Laupäev, 27. detsember 2008

Kriis - mis saab edasi

Mark Twain ütles kunagi, kui sa ei loe ajalehti siis sa ei ole informeeritud, kui sa loed ajalehti oled sa valesti informeeritud. Isegi inimestele kes uudiseid ei jälgi ei ole mingi üllatus, et käimas on tõsine finantskriis. Ajalehtede ja internetiportaalide pealkirjad räägivad iseenda eest. Lugejad valatakse üle faktidega toimuvast. Ühel hetkel tuuakse esile hetke olukord kirjutatakse pankade mahakndmistest miljardite dollarite ulatuses. Teisel hetkel antakse teada valitsuste ning keskpankad , kui päästeinglite sekkumisest ja intresside alandamisest ning abipakettidest summades, mis tavainimese arvutusoskusi ja mõistmisvoimet mitmekordselt ületavad. Peamine sõnum kogu selle infol on emotsionaalne. Nii nagu mahandmised võivad lugeja viia pessimismi - mis ikkagi minu elust saab, siis samamoodi tekitab valitsus turvatunde isakuju näol, lisades pankadesse sadu miljardeid ja kinnitades et deposiidid ja hoiused ei kao kuhugi,. Küll need targad seal asjad ära lahendavad mõtleb lehelugeja ja pöörab Õhtulehe järgmise lehekülje
Kuid puudu on süva analüüsid, nii kriisi põhjuste kui võimalike edasiste stsenaariumide kohta. Finantskriisi põhjuseks tuuakse kahte emotsiooni, hirmu ja ahnust ning lisatakse retooriliselt, et kapitalismiga peavadki kaasas käima kriisid, et neid on olnud minevikus ja tuleb ka tulevikus ning mõni aktsiadiiler teeb veel avalduse et praegu on pikemas perspektiivis sobiv aeg osta aktsiaid. Kahjuks ei ole aktsiaturgudele investeerimine nii lihtne nagu tundub. Kui igakord kui aktsiad langevad oleks ostukoht ja aktsiate ainuke suund oleks pikaajaliselt üles, siis elaksime me kõik igaveses ja lõputus rikkuses. Loomulikult unustatake selle juures ära inflatsioon ja raha ostujõu langus. Seda et maailma suurfirmad ja pangad võivad pankrotti minna ja akatsionärid oma vara täielikult hävida ei julge kirjutada mitte ükski maailma finantsväljaanne. Suurfirmade ja pankade pankrotid jäetakse teoreetiliseks teadmiseks majandusõpikute lehekülgedele.
Kuid alustame algusest, küsimusest miks praegune finantskriis tekkis. Siin on tegemist väga fundamentaalsete põhjustega, mitte hirmu ja ahnuse ning usalduse puudumisega turgudel . Samuti mitte karjainstinktiga, mis kõik koos muidugi aitavad kaasa kriisi süvenemisele, kuid on eelkõige vaid põhimõtteliste vigade sümptomid mitte vigade algallikad ega põhjused. Et paremini aru saada, tuleb kõigepealt pöörduda ajaloo poole. Ja tuleb püüda ennast asetada antud ajaloolisest situatsioonist, kus me praegu oleme välja poole. Kahjuks on nii, et süsteemi sees ei ole võimalik süsteemi kui tervikut vaadata, nähakse susteemi üksikuid osi ja üritatakse neid parandada, selle asemel et mõista, et võib olla on kogu süsteem ules ehitatud põhimõtteliselt valedele alustele, et rahasüsteemi vundament on ehitatud liivale ja praegune finantskriis ja sellele jargnev majanduskriis on objektiivne paratamatus. Praegused valitsuste üritused on aga eelkõige soov praegune ebanormaalne süsteem sailitada. Kuid valitsused ongi alati oma eesmärgiks seadnud süsteemi säilitamise. Täiesti välistatud oleks olnud Gorbatsovi avaldus, kus ta oleks teatanud et sotsialistlik süsteem on määratud hukule ja Perestroika asemel oleks hakatud kapitalistliku süsteemi üles ehitama. Samamoodi on välistatud kekspankade pressiteade, kus teatataks, et praegune finantssüsteem on põhimõtteliselt vale. Nagu eelpool öeldud süsteemi sees ei ole võimalik süsteemi puudusi näha.
Peamine puudus praeguses süsteemis on see, et eitatakse ajaloolisi kogemusi rahasüsteemide kohta. Läbi ajaloo on kõik edukad rahasüsteemid olnud ühel voi teisel viisil seotud, kas kulla hõbeda voi mõne muu reaalse varaga. Kui raha on olnud ainult paber või vasetükk on süsteem alati kokku kukkunud. Alates 1971 aastast on maailma rahanduse ajaloos esmakordselt olukord, kus ükski raha maailmas ei ole millegagi tagatud. Seda peaks nimetama eksperimendiks, mis hakkab nüüd jõudma lõpule. Siin on ka lausa naljanumbreid, eesti kroon on näiteks tagatud valuutareservidega, mille alusvara on euros ja samas euro ei ole millegagi tagatud. Ja eesti krooon ei ole mitte euro sularahaga tagatud vaid suure tõenaosusega on seal kompott Saksamaa, USA, Jaapani riigi võlakirjadest, mis on ainult lubadused ja muutuvad käesoleva kriisi lõppedes koos eesti riigi poolt halbadeks aegadeks kogutud reservidega täiesti väärtusetuks.
Juhul kui raha ei ole millegagi, peale pitsatitega paberite ja kõvahäälsete lubaduste tagatud, astubki mängu ahnus. Mitte ükski vägi ei ole läbi ajaloo takistanud pankuritel ja inimestel kes on pumba juures, tekitamast õhust raha ja siis seda oma äranägemise järgi kasutamast. Tänapaevane termin selle kohta on krediidi laienemine. Normaalsetes ja stabiilsetes süsteemides on pankurid saanud välja laenata ainult seda raha, mis neil on endil varakeldris olemas, samuti olid nad alati nõus valjalastud paberrahad voi obligatsioond vahetama panga keldris asuvate kullakangide vastu. Kuid ühel hetkel mõistsid pangahärrad, et inimesed ei tulegi tagasi küsima kulda mille asemel on ringlusse lastud väärtusetu paberitükk (loe elektriimpulss) ja kui nad siis lasid välja täiendavaid paberrahasid millel puudus kate ei juhtunudki midagi. Varasematel aegadel tuli siiski mingil hetkel jama välja ja asi lõppes panga pankrotiga voi riigi rahasüsteemi hävinguga läbi hüperinflatsiooni. Praegu on aga kogu süsteem globaalne ja seetõttu on ta vastu pidanud kauem, kui oli arvata. Protsess mis käidi Saksamaal 20-ndatel aastatel läbi paari kolme aastaga kestab globaliseerunud maailmas paarkümmend- kolmkümmend aastat. Kuid kuna läbi ajaloo ükski rahasüsteem millel puudub tagatisena väärismetall või mõni muu kõigi poolt aktsepteeritav ekvivalent ei ole iialgi, ilma ühegi erandita püsima jaanud. Ka praegune eksperiment, mis on loonud enneolematus ulatuses finantskapitali, mida ka ekslikult rikkuseks peetakse, sest seda saab teataval ajaloo etapil vahetada ka pärisrikkuse vastu, ei saa jääda püsima. Tahame seda või mitte, aga kogu rahasüsteem terves maailmas läheb paratamatult kaosesse ja hävib, et saaks tekkida uus ja parem..
Mis saab edasi, ongi teine oluline küsimus ja siin tuleb mängu inimpsühholoogia. Inimestel on kalduvus vaadata eelkõige lühiajalisi ajahorisonte, seda on näha aktsiaturgudel ja finantsmaailmas toimuvast. Kuigi käesolevat kriisi ennustati ette juba 1990-ndate aastate lõpust, lähtusid finantsanalüütikud mingitest müstilistest numbritest ja hindasid olukorra hetke seisu heaks, ehk nagu anekoodis, kus meees pilvelõhujalt alla kukub ja kui siis viienda korruse aknast temalt küsitakse kuidas läheb, siis vastab ta, et seni on kõik hästi, ma liigun lihtsalt hoogsalt.
