Kui
ma olin noor poiss, siis ajakirjandus tähendas minu jaoks tõde.
Ajakirjanikud olid justkui kõrgemad jumalused, kes tegid tähtsat tööd ja
uurisid keerulisi teemasid, said neis selgusele ja läbi oma
kirjutiste muutsid ka mind valgustunuks. See, mis juba ajalehes
kirjas, oli ainuke ja lõplik tõde, mida ei tulnud pähegi kahtluse alla seada.
See, et Saksamaal oli propagandaministeerium, et 20. sajandil on masside
teadvusega manipuleeritud enneolematus ulatuses, ei mahtunud isegi mu kõige
fantastilisematesse unenägudesse. Oli üks tõde ja selle sain ma teada
ajakirjandusest. Punkt.
Kuid
vähehaaval hakkas see tõde murenema. Selgus, et kõike ei saa lehest teada.
Väikese poisina avastasin, et Soome televisiooni poole aasta filmide kava ei
ole võimalik lugeda “Noorte Häälest” ega “Sirbist ja Vasarast” vaid
läbi kopeerpaberi trükitud õhukestelt lehtedelt, mida vanemad oma töölt koju
kaasa tõid. Veel vanemaks saades sai juba samasuguselt paljundatud paberilt
lugeda esimest erootika saladusi paljastavat teost “Virsiku oksad” ja praegu
esoteerikalettidele kuuluvat tõlkekirjandust, mis käsitles UFO-sid ja teisi
enneolematuid fenomene. Tekkis küsimus , miks see liigub põranda all, kuid see
sai peagi vastuse. Riigisüsteem on selline, et avalikult sellest ei
räägita ega kirjutata, kuid otsides on võimalik ka selliste teemadega kokku
puutuda.
Ja
kuigi pilt oli laiemaks muutunud, ei murendanud see minu usku ajakirjandusse.
Sealt olid mõned asjad puudu, kuid kõik, mis kirjas oli, oli ikkagi
tõde. Inimesed on ju kirjutatu endale selgeks teinud. Lood välispoliitikast,
sõdadest ja nende põhjustest, näiteks Küprose osalisest annekteerimisest
Türgi poolt , olid täidetud faktidega ja see kõik oli taas tõde.
Kuid
minu maailm laienes edasi. Mingil hetkel sain aru, et info, mis lehes
kirjutatakse, on võib olla õige, aga see ei kajasta kõiki asjaolusid ja
võibolla just huvitavamad on puudu. Selgus, et väikese poisi palju
huvitavam info tuli mõne täiskasvanu suust, kes isiklikult osales Iraani šahhi
visiidi organiseerimisel Tallinnas, kui ametlikust teadaandest, et see ja see
inimene külastas Tallinna. Ja ega leht ei saa ka kirjutada, et meie riigijuht
ajas Riia ja Tallinna nimed segamini. Kui siit hüppan korraks tänapäeva,
siis antud teemat on üritatud lahendada “rahva-valgustus-kultuuriajakirja” Kroonika
ja tema rahvusvaheliste kolleegide kaudu, kuid peale selle, et sellised lood
tekitavad teravaid emotsioone ja alateadlikku samastumist oma kangelastega
ja nende elust osasaamist, ei ole sellisel infol ega teadmisel isegi
väärtust, mis ületaks haugi mälu ehk kolme sekundit. Aga tagasi minnes, siis
sellise info vastu huvi tundmine on loomulik areng ja teatavas eluetapis
võibolla isegi arenguks vajalik. Kuid peale 30. eluaastat peaks see lektüür
jääma noorematele.
Ja
siis tuli perestroika ning maailm lendas tagurpidi. Tundus, et absoluutne tõde
on ikka veel olemas ja teiselt poolt ei saanud enam ajakirjandusest
aru. Tõde justkui polnud. Purjus autojuhile antakse O-tähega
numbrimärk, et teda kui potentsiaalset ohtu liikluses paremini ära tunda ja
lehes on kaks arvamuslugu – üks poolt ja teine vastu. Kumb on siis
õige? Ei saa ju olla, et kaks arvamust, mis pealegi on vastandlikud, on
mõlemad õiged. Kindlasti eksisteerib üks ja kõrgem tõde. Inimene, kes on selle
märgi saanud, kirjutab endast lähtuvalt kritiseeriva loo ja teine endast
lähtuvalt pooldava loo, aga kui vaadata kõrgemalt , sealt kus isiklikud
motiivid on kõrvale jäetud, sealt peaks tulema ju üks õige vastus.
Segadus
aina suurenes, kuni järsku läks lahti laulev revolutsioon, ja nüüd ei olnud
enam kahtlust, kus on tõde. Tõde on siinsamas, tõde on see, mida pole
palju aastaid räägitud, aga on vaikselt mõeldud.. Tõde on oma riik, oma
riigipiir, oma raha, tõde on vabadus. Ei mingit kahtlust, taas oli saadud järje
peale. Maailm hakkas toimima nii nagu ta tegelikult on. Ja lehed ning
televisioon kajastasid ka kõike nii nagu oli. Võis ju kajastada vastuolusid
eestlaste ja interrinde vahel, kuid igale terve mõistusega inimesele oli selge,
kus pool on tõde. Natuke arusaamatu oli, miks rahvusvahelised ekperdid üldse
mingite Narva venelastega inimõigustest käisid rääkimas, sest neil oli
peamine inimõigus olemas. Õigus minna venemaale ja seal elada nii nagu nemad
tahavad. Meie oleme siin Eestimaal ja otsustame nii nagu meie tahame. See on ju
meie maa. Sellised mõtted liikusid minu kui noore poisi peas ja ajakirjandus
kinnitas sedasama.
Ning
ühel hetkel oli Eesti vaba ning polnud mingit kahtlust, et ajakirjandus on
edaspidi taas tõe teenistuses. Kuid oh häda, vahetult peale vabanemist hakati
rääkima midagi pragmaatiliselt poliitikast ja sellest, et meie oleme küll
omaette riik, aga Tśetśeeniat, nende riiki, meil tunnustada pole
vaja. Huvitav, meie küll rõõmustasime, kui Island meid tunnustas, miks me siis
ise teistele seda sama edasi ei anna. Kas neil pole siis õigust vaba olla? Aga
need mõtted kadusid ruttu ja elu jätkus, kuid arusaamine ajakirjanduse aususest
hakkas vähehaaval murenema. Hakkasin märkama, et lehtedes kujundatakse
hoiakuid, mitte ei kirjutata faktidest. Hakkasin märkama, et isegi sellistes
rubriikides nagu kriminaalsed teated, kujundatakse hoiakuid, sest kirjutatud
faktid olid natuke kummalised. Näiteks loed, et toll konfiskeeris 200000
salasigaretti. Kakssada tuhat, milline kohutav kogus. Kuid miks ei kirjutata
mitu pakki, mitu plokki või kasti ära võeti. Ja kuna ma ise töötasin sel hetkel
toitlustuses , siis tundus mulle 20 kasti suitse võrreldes ladudes virnades
asetsevate kogustega imeväiksena, erinevalt tavainimesest, kellel tekkis tunne,
et see on enneolematu kogus. Ja millegipärast mainiti teadetes New
Yorgist kõikvõimalike uimastite konfiskeerimisel alati, et selle
tänavakaubanduse väärtus on miljoneid dollareid, aga mitte kunagi ei lisatud,
et Afganistanis on selle omahind võib olla tuhat korda väiksem. Aga kuna ma ei
olnud selle teema spetsialist, siis unustasin sellised küsimused kiiresti.
Endiselt
oli ajalehti ja ajakirju huvitav lugeda, ning endiselt oli veendumus selles, et
sealt saab täpset ja objektiivset infot, minus kõrge. Kuidagi imelik oli
lugeda, et mõni tuntud inimene keeldus ajakirjandusega suhtlemast väites, et
nad moonutavad infot ja kirjutavad valesti.
Siis
tegi elu mitu pööret ja avastasin end ülikoolis õppimas psühholoogiat.
Ning taas oli mul teada, kust saab teada inimese kohta tõde, loomulikult
psühholoogide käest ja nende tarkadest raamatutest ja kõige targemad neist
töötavad ülikoolide juures ja teevad teadust. Ning tõe monopol ongi seal
teadlaste käes. Enam ei olnud vaja vaadata ajakirjanduse poole vaid teadlaste
poole. Ja teadlased - nemad olid isegi nii tublid, et suutsid ajakirjanduse
lahti hammustada. Seal on ju PR kampaaniad, mis toimivad teatavate
seaduspärasuste alusel, uue erakonna uudsuse efektid, nõks kuidas arikli
loetavust suurendada sealt mõni tsitaat välja tuues, teksti ja pildimaterjali
optimaalne suhe, pealkirja koostamise metoodika jne, jne. Maailm oli taas selge ja paigas.
Ning kuigi enam ajakirjandusest tõde teada ei saanud, oli olemas sellest kõrgem
vorm, kes rääkis ära, mis moodi asjad on.
Ja
siis plahvatas pomm, sattusin psühholoogiaga ootamatult alateadvuse juurde. Mis
asi see siis on, kas ma polegi enda peremees. Okey, võib-olla on olemas
mingisugune hüpnoos, kus inimene pannakse tegema seda, mida ta ei tea. Aga kui
ma olen terve selge mõistuse juures, siis juhin ju mina ennast, mitte
alateadvus. Järsku aga avastasin, et see teema on palju suurem ja laiem, kui
seda ülikoolides õpetatakse ja see on justkui veel kõrgemal tavalisest
teadusest. See isegi selgitab ära, miks teadlased nii või teisiti mingisse
teemasse suhtuvad. Ja järsku sain aru, et psühholoogia on ise oma alateadlikest
mõjutustes nii mõjutatud, et ta sellest aru ei saa. Kohe kirjutan täpsemalt,
sest kui ma piirduks ainult eelmise lausega, siis jääks see mitte ainult teile,
vaid ka mulle endale seda artiklit üle lugedes arusaamatuks. Esimesel kursusel,
kui räägitakse psühholoogia ajaloost, siis mainitakse tähtsa näoga, et filosoof
Kant ütles kunagi, et psühholoogia ei muutu kunagi teaduseks, sest seal ei saa rakendada
matemaatikat nii nagu füüsikas. Ja lisatakse, et ta eksis, sest praegusel
hetkel psühholoogia mõõdab, arvutab, liidab ja lahutab nii, et lõputööde
kaitsmine ei ole arutelu psühholoogia üle, vaid magistritöö statistikas. Äge!
Kõik on viidud numbritesse ja kui numbreid pole, siis see pole teadus, vaid
intellektuaalselt huvitav lugemine, millel teaduse ja tõe koha pealt, mille
jünger teadus on, pole mingit väärtust Aga miks see nii on . Jätkasin oma
lugemisi ja uuringuid ning siis plahvatas, et kollektiivselt eksisteerivad
samad protsessid, mis individuaalselt. Kui suured riigijuhid on
tundnud lapsena alaväärsust, sest nad on lühikest kasvu ja püüavad
saavutada ennast tõestades järjest rohkem võimu, siis samasuguse alaväärsukompleksi
süstis Kant ka psühholoogiateadusesse ja seda püütakse nüüd juba paar sajandit
kompenseerida. Ning tulemuseks on teaduslikud uurimised, mis ei tegele
enam sisuga vaid vormiga. Peaasi on justkui tõestada Kantile , et ta eksis. Psühholoogilised uuringud on sarnased Shakespeare
teoste uurimistele kus mõõdetakse tindi kvaliteeti, tähtede vahelisi kaugusi ja
sõna “armastus” esinemissagedust ning viikse need korrelatsiooni. Ehk nagu
ütles kunagi üks tuntud eesti psühholoog, teeb psühholoogia kindlaks, et
odaviskajate stressiaste on suurem kui kettaheitjatel, aga mida sellega peal
hakata, ta ei tea. Nii jõudsin arusaamisele, et psühholoogia on kriisis,
aga ega seda ju siis koha peal öelda ei või, kui tahad diplomi saada, siis pead
íkka oma statistika ära tegema. Jätkasin siis oma õpinguid püüdes mõista taas
tõde, aga seda tõde, mis jäi õpikutest kõrgemale. Õnneks avastasin, et ka sel
teemal on kirjutatud palju raamatuid, ainult need ei kuulunud ülikooli
õppekavadesse. Teemal pikemalt peatumata, toon neist kaks: Carl Jungi “Mina ja
alateadvus”, mis on hästi oluline mõistmaks seda, miks ma ikkagi ei usu
massiteabevahendeid ja Ken Wilberi “Kõiksuse lühilugu”, mis kirjeldab
mismoodi inimese areng käib ja mismoodi nähakse maailma igal arenguetapil
ja kust sain teada, et see, mis minuga toimub, on normaalne tervitatav
arenguprotsess, mitte patoloogiline ühiskonda eirava mõttetsükli vohamine.
