Esmaspäev, 10. november 2014

Minu psühholoogia teemalised loengud YouTubes

Siin on minu loeng humanistliku psühholoogia alused https://www.youtube.com/watch?v=KVCTfH0ddPY
Ja siin loeng vastuolulisest geniaalsest psühholoogist Wilhelm Reichist ja isiksuse kaitserüüdest https://www.youtube.com/watch?v=C8rPGZnCXHc


Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Maailma rahandus kui heroiinisõltlane


„Meie ajal enam kriise ei tule.“ - John Maynard Keynes 1927ndal aastal
„Tundub, et aktsiahinnad on jõudnud püsivalt kõrgele tasemele. USA peaökonomist ja Majandusteaduse doktor Irving Fisher 17. oktoobril 1929


Kui vaadata aktsiaturgudel toimuvat, siis võivad maailma majanduse juhtfiguurid käsi kokku hõõruda, kõik näib justkui minevat plaani järgi. Aktsiaturud tegid enneolematu tõusu - Dow Jones tõusis möödunud aastal koguni 26,5%. See oli viimase 18 aasta suurim tõus. Äsja börsile tulnud Twitter on tõusnud peale aktsia turule tulekut rohkem kui 100 protsenti ja tema turuväärtus on üle 31  miljardi dollari. Kuld, kui ebakindluse mõõdupuu, langes möödunud aasal 28% ja lõpetas 12 aastat kestnud tõusu. Tundub et miski ei suuda majanduse edukäiku enam väärata. 2008 aasta kriis on justkui kauge minevik, 1929 aasta kriis on inimeste ajus lihtsalt üks ajalooline sündmus, samas kategoorias Kolumbuse reiside ja musta katkuga millel pole mingit pistmist tänapäevaga.  Ees on heleroosa tulevik. Paraku on selline järeldus, sisuliselt õigete faktide kohta täiesti vale. Meid ei oota ees rahulik kasv ja majanduse areng vaid suured vapustused.
Kui zuumida pilti suuremaks ja uurida aktsiaturul toimuvat põhjalikumalt  siis ilmnevad huvitavad nüansid. Näiteks Twitter, mis kogu oma  7 aastase tegutsemisaja jooksul pole tootnud ühtegi senti kasumit suurendas 2013 esimesel poolaastal võrreldes 2012 aastaga ühes päevas kohta toodetavat kahjumit 217000 dollarilt 380000 dollarile, vähe sellest, käesoleval aastal ei ole ka kasumit tulemas, rääkimata dividendidest vaid pigem on oodata kahjumi suurenemist. Kuid see ei takistanud möödunud aastal Twitteri turuväärtusele 15 miljardit dollari lisandumist.  Kuid Twitter ei ole erand, näiteks internetimängude looja Zynga mis ei plaani selleks ega järgmiseks aastaks kasumit tõusis ligi 70 % ja maksab üle 3miljardi dollari, Yelp, mis samuti toodab järjest kahjumit, kolmekordistas möödnunud aastal oma  aktsiahinda ja maksab nüüd üle 5 miljardi. Kuidas sellised terve mõistuse vastased asjad aset leiavad? Asi on selles, et aktsiaturgude tõusu alus USA-s ei ole ole  tingitud  mitte tööviljakuse kasvust ja kaupade tootmisest vaid see on asendunud kahesõnalise terminiga, milleks on kvantitatiivne lõdvenemine. Enamus inimeste jaoks on see arusaamatu sõnapaar, mille eestikeelne täpsem vaste võiks olla raha trükkmine õhust..
2012  aasta detsembris suurendas USA Föderaalreserv igakuiselt trükitava rahahulka 40 miljardilt 85 miljardit dollarit, et hoida uppuvat paati tasakaalus ja nii-öelda tegusteda oma kodanike huvides, sealt ongi aluse saanud näiline majandusedu ja enneolematu võimalus - omanikel kahjumlike äride pealt ikkagi  endale kasu saada.  Kahjuks ei jagune see raha kõigi inimeste vahel võrdselt, ei ole nii et iga kuu saaksid kõik USA elanikud oma arvele 270 dollarit (just nii suur on ühes kuus lisanduv kogus inimese kohta) vaid see on läinud eelkõige pankadele ja sealt aktsiaturule. Tavalised inimesed selle finantskeemia kasu ei ole siiani tundnud, vaid see on hoidnud pangandussüsteemi kokku kukkumast. Lisada võib veel seda, et kui eraisik trükib katteta raha on see võltsimine, aga kui seda teeb riik siis on see majanduse elavdamine. Tsiteerides klassikuid - Mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale.
Pangandus ja majandussüsteemis toimuvat aitab mõista võrdlus heroiini tarvitajaga. Kui igat katteta raha trükkimist lugeda narkolaksuks siis sarnasusi on siin mitmeid. Heroiini tarvitamine kutsub esile eufooriat. Sama on hetkel aktsiaturgudel. Praeguseks hetkeks on eufooria levinud pangandusest majandusajakirjanikeni, kes harjunud peegeldunud valgusest elama, ülistavad möödunud aasta aktsiaindeksite tõusu, selle asemel, et otsida oma peaga tõusu põhjusi. Eufooria alus on aga süstla otsas olemine ehk igakuine doos kvantitatiivset lõdvenemist. Kuid nii nagu heroiini puhul tahab tarvitaja järjest suuremaid koguseid, tahab seda ka majandus. Siin tasub vaadata tulevikku, sest on oodata süsteemi lisanduvate rahakoguste suurenemist, kuigi Fed väidab , nii nagu ka heroiini sõltlane, et ta püüab koguseid vähendada. Ei tasu end ära lollitada möödunud aasta detsembrikuus toimunud rahatrüki vähenemisest 85 miljardilt 75-le kuus. See on sama kui muidu sõi tarvitaja pulbrit 10-st päevast 9-l, aga nüüd piirdub ainult 7-ga Kahjuks kaasnevad sõltuvuse puhul tarvitamisest loobumisega ärajäämanähud. Selle majanduslik analoogia on depressioon ja kuigi see oleks majandusele tervendav, kardavad maailma poliitikud ja pankurid seda kõige rohkem. Opiaadisõltuvuse korral aga terveks saada ilma valusa ärajäämanähtude etapita pole võimalik. Sama kehtib ka majanduse kohta. Lisada võib veel ühe analoogia. Kui sõltuvusest ka ollakse vabanetud on taasalustamise võimalus endiselt kõrge. See on hästi näha 1929 a. majanduslikku depressiooni meenutades. Kuigi selle alus olid kõikvõimalikud panganduslikud uuendused, mis võimaldaid raha multiplitseerida ehk liigse raha lisandumist süsteemi, ei võetud sellest õppust ja selle asemel, et aktsepteerida reaalsust ja lõpetada liigne kulutamine, mindi ikka uuesti sõltuvuse teed. Kogu 20 sajandi rahanduse ajalugu on inflatsioonide ja hüperinflatsiooniude ajalugu, mille taolist varasematel sajanditel ei tuntud ja mille otsene põhjus on alati olnud katteta raha välja laskmine ehk teiste sõnadega sõltuvusaine kasutamine. Steve H. Hanke and Nicholas Krus on identifitseerinud maailma ajaloos 57 hüperinflatsiooni, millest 56 on toimunud 20-ndal sajandil ja üks Prantsusmaal 18 sajandil peale revolutsiooni. Kõikide hüperinflatsioonide ainus põhjus on olnud riikide soov elada üle oma võimete.
Inflatsiooni mõiste oleks siin vaja veel korra lahti rääkida. Tavaliselt peetakse selleks kaupade ja palkade hinna tõusu spiraali, kus üks põhjustab teist. See on tegelikkuses tagajärg – inflatsiooni termini on hästi sõnastanud Murray N. Rothband – Inflatsioon on tagatiseta raha lisandumine süsteemi. Hinna tõus on selles definitsioonis puudu, sest hinnatõus on ainult tagajärg. Kahjuks on sõna inflatsioon tähendus aja jooksul muutunud ja praegu peetakse selleks eelkõige hindade tõusu. Tegeliku hinna tõusu ehk rahatrükkimise kohta praegu termin puudub, siit ka siis need majanduse stimuleerimise ja kvantitaiivse lõdvemise nimetused, nende terminite eesmärk ei ole mitte majandust arendada vaid peita tulevase inflatsioon algupära.
Kahjuks on olemas veel üks analoogia heroiiniga. Sõltuvus ei saa kesta igavesti, heroiini tarvitamisel tuleb piir ette kas tarvitaja surmaga või siis raha otsa lõppemisega. Esimene variant on tarvitajale isegi parem, kuid seda ei saa ühelgi juhul soovitada majandusele. Teise variandi korral hakkab tarvitaja otsima kõikvõimalikke raha hankimismeetodeid, nii legaalseid kui mittelubatuid. Kui minna üle riigi tasandile siis tasub meenutada prantsuse presidendi Gaulle sõnu – USA naudib praegu enneolematut privileegi ta saab maksta oma välisvõlga sisevaluutas, ehk trükkida alati nii palju raha kui ta vajalikuks peab. Ehk teiste sõnadega, ükski maailma riik ei saa keelata neil tarvitamast narkootikumi nii palju kui nad ise tahavad, aga arve saavad nad esitada teistele.  Lisaks on maailma ühe kõige suurema käibega kauba – nafta – hind määratud dollarites. Isegi Venetsueela ja Iraan arveldavad dollarites, sest kaks riigijuhti, kes läksid USA-ga tülli ja plaanisid arveldama hakata muudes vääringutes on lõpetanud oma elu mitte kõige meeldivamalt ja mitte vanadussurma läbi. Kui lisada siia veel nuhkimisskandaal, sest teatavasti kaasneb heroiinisõltuvusega ka moraali langus, siis tundub et lubatud meetodid sõltuvusaine hankimiseks on juba ületatud.
Siinkohal tekkib küsimus, kas maailma eelolevasse kaosesse juhtivad inimesed on lollid. Ma arvan et nad ei ole lollid, kuid kuna nad on süsteemi sees, ei tohi nad riskida oma töökoha kaotusega, lisaks on üksikisik tihti väga võimetu suurtes süsteemides toimivate kollektiivsete mõttemustrite muutmiseks. Meenutame endist N.Liitu, kus saadi küll aru, et süsteem on jätkusuutmatu, aga ei julgetud midagi ette võtta. Ning loomulikult aitab süstla otsas olemine unustada neid probleeme ja on lihtsalt mõnus.
Mis saab edasi. Nagu mainitud ei saa süsteem igavesti kesta. Juba aastal 1949 on Ludwig von Mises on selle ilusti lahti seletanud – Ei ole võimalik vältida lõplikku kollapsit peale majandusbuumi, mille on esile kutsunud krediidi laienemine. Valikud on ainult selles - kas kriis tuleb kiiremini tänu edasisest krediidi laienemisest loobumisele või hiljem totaalse ja lõpliku katastroofina, mis haarab kogu valuutasüsteemi. Ning ta on veel lisanud – “Ei maksa oodata, et mõni loogiline argument või kogemus suudaks raputada nende inimeste religioosset usku, kes loodavad lunastusse krediidi laienemise läbi”.
Kuna iga süsteem kaitseb end viimase hingetõmbeni siis ei ole oodata suuri muutusi vaid tehakse kõik, et praegust olukorda säilitada. Seetõttu on oodata narkopeo jätkumist, sellele järgnevat hiiglaslikku pohmelli ja alles  siis ehk on taas oodata terve mõistuse taastumist.


Neljapäev, 12. september 2013

Äripäevas 13.09.2013 ilmunud artikli täisversioon - Teema Euroopa Liidu jätkusuutmatus






14 september saab 10 aastat EL-iga liitumise referendumist. Nüüd on paras aeg teha esimesi kokkuvõtteid, kas helesinised unelmad utoopiaühiskonnast on täitunud või oli õigus padupessimistidel, kes nägid ette selle monstrumi jätkusuutmatust.
Kui vaadata fakte siis on Euroopa Liitu astumine olnud meile väga  edukas. Lihtsustatud reisimine EL-i piires, mis sisaldab ka võimalust töötada naaberrigis Soomes ilma sekeldusteta, eurotoetused, mis on tekitanud silmaga nähtavaid muudatusi nii maaelus, kui teedeehituses, näiline  võime kaasa rääkida maailma ja Euroopa Liidu asjades läbi esindusorganite, keskmise palga pidev  kasv, võimalus äritegevuse laienemiseks üle Eesti konnatiigi, mida olen isegi kasutanud. Need on faktid millele ei saa vastu vaielda. Kui aga asuda neid fakte tõlgendama tekkib natuke teine pilt. Täiesti selge on see, et suurem süsteem on alati tugevam ja võimalik et ka edukam kui väike süsteem, kuid suurus tekitab  alati paindumatuse. Suuremat tankerit on raskem pöörata, kui väikest kanuud. Seetõttu on ka Euroopa Liit natuke raskes olukorras. Kui EL loodi Maastrichti kokkulepete alusel, olid põhimõtted väga selgelt paigas. Riigieelarve puudujääk ei tohi ületada 3% SKP-st ja valitsussektori võlg ületada 60% SKP-st. Mäletan ka seda et algsetel läbirääkimistel olid selgelt paigas ka trahvid nende kriteerimide ületamise eest. Ühesõnaga, EL-i loojatel oli selge ettekujutus, mis tagab EL-i püsimise stabiilsuse ja mis mitte.  Samadel selgetel loogilistel alustel loodi ka eesti oma raha, mille nurgakiviks olid tasakaalus eelarve ja riigivõla puudumine. Kahjuks aga juba 1997 aastal alla kirjutatatud Stabiiluse ja kasvu paktis puudusid sanktsioonid lepete rikkumise kohta. Ja kui 2003 aasta novembris Prantsusmaa ja Saksamaa teatasid, et nad on ületanud ette antud puudujääki ja võlga, oli juba Arno isaga koolimajja jõudnud ehk Eesti hääletus juba toimunud. Tõenäoliselt ei oleks Eestis olnud piisavalt poliitiliselt julgeid inimesi,  kes seda infot teades oleksid hääletanud EL-i vastu. (Läti praegune liitumine euroga on muidugi poliitikute ambitsioonide musternäidis, millele ajalugu annab hinnagu distantsilt.) Nii et Eesti astumine EL-i oli paratamatu. Majanduslike kriteeriumide alusel peaks praegu trahve tehtama vähemalt kahele kolmandikule EL-i liikmetele ja kuna see halvendaks nende riikide seisundit veelgi siis trahve ja karistusi käesolevaks hetkeks enam ei ekisteeri, ainus karistus on uute laenude mitteandmine, aga see on juba finantsinstitutsioonide mitte EL-i rida.
Töötajate vaba liikumine on ka iseenesest tore, sest kes ei tahaks saada rohkem palka. Ja miks ma peaksin keerama bussirooli Eestis kui Soomes teenin ma samade liigutuste eest kordades rohkem.  Siin on ka surve eesti tööandjatele palkade tõusuks ja taas saan seda ainult kiita. Kuid vaadates teiselt poolt - minnes teistesse riikidesse kõrgemat palka saama, oleme me võrdsed pakistanlasega , kes töötab Dubais taksojuhina või prügivedajana. Mõlemad ametid on muidugi ühiskonnale vajalikud, kuid kahjuks mitte eriti kõrgelt hinnatud. Eestlaste äraminek on toonud esile ka nn. intellektuaalide hüüatused, et me peaksime omale kolmandast maailmast hakkama tööjõudu sisse tooma. Jah, kui aluseks võtta see, et paarisaja aasta pärast enam maailmas rahvusi ei eksisteeri, on ainult üks riik ja üks õige mõtlemine ning abiellumine oma rahvuse esindajaga on keelatud, sest see võib tekitada gruppe ja rahvusi, kes räägivad midagi enesemääramisõigustest, mõistmata tõelist suurt ja ainumat tõde, siis pole midagi halba selles, et Eesti ja Londoni tänavapilt muutub nahavärvi poolest sarnaseks. Aga sel juhul võiks ka otseselt välja öelda, et Gustav Naanil oli õigus, kui ta ütles, et eesti rahvus on nii vana rahvus, kes peabki välja surema ja meie laulev revoutsioon oli surmaeelne viimane tõmblus. Mina eelistan veel jääda teisele seisukohale ja arvan, et areng toimib läbi mitmekesisuse ja eesti riik tasub säilitamist.
Euroteoetused on ka üks vahva asi, eriti siis kui saad neid ise. Kahjuks ei räägita tasuta lõunate ajal kunagi, et millalgi peab need kinni maksma. Kui keegi saab midagi, mille eest ta ei pea tööd tegema, siis teeb teine inimene tööd, mille eest ta midagi ei saa. Lihtne seadus nagu “perpetum mobile” võimatus. Lisada võib ka selle, et ükski valitsus ei saa kellelegi tasuta midagi anda, ilma et ta seda eelnevalt oleks kelleltki teiselt ära võtnud. Kõikvõimalike toetuste jagamisel, eriti kui valitsus on nende jagamiseks laenu võtnud või võlakirju väljastanud ja pangad on selle raha õhust loonud (vastavalt muidugi normidele), võib jääda mulje, et rikkus tekib iseenesest. Iga mõtlev inimene kes suudab natuke oma tegude tulemusi ette näha, teab et see nii pole, ja millalgi tuleb tasumise tund. Võlgu elamine lihtsalt pole võimalik ja kui võlga ka kohe ei tasuta siis tasuvad selle järgnevad põlvkonnad. Lisaks oleme tänu euroraha ja -toetuste süsteemiga ühinemisele sunnitud varsti asuma tasuma esimesi arveid, mis hakkavad saabuma Balkani poolsaarelt Joonia ja Egeuse mere äärest.
Kui vaadata nüüd suurt pilti siis EL-i idee, nii nagu oli sadakond aastat tagasi  NSVL-i idee, on väga ilus. Paraku on elu teinud ideedesse korrektuurid. Üks jõudis lõpuni 70. aastaga, teine on alles esimeste kasvuraskuste juures. Paraku on aga nii et kui minnakse vastuollu fundamentaalsete aluspõhimõtetega siis ka ülejäänud idee, hoolimata poliitikute retoorikast ei suuda ehitist enam kanda. See on ka praegu El-iga toimumas. El-i lagunemist, kuna esialgset ilusat ideed ei suudetud hoida, ei saa enam vältida. Ja nii nagu mainib Nassim Taleb, kes on uurinud ettenägematuid sündmusi, et mida kauem süsteem püsib stabiilne, seda suuremad on vapustused selle kokku kukkumisel. Loomulikult ei toimu see homme ja kuna suure laevaga ei saa järske kurve võtta siis tõenäoliset saame EL-i astumise järgmistel aastapäevadel taas nentida nii EL-i edusamme, kui elatustaseme ja turvalisuse järjepidevat halvenemist. 

