pühapäev, 10. oktoober 2010

Rahast, eurost ja kroonist

Rahast, eurost ja kroonist. (Kirjutatud veebruar 2008)

1 sajandil e.m.a olevat Cicero pidanud kõne, kus rääkis riigi ja rahanduse tomimisest. Rahasüsteemi kohta oli tal lihtne ja selge lähenemine- riigi kulud ei tohi olla suuremad kui laekuvad maksud, aga laekuvad maksud peavad samas olema madalad. See tähendab tänapäeva terminoloogias tasakaalus eelarvet. Teiseks ei tohi riik tasakaalus eelarve saavutamiseks võlgu võtta ja kolmandaks peab käibeloleval rahal olema kas kulla või hõbedakate.
Kahjuks ei suutnud Rooma riik ise neid põhimõtteid järgida ja kindral Nero pillav eluviis saatis Rooma riigi pankrotti ja pani aluse üle 1000 aasat kestnud tsivilisatsiooni hävimisele. Rahasüsteemi pankrotti minek oli aga väga tänapäevane. See toimus läbi inflatsiooni ja raha väärtuse vähenemise. Nimelt avastas Nero, et kui ta hõberahad üles sulatab ja siis uued samasugused rahad vermib, milles on poole vähem väärismetalli on ta korraga poole rikkam. Selleks hetkeks oligi, aga teatavasti ei tekki mitte millestki midagi ja võlad tuleb tasuda varem või hiljem. Rooma riigi särale järgnes Euroopas pime keskaeg.
Kui eesti 1992 aastal oma rahale üle läks oli Siim Kallase poolt juhitud Eesti pank väga ettenägelik. Eesti rahasüsteemi põhimõtted olid justkui maha kirjutatud Cicero kõnest . Rahasüsteem peab põhinema tasakaalus eelarvel, riik ei tohi võtta võlgu ja eesti kroon on tagatud saksa margaga. Kaalumisel oli ka kullastandard, kuid kuna saksa mark oli peale teist maailmasõda euroopa tugevaim ja stabiilseim valuuta, mis oli läbinud mitmeid revalveerimisi ega olnud oma ostujõust midagi kaotanud vaid ainult tugevnenud, otsustati saksa marga kasuks. Ettenägelikkust oli sel ajal piisavalt, et eesti krooni kursi muutmine teha võimalikuks mõne lobby grupi suvast, vaid see jäeti ainult riigikogu otsustada. Põhja sai minna ainult koos saksamaaga.
Kui eesti võttis suundumuse euroga ühinemisele siis algul ma tervitasin seda teed eeldades naiivselt, et kui palju tarku otsustajaid erinevatest riikidest koos, siis tõuseb selle võrra ka rahasüsteemi planeerijate kollektiivne IQ ja loomulikult lähtutakse ka üle 2000 aasta vanast rahvatarkusest. Kahjuks nii see pole. Etteantud eelarve defitsiiti ületatakse pidevalt, riigivõlad on suured ja mis kõige hullem euro pole mitte millegagi tagatud. Kõige selle üle mõeldes on mul tekkinud tõsine küsimus - miks peaks eesti üldse eurole üle minema? Rääkida suuremast stabiilsusest ja välisinvestotite usalduse tõusust on pehmelt öeldes kohatu. Mis stabiilsusest saab juttu olla raha puhul, mille aastane rahapakkumine M3 suureneb aastas üle 10 % ja millel puudub kullakate. Vaadates ajalugu on sellised rahasüsteemid varem või hiljem elanud läbi suurema tagasilöögi. Praeguseks ajaks on ülemaailmne finantskriis juba alnud ja seda üritatakse varjata nimetades olukorda ajutisteks likviidsusraskusteks. Pankadesse pumbatakse raha juurde ehk tehakse sama mille eest juba Cicero hoiatas aga Nero siiki ellu viis – käibele lastakse kattetta raha ja rahasüsteemi lükatakse järjest suuremasse inflatsioonilisse keerisesse. Erinevus Nero aegse hõberahade lahjendamisega on ainult vormiline, mitte sisuline. Kõik on rahulolematud suurte inflatsiooni numbrite pärast, kuid tõelist põhjust milleks on katteta raha trükkimine või õieti nupule vajutamisega panga kontole miljardite genereerimine ei räägi keegi. Ja kahjuks on see ülemaailmne protsess, millesse on haaratud peaaegu kõik maailma riigid. Antud süsteemi kritiseerimine on muutunud tabuks nagu oli ka tabu sotsialismi kritiseerimine N.Liidus.
Küsimus on selles, kas sellest allakäiguspiraalist on võimalik välja pääseda. Ja siinkohal tahan ma välja pakkuda eesti Nokia, idee mis oma uudse läehenemise tõttu saab kindlasti palju kriitikat, kuid mille sisusse põhjalik süvenemine tasub end kuhjaga ära. See on idee, mille on välja öelnud ameerika presidendi kandidaat Ron Paul. Tema on selgelt väljendanud, et USA peab oma rahasüsteemi tagasi viima kulla stadardile. Peale 1971 aastat, kui kulla standard kaotati on USA dollar jõudnud kollapsi äärele ja on viimane aeg taastada raha usaldusväärsus. Tahaksin siin kohal üles tõstatada debati eesti krooni sidumisest euro asemel kullaga. Kuld on teinud seda, mis peale teist maailmasõda saksa mark, ta on järjest tugevnenud. Kullaga seotud raha puhul tähendaks see inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu. Kulla puhul oleks rahasüsteem automaatselt tasakaalus, käibel saab olla ainult nii palju raha kui on eesti pangas kulda. Täiesti enneolematule tasandile tõuseks eestisse tehtavate välisinvesteeringute hulk. Pole olemas investorit, kes ei tahaks oma investeeringule kindlust ja seda suudaks kullaga tagatud eesti kroon pakkuda. Tegemist oleks olukorraga, kus eesti saaks majandusliku eelise teiste riikide ees. Eesti üleminek valuutakomiteelt kullakomiteele leiaks äärmiselt suurt vastusesisu IMF-lt, Euroopa Keskpangalt ja kõigilt teistelt kelle praegune süsteem võimaldab hästi ära elada, kuid suveräänse riigi enda otsustada peaks olema millist rahasüsteemi nad kasutavad.
Kullakomiteele üleminekul ei juhtuks tavalise inimese jaoks midagi, eesti kroonid jääksid samamoodi käibele ainult inflatsioon peatuks ja eesti pangas oleks võimalik alati oma kroonide eest saada reaalset väärtust, see on kulda. Tõenäoliselt oleks ka vajalik jätta kulla ja eesti kroonide omavaheline ümbervahetamine ainult eesti panga monopliks. See oleks valus löök investeerimiskullaga kaubitsejatele, kuid seejärel vajadus investeerimiskulla, kui raha säilitamise vahendi järele muutuks, sest kulda oleks võimalik eesti kroonide eest stabiilse kursiga saada igal inimesel keskpangast.
Peale üleminekut asuksid ka teised riigid seda ideed järgima, kuid esimestel on alati eelis. Eesti majandus pöörduks suurele tõusule ja koos majanduse kasvuga kasvaks ka inimeste heaolu, mitte ei suureneks abstraktsed finantsnäitajad. Kullakomitee puhul läheneksid eesti palgad suure kiirusega euroopa omadel e, minimaalselt euro inflatsioonikordaja võrra ja maksimaalselt lisandub sellele veel tööviljakuse kasv.
Artikli autor on veendunud, et varem või hiljem peab maailm tagasi pöörduma tuhandeid aastaid ennast tõestanud rahasüsteemi juurde. Kõigil aegadel, kui on raha olnud tagatud väärismetallidega on toiminud stabiilsed arengud. Võrdleks siinkohal 19 sajandit , mil maailma majandus õitses, üle 60 riigi olid ühinenud kullastandardiga ja ei peetud suuri sõdu, 20 sajandi algusega mil kullastandard lagunes ja maailm kisti kahte suurde maailmasõtta. Praegune süsteem saab toimida ainult seni kuni raha lisatakse süsteemi juurde ja see lõppeb paratamatult kriisi või hüperinflatsiooniga. Kas esimesena võtab kullal põhineva süsteemi kasutusele Ron Paul peale USA presidendiks saamist, Zimbabwe või Eesti pole suurt vahet, sest lõppkokkuvõttes peame me kõik ajaloolised tõed omaks võtma. Miks siis mitte olla esimeste seas.

pühapäev, 3. oktoober 2010

Kulla hinna mull on veel väga kaugel

Viimasel ajal on kulla hind tõusnud uutele rekordkõrgustele ja seda on hakatud võrdlema kinnisvara hinna mulliga. Käesolevas artiklis põhjendan ma miks nii pole ja miks kulla hinna mullist rääkimine on asjatundmatu ja võhiklik. Kinnisvara mulli ja kulla hinna hetkeseisu samastamine on kui võrrelda õhupalli lennukiga. - Mõlemad lendavad ja maanduvad uuesti maa peal, kuid üks kõlbab kontinentidevahelisteks lendudeks (loe majandus ja finantskriisi üleelamiseks) aga teine mitte.
Kuid alustuseks mullide tekkimisest. Ükskõik millise finantsilise vara, olgu selleks kinnisvara Jaapanis, aktsiad Saudi Araabias või tulbid Hollandis mullistumine on toimunud alati kindlat etappide alusel. Esimene etapp on see, kus siseneb nn. Tark raha. Ta siseneb vaikselt, sellest ei kirjutata lehtedes ega teatata, et on tehtud suurepärane investeering. Kui Nokia müüs ära oma televiisorite valmistamise üksuse ja kujundas ennast ümber tehnoloogiafirmaks ei ilmunud ühtegi aktsiaostu soovitust. Ükski majandusajaleht ei kirjutanud ega soovitanud osta Bulgaaria erastamisväärtpabereid, kui need maksid ühe viiendiku nominaalist, enne NASDAQi suurt tõusu oli ainukeseks mantraks USA-s Dow Jones. Kui esimene etapp saab läbi, hakkavad turule sisenema suured institutsioonid ja fondid. Nad võtavad positsioonid sisse ja kuulutavad siis maailmale, et võib olla on see hea investeering, kuid sellel ajal ei ole veel laiades investorite massides teadlikust võimalikust kiirest teenimisvõimalusest. Põhiosa investoritest on ikka kinni endistes (loe – langevates) investeeringutes ehk aktsiates ja võlakirjades. Teise etapi lõpus hakkavad hinnad kiiresti tõusma ja teadlikkus laieneb hüppeliselt, esialgu küll ainult teemaga kokkupuutuvate inimeste ehk investorite hulgas. Minnakse kolmandasse etappi ja tavainvestorite mõttemaailmas käib klikk, nad mõistavad hinna tõusu põhjuseid ja hakkavad panustama tõusvale turule. See etapp võib venida päris pikaks, kuid on vajalik eeldus neljandaks etapiks, info liikumisele laiades massidesse ehk bussijuhtide ja turvameesteni. Neljandas etapis teavad kõik, et hind ei saa langeda ja tõepoolest hind kahe ja kolmekordistub hästi lühikese aja jooksul. Järjest rohkem on rongile hüppajaid ja investorite hulk saavutab maksimumi vahetult enne kraavi sõitmist. See on siis olukord, kus kukutakse kuristikku, aga kui maapinda varjutavad pilved siis tekkib huvitav illusioon- kukkuja võib arvata et ta hoopis lendab.
Kui vaadata neid nelja etappi siis praegusel hetkel on kuld teise faasi alguses. Vaikselt enam siseneda ei saa, kuid fondide ostudest on asi veel väga kaugel. Jim Rogersi tehtud küsitluse alusel pole 76%-l finantsvarade juhtijatest mitte ühtegi kullaga seotud vara. Teine küsitlus mis tehti tavaliste investorite seas, näitas et 95% polnud iialgi kuulnud mis asi on Krugerrand, rääkimata selle omamisest või ostuplaanist. Lihtsalt igaks juhuks – Krugerrand on maailmas kõige levinuim ühe untsine investeerimise kuldmünt. Kolmandasse faasi sisenemisest, rääkimata neljandast on asi veel väga kaugel. Kulla hinna mulli faasi saab ka igaüks ise testida. Tuleb teha küsitlus oma tuttavate hulgas, kui palju on neid kes on ostnud kulda ja võrrelda inimeste arvuga, kes on võtnud kinnisvara ostmiseks laenu. Kui esimene arv hakkab lähenema teisele siis on põhjust rääkida mullist.
Käesolev kulla hinna tõus on toimunud 11 aastat, kuid kui vaadata ajalugu, siis on kulla hinna tõusutsüklid väga pikaajalised, keskmiselt 15-20 aastat. Viimane tõus kestis 1968-1982 ja oli 15 aasta pikkune. Käesolevat kulla hinna tõusu tsükli lõppu on oodata 2020 aasta paiku. See muidugi ei tähenda et kulla hind ei võiks langeda 20-30% ja mõnel aastal mitte üldse tõusta. Kuid mullide puhul toimub lõhkemine ja tavaliselt jääb järgi 5-15% algsest hinnast. Näiteks USA Dow Jones kukkus Suure Depressiooni ajal 89% oma tipust ja Jaapanis Tokyo kesklinnas langes maa hind kõige paremas asukohas peale mulli avanemist tipphinnaga võrreldes 1%-ni. Kulla hinna mulli puhul võiks oodata kulla hinna kukkumist 90%- ehk 130 dollarini untsist, aga sellist mõttekäiku praeguse maailma rahaturgudel toimuva “kvantitatiivse lõdvenemise” juures on mul lausa piinlik siia kirja panna. Aga kui praegune hind tõuseks lühikese ajaga 10 korda, siis oleks olukord hoopis teine. Ja siin jõuan ma mullidega kaasneva järgmise aspektini. Mullide graafikuid iseloomustab selline järsk välja venitatud tõus, millele järgneb sama kiire langus, tegemist oleks justkui kummipaela venitusega, mis siis tõmbub tagasi vanasse asendisse. Vaadates graafikuid nõuaks praegu sellise mustri nägemine Picassolikku fantaasialendu.
Lõpetuseks natuke ka makromajanduslikest teguritest. Siin kohal on kulla ülesanne olla maailmamajanduse palaviku näitaja. Ja palavik on järjest suurenemas, riikide võlakoormad on saavutanud enneolematud mõõtmed, rahapakkumine kõikvõimalike abipakettide näol jätkub ning esimesed märgid saabuvast “kõigile ootamatust” hüperinflatsioonist on õhus. Tõenäoliselt on järgmine finantsmaailma vapustus riikide, sealhulgas USA, võimetus oma võlgu maksta. Järgi jääb kaks teed, kas riikidel kuulutada end pankrotis olevaks või kustutada oma võlg rahaväärtuse langemise ehk lõputu rahatrükkimise abiga. Läbi ajaloo on alati valitud viimane. Kuid praegune olukord on maailma ajaloos erinev, kui seni oli hüperinflatsioonilisse keerisesse läinud riikidel (Venemaal, Zimbabwes, Mehhikos või Türgis jne. jne.) olemas olnud päästeparv, mustal turul kaubeldava dollari näol siis praegu seda enam pole ja siin kohal astub taas mängu kuld. Ehk teiste sõnadega - kulla hinna jätkuv tõus on eelkõige makromajanduslik protsess mitte spekulantide soov ja turgude juhuslik fluktuatsioon. Kahjuks on praegusesse keerisesse sisenemas kogu arenenud lääne maailm, sest kõik nad on läinud kaasa hullusega, et võlgu elamine on normaalne ja kui raha pole siis võib seda alati laenata ja vanu võlgu saab maksta ära uusi võttes. Pikaajaliselt on aga selline mõtteviis hävitav. Kokkuvõttes võib öelda, et see mis praegu toimub on USA DOLLARIL JA LAENAMISEL PÕHINEVA MAAILMAMAJANDUSMUDELI LÕPPEMINE. Kahjuks seda veel ei tunnistata aga selle protsessi indikaator on kuld ja selle hinna jätkuv tõus.