Praegu alahinnatakse nii kriisi sügavust kui pikkust. Hetkel on kriis oma kõige esimeses faasis, toimuv puudutab ainult finantssektorit, otseseid mõjusid majandusele veel pole. Kuid hiljemalt järgmisel aastal on algamas kriisi teine etapp, mis seisneb probleemide kandumises majandusele. Praegune majandussüsteem on üles ehitatud laenamisele ja laenamisele jarjest suuremas ulatuses, mitte säästmiseleja võlgade tasumisele aastate jooksul. Kui eraisik ehitab kogu oma elu järjest uutele laenudele ja vanade võlgade äramaksmisele uute võlgade arvelt, siis peetakse teda hulluks ja ta lõpetab paratamatult kas võla või päris vanglas. Kui sama asi toimub ettevõtete ja riigi tasemel siis ei julge keegi midagi öelda, See oleks justkui normaalne. Kus on laps, kes muinasjutus julges hõigata, et kuningas on alasti!
Firmad on harjunud kogu aeg uusi laene peale saama, kuid kuna finantssüsteem üritab end korrastada (loe pankade valed otsused maksta kinni maksumaksja rahaga) ja toimub krediidi kokkutõmbumine siis paratamatult ei saa ka majandus enam seda raha mida arvas saavat. Lisaks ei ole ka majandusettevõtetel pakkuda laenude saamiseks tagatisi, sest senised edukad ettevõtted , kes vabu vahendeid hoidsid suurema kasu saamise nimel aktsiates ja väärtpaberites on peagi üle poole nende väärtusest hävinud.
Raha puudumine hakkab aga, kriis teises faasis, milleks on finantskriisi asendumine majanduskriisiga, tekitama pankrotte, mis ahelreaktsioonina levivad üle kogu maailma . Peale ehitusettevõtete ja kodulaenu võtjate raskuste ei ole ju veel pankotte, tööstuses, laevanduses, meedias, toiduainete tööstuses, rääkimata eksklusiivsetest tegevustest nagu luksusjahtide ja kellade tootmine või kosmoseturistide sõidutamine.. Kuid need ei jää olemata. Koos kriisi teises faasis toimuvate pankrottidega kaob börsilt järjekordne hulk raha, sest ettevõte mis laheb panktrotti ei pruugi aktsionäridele midagi jätta. Kriisi teisel etapil hakkab koos pankrotilainega kasvama tööpuudus. Meenutame et 1930-ndatel oli USA-s tööpuudus üle 20%, see tähendab iga viies inimene oli töötu. Kuid siinkohal, kui mitte varem üritavad mängu sekkuda taas poliitikud ja käima laheb kriisi kolmas etapp . Pangad ju õnnestus päästa, suurte abipakettidega, raha süsteemi juurte andmine tundub olevat õnne valem. Seetõttu asutakse ette võtma tegevusi, mis poliitikute arvates võiksid majandust aidata ja eelkõige on selleks krediidi laienemine ja taas raha hulga suurendamine seekord enneolematus ulatuses koos vastavate numbrite salastamisega. Võib olla leevendatakse pankade normatiive (loe pank saab rohkem raha välja laenata ise seda raha omamata). Võib olla garanteeritakse riigile oluliste firmade laenud riiklikult (loe mitte kellegi poolt, või meie kõigi poolt, nii nagu lugeja seda ise soovib).
Näiliselt saabub mõneks ajaks rahu ja tundub et kriis ongi ületatud,sest pankrotistuvad ettevõtted on justkui päästetud, kuid tegemist on alles vaikusega enne tõelist tormi. Kui juba praegu on finantssüsteemis rohkem raha kui on maailmas reaalselt kaubakatet, siis peale jarjekordset rahasüsti (vabandust uputust), seekord siis ettevõtetele hakkab majandus laev täiesti kreeni kiskuma ja seda koha pealt mida on praegu on raske uskuda. Kolmandal etapil käivitub hüperinflatsiooniline stsenaarium ja kui inimesre mõistavad et pangas oleva raha eest saab järgmine kuu poole vähem osta, siis ei ole kaugel ka paanika. Inimesed hakkavad ostma vajalikke ja mitte vajalikke asju, peaasi et midagi saada väärtusetu värvilise paberilipaka eest. Tootmisettevõtted ei taha enam kaupu müüa, sest kauba hinnast saadav raha ei ole piisav uue tooraine ostmiseks. Igaüks, kes reaalse asja voi kauba maha müüb on kaotaja. Sest sama raha eest ei õnnestu uut kaupa soetada. Raha mis on tekitatud õhust ja kompuutri klaviatuuri näppides on toonud reaalse kasu selle esmastele kasutajatele ja emiteerijatele, kuid selle kasu peavad kinni maksma laiad massid onma elatustaseme järsu languse arvelt. Kolmas faas saab olem tormiline ja raske, kuid ega poliitikud ei maga, kindlasti võetakse vastu palju tähtsaid seadusi ja pabereid, limiteeritakse hindasid ja normeeritakse palkasid ning külmutatakse eelarveid ja kõike muud mis agooniat pikendada suudab. Mässud ja võimalikud rahutused surutakse jõuga maha, võimalik on ka kõigi demokraatlike väärtuste kadu. Kuid hüperinflatsiooniline spiraal ja Zimbawe sündroom on selleks hetkeks juba tagasipöördumatult käivitunud. Juhul, kui demokraatia ei hävi siis astutakse viimasesse neljandasse, faasi mida voib nimetada koidiku eelseks pimeduseks, viimaseks valuks enne päikesetousu. See on kogu raha ja majandussüsteemi häving, kõigi elektrooniliste ja finantsväärtuste kadumine , millega kaasneb rahareform üle terve maailma. Halvimal juhul kaasneb sellega ka ülemaailmse riigi ja juhtimise teke, kuid parimal juhul toimub see protsess igas riigis omaette. Nii nagu 17 sajandi tulbimaania lõpus tunnistati kõik tulevikutehingud, millega müüdi miljonite kuldnate eest tulpe ja mida lepingute omanikud pidasid reaalseks varaks, kehtetuks, nii muutuvad ka kõik elektroonilised varad, lepingud , võlakirjad, futuurid kehetetuks, sest maailmas pole kohtu ega täitevõimu kes suudaks nende miljonite lepingute tättmatajätmisest tekkinud kahjusid sisse nõuda . Sisse nõutakse ainult laenude reaalsed tagatised maad, majad, korterid. Kaotajad on eraisikud, juriidiline isik koos oma võlgade ja olematute tagatistega, kaob virtuaalreaalsusesse, sinna kust ta tekkis. Alustatakse uuesti carte blanche`ina Kõik oleme taas võrdses seisus, kuid olemas on kõik mis seni loodud. Kuhugi ei kao raudteed ega lennukid, sillad ega majad. Kõik reaalselt loodud rikkus jääb alles, kadunud on ainult see, mis inimesed arvasid endal olevat ja see mille kohta nad arvasid et keegi teine (loe valitsus, pangad, pensionifondid jne.) nendest paremini suudab säilitada. Sel hetkel on usaldus tõepoolest kadunud ja inimeste elutöö viljad on läbi mitmete metamorfooside muutunud panagandussektori preemiateks ja kasumiteks ning ära kulutatud pintsaklipslaste poolt juba aastaid enne kriisi algust
Uus majandussusteem ja kord tuleb praegusest erinev, milline ei ole võimalik praegu öelda.Nii nagu orjandusliku korra lõpul ei olnud võimalik süteemi sees näha feodaalkorra tekkimist voi kapitalismi tekkimist enne tööstustervolustiooni 1785 Inglismaal, ei ole võimalik ka praegu ette näha kõiki eesseisvaid muutusi. Kuid muutused on paratamatus, sest, ühegi süsteemi probleeme ei ole võimalik lahendada samalt tasandilt mis on need probleemid tekitanud. Iga protsess peab jõudma oma loomuliku lõpuni.
Kuid nagu näitab ajalugu, siis hoolimatav sellest kui valus on olnud iga senine üleminek ühest ühiskonna korraldusest teise, on iga järgnev etapp viinud inimkonda kokkuvõttes edasi ja pakkunud inimväärset elu järjest laiematele ja laiematele rahvahulkadele. Loodetavasti saab ka seekord olema samuti. Tuleb ainult vastu pidada....

Kommentaare ei ole: