Täna arutlen ma inimese kohast universumis, just nimelt universumis, sest kosmilisel skaalal oleme imeväikesed. Kui võrrelda inimest galaktikate ja metagalaktikatega, oleme väiksemad kui tolmukübe. Aga kui hakata inimest võrdlema mikromaailma – aatomite-elektronide ja kvarkidega, oleme nende suhtes ise justkui galaktikad.
Tundub, et me asetseme universumi keskel: on meist palju väiksemaid objekte, kus toimuvad mõistmatud mikroosakeste protsessid, nagu kvantfüüsika meile räägib, ja on meist palju suuremaid ja tundmatuid objekte, nagu näiteks must aine, millest koosnevat eri allikate alusel kuni 90 protsenti universumist. Ja sealgi toimuvad inimmõistuse piire ületavad tundmatud protsessid, nagu Suur Pauk ehk universumi algus või kvasarite teke.
Mis me siis oleme, kas looduse kroon, evolutsiooni tipp ja suursaavutus, ainulaadsed olendid universumis või hoopis arengu ummiktee, liik, kes hävitab oma keskkonda ja ühes sellega iseennast? Kas me oleme universumi kõige targemad olevused või parasiidid maa peal, kes ei mõista, mismoodi nad end hukatusele määravad?
Paraku kipun ma inimkonda võrdlema viimasena mainitutega. Pidada ennast universumi ja looduse krooniks on ülim enesekesksus. Me ei tea isegi seda, kust me tuleme, kust on pärit meie mõtlemisvõime, mismoodi on toimunud inimese areng ja kuhu areneme järgnevatel aastatuhandetel. Aga fakt on see, et kui me ennast lähema paarisaja aasta jooksul ei hävita, muutume kindlasti. Nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt.
Aga praegu oleme justkui peatükk juhuslikult avatud raamatust. Me ei tea midagi oma minevikust, mälu ei ole rohkem kui viimased 6000 aastat ja meil puudub vähimgi ettekujutus tulevikust. Igasugustes ettevõtetes ja asutustes on tulevikuvisioonid, kuid milline on inimkonna visioon? Seda pole. On ainult lakkamatud vastuolud ja sõjad. Tundub, et me oleme ikka justkui väikesed lapsed, kes avastavad, et nad suudavad maailmas midagi muuta, ja siis hakkavad mürama, andmata endale aru oma tegevuse tagajärgedest.
Aga mis on inimkond kosmilisel skaalal? Peaaegu mitte midagi. Kui inimkonda poleks või ta häviks, ei muutuks midagi. Samamoodi põleksid päikesed, tekkiksid galaktikad ja jätkuks universumi paisumine.
Väga raske on leida inimkonnale tähendust kosmilisel skaalal. Ainult ühel juhul oleks sel väga suur tähtsus. Kui kogu universumis oleks elu tekkinud enneolematu kokkusattumise tõttu ainult Maal.
Kui ülejäänud kosmos, miljardid tähed ja planeedid nende juures oleksid kõik absoluutselt elutud, oleks inimkonnal väga suur vastutus. Kuid iga loogiliselt mõtlev inimene peaks jõudma järeldusele, et inimese pidamine unikaalseks kogu universumis on väga primitiivne ja enesekeskne lähenemine.
Kuid niisama algeline on inimese pidamine looduse kroonikski. Tõsi, inimene on teadaolevatest ainuke olend, kes on võimeline abstraktselt mõtlema, kasutab suhtlemiseks üle 100 000 sõnast koosnevat keelt ja on kindlalt suurima ajumahuga olevus. Kuid me ei tea endast mitte midagi, kasutame oma aju endiselt peamiselt primitiivsete materiaalsete vajaduste rahuldamiseks.
Meie sotsiaalsed süsteemid on sarnased muude imetajate kooslustega. Karja juht (mõni poliitik, kelle nime võite siia ise panna) püüab saada privileege ja hammustada suuremat lihatükki (mõtleb pigem enda valimisedule kui riigi arengule).
Me ei tea midagi enda sees olevatest protsessidest. Võime neid kirjeldada, kuid meil pole aimu, mis jõud neid käivitavad. Teame, et suudame seedida toitu efektiivsemalt ja toota kemikaale paremini kui kõige võimsam keemiatehas. Suudame kehatemperatuuril lõhustada toitu üksusteks. Tehaski suudaks seda, kuid mitmetonnise rõhu ja paarisajakraadise temperatuuri abil.
Meie aju on efektiivsem kui maailma kõige paremad ja kiiremad arvutid. Seal asuvail 100 miljardil neuronil on igaühel ühendus 10 000 neuroniga läbi sünapsite. See teeb kokku kümme astmes viisteist sünapsit - 1 000 000 000 000 000 (pool miljardit sünapsit kuupmillimeetri kohta). Sellise võimsusega arvutit ei paista lähiajal kuskilt.
Siinkohal ei tohi segi ajada arvutitesse talletatava staatilise informatsiooni hulka inimaju dünaamilise toimimisega. Evolutsioonil pole siiani vaja olnud meeles pidada tuhandeid lehekülgi entsüklopeedilist teksti või “Harry Potteri” raamatuid. Kuid on inimesi, kes suudavad peast ette lugeda kõik, mida nad on korra lugenud. Meie ajul on see võime olemas, aga seni välja arendamata.
Ühesõnaga, me oleme väga võimsad, aga me ei tea, kui võimsad oleme, ega ole ise teinud ennast selliseks. Järelikult ei saa me seda au enda peale võtta.
Aga ikkagi oleme eluslooduses ainult tolmukübe. Kui vaadata inimkonna massi ja võrrelda eluslooduse kogumassiga, moodustab see alla ühe triljoni triljondiku. Me oleme kogu elusloodusega võrreldes eikeegi ja ma kaldun arvama, et elusloodus on meist pikemas perspektiivis targem.
Inimkond ei elaks üle tuumatalve, aga loodus tõenäoliselt küll. Peaaegu iga globaalkatastroof pühiks inimesed maamunalt ja meie paljukiidetud mõistusest oleks vähe abi, kui hiidmeteoriit kukuks Vaiksesse ookeani ja üle maailma käiks 80meetrine tsunami. Võib-olla kõrgmäestikes jääksid inimesed ellu. Aga kui sellega kaasneks paarsada aastat pimedust, kui tolm varjutaks päikese, oleks see juba kahtlane.
Üks teooriaid pakub välja, et inimese kõrgesti arenenud mõistus on justkui üleliia arenenud lihas või organ. Nii nagu elevandil on üliarenenud lont, kaelkirjakul pikaks veninud kael, tigudel hea ja tugev maja, mida kaasas kanda, ussidel mürk, millega ründajat tulistada, kirbul lihased, millega hüpata oma kehast sadu kordi kõrgemale, ja nõgesel kõrvetamisvõime, et ebasoovitavaid olevusi eemale peletada, on inimesel mõtlemine arenenud kõige tugevamaks küljeks ja eristab teda ülejäänud loodusest. Rohkem ei midagi.
On selge, et ellujäämise kohalt ei anna mõistus meile mingeid eeliseid. Kui tänapäeva loogiline ja edukas inimene panna kõige liigirohkemasse ja elu kõige rohkem soosivasse keskkonda, näiteks Amazonase džunglisse, ei saaks ta tõenäoliselt omale toidu hankimisega hakkama ja oleks sealsetele ülejäänud elukatele pigem lõunasöök kui selle kauni looduse kroon.
Ma ei taha öelda, et inimene kui selline on väärtusetu, pigem vastupidi, nii inimkond kui iga inimene on ainulaadne, aga ma kutsun üles mõtlema meie seostele muude liikide, universumi ja mikromaailmaga. Nägema ennast osana tervikust.
Mõistma, et meie erilisus on ainult üks erilisusi ülejäänud erilisuste kõrval. Seda võib nimetada Maslow’ järgi eetiliseks teadvuseks. Ja sinnapoole tasub püüelda rohkem kui materiaalse maailma suunas.
neljapäev, 14. juuli 2011
kolmapäev, 13. juuli 2011
USA võlakriis pöörab maailma pea peale
Ajalehed on täis artikleid Kreeka olukorrast. Kuid peale Kreeka on olemas veel maailma nn superriik USA, kus olukord kipub minema veel halvemaks, meenutab Tavidi nõukogu esimees Alar Tamming.
