Laupäev, 27. detsember 2008

Kriis - mis saab edasi

Mark Twain ütles kunagi, kui sa ei loe ajalehti siis sa ei ole informeeritud, kui sa loed ajalehti oled sa valesti informeeritud. Isegi inimestele kes uudiseid ei jälgi ei ole mingi üllatus, et käimas on tõsine finantskriis. Ajalehtede ja internetiportaalide pealkirjad räägivad iseenda eest. Lugejad valatakse üle faktidega toimuvast. Ühel hetkel tuuakse esile hetke olukord kirjutatakse pankade mahakndmistest miljardite dollarite ulatuses. Teisel hetkel antakse teada valitsuste ning keskpankad , kui päästeinglite sekkumisest ja intresside alandamisest ning abipakettidest summades, mis tavainimese arvutusoskusi ja mõistmisvoimet mitmekordselt ületavad. Peamine sõnum kogu selle infol on emotsionaalne. Nii nagu mahandmised võivad lugeja viia pessimismi - mis ikkagi minu elust saab, siis samamoodi tekitab valitsus turvatunde isakuju näol, lisades pankadesse sadu miljardeid ja kinnitades et deposiidid ja hoiused ei kao kuhugi,. Küll need targad seal asjad ära lahendavad mõtleb lehelugeja ja pöörab Õhtulehe järgmise lehekülje
Kuid puudu on süva analüüsid, nii kriisi põhjuste kui võimalike edasiste stsenaariumide kohta. Finantskriisi põhjuseks tuuakse kahte emotsiooni, hirmu ja ahnust ning lisatakse retooriliselt, et kapitalismiga peavadki kaasas käima kriisid, et neid on olnud minevikus ja tuleb ka tulevikus ning mõni aktsiadiiler teeb veel avalduse et praegu on pikemas perspektiivis sobiv aeg osta aktsiaid. Kahjuks ei ole aktsiaturgudele investeerimine nii lihtne nagu tundub. Kui igakord kui aktsiad langevad oleks ostukoht ja aktsiate ainuke suund oleks pikaajaliselt üles, siis elaksime me kõik igaveses ja lõputus rikkuses. Loomulikult unustatake selle juures ära inflatsioon ja raha ostujõu langus. Seda et maailma suurfirmad ja pangad võivad pankrotti minna ja akatsionärid oma vara täielikult hävida ei julge kirjutada mitte ükski maailma finantsväljaanne. Suurfirmade ja pankade pankrotid jäetakse teoreetiliseks teadmiseks majandusõpikute lehekülgedele.
Kuid alustame algusest, küsimusest miks praegune finantskriis tekkis. Siin on tegemist väga fundamentaalsete põhjustega, mitte hirmu ja ahnuse ning usalduse puudumisega turgudel . Samuti mitte karjainstinktiga, mis kõik koos muidugi aitavad kaasa kriisi süvenemisele, kuid on eelkõige vaid põhimõtteliste vigade sümptomid mitte vigade algallikad ega põhjused. Et paremini aru saada, tuleb kõigepealt pöörduda ajaloo poole. Ja tuleb püüda ennast asetada antud ajaloolisest situatsioonist, kus me praegu oleme välja poole. Kahjuks on nii, et süsteemi sees ei ole võimalik süsteemi kui tervikut vaadata, nähakse susteemi üksikuid osi ja üritatakse neid parandada, selle asemel et mõista, et võib olla on kogu süsteem ules ehitatud põhimõtteliselt valedele alustele, et rahasüsteemi vundament on ehitatud liivale ja praegune finantskriis ja sellele jargnev majanduskriis on objektiivne paratamatus. Praegused valitsuste üritused on aga eelkõige soov praegune ebanormaalne süsteem sailitada. Kuid valitsused ongi alati oma eesmärgiks seadnud süsteemi säilitamise. Täiesti välistatud oleks olnud Gorbatsovi avaldus, kus ta oleks teatanud et sotsialistlik süsteem on määratud hukule ja Perestroika asemel oleks hakatud kapitalistliku süsteemi üles ehitama. Samamoodi on välistatud kekspankade pressiteade, kus teatataks, et praegune finantssüsteem on põhimõtteliselt vale. Nagu eelpool öeldud süsteemi sees ei ole võimalik süsteemi puudusi näha.
Peamine puudus praeguses süsteemis on see, et eitatakse ajaloolisi kogemusi rahasüsteemide kohta. Läbi ajaloo on kõik edukad rahasüsteemid olnud ühel voi teisel viisil seotud, kas kulla hõbeda voi mõne muu reaalse varaga. Kui raha on olnud ainult paber või vasetükk on süsteem alati kokku kukkunud. Alates 1971 aastast on maailma rahanduse ajaloos esmakordselt olukord, kus ükski raha maailmas ei ole millegagi tagatud. Seda peaks nimetama eksperimendiks, mis hakkab nüüd jõudma lõpule. Siin on ka lausa naljanumbreid, eesti kroon on näiteks tagatud valuutareservidega, mille alusvara on euros ja samas euro ei ole millegagi tagatud. Ja eesti krooon ei ole mitte euro sularahaga tagatud vaid suure tõenaosusega on seal kompott Saksamaa, USA, Jaapani riigi võlakirjadest, mis on ainult lubadused ja muutuvad käesoleva kriisi lõppedes koos eesti riigi poolt halbadeks aegadeks kogutud reservidega täiesti väärtusetuks.
Juhul kui raha ei ole millegagi, peale pitsatitega paberite ja kõvahäälsete lubaduste tagatud, astubki mängu ahnus. Mitte ükski vägi ei ole läbi ajaloo takistanud pankuritel ja inimestel kes on pumba juures, tekitamast õhust raha ja siis seda oma äranägemise järgi kasutamast. Tänapaevane termin selle kohta on krediidi laienemine. Normaalsetes ja stabiilsetes süsteemides on pankurid saanud välja laenata ainult seda raha, mis neil on endil varakeldris olemas, samuti olid nad alati nõus valjalastud paberrahad voi obligatsioond vahetama panga keldris asuvate kullakangide vastu. Kuid ühel hetkel mõistsid pangahärrad, et inimesed ei tulegi tagasi küsima kulda mille asemel on ringlusse lastud väärtusetu paberitükk (loe elektriimpulss) ja kui nad siis lasid välja täiendavaid paberrahasid millel puudus kate ei juhtunudki midagi. Varasematel aegadel tuli siiski mingil hetkel jama välja ja asi lõppes panga pankrotiga voi riigi rahasüsteemi hävinguga läbi hüperinflatsiooni. Praegu on aga kogu süsteem globaalne ja seetõttu on ta vastu pidanud kauem, kui oli arvata. Protsess mis käidi Saksamaal 20-ndatel aastatel läbi paari kolme aastaga kestab globaliseerunud maailmas paarkümmend- kolmkümmend aastat. Kuid kuna läbi ajaloo ükski rahasüsteem millel puudub tagatisena väärismetall või mõni muu kõigi poolt aktsepteeritav ekvivalent ei ole iialgi, ilma ühegi erandita püsima jaanud. Ka praegune eksperiment, mis on loonud enneolematus ulatuses finantskapitali, mida ka ekslikult rikkuseks peetakse, sest seda saab teataval ajaloo etapil vahetada ka pärisrikkuse vastu, ei saa jääda püsima. Tahame seda või mitte, aga kogu rahasüsteem terves maailmas läheb paratamatult kaosesse ja hävib, et saaks tekkida uus ja parem..
Mis saab edasi, ongi teine oluline küsimus ja siin tuleb mängu inimpsühholoogia. Inimestel on kalduvus vaadata eelkõige lühiajalisi ajahorisonte, seda on näha aktsiaturgudel ja finantsmaailmas toimuvast. Kuigi käesolevat kriisi ennustati ette juba 1990-ndate aastate lõpust, lähtusid finantsanalüütikud mingitest müstilistest numbritest ja hindasid olukorra hetke seisu heaks, ehk nagu anekoodis, kus meees pilvelõhujalt alla kukub ja kui siis viienda korruse aknast temalt küsitakse kuidas läheb, siis vastab ta, et seni on kõik hästi, ma liigun lihtsalt hoogsalt.
Praegu alahinnatakse nii kriisi sügavust kui pikkust. Hetkel on kriis oma kõige esimeses faasis, toimuv puudutab ainult finantssektorit, otseseid mõjusid majandusele veel pole. Kuid hiljemalt järgmisel aastal on algamas kriisi teine etapp, mis seisneb probleemide kandumises majandusele. Praegune majandussüsteem on üles ehitatud laenamisele ja laenamisele jarjest suuremas ulatuses, mitte säästmiseleja võlgade tasumisele aastate jooksul. Kui eraisik ehitab kogu oma elu järjest uutele laenudele ja vanade võlgade äramaksmisele uute võlgade arvelt, siis peetakse teda hulluks ja ta lõpetab paratamatult kas võla või päris vanglas. Kui sama asi toimub ettevõtete ja riigi tasemel siis ei julge keegi midagi öelda, See oleks justkui normaalne. Kus on laps, kes muinasjutus julges hõigata, et kuningas on alasti!
Firmad on harjunud kogu aeg uusi laene peale saama, kuid kuna finantssüsteem üritab end korrastada (loe pankade valed otsused maksta kinni maksumaksja rahaga) ja toimub krediidi kokkutõmbumine siis paratamatult ei saa ka majandus enam seda raha mida arvas saavat. Lisaks ei ole ka majandusettevõtetel pakkuda laenude saamiseks tagatisi, sest senised edukad ettevõtted , kes vabu vahendeid hoidsid suurema kasu saamise nimel aktsiates ja väärtpaberites on peagi üle poole nende väärtusest hävinud.
Raha puudumine hakkab aga, kriis teises faasis, milleks on finantskriisi asendumine majanduskriisiga, tekitama pankrotte, mis ahelreaktsioonina levivad üle kogu maailma . Peale ehitusettevõtete ja kodulaenu võtjate raskuste ei ole ju veel pankotte, tööstuses, laevanduses, meedias, toiduainete tööstuses, rääkimata eksklusiivsetest tegevustest nagu luksusjahtide ja kellade tootmine või kosmoseturistide sõidutamine.. Kuid need ei jää olemata. Koos kriisi teises faasis toimuvate pankrottidega kaob börsilt järjekordne hulk raha, sest ettevõte mis laheb panktrotti ei pruugi aktsionäridele midagi jätta. Kriisi teisel etapil hakkab koos pankrotilainega kasvama tööpuudus. Meenutame et 1930-ndatel oli USA-s tööpuudus üle 20%, see tähendab iga viies inimene oli töötu. Kuid siinkohal, kui mitte varem üritavad mängu sekkuda taas poliitikud ja käima laheb kriisi kolmas etapp . Pangad ju õnnestus päästa, suurte abipakettidega, raha süsteemi juurte andmine tundub olevat õnne valem. Seetõttu asutakse ette võtma tegevusi, mis poliitikute arvates võiksid majandust aidata ja eelkõige on selleks krediidi laienemine ja taas raha hulga suurendamine seekord enneolematus ulatuses koos vastavate numbrite salastamisega. Võib olla leevendatakse pankade normatiive (loe pank saab rohkem raha välja laenata ise seda raha omamata). Võib olla garanteeritakse riigile oluliste firmade laenud riiklikult (loe mitte kellegi poolt, või meie kõigi poolt, nii nagu lugeja seda ise soovib).
Näiliselt saabub mõneks ajaks rahu ja tundub et kriis ongi ületatud,sest pankrotistuvad ettevõtted on justkui päästetud, kuid tegemist on alles vaikusega enne tõelist tormi. Kui juba praegu on finantssüsteemis rohkem raha kui on maailmas reaalselt kaubakatet, siis peale jarjekordset rahasüsti (vabandust uputust), seekord siis ettevõtetele hakkab majandus laev täiesti kreeni kiskuma ja seda koha pealt mida on praegu on raske uskuda. Kolmandal etapil käivitub hüperinflatsiooniline stsenaarium ja kui inimesre mõistavad et pangas oleva raha eest saab järgmine kuu poole vähem osta, siis ei ole kaugel ka paanika. Inimesed hakkavad ostma vajalikke ja mitte vajalikke asju, peaasi et midagi saada väärtusetu värvilise paberilipaka eest. Tootmisettevõtted ei taha enam kaupu müüa, sest kauba hinnast saadav raha ei ole piisav uue tooraine ostmiseks. Igaüks, kes reaalse asja voi kauba maha müüb on kaotaja. Sest sama raha eest ei õnnestu uut kaupa soetada. Raha mis on tekitatud õhust ja kompuutri klaviatuuri näppides on toonud reaalse kasu selle esmastele kasutajatele ja emiteerijatele, kuid selle kasu peavad kinni maksma laiad massid onma elatustaseme järsu languse arvelt. Kolmas faas saab olem tormiline ja raske, kuid ega poliitikud ei maga, kindlasti võetakse vastu palju tähtsaid seadusi ja pabereid, limiteeritakse hindasid ja normeeritakse palkasid ning külmutatakse eelarveid ja kõike muud mis agooniat pikendada suudab. Mässud ja võimalikud rahutused surutakse jõuga maha, võimalik on ka kõigi demokraatlike väärtuste kadu. Kuid hüperinflatsiooniline spiraal ja Zimbawe sündroom on selleks hetkeks juba tagasipöördumatult käivitunud. Juhul, kui demokraatia ei hävi siis astutakse viimasesse neljandasse, faasi mida voib nimetada koidiku eelseks pimeduseks, viimaseks valuks enne päikesetousu. See on kogu raha ja majandussüsteemi häving, kõigi elektrooniliste ja finantsväärtuste kadumine , millega kaasneb rahareform üle terve maailma. Halvimal juhul kaasneb sellega ka ülemaailmse riigi ja juhtimise teke, kuid parimal juhul toimub see protsess igas riigis omaette. Nii nagu 17 sajandi tulbimaania lõpus tunnistati kõik tulevikutehingud, millega müüdi miljonite kuldnate eest tulpe ja mida lepingute omanikud pidasid reaalseks varaks, kehtetuks, nii muutuvad ka kõik elektroonilised varad, lepingud , võlakirjad, futuurid kehetetuks, sest maailmas pole kohtu ega täitevõimu kes suudaks nende miljonite lepingute tättmatajätmisest tekkinud kahjusid sisse nõuda . Sisse nõutakse ainult laenude reaalsed tagatised maad, majad, korterid. Kaotajad on eraisikud, juriidiline isik koos oma võlgade ja olematute tagatistega, kaob virtuaalreaalsusesse, sinna kust ta tekkis. Alustatakse uuesti carte blanche`ina Kõik oleme taas võrdses seisus, kuid olemas on kõik mis seni loodud. Kuhugi ei kao raudteed ega lennukid, sillad ega majad. Kõik reaalselt loodud rikkus jääb alles, kadunud on ainult see, mis inimesed arvasid endal olevat ja see mille kohta nad arvasid et keegi teine (loe valitsus, pangad, pensionifondid jne.) nendest paremini suudab säilitada. Sel hetkel on usaldus tõepoolest kadunud ja inimeste elutöö viljad on läbi mitmete metamorfooside muutunud panagandussektori preemiateks ja kasumiteks ning ära kulutatud pintsaklipslaste poolt juba aastaid enne kriisi algust
Uus majandussusteem ja kord tuleb praegusest erinev, milline ei ole võimalik praegu öelda.Nii nagu orjandusliku korra lõpul ei olnud võimalik süteemi sees näha feodaalkorra tekkimist voi kapitalismi tekkimist enne tööstustervolustiooni 1785 Inglismaal, ei ole võimalik ka praegu ette näha kõiki eesseisvaid muutusi. Kuid muutused on paratamatus, sest, ühegi süsteemi probleeme ei ole võimalik lahendada samalt tasandilt mis on need probleemid tekitanud. Iga protsess peab jõudma oma loomuliku lõpuni.
Kuid nagu näitab ajalugu, siis hoolimatav sellest kui valus on olnud iga senine üleminek ühest ühiskonna korraldusest teise, on iga järgnev etapp viinud inimkonda kokkuvõttes edasi ja pakkunud inimväärset elu järjest laiematele ja laiematele rahvahulkadele. Loodetavasti saab ka seekord olema samuti. Tuleb ainult vastu pidada....

Kaos kord ja majandus

Kui ma käisin koolis siis oli mul väikese poisina selge teadmine, et kooliõpetajad on targad. Et füüsika õpetaja teab, mis on gravitatsioon ja millest koosneb universum, et bioloogia õpetaja teab kuidas arenes elu ja mismoodi tekkis esimene DNA molekul, et psühholoogia õpetaja teab, mis asi on inimese psüühika ning mis on teadvus. Alles hiljem hakkasin mõistma, et meile jäetakse selline mulje, et tegelikult õpetajad ise ja ka nendest targemad teadlased on nende probleemidega hädas. Tänapäeval on meile jäetud mulje et majandusteadlased teavad, mismoodi toimib majandus. Ennustatakse ette mitu protsenti kasvab järgmiste aastate jooksul inflatsioon, millal see vastab euroopa rahaliidu tingimustele ja kaua kestab kinnisvara kriis. Kuid millegipärast on mul sama tunne, nii nagu peale kooli, kui ma avastasin, et maailm on võib olla keerulisem kui me arvame. Vaadates majandust on näha, et püütakse ennustada üksikprotsessi, inflatsiooni, majanduskasvu, töötust. Aga võib olla peaks vaatama suurt pilti, kogu teemat natuke laiemalt. Vaadata mismoodi üldse toimub areng, mis on selle edasiviivaks jõud, mismoodi tekkivad kriisid ja mismoodi kriisi edukas lahendamine viib süsteemi kõrgemale arengutasemele. Ja laiemalt on võimalik kõike vaadata läbi kaose teooria. On selline teooria, mis vaatleb protsesse, mitte üksikut elementi. Kui me vaatame koske siis pole mõte jälgida iga veetilga teekonda, vaja on vaadata koske kui struktuuri mille elemendid on muutuvad. Iga hetk läbivad koske uued veeosad, kuid kosk ise on püsiv. Ka majandust tuleks püüda vaadata samamoodi. Püüda mitte mõista , mis on konkreetne majandusnumber lähiajal vaid keskenduda üldisele protsessile
Kaoseteooria tegelebki selliste protsessidega. Et mõista kaose ja korra omavahelist suhet, et mõista majanduslikku arengut ja praegu eesolevat, või käimasolevat kriisi, vastavalt sellele kas hindaja näeb maailma realistlikult või optimistlikult, siis kirjutan nüüd mõnest põhitõest ja palun lugejalt ette vabandust keeruliste terminite maailma liikumise ja nende lihtsustatud käsitlemise pärast
Maailmas eksiteerib termodünaamika II seadus. Selle rahvapärane variant ütleb, et maailm liigub iseenesest järjest suurema segaduse ja korratuse suunas. Et auto, mis tehasest välja sõites on uus ja korras, on millalgi roostes ja prügimäel, et tsivilisatsioonid ja kultuurid on pikemas perspektiivis kõik hävinud, et tuba kodus läheb millegipärast ikka ja jälle segamini. Ükskõik, kus kohta me univesrumis ei vaata, alates tähtedest, mis peaks kunagi ära põlema, kuni molekulideni, mis universumis järjest kaootilisemalt ringi lendavad, on näha et seadus kehtib absoluutselt igal pool. Kogu universum käib alla ja liigub entroopia ehk segaduse kasvu suunas. Entroopia termini peab siinkohal lahti kirjutama. See on süsteemi korrapäratuse mõõt. Mida suurem entroopia, seda rohkem on süsteem segamini. Uuel autol on väike entroopia, aga prügimäele viidud autol suur. Äsja valminud ja ilusasti sisustatud eluasemel on väike entroopia, kuid mahajäetud ja lagunenud majal suur. See on natuke ebaõnnestunud mõiste, sest ta ei näita mitte arengut ja edasiminekut vaid vastupidi tagasiminekut. Nii et entroopia kasv tähenedab süsteemi taandarengut. Ja on selge, et vaadates universumi liiguvad küik protsessid, asjad ja süsteemid järjest suurema segaduse suunas. See kõik oli teada juba XIX sajandil, kui 1865 aastal soojusnähtuste uurimise käigus vastav valem formuleeriti. Seejuures vaevas aga teadlasi nn. miljoni dollari küsimus. Kuidas on võimalik et universumis, mis järjest liigub suurema kaose poole, näme me samaaegselt arengut ja järjest keerulisemate süsteemide tekkimist, Me näeme et algsest suurest paugust ei ole mitte tekkinud amorfset massi elemantaarosakesi vaid need on koondunud tähtedesse ja galaktikatessee. Et aatomid on moodustanud keerukaid molekule, et molekulidest on tekkinud makromolekulid. Lisaks on molekulid ühinenud aminohapeteks, mis on elu nurgakiviks ja need omakorda lihtsamateks ainurakseteks elusorganismideks. Kogu elu areng lihtsamast keerulisemani, hulkraksetest organismidest kuni inimeseni räägib selle universaalse seaduse vastu. Kuid inimese kui bioloogilise olendiga ei ole areng peatunud, inimestel on tekkinud eneseteadvus , on tekkinud ühiskond , koos kõigi oma hüvede ja mõttetustega, on välja arenenud majandus. Kõik järjest suurema keerukuse ja komplekssuse astmega süsteemid. Kuidas on see võimalik. Meie igapäevane vaatlus ei kinnita sugugi termodünaamika teise seasduse toimimist.
See probleem vaevas teadlasi kuni Ilja Prigogine sai 1974 aastal Nobeli preemia avastuse eest, kus ta näitas lahendust antud probleemile. Siiani olid teadlased uurinud suletud süsteeme. Suletud süsteem on olukord, kus süsteem ei vaheta keskkonnaga, ei energiat, informatsiooni ega mateeriat. Suletud süsteem on näiteks telliskivi või ajaleht, mitte mingit arengut nende puhul ei toimu, nad vastavad täielikult termodünaamika 2 seadusele, ja nendes toimub pidev entroopia kasv kuni ühe lagunemise ja teise kõdunemiseni. Prigogine uuris avatud süsteeme, neid mis on keskkonnaga interaktsioonis ehk vastasmõjus, neid mis vahetavad keskkonnaga mateeriat , energiat, infot. Ja selgus et avatud süsteemides tekkib areng just läbi korratuse. Korra tekkeks oli vaja kaost. Kuid ilmnes veel üks ootamatu asi, avatud süsteemide puhul suurenes süsteemi enda sees korrastatuse aste, kuid iga avatud süsteem suurendas endast väljaspool entroopiat. Ehk teiste sõnadega süsteemi arengul suurenes süsteemist väljaspool segadus. Ühiskonna tasandil, kui me vaatame oma järjest korrastatumat materiaalset maailma ühes mobiiltelefonide I-podide ja pilvelõhkujatega ja kui võrrelda seda 16 sajandi euroopa või mõne amazoonase dzungli hõimuga siis näeme , et tänapäeva ühiskonnaga kaasnevad meeletud prügimäed. Vaadates mõnda tehast ja selle suurt korstent on selge, et tehases tekkib mingi produkt aga korstna kaudu väljub entroopia mitte vastupidi. Ühesõnaga iga avatud süsteemi vältimatu tingimus on see, et ta peab keskkonda, endast väljaspoole saatma entroopiat. Korra kasvuga süsteemi sees kaasneb segaduse kasv süsteemist väljaspool.
Uurides avatuid süsteeme edasi selgus, et igal süsteemil on oma piirlävi kui palju ta suudab entroopiat keskkonda saata. Kui süsteem jõuab selle punktini, kus enam ei suuda kogu saabuvat energiat, infot, mateeriat ära seedida ja jääkaineid väljutada, siis on kätte jõudnud tõe hetk ehk teaduslikus keeles bifurkatsioonipunkt, mis eesti keeles tähendab kaheks jagunemise punkti. See on hetk, kus kogu süsteem muutub kaootiliseks ja valida on kahe suuna vahel. Kas süsteem areneb edasi ja saab hakkama selliste fluktuatsioonidega, millega ta varem hakkama ei saanud või süsteem kukub kokku ja laguneb laiali. Vaatame ühiskonda. Kui Rooma riik jõudis murdepunktini siis oli võimalik nii edasine areng kui riigi häving. Kahjuks realiseerus viimane. See eest feodaalse korra lõpetas mitte suundumine kiviaega vaid valgustusajastu ja kapitalismi areng. Zimbabwe segadused aga lõppesid mõni aeg tagasi revolutsiooniga, maa võtmisega valgetelt ja selge suundumusega krahhile ja diktatuurile. Bifurkatsioonipunkt on seega hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas ja seejuures on lõpptulemused absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada , mille lõpptulemused on ükteisest samakaugel kui kuu ja kuup. Vaatame palli mis on täpselt mäe tipus, piisab pisikesest tõukest ühes või teises suunas ja pall hakkab veerema alla kas mäe põhja või lõunakülge mööda. Tulemus mõlemil juhul on kardinaalselt erinev, aga selle põhjustas imeväike tõuge. Ja just see tõuke hetk süsteemi ebastabiilsuse tingimustes ongi bifurkatsioonipunkt.
Vaadates majanduse ja poliitiliste süsteemide arengut on näha mismoodi jõutakse segaduseni ja sealt edasi arenguhüppeni läbi revolutsioonide või majanduskriiside. Tundub et kriis ja segaduse üle peaks rõõmustama, kuid nii lihtne see kahjuks pole. Segaduse suurenedes ei ole kunagi ette teada kuhu süsteem areneb. Nii Valgevene kui Eesti tulid mõlemad ühesusugusest sotsialistlikust tohuvabohust, kuid tulemused on absoluutselt erinevad. Ühes riigis on diktatuur teises demokraatia. Dominikaani vabariik ja Haiiiti asuvad kõrvuti ühel ja samal saarel kuid erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Kuna segaduse suurenedes ei ole ette teada, mis juhtub siis avaldab iga süsteem suurt vastupanu oma kapitaalsele reformimisele. Põhja korea juhid võivad isegi arusaada, et süsteem on jama, kuid seni kuni süsteem jõuab täieliku kaoseni ei ole seal muutust oodata. Samuti oleks olnud täiesti ebareaalne 1980 olümpiamängude aastal Partei keskkomiteel Breznevi juhtimisel alustada sotsialismilt turumajandusele üleminekut. Süsteemis ei olnud veel piisavalt segadust. Olen siin toonud peamiselt näiteid poliitikast. Kuid see sama põhimõte kehtib kõigil tasanditel alates lihtsamatest molekulidest ja organimidest kuni galaktikate moodustumiseni. Muide Prigogine Nobeli preemia tuli Zaboletski reaktsiooni uurimise eest kus ta näitas mis moodi 4 erinevat ainet omavahel segunedes hakkasid moodustama järjest keerulisemaid värvilisi mustreid ja seoseid. Heaks näiteks süsteemi arengu kohta on mingi riigi , näiteks USA teedevõrk. Kui seal pidevalt suureneb autode hulk, siis mingil hetkel tekkivad ummikud. Esialgu ummikud lahtuvad lõunaks või ööseks ära ja enamus ajast toimib liiklus stabiilselt. Kuid autode lisandudes jõuab kätte hetk kus teed ei suuda enam lasta kogu soovitavat autode massi (näiteks Los Angeles praegu)ja siis on süsteemil valida kas lõpetada liiklemine või korrastuda kõrgemale tasandile. Kõrgemale tasandile korrastamise juures aitavad sel juhul kaasa projekteerijad ja ehitajad, kes teevad teedele lisaradu ja ehitavad juurde peale ja mahasõite. Nüüd suudab süsteem hallata sellist autode hulka millega ennem hakkama ei saanud. Ma arvan et võrdlus Ameerikaga oli siin kohal kohasem kui võrdlus Tallinna kesklinnaga ja siinna viivate teedega, kus samuti on näha et süsteeme ei saa enam hakkama kogu autode vooga. Millegipärast ei teki aga Tallinnas juurde lisaradu vaid kohati jääb neid hoopis vähemaks.
Vaadates majandust ja eriti finantsmaailma on praegu selgelt näha mismoodi süsteem ei suuda enam olukorraga toime tulla. Enneolematus ulatuses tehakse tulevikutehinguid. Iga maa elaniku kohta olevat neid igal ajahetkel üleval rohkem kui miljoni krooni ulatuses. Seda siis nii iga imiku, paapualase kui pügmee kohta. Kõik tehingu osapooled on veendunud, et süsteem toimib häireteta ja kui tekkib mingi probleem siis on olemas kohus, kes temale kuuluva raha ja varanduse välja mõistab ja tagasi annab. Hetkel süsteem toimibki edukalt, aga kui meenutada ajalugu siis ka 17 sajandil oli olukord, kus sõlmiti Hollandi tulbimaania ajal enneolematus ulatuses tulevikutehinguid tulbiseemnete ostmiseks ja müümiseks. Kui aga hinnad langesid ja müüjad tahtsid ostjalt seemne eest kokku lepitud miljonit dollarit saada, siis huvitaval kombel keeldusid ostjad seda maksmast. Loomulikult pöörduti siis kohtu poole ja kohtuvõim asus väärikalt probleemi lahendama. Küllap oleks ta ka üksiku case ka ära lahendanud, kui nende juhtumite arv poleks ületanud kohtu töövõimet. Kõikide täitmata tehingute läbitöötamine oleks võtnud kohtus aastasadu. Seejärel suunas kohus probleemi riigi parlamendile, kes samuti midagi ei otsustanud veeretades palli kohtutele tagasi. Nii see pall käis paar korda kuni võeti vastu Saalomonlik otsus, kõik tulevikutehingud tunnistati kehetetuks. Sellest ajast on finantssüsteem kõvasti arenenud ja praegu suudetakse sekundis teha tuhandeid tehinguid, mis siiani kõik saavad täpselt täidetud. Loodetavasti samasugust jama ei juhtu, aga mul on väga raske uskuda, et praegune õiguskaitsesüsteem suudaks mingi tõsisema probleemi korral läbi hekseldada ja tagada kõigi finatskohustsuste täitmise. Teatavasti on ju praegune finantssüsteem eelkõige biti ja arvuti põhine. Ilma materiaalse väärtuse kandjata. Meie ühiskonnal on veel läbi käimata 21 sajandi suurim terroriakt, see on tuumapomm suurlinnas. Aga näiteks tuumapommi lõhkamisel atmosfääris tekkib gammaimpulss , mis lööb välja kõik töötavad arvutikiibid. Siinjuures on turvaline mõelda, et kõik andmed on kuhugi topelt salvestatud ja kõik käheb sama moodi edasi. Aga kas läheb. Kas kogu info taastamine on võimalik. Mina selles natuke kahtlen.
Maailma rahandussüsteem allub nii nagu kõik teisedki avatud süsteemid kaose teooriale. Ja arenguliseks hüppeks on vaja kaost, millest siis koorub välja kord. Tundub et kaos hakkabki lähenema, sest süsteemi sisendid hakkavad süsteemi viima läveni, kus ta ei suuda keskkonda piisvalt enam entroopait eraldada. Entroopiaks saab siin pidada kahjumeid, mis praegusel hetkel suurenevad. Liigsed tehingud ja riskid ehk ülisuured süsteemi sisendid ei ole saanud tasakaalustatud õigeaegsete kahjumite vastu võtmise ja maha kandmisega ning hakkavad nüüd kuhjuma. Teatavasti on normaalse majanduse juures tavaline, et tehakse valesid otsuseid või toodetakse praaki. Kuid erinevalt ehitusest või transpordist, kus praak on koheselt näha ja vajab parandamist on panganduses võimalik valesid otsuseid ja kahjumeid varjata bilansilistesse näitajatesse loominguliselt, et mitte öelda kuritegelikult suhtudes. Kahjumiga tegevusi kajastatakse soetusmaksumuses, hinnangulistes maksumustes või mõne valemi järgi, mille sisu ei tea keegi. Nii ongi praguseks hetkeks pankadesse kogunenud luukeresid , mille välja tulemist éi taha keegi ja süsteemi üritatakse lappida nii palju kui võimalik.
Kuid kaose eest maailma rahanduses ja panganduses ei ole pääsu, suure tõenäosusega pühib see kaos ära peaaegu kogu elektroonilise raha ja maailm saab võimaluse üles ehitada uus ja parem finantssüsteem. Praegune elektroonilise rahanduse katse on ju alles esimene. Kui vaadata raha ajalugu, siis on tetud mitmeid ebaõnnestunuid katseid, mitte millestki raha teha. Siia alla kuuluvad nii alkeemikud, kes kulda tegid, kui valitsused , kes käiebelolevad mündid üles sulatasid, sinnapoole vähem hõbeda panid ja siis uuesti käbele lasid eeldades et nad on nüüd poole rikkamad. Ka kõik paberrahad ilma ühegi erandita on pikemas ajaloolises perspektiivis muutunud makulatuuriks. Ja euro, jüään, ega kroon pole siin mingid erandid. Dollari kaos ei kahtle varsti enam keegi. Elektroonilise raha krahhi ei ole inimkond seni veel kogenud ja arvatavasti saab see olema oma ulatuselt mastaapsem ja hävitavam , kui ükski rahanduskriis varasemas ajaloos. Pragu on ligi 96% maailma rahadest pankades elektroonilisel kujul ilma tema tegeliku väärtuse kandjata. Praegune süsteem püsib ainult usaldusel ja kui ühel hetkel pangakontode omanikud tahaksid oma raha paberrahana kätte saada, siis ei ole see mitte kuidagi võimalik. Süsteem on üles ehitatud sellele, et kunagi ei tule kõik inimesed korraga oma raha nõudma. See on aga vale, masside liikumapanekuks piisab ainult 5 % inimeste koordineeritud tegevusest , et ülejäänud 95% sellele järgneksid. Kui kõrvale jätta filmidest tuntud pildid 30-ndate aastate euroopast ja ameerikast, kus tuhanded inimesed nõudsid pankade juures oma raha tagasi, siis praegu võib meenutada Northern rocki panka Inglismaal, kus ühe päevaga tekkisid kilomeetrite pikkused sabad raha kätte saamiseks. Seekordne kriis õnneks ei laienenud üle maailma, aga mis siis, kui samasugused sabad tekkivad korraga 10-s pangas ja kümnes riigis. Siis tuuakse politsei korratuste vältimiseks tänavatele,pangad suletakse ühiskonna huvides, kuid ega see ei anna inimestele nende raha tagasi.
Põhiline viga mis inimesed teevad on see et nad ei erista tegelikku rikkust, virtuaalrikkusest. Tegelik rikkus on asjad - autod, majad, söök jne. See mida me tarbime. Siis on olemas virtuaalrikkus - raha, pangakontidel olevad aktsiad ja väärtpaberid. Virtuaalrikkuse omadus on see, et teataval ajaperioodil ,mis võib olla päris pikk on seda võimalik vahetada päris rikkuse vastu. Lähete poodi ja raha eest saab osta nii süüa kui autosid. Ning virtuaalrikkusel on veel üks huvitav omadus, teda tekkib nagu iseenesest kuskilt juurde. Omades aktsiaid tundub et nende kurss tõuseb, siis saab neid vahetada ümber raha vastu ja selle eest osta päris asju. See omadus meelitab inimesi pidama virtuaalrikkust isegi suuremaks rikkuseks kui päris rikkust. Ise nad ütlevad et päris rikkus ju ei kasva, aga pangas olev raha toodab juurde. Inimesed aga ei esita küsimust, kus tuleb see raha juurde pangahoiusele ja kas selle võrra suureneb ka päris rikkuse osa maailmas. Vastus on muidugi ei. Kui aktsia kurss tõuseb kaks korda siis mijoni krooni eest aktsiaid ostnu saab küll osta kahe miljoni eest. Kuid tegelikkuses tuleb see ülejäänud inimeste ostujõud languse arvelt. Aga kuna see kahjum jaguneb ära miljonite inimeste peale siis ei ole see algul märgatav. Pragune süsteem toob eelise mõnedele nn. kavalatele, kuid on pikaajaliselt hävitav kõigi jaoks. Ka need kes selle pealt algselt suurt kasu saavad peavad lõppkokkuvõttes oma elatustaseme languse all kannatama.
Esimesi kordi mõtlesin ma sellele seoses valuutavahetusega kui jälgisin valuutaturul toimuvaid muutusi. Minu küsimus oli lihtne, kui kurss tõuseb ja mina saan selle pealt kasu, siis kes on sel hetkel kahju saaja, ei ole võimalik et mitte millestki tekkib midagi, et rikkus tekkib isenesest. Ja siis sain aru et kui euro tõuseb dollari suhtes siis on võitjad kõik maailma euro omanikud ja kaotajad kõik maailma dollari omanikud, sest nemad saavad oma raha eest järjest vähem osta. Kui ma selle peale mõtlesin esimesi kordi umbes 10 aastat tagasi, siis oli maailm tunduvalt stabiilsem kui praegu ja dollar oli kõige püsivam valuuta, kuid tänpäeval on käibele lastud meeletud dollari kogused, mis ongi põhjustanud selle, et dollar kaotab järjest oma väärtust hoolimata ajutistest tõusutsüklitest mida turg eufooriaga tervitab. Ja seda protessi enam peatada minu hinnangul ei saa. Dollar läheb paratamatult kollapsisse, tekkib täielik kaos, koos hoiuste ja säästude hävimisega. Ja heal juhul kasavab sellest kaosest välja uus kord, parem ja kõrgem kui praegune. Kaose ja korra teooria üks omadus on see, et mitte kunagi ei tea me milline on uue kõrgema tasandi uus süsteem. Sest see on tihti täielikus vastuolus eelnevaga. Juba Hegel rääkis arengu puhul varasemate staadiumide eitamisest ja see järel spiraalsest arengust kus eitatakse eitust. Ükski staadium ei taha järgnevast midagi teada, aga samas suudab järgnev staadium ära lahendada eelmise staadiumi probleemid täiesti uuel tasandil. Siis jõuab mingil hetkel süsteeem jälle kriisini ja taas eitatakse eelnevat ja ollakse väliselt sarnane üleeelmisele staadiumile kuid nüüd juba uuel kõrgemal tasandil. Nii et dollari kokkukukkumiselejärgneb tõnäoliselt uuem ja parem süsteem ja vastavalt Hegeli eitamise seadusele, võiks sellel olla kullastandardil põhinev raha, sest kullatstandardit on nüüd alates 1971 aastast juba piisavalt eitatud.

Reede, 26. detsember 2008

Psühholoogilised vead ja äri

1998 a. läks pankrotti LTCM fond. Tegemist oli enneolematu sündmsuega , sest fondi juhid olid saanud Nobel preemia majanduses. Kuid oma suurepärast ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine . Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine , mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud. Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha mis nad nende valemite koostamisest said oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum mis tekitati investoritele, üle miljardi. Tekkib küsimus - Kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.
Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks ilma ennustus, homse ilma ennustus on täpne 95% ulatuses. Kusjuures igal ühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70% täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70 % täpsusega on Teil õigus. Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend . Kui hinnad tõusevad siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada milline ilm on 10 aasta pärast, või mis on nafta hind aastaks 2012.
Kui vaadata minevikku, siis on aega ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. N. Liidu kokku kukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma kaubanduskeskuse ründamine oli täielilkult ootamatu ja maailma teiseks muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult -Kuuba kriis, Aatomipommi leiutamine, Kaks maailmasõda negatiivse poole pealt. Lennunduse areng, interneti kautuselevõtt ja informatsiooni revolutsioon, positiivse poole pealt. jne. 19 sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise , aurumootori ja esimese kinofilmiga aastal 1895 jätame siinkohal minemata. Igaüks nendest muutis maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogililselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid,ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda et need jääksid tulemata. 21 sajandi enam vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuuma pomm või räpane pomm mõnes suurlinnas, Krakatau taolise hiidvulkaani purse, Jaapani tabav hiig maavärin ja enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinfatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest. Positiivsete sündmuset hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündus (näiteks aatomi teleportatsioon).
Siin kohal on paras hetk väja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele näiteks poliitikutele ja järelevalve organitele, kes peaks teoreetilliselt jälgima et kõik on korras. Kui kinnisvara buumi ja börsitõusu ajal teenitaks suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvara kriis ja börsikrahh on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver kes vajab riigi toetust.
Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud.Näiteks soov mõtlemine. Kui inimene ostab mingit aktsiat siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.
Kuud keerulisematest on isegi psühholoogia spetsidel end keerukas läbi närida. Üks kõige levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest. Kui sa töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri slimade, kui sa oled kirurg siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektivne mõtlemine on nii domineeriv et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi siis need lihtsalt naerdakse välja. Näiteks mis on aktsia . Kas ta on väärtpaber mida soetataks selleks et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud. Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu. Ja kui ta on vahetusväärtus siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb e. teiste sõnadega miks tekkib inflatsioon.
Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Ku sa ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest mis börsid on mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.
Siikonhal tuleb mängu veel järgnev fenomen, aktsia hindade tõusu korral arvestab inimene tõusu hinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad on tal tunne et teda on röövitud, midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud.Rääkimata sellest et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrotti minek ja seeläbi raha kaotamine. Seda võib juhtuda Venemaal Jukosega aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus et pankades raha säilb ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50000 Euro vaäärtuses. Aga seda, et peale Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest kas kellelgi on üldse seda raha millega planeeritakse kahjud kompenseerida.
Kõige levimum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest - majndus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne et tõusule järgneb langus ja kuna praegu on langus siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks? Teada saada et Jaapanis on kakskümmend aastat peale kriisi algust aktsiahindade väärtusest järgi alla 20 % ja sama võib oodata kogu maailma. Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielkult hävib.
Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada represiooni - hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute osta, hoia ja müü kõrvale tõelise investori soovitus - „hoia eemale“
Kuidas siis olla edukas. Võib olla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Ükskõik mis ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.