1998 a. läks pankrotti LTCM fond. Tegemist oli enneolematu sündmsuega , sest fondi juhid olid saanud Nobel preemia majanduses. Kuid oma suurepärast ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine . Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine , mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud. Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha mis nad nende valemite koostamisest said oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum mis tekitati investoritele, üle miljardi. Tekkib küsimus - Kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.
Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks ilma ennustus, homse ilma ennustus on täpne 95% ulatuses. Kusjuures igal ühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70% täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70 % täpsusega on Teil õigus. Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend . Kui hinnad tõusevad siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada milline ilm on 10 aasta pärast, või mis on nafta hind aastaks 2012.
Kui vaadata minevikku, siis on aega ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. N. Liidu kokku kukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma kaubanduskeskuse ründamine oli täielilkult ootamatu ja maailma teiseks muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult -Kuuba kriis, Aatomipommi leiutamine, Kaks maailmasõda negatiivse poole pealt. Lennunduse areng, interneti kautuselevõtt ja informatsiooni revolutsioon, positiivse poole pealt. jne. 19 sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise , aurumootori ja esimese kinofilmiga aastal 1895 jätame siinkohal minemata. Igaüks nendest muutis maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogililselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid,ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda et need jääksid tulemata. 21 sajandi enam vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuuma pomm või räpane pomm mõnes suurlinnas, Krakatau taolise hiidvulkaani purse, Jaapani tabav hiig maavärin ja enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinfatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest. Positiivsete sündmuset hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündus (näiteks aatomi teleportatsioon).
Siin kohal on paras hetk väja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele näiteks poliitikutele ja järelevalve organitele, kes peaks teoreetilliselt jälgima et kõik on korras. Kui kinnisvara buumi ja börsitõusu ajal teenitaks suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvara kriis ja börsikrahh on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver kes vajab riigi toetust.
Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud.Näiteks soov mõtlemine. Kui inimene ostab mingit aktsiat siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.
Kuud keerulisematest on isegi psühholoogia spetsidel end keerukas läbi närida. Üks kõige levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest. Kui sa töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri slimade, kui sa oled kirurg siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektivne mõtlemine on nii domineeriv et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi siis need lihtsalt naerdakse välja. Näiteks mis on aktsia . Kas ta on väärtpaber mida soetataks selleks et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud. Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu. Ja kui ta on vahetusväärtus siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb e. teiste sõnadega miks tekkib inflatsioon.
Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Ku sa ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest mis börsid on mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.
Siikonhal tuleb mängu veel järgnev fenomen, aktsia hindade tõusu korral arvestab inimene tõusu hinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad on tal tunne et teda on röövitud, midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud.Rääkimata sellest et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrotti minek ja seeläbi raha kaotamine. Seda võib juhtuda Venemaal Jukosega aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus et pankades raha säilb ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50000 Euro vaäärtuses. Aga seda, et peale Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest kas kellelgi on üldse seda raha millega planeeritakse kahjud kompenseerida.
Kõige levimum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest - majndus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne et tõusule järgneb langus ja kuna praegu on langus siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks? Teada saada et Jaapanis on kakskümmend aastat peale kriisi algust aktsiahindade väärtusest järgi alla 20 % ja sama võib oodata kogu maailma. Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielkult hävib.
Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada represiooni - hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute osta, hoia ja müü kõrvale tõelise investori soovitus - „hoia eemale“
Kuidas siis olla edukas. Võib olla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Ükskõik mis ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar