varsti kokku, sest meil on ühe asja kohta võimalik erinevalt mõelda ja tavaliselt inimene ei taha omada erinevaid sesikuohti. Kuid just see võime - näha asju erinevast seiskohast ja olla võimeline ühe asja kohta kahte moodi mõtlema on arenenud inimese tunnus. Hmm ja muidugi on siin võimalik ka vastupidi mõelda ja öelda ,et inimene kes mõtleb ühe asja kohta kahte pidi ei mõtle üldse. Kuid minu jaoks on areng ikkagi see, et algselt on meil üks kindel kompromissitu seisukoht nagu on ülõpilastel kes igas põlvkonnas kipuvad mässama ja hiljem tekkib juurde võime näha asju laiemalt. Taas saaks vastanduda ja mainida, et üliõpilasena nähakse probleeme ja asju veel selgelt ning vanurid muutuvad alalhoidlikeks ja argadeks ning nimetavad seda kõikvõimalike filosoofiliste kategooriatena. Sellegipoolest jään ma veendumusele et võime näha arvamuste paljusust on arengu tunnus ja samas tunnustan ma noori, kes on valmis tegema revolutsioone nii nagu see Araabias pragu käimas on ja mille eest pole ka läänel pääsu.

Nii et tõe puhul on oluline leida üles taustsüsteem , kus see tõde kehtib ja selleks et jõuda kraadi võrra kangema tõeni tuleb sellest taustsüsteemist väljapoole astuda. Kui oled esimesest taustsüsteemist lahkunud, siis oled sa muidugi järgmises tautsüsteemis sees ja teoreetiliselt oleks ka seda uut kõrgemat tõde vaja vaadata taustsüsteemi kontekstis, kuid see on nüüd koht kuhu ise praegu veel ei küüni. Iga asi omal ajal.

Kolmapäev, 15. veebruar 2012

Artikkel Äripäevas Tavidi töös järgitavatest põhimõtetest

AS Tavid on kahekümne aastaga kasvanud väikesest, paari töötajaga valuutavahetusputkast rahvusvaheliseks kuues riigis tegutsevaks ettvõtteks. Kuidas see on õnnestunud? Mis on Tavidi edu alus? Jagan siinkohal Äripäeva palvel oma kogemusi, millest noortel Gasellidel võib abi olla.

On teatud põhimõtted mida oleme 20 aasta jooksul järginud ja mis võivad kõrvaltvaatajale, eriti just alustavale ettevõttele tunduda kummalised. Näiteks põhimõte, et kui raha pole siis äri teha ei saa. Tavid ei ole kunagi võtnud laenu, sest meie seisukoht on see, et laenu võtmine on raha teenimine pankadele. Tavid on kogu aeg arenenud oma teenitud raha arvelt ja hoolimata laenukapitali puudumisest saavutanud rentaabluse 25-35% aastas kogu oma tegevusaja jooksul. Näiliselt sama kummaline põhimõte on järgmine – mitte kunagi kasutada kindlustust ei raha, kulla, ega selle transpordi korral, sest taas on see raha teenimine kellelegi teisele, meie eelistame seda teenida oma firmale. Küsimus ei ole ainult ära makstava raha hulgas vaid järgijäänud raha saab firma kasutada oma arenguks, selle asemel et pank saaks seda taas välja laenata ja lisaprotsente teenida. Tsükkel, mis tavaliselt toodab pangale kumulatiivset kasumit on meil pööratud enda poole.

Ühe edu aluse panin paika aasta peale Tavidi tegutsemist. Nimelt töötasin esimene aasta 14 tundi päevas praktiliselt ilma puhkepäevata. Siis sain aru, et see pole edukus kui 40-ndaks eluaastaks teenid miljon dollarit ja sured infarkti ning otsustasin, et see energia mis ma olen kulutanud firma arenguks tuleb suunata õigete inimeste otsimiseks, selliste kes oleksid andekamad kui mina. Teatavasti on ülemustel kalduvus andekaid inimesi ja eriti teistuguse mõtlemisega inimesi, konkurentsi kartuse tõttu mitte tööle võtta. Mulle aga meeldib ühe USA presidendi iseloomustus, kelle kohta öeldi, et ta kogus enda umber inimesi, kes olid tunduvalt andekamad kui tema. Olen veendunud et kahekümne aastaga olen ma selle eesmärgi täitnud ja usun et Tavidis töötab praegu kümmekond minust andekamat ja võimekamat inimest.

Üks edu aluseid on olnud selge aktsionäride struktuur. Olen näinud kümneid kordi kuidas firmad mis on ülesehitatud sõprussuhtele, lendavad vastu taevast nii finantsiliselt kui emotsionaalselt. Raha tähendus on inimestele väga kummaline, kõik arvavad et raha ei tohiks mõjutada inimeste vahelisi suhteid, kuid reaalsus on teistsugune. Aktsionäridel tekkivad kohe hõõrumised, sest mõlemad pooled on veendunud, et just tema on see, kes firma edukaks on teinud, olgu selleks panuseks töö või finantsid. Tavidis on asi selgelt paigas. Aktsionäride arv on olnud miinimumi ehk ühe peal enamuses oma tegevusajast, kuid see-eest on võtme kohtadel olevate töötajate palk otseselt olnud seotud ettevõtte kasumiga. Sisuliselt on nad olnud aktsionärid, kuna saavad palka kasumlikkuse järgi, kuid juriidiliselt mitte, mis tähendab et kui nad töölt lahkuvad siis mingeid hüvesid sellega ei kaasne. See põhimõte on omanike ja tegevjuhtide vahekorra selgitamisel olnud kasulik esimesel kümnel aastal. Umbes 15 aastaga peavad juhid muutuma omanikele partneriteks, et firma suudaks edaspidigi edukas olla. See on ka toimunud Tavidis ja 17% aktsiatest kuulub praeguseks hetkeks tegevjuhtkonnale. Kui kokkuvõtlikult öelda, siis mina eelistan ühisest ärist välja kasvanud sõprust, mitte sõprusele rajatud äri.

Loomulikult pöörab Tavid suurt tähelepanu töötajatele, alates sellest et nende palk on ca 20-30% suurem, kui antud tegevusalal keskmiselt ja lõpetades kõikvõimalike tegevustega, mille eesmärgiks on see et töötajad oleksid Tavidisse tööle tulles õnnelikud.

AS Tavidil on 20 aastat olnud puudu nii aasta-, kasumi- ja reklaamieelarved. Oleme veendunud, et need ei too mitte ühtegi lisa senti ega aita ettevõtte arengule kaasa, küll aga tekitavd segadust ja palju paksu verd. Seda on ka näha maailma tasandil, kus ei suudeta ette ennustada reaalselt majanduses tomivaid muutusi. Tavid peab aga täpset arvestust eelmisel päeval, nädalal, kuul, aastal toimunu üle, et saaks operatiivselt otsustada mis suunas liikuda. Soov planeerida on inimese loomusesse sisse ehitatud, kuid paraku teeb reaalsus oma korrektiivid. Planeerimist ei tohi segi ajada visioonidega. Need on Tavidil alati olemas olnud ja iga otsuse korral on vajalik ette kujutada pildiliselt, kuidas see toimib. Reklaami puhul on Tavidil lihtne lähenemine – võib teha igasugust reklaami, mis toob sisse rohkem kui selle peale kulutatakse, reklaami eelarvet ei ole. Jätta reklaam tegemata, kui see on kasumlik, sest eelarves pole raha tähendaks seda, et järgmine aasta oleks eelarves veelgi vähem raha. Kuidas aga kasumlikul ja mitte kasumlikul reklaamil vahet teha ei ole võimalik lihtsate sõnadega seletada, eelkõige soovitan kasutada intuitsiooni.

Laienemine välisriikidesse on toimunud samuti otsese plaanita. Eelkõige on lainemine aset leidnud vabade ressursside olmasolul ja sobiva, andeka juhi leidmisel, kes on valmis panustama oma elust paarkümmend aastat sellele, et ära lahendada materiaalsusega seotud probleemid. Iga järgneva riigi puhul on laienemine lihtsam, sest juba oled teadlik, et seadusandlus on igal pool erinev, töötajate kultuuritaust teine ja läbirääkimiskultuur meile mõistmatu. Küll on aga võimalik ette näha millised probleemid tekkivad aasta , kahe või viie möödudes.

Eduka arengu juures on olnud väga oluline selge teadlikkus sellest mis me teeme. Firma mis tegeleb kõigega, ei tee mitte ühtegi asja hästi. Meie eesmärk on olnud 20 aastat pakkuda valuutavahetuses kliendi jaoks kõige paremaid hindu ja viimasel 8 aastal oleme tegelenud investeerimiskulla müügiga, et anda inimestele võimalus säilitada oma vara väljaspool traditsioonilist finants- ja panga süsteemi. Antud suundasid on meil plaanis ka jätkata.

AS Tavid on teadlik ka sellest et firmadel on nii nagu kõigel muulgi siin maailmas oma elutsükkel. Sünnile järgneb kasv, seejärel küpsus ning lõpuks vanadus ja hääbumine. Lõputu kasv, maakera lõplike ressursside juures ei ole paraku võimalik. Kuid teadlikkus oma lõplikkusest ei takista Tavidit tegutsemast nii nagu arvaksime et oleme igavesed.

Kui mõni noor Gasell sellest mõtisklusest enda jaoks kasvõi ühe idee sai, siis on selle loo kirjutamine läinud asja ette…