Laupäev, 19. mai 2012

Miks ma ei usu massiteabevahendeid ega loe tavalisi uudiste portaale


Kui ma olin noor poiss, siis ajakirjandus tähendas minu jaoks tõde. Ajakirjanikud olid justkui kõrgemad jumalused, kes tegid tähtsat tööd ja uurisid keerulisi teemasid, said neis selgusele ja läbi oma kirjutiste muutsid ka mind valgustunuks. See, mis juba ajalehes kirjas, oli ainuke ja lõplik tõde, mida ei tulnud pähegi kahtluse alla seada. See, et Saksamaal oli propagandaministeerium, et 20. sajandil on masside teadvusega manipuleeritud enneolematus ulatuses, ei mahtunud isegi mu kõige fantastilisematesse unenägudesse. Oli üks tõde ja selle sain ma teada ajakirjandusest. Punkt.
Kuid vähehaaval hakkas see tõde murenema. Selgus, et kõike ei saa lehest teada. Väikese poisina avastasin, et Soome televisiooni poole aasta filmide kava ei ole võimalik lugeda “Noorte Häälest” ega “Sirbist ja Vasarast” vaid läbi kopeerpaberi trükitud õhukestelt lehtedelt, mida vanemad oma töölt koju kaasa tõid. Veel vanemaks saades sai juba samasuguselt paljundatud paberilt lugeda esimest erootika saladusi paljastavat teost “Virsiku oksad” ja praegu esoteerikalettidele kuuluvat tõlkekirjandust, mis käsitles UFO-sid ja teisi enneolematuid fenomene. Tekkis küsimus , miks see liigub põranda all, kuid see sai peagi vastuse. Riigisüsteem on selline, et avalikult sellest ei räägita ega kirjutata, kuid otsides on võimalik ka selliste teemadega kokku puutuda.
Ja kuigi pilt oli laiemaks muutunud, ei murendanud see minu usku ajakirjandusse. Sealt olid mõned asjad puudu, kuid kõik, mis kirjas oli, oli ikkagi tõde. Inimesed on ju kirjutatu endale selgeks teinud. Lood välispoliitikast, sõdadest ja nende põhjustest, näiteks Küprose osalisest annekteerimisest Türgi poolt , olid täidetud faktidega ja see kõik oli taas tõde.
Kuid minu maailm laienes edasi. Mingil hetkel sain aru, et info, mis lehes kirjutatakse, on võib olla õige, aga see ei kajasta kõiki asjaolusid ja võibolla just huvitavamad on puudu. Selgus, et väikese poisi palju huvitavam info tuli mõne täiskasvanu suust, kes isiklikult osales Iraani šahhi visiidi organiseerimisel Tallinnas, kui ametlikust teadaandest, et see ja see inimene külastas Tallinna. Ja ega leht ei saa ka kirjutada, et meie riigijuht ajas Riia ja Tallinna nimed segamini. Kui siit hüppan korraks tänapäeva, siis antud teemat on üritatud lahendada “rahva-valgustus-kultuuriajakirja” Kroonika ja tema rahvusvaheliste kolleegide kaudu, kuid peale selle, et sellised lood tekitavad teravaid emotsioone ja alateadlikku samastumist oma kangelastega ja nende elust osasaamist, ei ole sellisel infol ega teadmisel isegi väärtust, mis ületaks haugi mälu ehk kolme sekundit. Aga tagasi minnes, siis sellise info vastu huvi tundmine on loomulik areng ja teatavas eluetapis võibolla isegi arenguks vajalik. Kuid peale 30. eluaastat peaks see lektüür jääma noorematele.
Ja siis tuli perestroika ning maailm lendas tagurpidi. Tundus, et absoluutne tõde on ikka veel olemas ja teiselt poolt ei saanud enam ajakirjandusest aru. Tõde justkui polnud.  Purjus autojuhile antakse O-tähega numbrimärk, et teda kui potentsiaalset ohtu liikluses paremini ära tunda ja lehes on kaks arvamuslugu – üks poolt ja teine vastu. Kumb on siis õige? Ei saa ju olla, et kaks arvamust, mis pealegi on vastandlikud, on mõlemad õiged. Kindlasti eksisteerib üks ja kõrgem tõde. Inimene, kes on selle märgi saanud, kirjutab endast lähtuvalt kritiseeriva loo ja teine endast lähtuvalt pooldava loo, aga kui vaadata kõrgemalt , sealt kus isiklikud motiivid on kõrvale jäetud, sealt peaks tulema ju üks õige vastus.
Segadus aina suurenes, kuni järsku läks lahti laulev revolutsioon, ja nüüd ei olnud enam kahtlust, kus on tõde. Tõde on siinsamas, tõde on see,  mida pole palju aastaid räägitud, aga on vaikselt mõeldud.. Tõde on oma riik,  oma riigipiir, oma raha, tõde on vabadus. Ei mingit kahtlust, taas oli saadud järje peale. Maailm hakkas toimima nii nagu ta tegelikult on. Ja lehed ning televisioon kajastasid ka kõike nii nagu oli. Võis ju kajastada vastuolusid eestlaste ja interrinde vahel, kuid igale terve mõistusega inimesele oli selge, kus pool on tõde. Natuke arusaamatu oli, miks rahvusvahelised ekperdid üldse mingite Narva venelastega inimõigustest käisid rääkimas,  sest neil oli peamine inimõigus olemas. Õigus minna venemaale ja seal elada nii nagu nemad tahavad. Meie oleme siin Eestimaal ja otsustame nii nagu meie tahame. See on ju meie maa. Sellised mõtted liikusid minu kui noore poisi peas ja ajakirjandus kinnitas sedasama.
Ning ühel hetkel oli Eesti vaba ning polnud mingit kahtlust, et ajakirjandus on edaspidi taas tõe teenistuses. Kuid oh häda, vahetult peale vabanemist hakati rääkima midagi pragmaatiliselt poliitikast ja sellest, et meie oleme küll omaette riik, aga Tśetśeeniat, nende riiki, meil tunnustada pole vaja. Huvitav, meie küll rõõmustasime, kui Island meid tunnustas, miks me siis ise teistele seda sama edasi ei anna. Kas neil pole siis õigust vaba olla? Aga need mõtted kadusid ruttu ja elu jätkus, kuid arusaamine ajakirjanduse aususest hakkas vähehaaval murenema. Hakkasin märkama, et lehtedes kujundatakse hoiakuid, mitte ei kirjutata faktidest. Hakkasin märkama, et isegi sellistes rubriikides nagu kriminaalsed teated, kujundatakse hoiakuid, sest kirjutatud faktid olid natuke kummalised. Näiteks loed, et toll konfiskeeris 200000 salasigaretti. Kakssada tuhat, milline kohutav kogus. Kuid miks ei kirjutata mitu pakki, mitu plokki või kasti ära võeti. Ja kuna ma ise töötasin sel hetkel toitlustuses , siis tundus mulle 20 kasti suitse võrreldes ladudes virnades asetsevate kogustega imeväiksena, erinevalt tavainimesest, kellel tekkis tunne, et see on enneolematu kogus. Ja millegipärast mainiti teadetes New Yorgist kõikvõimalike uimastite konfiskeerimisel alati, et selle tänavakaubanduse väärtus on miljoneid dollareid, aga mitte kunagi ei lisatud, et Afganistanis on selle omahind võib olla tuhat korda väiksem. Aga kuna ma ei olnud selle teema spetsialist, siis unustasin sellised küsimused kiiresti.
Endiselt oli ajalehti ja ajakirju huvitav lugeda, ning endiselt oli veendumus selles, et sealt saab täpset ja objektiivset infot, minus kõrge. Kuidagi imelik oli lugeda, et mõni tuntud inimene keeldus ajakirjandusega suhtlemast väites, et nad moonutavad infot ja kirjutavad valesti.
Siis tegi elu mitu pööret ja avastasin end ülikoolis õppimas psühholoogiat.  Ning taas oli mul teada, kust saab teada inimese kohta tõde, loomulikult psühholoogide käest ja nende tarkadest raamatutest ja kõige targemad neist töötavad ülikoolide juures ja teevad teadust. Ning tõe monopol ongi seal teadlaste käes. Enam ei olnud vaja vaadata ajakirjanduse poole vaid teadlaste poole. Ja teadlased - nemad olid isegi nii tublid, et suutsid ajakirjanduse lahti hammustada. Seal on ju PR kampaaniad, mis toimivad teatavate seaduspärasuste alusel, uue erakonna uudsuse efektid, nõks kuidas arikli loetavust suurendada sealt mõni tsitaat välja tuues, teksti ja pildimaterjali optimaalne suhe, pealkirja koostamise metoodika  jne, jne. Maailm oli taas selge ja paigas. Ning kuigi enam ajakirjandusest tõde teada ei saanud, oli olemas sellest kõrgem vorm, kes rääkis ära, mis moodi asjad on. 
Ja siis plahvatas pomm, sattusin psühholoogiaga ootamatult alateadvuse juurde. Mis asi see siis on, kas ma polegi enda peremees. Okey,  võib-olla on olemas mingisugune hüpnoos, kus inimene pannakse tegema seda, mida ta ei tea. Aga kui ma olen terve selge mõistuse juures, siis juhin ju mina ennast, mitte alateadvus. Järsku aga avastasin, et see teema on palju suurem ja laiem, kui seda ülikoolides õpetatakse ja see on justkui veel kõrgemal tavalisest teadusest. See isegi selgitab ära, miks teadlased nii või teisiti mingisse teemasse suhtuvad. Ja järsku sain aru, et psühholoogia on ise oma alateadlikest mõjutustes nii mõjutatud, et ta sellest aru ei saa. Kohe kirjutan täpsemalt, sest kui ma piirduks ainult eelmise lausega, siis jääks see mitte ainult teile, vaid ka mulle endale seda artiklit üle lugedes arusaamatuks. Esimesel kursusel, kui räägitakse psühholoogia ajaloost, siis mainitakse tähtsa näoga, et filosoof Kant ütles kunagi, et psühholoogia ei muutu kunagi teaduseks, sest seal ei saa rakendada matemaatikat nii nagu füüsikas. Ja lisatakse, et ta eksis, sest praegusel hetkel psühholoogia mõõdab, arvutab, liidab ja lahutab nii, et lõputööde kaitsmine ei ole arutelu psühholoogia üle, vaid magistritöö statistikas. Äge! Kõik on viidud numbritesse ja kui numbreid pole, siis see pole teadus, vaid intellektuaalselt huvitav lugemine, millel teaduse ja tõe koha pealt, mille jünger teadus on, pole mingit väärtust Aga miks see nii on . Jätkasin oma lugemisi ja uuringuid ning siis plahvatas, et kollektiivselt eksisteerivad samad protsessid, mis individuaalselt. Kui suured riigijuhid on tundnud lapsena alaväärsust, sest nad on lühikest kasvu ja püüavad saavutada ennast tõestades järjest rohkem võimu, siis samasuguse alaväärsukompleksi süstis Kant ka psühholoogiateadusesse ja seda püütakse nüüd juba paar sajandit kompenseerida. Ning tulemuseks on teaduslikud uurimised,  mis ei tegele enam sisuga vaid vormiga. Peaasi on justkui tõestada Kantile , et ta eksis.  Psühholoogilised uuringud on sarnased Shakespeare teoste uurimistele kus mõõdetakse tindi kvaliteeti, tähtede vahelisi kaugusi ja sõna “armastus” esinemissagedust ning viikse need korrelatsiooni. Ehk nagu ütles kunagi üks tuntud eesti psühholoog, teeb psühholoogia kindlaks, et odaviskajate stressiaste on suurem kui kettaheitjatel, aga mida sellega peal hakata, ta ei tea. Nii jõudsin arusaamisele,  et psühholoogia on kriisis, aga ega seda ju siis koha peal öelda ei või, kui tahad diplomi saada, siis pead íkka oma statistika ära tegema. Jätkasin siis oma õpinguid püüdes mõista taas tõde, aga seda tõde, mis jäi õpikutest kõrgemale. Õnneks avastasin, et ka sel teemal on kirjutatud palju raamatuid, ainult  need ei kuulunud ülikooli õppekavadesse. Teemal pikemalt peatumata, toon neist kaks: Carl Jungi “Mina ja alateadvus”, mis on hästi oluline mõistmaks seda, miks ma ikkagi ei usu massiteabevahendeid ja Ken Wilberi  “Kõiksuse lühilugu”, mis kirjeldab mismoodi inimese areng käib ja mismoodi nähakse maailma igal arenguetapil ja kust sain teada, et see, mis minuga toimub, on normaalne tervitatav arenguprotsess, mitte patoloogiline ühiskonda eirava mõttetsükli vohamine.
Loomulikult on siinkohal mõnel kriitikul mõte, et miks ma pean just neid mõtteid tõeks, sest  ka nende  autorite mõtteid saab kahtluse alla seada. Saab kindlasti, aga siis juba taas järgnevalt tasandilt, mitte lapse tasandilt, kes 10. aastaselt võibolla arvab, et tal pole koolis vaja käia. Neid võib kahtluse alla seada alles siis,  kui oled need endale selgeks teinud
Nii jõudsin ma arusaamisele, et teadlased polegi kõige targemad inimesed, vaid tavalised inimesed, kes on mõjutatud oma alateadlikest veendumustest sama palju, kui kõik teised.
Kuna konventsionaalset psühholoogiat ei saanud ma enam usaldada, uurisin oma uute teadmiste valguses natuke ärimaailma. Ja siin läks kõik täiesti sassi. Kuigi faktid ja arvud olid enamuses ajalehtedes õiged, siis nende tähendused ja tõlgendused erinesid minu omadest nagu öö ja päev või reket ja rakett. Oma tähelepanekute ja tõlgenduste kohta olen ma kirjutanud mitu artiklit, kuid avastasin, et elu veereb ikka oma rada, neid mõtteid polegi justkui kellelegi vaja. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka seda artiklit, aga sellegipoolest jätkan. Ühesõnaga jõudsin veendumusele, et kahel teemal, mida ma valdan, on objektiivse info kättesaamine raskendatud. Lisaks avastasin, et kui mõnes nädalalõpu populaarses raadiosaates puudutatakse mõnda teemat, millest ma tean natuke rohkem, siis aetakse seal taas viisakalt öeldes jama. Tekkis mõte, et äkki on teiste teemadega ka nii, äkki seal aetakse ka jama ja me kõik usume. Mis oleks kui uuriks neid teemasid ise ja vaataks, mida arvavad asjade kohta inimesed, kes on mõne teema endale selgeks teinud ja kes ei kuulu peameediasse ega peateadusvooludesse. Ja nüüd plahvatas teine pomm. Tundus, et kõigil aladel alates bioloogiast kuni füüsikani on olemas teisitimõtlejad. Ja imelik, et nende teooriaid kuulates ja uurides hakkas maailm üha rohkem paika minema. Enam ei tundunud Darwini teooria atraktiivne, sest see on otseses vastuolus matemaatilise tõenäosusteooriaga ja täiesti arusaadavaks muutus ka see, miks sellest kinni hoitakse. Läbi Thomas Kuhni teose “Teadusrevolutsioonide struktuur” sai selgeks, mismoodi areng on hüppeline ja miks uued õiged ideed kohe võidule ei pääse. Leidsin, et geenis oleva määratu suure infohulga päritolu peaks olema geenitehnoloogiaga tegelejate esmane huviala, aga lugeda selle kohta ei ole kuskilt. Aga see on ka loogiline, sest ainus koht peale geenide, kus me näeme korrastatud informatsiooni on inimese loodud informatsioon. Mõtiskleda, selle üle kust sai informatsioon geenidesse oleks pannud ka Darwini pea suitsema. Lihtsam on seda teemat eirata.   Majanduses sain teada 60. aastastest majandustsüklitest ja sellest, mis meid ees ootamas on. Oswald Spengler zuumis mu pilti maailmast veel suuremaks ja hakkasin mõistma tsivilisatsioonide  tekke, kasvu, tipu  ja languse paratamatust  ning tõin  selle teadmise praegusesse hetke. Need teadmised ei teinud mulle rõõmu, kuid andsid ikkagi toetuspinna. Ega asjata öelda, et tõde teeb vabaks. Ja sain taas aru, miks selliseid teemasid ajakirjandus ei saa käsitleda. Need on liiga sügavad ja puudutavad meie eksistentsi selliseid tahke, millega me hea meelega üldse kokku ei puutu. Ja nii ongi käesoleval hetkel minu tõde see, et ajakirjandusest ei saa teada tõde, küll aga uurides mingi ala spetsialistide , eriti nn ketserite ja peavoolust erinevate autorite teoseid otse.
Ja kõige selle juures mõistan, et enamuses ei viitsi inimesed seda tööd teha, või siis võtavad mõne fakti lihtsalt teadmiseks. Mida annab tavalisele suitsetavale naisterahvale teadmine, et tema suitsetamissoovile pani aluse Edward Bernays USA-s,  kui ta tubakafirmade palvel muutis naiste suhtumist suitsetamisse nii, et selle tulemusena hakkasid naised suitsetama rohkemgi kui mehed. Kui autor seda ise poleks tunnistanud, siis alljärgnev psühhoanalüütiline selgitus tunduks tõenäoliselt jabur. Nimelt oid XX sajandi algul suitsetajad ainult mehed ja tubakafirmad olid hädas, sest nende turg oli ainult pool rahvastikust. Nii  nad pöördusidki Barnesi poole, kes oli masside mõjutamisega kuulsaks saanud, et uurida, kas on võimalik seda suhtumist muuta. Barnes asus teemaga tegelema ja alustas sellest, et uuris,  mis tähendus on suitsul naise jaoks. Psühhoanalüütikutega kohtudes sai ta teada, et vaja on muuta suitsu alatadlikku tähendust naise jaoks ja temalegi ootamatult selgus, et sel ajajärgul tähendas suits naisele sümboolselt peenist. Ja loomullikult ei ole sellist kaupa võimalik naisele müüa. Barnes seadis endale eesmärgi muuta seda sümbolit ja ta sai sellega hakkama. Ta kogus kokku naised, kes olid valmis avalikus kohas korraga suitsu ette panema. Seejärel organiseeris meeleavalduse, mis  sümboliseeris naise soovi olla iseseisev, kutsus sinna ajakirjanduse esindajad ja siis ootamatult panid kõik naised korraga suitsud ette. Suitsu tähendus muutus ühe hetkega, nüüd oli see naise iseseisvuse sümbol. Ajalugu oli muudetud ja tubakafirmade kasumid päästetud.
Ja selliseid näited on XX sajandist lõputult.  Tekib küsimus, kas  me tahame seda, mida me arvame, et me tahame. Minu jaoks on vastus ei. Ja kuigi ma kasutan internetti, olen Facebooki konto omanik, loen uudiste pealkirju, jälgin ma üha teravamalt, kus on need kohad kus mulle söödetakse väärad mõtted ja hoiakud, mis on kellelegi kasulikud ja kahjuks leian ma neid kogu aeg. Ja huvitaval kombel ei ole see nii, et keegi konkreetne isik otsustab,  et vaja on anda seda infot sellise kujuga,  vaid süsteem on muutunud ise tsenseerivaks. Peavoolust erinevat infot saad samamoodi kätte, kuid selle juures on olemas hoiak, et see on kiiksuga inimeste jaoks. Aga kui prooviks uskuda, et kõik see,  mis ma maailmast arvan,  on ainult osa tõest. Et maailm on palju laiem ja palju mitmetahulisem ja varjatud tahkude esiletoojad on need, keda ajakirjandus ja ka teadus praegusel hetkel eiravad. Milliseks muutub siis inimese maailm? Ja minu vastus sellele on, et algul läheb maailm sassi, täiesti sassi, aga seejärel tekib kord, ja maailm on ootamatult palju rohkem arusaadav. Puzzle tükid astuvad ootamatult kohale. Ja seda puzzlet lahendad juba sina, mitte ei anta sulle lahenduskäiku ette…




3 kommentaari:

Tiiu ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Raul Rikk ütles ...

Tere Alar,

Lugesin su artiklik Delfist ja tekkis äratundmisrõõm. Olen ise samade asjade peale mõelnud.

Tahtsin küsida, kas oled lugenud selliseid raamatuid nagu "Surmakultuuri arhitektid" (hiljuti ilmunud) ja Lihtsalt Kristlus?

Tervitades,
Raul Rikk raul.rikk@gmail.com
(olime paar aastat tagasi ühes äridelegatsioonis, mis külastas Albaaniat)

Magnus ütles ...

Kui see saladus ei ole siis milliseid uudiste portaale Sa loed ja usud?