Kui me tahame mõista, mis seal toimub ja mis saab edasi, tasub vaadata nende ennustusi, kes nägid ette nii 1989 aasta kriisi USAs , Nasdaqi kokkukukkumist 2000ndatel, kinnisvarakriisi ja Lehmann Brothersi kukkumisele järgnenut. Analüütikud, nagu Peter Schiff, Doug Casey jt, ennustasid ette ka seda kriisi ja on ühel meele selles, mis hakkab edasi saama. Kuna nad ei tööta panganduses ega valitsuses, kordub sama olukord, mis eelmiste kriiside ajal ehk teiste sõnadega: nende hääl jääb hüüdjaks kõrbes ja endiselt korratakse mantrat, et kriis tuli ootamatult.
Alustuseks natuke fakte – USA riigivõlg on praeguseks üle 14 triljoni dollari ja see on kasvanud viimase kolmekümne aastaga üle 14 korra. Kui 1 triljoni suuruse riigivõla tekkeks kulus 350 aastat ja selleni jõuti aastaks 1974, kusjuures selle aja jooksul ehitati üles maailma võimsaim riik, siis järgneva 38 aasta jooksul on suudetud end mähkida lootusetusse võlaorjusesse ja viidud riik enneolematusse kriisi. Aastatel 2007–2010 suurenes SKP 4,26% ja riigivõlg 61%. Arvud, mis peaksid tekitama õudust juba igas majandustudengis.
USA on jõudnud olukorda, kus igast kulutatud dollarist 41% on laenatud. Kulutuste jätkamiseks laenab valitsus 2 miljonit dollarit minutis ning riigivõlg suureneb 4 miljardit dollarit päevas. Võrdluseks, Kreeka avaliku sektori võla suurus on 340 miljardit eurot ja kui juba see tekitab Euroopas enneolematut turbulentsi, siis USA olukord läheb mõistusele aktsepteeritavatest numbritest täiesti väljapoole.
Siinkohal tekib kaks küsimust: kuidas on saanud selline olukord tekkida ja mis saab edasi? Esimesele küsimusele andis vastuse juba Charles de Gaulle, kes ütles, et USA naudib maailmas enneolematut privileegi: saab oma välisvõlga arvestada oma riigi valuutas ehk dollaris, ja see võimaldab kulutada rohkem, kui teenitakse. Iga dollar, mis maailmas ringleb, on pärit USAst ja selle eest on teistest riikidest vastu antud reaalset rikkust või kaupa. Seni, kuni dollar maailmas ringleb ja USAsse tagasi kaupa otsima ei liigu, saab USA justkui tasuta kätte dollari eest ostetud kauba midagi vastu andmata. Loomulikult on see hästi lihtsustatud näide, aga kui Eesti laenaks ka ühe inimese kohta sama palju kui USA ja seda tagasi maksma ei peaks, võiks Eesti riigieelarve olla ligi 5 miljardit eurot suurem. See tähendab, et ühe aastaga saaks valmis ehitada nii tunneli Saaremaale, kiirtee Tallinna ja Tartu vahele ning raha jääks ka riigiametnike preemiateks ja kreeklaste toetamiseks.
USA olukord ei ole jätkusuutlik. Tulebki aru saada, et USA rikkus ei ole pärit mitte heast ja pingelisest tööst, vaid eelkõige laenamisest. Varsti kaunistavad ajalehtede esikülgi hüüdlaused USA võla tasumise võimatusest ja ilmuvad pikad kommentaarid, kuidas olukord sai ootamatult juhtuda.
Mis saab edasi? USA-l on praegu kolm võimalust. Esiteks, võlad ära maksta. Teiseks, kuulutada riik pankrotis olevaks ja kolmandaks vabaneda võlgadest hüperinflatsiooni abil. Ajalugu näitab, et esimene võimalus on välistatud, teist võimalust on võimalik kaaluda, kuid see tooks kaasa rahvarahutused ja üle jääbki ainult kolmas. See on ka stsenaarium, mida maailm on kõige rohkem läbi käinud. Maailma rahanduse ajalugu on kutsutud ka inflatsioonide ajalooks, eriti valitsuste esile kutsutud ja valituste kasuks toimuvate inflatsioonide ajalooks. Mike Hewitt on analüüsinud 21 hüperinflatsiooni 25 aasta jooksul ja ei näe ühtegi põhjust, miks USA ei peaks olema järgmine, sest kõik alused hüperinflatsiooni käivitumiseks on olemas.