Loomulikult
on siinkohal mõnel kriitikul mõte, et miks ma pean just neid mõtteid tõeks,
sest ka nende autorite mõtteid saab kahtluse alla seada. Saab
kindlasti, aga siis juba taas järgnevalt tasandilt, mitte lapse tasandilt, kes
10. aastaselt võibolla arvab, et tal pole koolis vaja käia. Neid
võib kahtluse alla seada alles siis, kui oled need endale selgeks
teinud
Nii
jõudsin ma arusaamisele, et teadlased polegi kõige targemad inimesed, vaid
tavalised inimesed, kes on mõjutatud oma alateadlikest veendumustest sama
palju, kui kõik teised.
Kuna
konventsionaalset psühholoogiat ei saanud ma enam usaldada, uurisin oma
uute teadmiste valguses natuke ärimaailma. Ja siin läks kõik täiesti sassi.
Kuigi faktid ja arvud olid enamuses ajalehtedes õiged, siis nende tähendused ja
tõlgendused erinesid minu omadest nagu öö ja päev või reket ja rakett.
Oma tähelepanekute ja tõlgenduste kohta olen ma kirjutanud mitu artiklit,
kuid avastasin, et elu veereb ikka oma rada, neid mõtteid polegi justkui
kellelegi vaja. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka seda artiklit, aga
sellegipoolest jätkan. Ühesõnaga jõudsin veendumusele, et kahel teemal, mida ma
valdan, on objektiivse info kättesaamine raskendatud. Lisaks avastasin, et
kui mõnes nädalalõpu populaarses raadiosaates puudutatakse mõnda teemat,
millest ma tean natuke rohkem, siis aetakse seal taas viisakalt öeldes jama.
Tekkis mõte, et äkki on teiste teemadega ka nii, äkki seal aetakse ka jama ja
me kõik usume. Mis oleks kui uuriks neid teemasid ise ja vaataks, mida arvavad
asjade kohta inimesed, kes on mõne teema endale selgeks teinud ja kes ei kuulu
peameediasse ega peateadusvooludesse. Ja nüüd plahvatas teine pomm. Tundus, et
kõigil aladel alates bioloogiast kuni füüsikani on olemas teisitimõtlejad. Ja
imelik, et nende teooriaid kuulates ja uurides hakkas maailm üha rohkem paika
minema. Enam ei tundunud Darwini teooria atraktiivne, sest see on otseses
vastuolus matemaatilise tõenäosusteooriaga ja täiesti arusaadavaks muutus ka
see, miks sellest kinni hoitakse. Läbi Thomas Kuhni teose
“Teadusrevolutsioonide struktuur” sai selgeks, mismoodi areng on hüppeline
ja miks uued õiged ideed kohe võidule ei pääse. Leidsin, et geenis oleva
määratu suure infohulga päritolu peaks olema geenitehnoloogiaga tegelejate
esmane huviala, aga lugeda selle kohta ei ole kuskilt. Aga see on ka loogiline,
sest ainus koht peale geenide, kus me näeme korrastatud informatsiooni on
inimese loodud informatsioon. Mõtiskleda, selle üle kust sai informatsioon
geenidesse oleks pannud ka Darwini pea suitsema. Lihtsam on seda teemat
eirata. Majanduses sain teada 60.
aastastest majandustsüklitest ja sellest, mis meid ees ootamas on. Oswald
Spengler zuumis mu pilti maailmast veel suuremaks ja hakkasin mõistma
tsivilisatsioonide tekke, kasvu, tipu ja languse paratamatust
ning tõin selle teadmise praegusesse hetke. Need teadmised ei teinud
mulle rõõmu, kuid andsid ikkagi toetuspinna. Ega asjata öelda, et tõde teeb
vabaks. Ja sain taas aru, miks selliseid teemasid ajakirjandus ei saa
käsitleda. Need on liiga sügavad ja puudutavad meie eksistentsi selliseid
tahke, millega me hea meelega üldse kokku ei puutu. Ja nii ongi käesoleval
hetkel minu tõde see, et ajakirjandusest ei saa teada tõde, küll aga
uurides mingi ala spetsialistide , eriti nn ketserite ja peavoolust erinevate
autorite teoseid otse.
Ja
kõige selle juures mõistan, et enamuses ei viitsi inimesed seda tööd teha, või
siis võtavad mõne fakti lihtsalt teadmiseks. Mida annab
tavalisele suitsetavale naisterahvale teadmine, et tema suitsetamissoovile
pani aluse Edward Bernays USA-s, kui ta tubakafirmade palvel muutis
naiste suhtumist suitsetamisse nii, et selle tulemusena hakkasid naised
suitsetama rohkemgi kui mehed. Kui autor seda ise poleks tunnistanud, siis
alljärgnev psühhoanalüütiline selgitus tunduks tõenäoliselt jabur. Nimelt oid
XX sajandi algul suitsetajad ainult mehed ja tubakafirmad olid hädas, sest
nende turg oli ainult pool rahvastikust. Nii nad pöördusidki Barnesi
poole, kes oli masside mõjutamisega kuulsaks saanud, et uurida, kas on võimalik
seda suhtumist muuta. Barnes asus teemaga tegelema ja alustas sellest, et
uuris, mis tähendus on suitsul naise jaoks. Psühhoanalüütikutega kohtudes
sai ta teada, et vaja on muuta suitsu alatadlikku tähendust naise jaoks ja
temalegi ootamatult selgus, et sel ajajärgul tähendas suits naisele sümboolselt
peenist. Ja loomullikult ei ole sellist kaupa võimalik naisele müüa. Barnes
seadis endale eesmärgi muuta seda sümbolit ja ta sai sellega hakkama. Ta kogus
kokku naised, kes olid valmis avalikus kohas korraga suitsu ette panema.
Seejärel organiseeris meeleavalduse, mis sümboliseeris naise soovi olla
iseseisev, kutsus sinna ajakirjanduse esindajad ja siis ootamatult panid kõik
naised korraga suitsud ette. Suitsu tähendus muutus ühe hetkega, nüüd oli see
naise iseseisvuse sümbol. Ajalugu oli muudetud ja tubakafirmade kasumid
päästetud.
Ja
selliseid näited on XX sajandist lõputult. Tekib küsimus, kas me
tahame seda, mida me arvame, et me tahame. Minu jaoks on vastus ei. Ja kuigi ma
kasutan internetti, olen Facebooki konto omanik, loen uudiste pealkirju, jälgin
ma üha teravamalt, kus on need kohad kus mulle söödetakse väärad mõtted ja
hoiakud, mis on kellelegi kasulikud ja kahjuks leian ma neid kogu aeg. Ja
huvitaval kombel ei ole see nii, et keegi konkreetne isik otsustab, et
vaja on anda seda infot sellise kujuga, vaid süsteem on muutunud ise
tsenseerivaks. Peavoolust erinevat infot saad samamoodi kätte, kuid selle
juures on olemas hoiak, et see on kiiksuga inimeste jaoks. Aga kui prooviks
uskuda, et kõik see, mis ma maailmast arvan, on ainult osa
tõest. Et maailm on palju laiem ja palju mitmetahulisem ja varjatud
tahkude esiletoojad on need, keda ajakirjandus ja ka teadus praegusel
hetkel eiravad. Milliseks muutub siis inimese maailm? Ja minu vastus
sellele on, et algul läheb maailm sassi, täiesti sassi, aga seejärel tekib
kord, ja maailm on ootamatult palju rohkem arusaadav. Puzzle tükid astuvad ootamatult
kohale. Ja seda puzzlet lahendad juba sina, mitte ei anta sulle lahenduskäiku
ette…