Pühapäev, 18. august 2013

Artikkel ajakirjas Forbes aprill 2013


Enamus kes seda lugu loevad on huvitatud majanduse käekäigust ja ootavad häid uudiseid. Kahjuks soovmõtlemisele see juhtkiri kaasa ei aita, pigem vastupidi. Äärmiselt oluline on praegusel ajal kõigil teadvustada, et kui ajakirjandus kirjutab et  aktsiakursside tõus näitab majanduse taastumist ja me hakkame kriisist väljuma siis tõest kaugemat väidet on raske leida. Me sõidame praegu täie kiirusega mitte kraavi vaid otse vastu seina. Sellest aga ükski ajakirjanik, IMF-i tegelane ega valitsusjuht meile kindlasti ei räägi. Juba Lev Tolstoi mainis, et enamus inimesi, mitte ainult need kes on targad vaid ka need, kes on erakordselt targad ja läbinägelikud, kes suudavad hästi lahendada teaduslikke, filosoofilisi ja matemaatilisi probleeme,  on samas  väga harva võimelised nägema ilmselget tõde, juhul kui see tõde sunnib teda tunnistama oma järelduste ekslikkust – järelduste, milleni jõudmiseks on tal kulunud aastaid, mille üle ta on uhke ja mis on toonud talle kuulsust ning millele on üles ehitanud oma elu. Ehk teiste sõnadega, see et praegune laenul põhinev majandussüsteem ei saagi töötada, sest ta on vastuolus loodusseadustega ei ole lause, mida mõni Nobeli majandusteooria laureaat iialgi ütleks. Kahjuks on majandusteadus ainuke teadus, kus sa võid saada maailma kuulsaks ilma et sul kordagi õigus oleks. Samuti ei ole oodata naftafirmade teateid sellest et pool maailma naftat on ära põletatud ja et erakordne tarbimispidu, mida võimaldas miljoneid aastaid kogunenud fosiilkütuse ärapõletamine sajakonna aastaga, on lõppemas. Need on tabuteemad , nagu on ka tabuteema meenutada fakti , et praegune rahandussüsteem ei ole mitte tarkade läbinägelike teadlaste poolt loodud vaid saanud hoopis alguse 70-ndatel aastatel kriisi lahendamiseks ettevõetud kiirmeetmete tõttu. Kahjuks enamus inimesi ei tea, et alates 1971 aastast osaleme  me eksperimendis, kus  esimest korda 2600 aastase raha ajaloo jooksul on meie rahasüsteem tagatud ainult lubaduste ja elektriimpulssidega. Kui selle kõige üle julgeda mõtiskleda ja arutleda, siis hakkab selgeks saama nii praeguse käimasoleva kriisi põhjused kui ka see mis saab edasi. Võib muidugi mõelda, et kriisid tulevad ja lähevad ning on ennegi olnud kriise, ehk teiste sõnadega ignoreerida reaalsust, kuid see ei aita vältida tagajärgi, mis tekkivad reaalsuse ignoreerimisest.
Praegune kriis on kõige suurem kriis alates industriaalajastu algusest ning sisaldab nii majandus- rahandus-  pangandus-  keskkonna-, eetika- energiakriisi ning tõenäoliselt kulmineeruvad nad kõik korraga. Kuigi tulevane energiakriis on ilmselt olulisem kui finantskriis, siis peatun siinkohal siiski pangandusel ja rahandusel, sest siin hakkab rebenema juba lähiaastatel. Praeguse majanduskriisi alus on võlal põhinev rahasüsteem. Natuke fakte- Maailma kümne suurima riigivõla  koguvõla summa on  ca 65 triljonit dollarit mis on umbes võrdne kogu maailma SKP-ga – ca 70 triljonit. Kuid ainuüksi USA koguvõlga koos firmade ja eraisikute  ning tervishoiusüsteemiga hinnatakse aga 135-220 triljoni peale, samas kõigi varade hulk USA-s on hinnanguliselt 75 triljonit Muide ühe inimese kohta on USA-l rohkem võlge kui Kreekal. Jah viimase 40 aastaga on USA SKP kasvanud 12 korda, kuid võlg on samas kasvanud 40 korda. Selleks et aru saada, et asjad ei klapi piisab kolmanda klassi matemaatikast ning Nobeli majanduspreemia või mõne keskpanga juhi  ametikoht pigem takistab asjade sisu mõistmist, sest nii kurb kui see ka ei ole, Tolstoi tundis tõesti inimloomust...
Mis siis edasi saab. Reaalsuses on olemas kolm valikut. Esiteks maksta võlad ära, teiseks kuulutada enamus riike pankrotis olevaiks või kolmandaks vabaneda võlgadest läbi rahatrüki ehk hüperinflatsiooni, jättes rahvale mulje et inflatsiooni põhjus on kaupade hinnatõus mitte raha hinna langemine. Kuigi kõigi maailma hüperinflatsioonide põhjus on alati olnud rahatrükkimine on seda alati rahvale teisiti serveeritud. Nii saab see olema ka seekord, sest esimene lahendusvariant on raha puuduse tõttu välistatud, teine variant ehk pankrott ei tule eriti reaalselt arvesse ja seetõttu valitakse paari-kolme aasta pärast, kui kriis järgmisesse aktuaalse valu faasi  jõuab, inflatsiooniline tee. Kahjuks hävitab see stsenaarium kõik inimeste kogutud rikkused, nii  nagu seda on juhtunud sadu kordi varem. Kas seda stsenaariumi saab vältida? Ilmselt mitte, kuid seda on võimalik edasi lükata. Valida ongi kahe võimaluse vahel, kas kiire ülivalus lahendus või valu edasi lükkamine ja lootus Hollywoodilikule Happy End-ile, mida kahjuks ei tule.
Mida saab selles olukorras teha tavaline ärimees ja investor. Kuna valitsustelt ja peavoolumeediast abi tulemas ei ole, siis eelkõige saab ta ennast ainult ise harida ja lähtuda Mark Twaini ütlusest – Kui sa ei loe ajakirjandust siis sa ei ole informeeritud, kui sa loed siis oled valesti informeeritud. Ajakirjandus jääb ka siis kui kriis on kõigile nähtav, selliseid artikleid sildistama kui paanikakülvajaid. Sellegipoolest saab lõpetada optimistliku noodiga – me elame paremini kui ükski meie seni elanud esivanem, reisime rohkem, magame pehmemates voodites, meil on käeulatuses kogu maailma kultuuripärand – tasub rõõmustada selle üle mis meil on ja lihtsalt teadvustada, et nii nagu meie oleme surelikud on ka kõik senised tsivilisatsioonid kokku kukkunud.  See aga ei tähenda et maa peal elu lakkaks. Ning Heal juhul jääb ka inimene alles...





Neljapäev, 4. juuli 2013

Minu videoloengud Restart Eestis juuni 2013

https://www.youtube.com/watch?v=CGysT4qLfm0
https://www.youtube.com/watch?v=OZTI8d5WFaI
https://www.youtube.com/watch?v=6preKh_4Paw

Laupäev, 22. detsember 2012

Aira Tammemäe intervjuu Alar Tamminguga maailma majanduse teemadel

http://www.youtube.com/watch?v=x5tpO1sCC-c&feature=youtu.be

Neljapäev, 20. september 2012

Küsimused ja vastused maailma majanduse tervise kohta


1.     Te olete korduvalt ennustanud, et kaasaegne rahasüsteem variseb kokku. Esimestest ennustustest on möödas juba aastaid, kas olete eksinud?

Esimese ennustuse saabuva majanduskriisi kohta tegin ma 2008 a. kevadel, kui kirjutasin Äripäevale artikli “Suur majanduskriis tulekul”. Sel ajal oli kriisi alguseni veel pool aastat ja seetõttu ei võtnud keegi seda tõsiselt. Kriisidel on oma etapid ja neist ei ole võimalik üle hüpata, aga samuti pole võimalik vältida lõppresultaati.
Praegune rahasüsteem sai alguse 1971 aastal, kui katkestati USA dollari side kullaga, ja edasine raha hulk maailmas sõltus ainult “tarkade poliitikute ja pankurite” otsustest. Iseregulatsiooni mehhanism likvideeriti. Vajalik oli see selleks, et eelkõige USA saaks kinni maksta oma kulud Vietnami sõjale, sest ühegi riigi maksumaksjad ei taha oma maksude eest sõdu pidada. Tulemuseks oli sõja kulu jagunemine üle maailma 1970-ndatel toimunud inflatsiooni läbi. Kuna süsteem stabiliseerus 1980-ndateks jätkus nn. “õhust tekitatava rahasüsteemi” kasutamine. See süsteem ei olnud mitte 2000 aastase rahasüsteemi evolutsiooni ja arengu tulemus, nagu näiteks kaasaegne ehituskunst on 5000 aastase arengu tulemus, vaid raskes olukorras vastu võetud kompromisslahenduste resultaat. Piltlikult öeldes topiti lekkivas laevas veel kord auk kinni ja reisijatele jäeti mulje et laev on sõidukõlbulik ja vaat et parem veel kui enne. Enamus inimesi kahjuks isegi ei mõtle selle peale, et kaasaegne rahasüsteem on ainult 40 aastat vana ja loodud sundsituatsiooni tulemusel.
Kõik praeguse kriisi põhjustanud valed otsused on alguse saanud rahasüsteemist, mis lubab raha tekitada õhust ja siis selle välja laenata. Kohe peale süsteemi loomist oli selge, et võlal põhinev rahasüsteem ei saa pikaajaliselt töötada ja see on sisuliselt püramiidskeem, kus eelmiste võlgade tagasisaamiseks peavad pangad kogu aeg välja antavate laenude kogust suurendama. 40 aastase arengu tulemusena on süsteem jõudnud olukorda kus kokku jooksmist ja krahhi ei saa enam vältida, küll aga edasi lükata. Ja kahjuks enamus inimesi ning pankureid eelistavad valu ja raskusi edasi lükata ning eelistavad hilisemat, suuremat ja pikaajalist piina lühiajalisele kuid kohe saabuvale kiirele šokile.
Öleda et rahasüsteemi kokku varisemise ennustus on ekslik on sama, kui vaadata 85 aastase haige rauga elu ja imestada, et ta polegi veel 91 aastaselt ära surnud. Asju tuleb vaadata suuremas perspektiivis ja mitte imestada kui ta ka 96 aastaselt veel elab



2.     Kas Euroopa probleemid ei hakka lahenema? Poliitilise kokkuleppe alusel kokku pandavad stabiliseerimismehhanismid EFSF ja ESM ning kekspanga lubadus piiramatult järelturult võlakirju osta on ju olukorra rahustanud.

Selge vastus on “ei”. Lühiajaline valuvaigisti ei suuda ravida haigust. Hetke olukord on see et poliitikud üritavad kogub aeg teha midagi, kriisi nõupidamised, abipaketid, stabiilsusmehhanismid. Kogu aeg üritatakse ehitada silda, mis kuhugi ei vii. Tegelikkuses oleks vaja vastupidi lõpetada sekkumine ja lasta süsteemil ise korrastuda läbi pankrottide. Mida kiiremini suuremad pangad, kes on raha valesti välja laenanud pankrotti lähevad seda kiiremini me august välja pääseksime. Kuid kuna sellega kaasneksid sotsiaalselt ebameeldivad tagajärjed ja tõenäoliselt ka võimul olijate mitte vabatahtlik lahkumine, siis selle peale ei minda. Paraku tuleb valu hiljem tagasi ja siis juba palju hullemate tagajärgedega. Kekpanga lubadus osta piiramatult järelturult võlakirju on otseses vastuolus isereguleeruva majandusega, kus võlakirja omanik peaks võlakirja mitte lunastamisel saama kahju vale majandusliku otsuse pärast. EFSF ja ESM on liikumine plaanimajanduse suunas, mitte isereguleerumise suunas aga kahjuks ei ole enamus euroopast elanud plaanimajanduses ega oska sellega kaasnevaid ohte ette näha.



3.     Viimasel ajal on EUR tugevnenud USD suhtes. Kas see näitab eurotsooni tugevnemist või USA rahasüsteemi nõrkust?

Kui valida oleks nende kahe vahel siis ütleks et USA rahasüsteemi nõrkust, sest rääkida eurotsooni tugevusest suudab ainult paadunud valvenaeratusega poliitik. Kahjuks ei ole turud enam juba pikemat aega isereguleeruvad. Sekkutakse nii võlakirja turgudesse (Euroopa Keskpanga tugiostud), aktsiaturgudesse (USA-s on Presidendi juurde moodustatud spetsiaalne komisjon kelle ülesanne on sekkuda vajadusel aktsiaturgudesse, et vältida paanikat), raha trükitakse lihtsalt  juurde (USA-s kvantitatiivne lõdvenemine), valuutaturgudesse (keskpankade tugiostud), väärismetallide turgu (hiljutine skandaal kulla hinnaga manipuleermisest suuremate pankade poolt).
Ehk kokkuvõtlikult öeldes EURUSD kurss peegeldab segadust maailmas ja pole objektiivne näitaja.

4.     Kui kaua võib kaasaegne rahasüsteem veel vastu pidada?

Kahjuks on praegu eesmärgiks selle süsteemi turgutamine, mitte süsteemi reform. Kaua selline süsteem vatu peab sõltub poliitilistest otsusest, mis suudavad süsteemi hinges hoida, aga ei suuda vältida kokku kukkumist. Praegu on poliitilisi võtteid veel piisavalt . On võimalik pikendada laenutähtaegu ja kuulutada välja moratooriumeid ning külmutada võlakirja omanike rahasid. See kõik lubaba pankade bilansis endiselt säilitada vara, millel tegelikult ei ole väärtust. Kõik see lükkab kriisi ja mulli lõhkmist edasi. Mullide lõhkemisel on kaks võimalust, kas see juhtub pauguga nagu oli N Liidu lagunemine või sisinaga nagu oli Rooma riigi rohkem kui sada aastat kestev allakäigu faas. Pauk võib käia suhteliselt ootamatult, järsku kuulutatakse pangas olevad varad külmutatuks ja seejärel otsustavad “targad” komissarid palju sa iga kuu oma vara kasutada saad. Midagi ei ole imestada kui see toimub enne 2015 aastat, võib-olla isegi see aasta.  Sisinaga lõhkemisel on oodata järjest suurenevat ja kiirenevat inflatsiooni, mis algselt hoiab süsteemi veel koos, kuid pikaajaliselt on veelgi hävitavam. Siinkohal meenutaks Oswald Spenglerit, kes mainis et tsivilisatsioonide allakäik on mitme sajandi pikkune protsess. Teatavasti ennustas ta 1920-ndatel aastatel, et lääne tsivilisatsioon on asunud paratamatusse allakäigu faasi, kuid lisas kohe et ei ole väga vaja muretseda, sest enne kui allakäik kõigile nähtavaks muutub ehitatakse 1 ja 2 miljoni elanikega linnade asemele 10-15 miljoni elanikega linnad, arendatakse kõvasti tehnikat ja teadust ning alles siis kui linnade ümber asuv maa-elu on lõplikult välja kurnatud muutub allakäigu protsess nähtavaks.

5.     Kuidas saab nn tavaline inimene oma  sääste kõige paremini kaista?

See on trikiga küsimus, kus ma peaks asuma kulda kiitma. Tegelikult mulle kuld ei meeldi, seda ei saa süüa, see ei maksa dividendi ega anna rahavoogu. Kuid söömise asemel kõlbab see hästi rahaks. Ma tahaksin oma sääste hoida kindlas kohas. Ma ei taha kulda, kuid hetkel ma ei taha midagi muud. Kuld on ainus finantsvara, mis asub väljaspool pangandussüsteemi ja elab üle finantssüsteemi kollapsi. Ja kuna ta asub väljaspool pangandussüsteemi siis on kõik pangad ja investeermisnõustajad kulla igavesed vastased. Muide huvitav on see, et maailma keskpangad peavad ikka veel kulda rahaks. Isegi Kreeka  ei müü oma võlgade katteks kulda ja enamus maailma riigid suurendavad oma kullareserve. Ainult Eesti usub et kekpanga bilansis olevad võlakirjad on stabiilsed ka pikaajaliselt. Aga ka mulle meeldiks et praegu on tegemist ajutiste raskustega, et terendumas on uus helge koidik ja sõna “inflatsioon”kaob igaveseks nii meie kõnepruugist ja ÕS-ist.