Hoolimata sellest, kas uue finantskriisi käivitaja on USA või Kreeka, saab see olema ülemaailmne. Maailm on liiga tihedalt finantsiliselt seotud, et keegi saaks kaosest tervena välja tulla. Doug Casey nimetab praegu alles algusjärgus olevat kriisi kõige tähtsamaks sündmuseks maailmas pärast Prantsuse revolutsiooni ja väidab, et see pöörab kogu maailma pea peale.
Ka kriisi lõppu saab ette ennustada. Paremaks hakkab minema hetkest, kui majanduses tunnistatakse reaalsust ehk pankrotti lähevad pangad kes on n-ö liiga suured, et pankrotistuda, lisaks käiakse lõpuni hüperinflatsioon, mis lõpeb rahareformiga ja dollarite väärtusetuks muutmisega. Seni, kuni protsessi edasi lükatakse, jätkub uute “ootamatute” kriiside esilekerkimine.
Kui me tahame mõista, mis seal toimub ja mis saab edasi, tasub vaadata nende ennustusi, kes nägid ette nii 1989 aasta kriisi USAs , Nasdaqi kokkukukkumist 2000ndatel, kinnisvarakriisi ja Lehmann Brothersi kukkumisele järgnenut. Analüütikud, nagu Peter Schiff, Doug Casey jt, ennustasid ette ka seda kriisi ja on ühel meele selles, mis hakkab edasi saama. Kuna nad ei tööta panganduses ega valitsuses, kordub sama olukord, mis eelmiste kriiside ajal ehk teiste sõnadega: nende hääl jääb hüüdjaks kõrbes ja endiselt korratakse mantrat, et kriis tuli ootamatult.
Alustuseks natuke fakte – USA riigivõlg on praeguseks üle 14 triljoni dollari ja see on kasvanud viimase kolmekümne aastaga üle 14 korra. Kui 1 triljoni suuruse riigivõla tekkeks kulus 350 aastat ja selleni jõuti aastaks 1974, kusjuures selle aja jooksul ehitati üles maailma võimsaim riik, siis järgneva 38 aasta jooksul on suudetud end mähkida lootusetusse võlaorjusesse ja viidud riik enneolematusse kriisi. Aastatel 2007–2010 suurenes SKP 4,26% ja riigivõlg 61%. Arvud, mis peaksid tekitama õudust juba igas majandustudengis.
USA on jõudnud olukorda, kus igast kulutatud dollarist 41% on laenatud. Kulutuste jätkamiseks laenab valitsus 2 miljonit dollarit minutis ning riigivõlg suureneb 4 miljardit dollarit päevas. Võrdluseks, Kreeka avaliku sektori võla suurus on 340 miljardit eurot ja kui juba see tekitab Euroopas enneolematut turbulentsi, siis USA olukord läheb mõistusele aktsepteeritavatest numbritest täiesti väljapoole.
Siinkohal tekib kaks küsimust: kuidas on saanud selline olukord tekkida ja mis saab edasi? Esimesele küsimusele andis vastuse juba Charles de Gaulle, kes ütles, et USA naudib maailmas enneolematut privileegi: saab oma välisvõlga arvestada oma riigi valuutas ehk dollaris, ja see võimaldab kulutada rohkem, kui teenitakse. Iga dollar, mis maailmas ringleb, on pärit USAst ja selle eest on teistest riikidest vastu antud reaalset rikkust või kaupa. Seni, kuni dollar maailmas ringleb ja USAsse tagasi kaupa otsima ei liigu, saab USA justkui tasuta kätte dollari eest ostetud kauba midagi vastu andmata. Loomulikult on see hästi lihtsustatud näide, aga kui Eesti laenaks ka ühe inimese kohta sama palju kui USA ja seda tagasi maksma ei peaks, võiks Eesti riigieelarve olla ligi 5 miljardit eurot suurem. See tähendab, et ühe aastaga saaks valmis ehitada nii tunneli Saaremaale, kiirtee Tallinna ja Tartu vahele ning raha jääks ka riigiametnike preemiateks ja kreeklaste toetamiseks.
USA olukord ei ole jätkusuutlik. Tulebki aru saada, et USA rikkus ei ole pärit mitte heast ja pingelisest tööst, vaid eelkõige laenamisest. Varsti kaunistavad ajalehtede esikülgi hüüdlaused USA võla tasumise võimatusest ja ilmuvad pikad kommentaarid, kuidas olukord sai ootamatult juhtuda.
Mis saab edasi? USA-l on praegu kolm võimalust. Esiteks, võlad ära maksta. Teiseks, kuulutada riik pankrotis olevaks ja kolmandaks vabaneda võlgadest hüperinflatsiooni abil. Ajalugu näitab, et esimene võimalus on välistatud, teist võimalust on võimalik kaaluda, kuid see tooks kaasa rahvarahutused ja üle jääbki ainult kolmas. See on ka stsenaarium, mida maailm on kõige rohkem läbi käinud. Maailma rahanduse ajalugu on kutsutud ka inflatsioonide ajalooks, eriti valitsuste esile kutsutud ja valituste kasuks toimuvate inflatsioonide ajalooks. Mike Hewitt on analüüsinud 21 hüperinflatsiooni 25 aasta jooksul ja ei näe ühtegi põhjust, miks USA ei peaks olema järgmine, sest kõik alused hüperinflatsiooni käivitumiseks on olemas.
Hoolimata sellest, kas uue finantskriisi käivitaja on USA või Kreeka, saab see olema ülemaailmne. Maailm on liiga tihedalt finantsiliselt seotud, et keegi saaks kaosest tervena välja tulla. Doug Casey nimetab praegu alles algusjärgus olevat kriisi kõige tähtsamaks sündmuseks maailmas pärast Prantsuse revolutsiooni ja väidab, et see pöörab kogu maailma pea peale.
Ka kriisi lõppu saab ette ennustada. Paremaks hakkab minema hetkest, kui majanduses tunnistatakse reaalsust ehk pankrotti lähevad pangad kes on n-ö liiga suured, et pankrotistuda, lisaks käiakse lõpuni hüperinflatsioon, mis lõpeb rahareformiga ja dollarite väärtusetuks muutmisega. Seni, kuni protsessi edasi lükatakse, jätkub uute “ootamatute” kriiside esilekerkimine.
Intervjuu Eesti Päevalehes 4 juuli 2011
Räägime kullast, mis on teist jõuka mehe teinud…
Kuld on üksnes viimaste aastate teema. Kakskümmend aastat oleme teeninud 20–30% omakapitali tootlust aastas, see pole tulnud järsku.
Legendaarne investor Warren Buffett ütles hiljuti, et kulla puhul on hämmastav, kuidas inimesed ikka veel usuvad toorainesse, mille hind lööb rekordeid. Kui võtta kogu maailma kuld kokku ja teha sellest kuubik, siis oleks selle kaal umbes 170 000 tonni ja külje kõrgus 20 meetrit. „Võtke redel ja ronige selle kuubiku otsa ja mõelge, et olete maailma kuningas.” Buffett pidas kulla ostmist kellegi veelgi rumalama otsimiseks. Ka teine kuulus mees George Soros on teatanud, et keeras kullale selja. Mis mõtteid see teisse sisendab?
Tegelikult on vastupidi, kulla hinna tõus on alles ees. Inimesed ei usu kulda, sest neil on automaatne usk valitsusse ja kehtivasse võimu. Inimestel pole vähimatki aimu raha tekkimise mehhanismist. See, et Buffett nüüd kulla kohta nii ütles, tähendab, et ta hakkab aru saama, et tema vara võib hävida.
Kullamull on selleks hetkeks tekkinud, kui kuskil sünnipäeval küsite tuttavate ja sõprade käest ja selgub, et kullaomanikke on rohkem kui kinnisvaralaenu omanikke.
Raha väärtus kukub kolinal?
Vene rubla kokkukukkumist oleme ise näinud. Kõik sõltub poliitikutest, kuid suure tõenäosusega liigutakse praegu hüperinflatsiooni poole. See hävitab võlad ja hävitab varad. Ja siis tuleb uus algus.
Riigid on päästnud küll pankasid ja tööstusi, aga võlg on alles jäänud. Likviidsuskriisi lahendamiseks on hakatud raha juurde paiskama. See aga tekitab inflatsiooni, mis omakorda läheb ühel hetkel üle hüperinflatsiooniks, mis laheneb rahareformiga. Seekord saab see olema ülemaailmne. Kriis tähendab, et kogu rahasüsteem on vastu taevast lennanud. Seda tähendabki.
Olete viidanud, et maailmas pole oodata tormi, vaid viienda kategooria orkaani. Kui lähedal oleme me sellele, et raha muutub lihtsalt makulatuuriks?
Paberraha pikaajaline väärtus on absoluutne null.
Inimestel on aju pestud, justkui oleks elektroonilisel rahal väärtus. Pangas olev raha on hoopis lihtsamini hävitatav. Seni pole olnud elektroonilise raha krahhi, aga see tuleb igal juhul. Võnkeid juba näeme ja asi on tunduvalt hullem, kui välja paistab. Praegu kirjutatakse palju Kreekast, aga Itaalia ja Hispaania kukuvad samamoodi.
Mida see kriis tavalisele inimesele tähendab? Mis siis õieti juhtuma hakkab?
Tavalisele inimesele tähendab see, et säästude eest saad mingil hetkel osta palju vähem kui praegu. Teiseks läheb võetud laenude teenindamise intress väga kõrgeks. Näiteks 1980 oli Ameerikas intress 20–25%, iga nelja aastaga pidid laenusumma ainuüksi intressina ära maksma.
Näiteks Ameerika või Kreeka puhul on kolm valikut. Esimene valik on võlad ära maksta. Teine on tunnistada pankrotti. Ja kolmas on kaotada võlad hüperinflatsiooni kaudu.
Kõige reaalsem on siis hüperinflatsioon?
Jah.
Millal laks käib?
Sõltub poliitilistest otsustest. Poliitikutel on veel püssirohtu. Võimalik on pikendada laenude tähtaegasid, vähendada pankade kapitali adekvaatsust kümne protsendi pealt kahe protsendi peale. Mulli on võimalik veel suuremaks ajada. Mida kiiremini tulevad lahendused, seda valutum on.
Igal juhul käib peagi pauk?
Kui ma üldse majanduses milleski sada protsenti kindel olen, siis selles küll täiesti. Kui rong on ühe kilomeetri kaugusel seinast ja kihutab sada kilomeetrit tunnis, siis võid jõuda küll aeglustada, aga vastu seina põrutad ikkagi.
Tegelikult hakkab asi pihta Ameerikast. Euroopa puhul on veel võimalik laene korstnasse kirjutada, aga Ameerikas on hullem. Seal trükitakse raha lihtsalt juurde. Enneolematu luksus – nad saavad välisvõlga noteerida välisvaluutas. Ameeriklase rikkus ei tule sellest, et ta rabab tööd teha nagu Papa Carlo, vaid sellest, et kogu maailm kasutab dollarit. Hiinlane on see, kes praegu töötab. Ameeriklane töötas 19. sajandil ja sai rikkaks. Hiinlane on nüüd see, kes töötab ja järgmiseks sajandiks saab rikkaks.
Aga ikkagi, millal see suur pauk siis käib?
Ajafaktorit on kõige keerulisem öelda, sest protsessid võtavad aega. On ennustusi, et juba sellel sügisel tuleb tõsiseid jamasid. Aga igal juhul on väga raske uskuda, et aastani 2015 välja venitatakse.
Ükskõik kas nimetame seda puhastumiseks või suureks pauguks, igal juhul peavad inimesed elatustasemes sel juhul palju järele andma. Kui palju?
Võin öelda, mida hüperinflatsioon firmadele tähendab. Näiteks ajaleht. Ta ostab paberi, trükib sinna midagi peale ja müüb maha. Selle eest saab leht raha, mille eest saab osta rohkem paberit, mida rohkem müüa. Ta ostab paberi, trükib sinna peale, müüb ära, saab rohkem raha, aga selle eest saab ta nüüd järsku vähem paberit osta kui enne. Kui iga äritsükkel toodab kahjumit, siis sellepärast seda ei tehta ja sellepärast toodetakse veel rohkem kahjumit. Käivitub tagurpidi spiraal.
Kõik see tähendab väga tugevat elatustaseme langust. Kui ameeriklane teenib 40 dollarit tunnis ja hiinlane neli dollarit, siis kuskil keskel peaksid nad kokku saama. Nii et kaotame poole võrra.
Just hakkas jälle töökohti tekkima, palk püsima. Ja nüüd selline trööstitu jutt?
Ei ole trööstitu. Kaoseteooria järgi jõuabki süsteem alati kriitilise piirini ja kui sellest läbi minna, siis see korrastub. Saad hakkama probleemidega, millega enne hakkama ei saanud. Aga kriisi ei saa vältida, see on arengu vältimatu osa.
Inflatsiooniajastul tõusis Zimbabwe börs üle 30 000 protsendi. Aga see ei tähenda, et elu läheb paremaks. Palgad tõusevad, aga ostuvõime väheneb. Hinnatõus kestab täpselt sinnamaani, kuni suuremad pangad pankrotti lähevad. Kui pangad on raha lollisti välja laenanud, siis nad lähevad pankrotti. Seejärel lähevad pankrotti suured firmad, kes hoiavad raha pangas. Sedasi toimub seni, kuni süsteem puhastub.
Kas Kreekat saab praegu üldse uskuda?
See on naeruväärne teema. Võtad Swedbankist laenu ja ei jõua seda maksta. Siis võtad uue laenu ja maksad sellega eelmise ära. Et seda omakorda katta, siis võtad BIG-ist laenu. Lõpuks võtad sama loogika järgi kõll-kõll-laenu ja jääd sellega hätta. Siis küsid sõbra käest usalduse peale. Loomulikult tahaks ta aidata. Loomulikult tahavad praegu poliitikud Kreekat aidata.
Igasugused abipaketid on saatanast?
See on teie väide (naerab laginal – toim).
See on küsimus.
Toredad terminid… Abipaketid, võlgade restruktureerimine, deprofileerimine, ettevõtte saneerimine. Saneerimine ju tähendab, et oled ettevõttesse pandud rahast ilma. Abipakett ongi abi. Kui arvestame tulemusega, siis võib ju seda teha.
Kas Eesti Pangal on üldse kulda?
Ei ole, ta on oma kulla maha müünud. Ostsid küll 600 kilogrammi kohustusena Euroopa Keskpanga reservi.
Eks mingil hetkel ilmselt tundus, et võlakirjad toodavad rohkem.
Nii et Tavid seljatab oma 420 kilogrammi kullaga Eesti Panka igas mõttes?
Hoiame teadlikult kõik vabad vahendid kullas, et raha mitte pangas hoida.
Ja kuld on see, mis päästaks maailma?
Lähitulevik toob suurt segadust ja rahanduslikku kaost. Teame, et oleme surelikud, aga tegutseme edasi, justkui elaksime igavesti. Võime ju ignoreerida reaalsust, aga ei saa ignoreerida tagajärgi, mis on tekkinud reaalsuse ignoreerimisest. Võime ju ignoreerida inflatsiooni, majanduskriisi. Aga ei saa ignoreerida tagajärge. Ma isegi ei arva, et kuld peaks olema see ainuke tagatis, aga igatahes peab olema reaalne tagatis.
Kui laenamine ja rahatrükkimine saaks ka tegelikult rikkust luua, siis elaksime juba ammu pudrumägedes. Keiser Nero võttis ka hõbemündid, sulatas üles, pani poole vähem hõbedat sisse ja oli kaks korda rikkam. Eks nii tehakse ka tulevikus. Ühiskondlik mälu kestab 15 aastat.
Ameerikas paistab ju ka, et töökohti tehakse juurde, on majanduskasv ja palgad kasvavad, aga tuleb vaadata üldist pilti. 90% rahast on küberruumis ning see krahh on veel läbi elamata.
Praegu on käimas kõige suurem sündmus, mis on toimunud pärast Prantsuse revolutsiooni. Praeguse rahandussüsteemiga on haaratud kogu maakera elanikkond. Nii suur on mõju.
Seitsmekümne aasta pärast vaadatakse praegust kui hulluse ajastut, kus arvati, et raha laenates saab rikkaks ja on võimalik raha muudkui juurde trükkida.
Kuld on üksnes viimaste aastate teema. Kakskümmend aastat oleme teeninud 20–30% omakapitali tootlust aastas, see pole tulnud järsku.
Legendaarne investor Warren Buffett ütles hiljuti, et kulla puhul on hämmastav, kuidas inimesed ikka veel usuvad toorainesse, mille hind lööb rekordeid. Kui võtta kogu maailma kuld kokku ja teha sellest kuubik, siis oleks selle kaal umbes 170 000 tonni ja külje kõrgus 20 meetrit. „Võtke redel ja ronige selle kuubiku otsa ja mõelge, et olete maailma kuningas.” Buffett pidas kulla ostmist kellegi veelgi rumalama otsimiseks. Ka teine kuulus mees George Soros on teatanud, et keeras kullale selja. Mis mõtteid see teisse sisendab?
Tegelikult on vastupidi, kulla hinna tõus on alles ees. Inimesed ei usu kulda, sest neil on automaatne usk valitsusse ja kehtivasse võimu. Inimestel pole vähimatki aimu raha tekkimise mehhanismist. See, et Buffett nüüd kulla kohta nii ütles, tähendab, et ta hakkab aru saama, et tema vara võib hävida.
Kullamull on selleks hetkeks tekkinud, kui kuskil sünnipäeval küsite tuttavate ja sõprade käest ja selgub, et kullaomanikke on rohkem kui kinnisvaralaenu omanikke.
Raha väärtus kukub kolinal?
Vene rubla kokkukukkumist oleme ise näinud. Kõik sõltub poliitikutest, kuid suure tõenäosusega liigutakse praegu hüperinflatsiooni poole. See hävitab võlad ja hävitab varad. Ja siis tuleb uus algus.
Riigid on päästnud küll pankasid ja tööstusi, aga võlg on alles jäänud. Likviidsuskriisi lahendamiseks on hakatud raha juurde paiskama. See aga tekitab inflatsiooni, mis omakorda läheb ühel hetkel üle hüperinflatsiooniks, mis laheneb rahareformiga. Seekord saab see olema ülemaailmne. Kriis tähendab, et kogu rahasüsteem on vastu taevast lennanud. Seda tähendabki.
Olete viidanud, et maailmas pole oodata tormi, vaid viienda kategooria orkaani. Kui lähedal oleme me sellele, et raha muutub lihtsalt makulatuuriks?
Paberraha pikaajaline väärtus on absoluutne null.
Inimestel on aju pestud, justkui oleks elektroonilisel rahal väärtus. Pangas olev raha on hoopis lihtsamini hävitatav. Seni pole olnud elektroonilise raha krahhi, aga see tuleb igal juhul. Võnkeid juba näeme ja asi on tunduvalt hullem, kui välja paistab. Praegu kirjutatakse palju Kreekast, aga Itaalia ja Hispaania kukuvad samamoodi.
Mida see kriis tavalisele inimesele tähendab? Mis siis õieti juhtuma hakkab?
Tavalisele inimesele tähendab see, et säästude eest saad mingil hetkel osta palju vähem kui praegu. Teiseks läheb võetud laenude teenindamise intress väga kõrgeks. Näiteks 1980 oli Ameerikas intress 20–25%, iga nelja aastaga pidid laenusumma ainuüksi intressina ära maksma.
Näiteks Ameerika või Kreeka puhul on kolm valikut. Esimene valik on võlad ära maksta. Teine on tunnistada pankrotti. Ja kolmas on kaotada võlad hüperinflatsiooni kaudu.
Kõige reaalsem on siis hüperinflatsioon?
Jah.
Millal laks käib?
Sõltub poliitilistest otsustest. Poliitikutel on veel püssirohtu. Võimalik on pikendada laenude tähtaegasid, vähendada pankade kapitali adekvaatsust kümne protsendi pealt kahe protsendi peale. Mulli on võimalik veel suuremaks ajada. Mida kiiremini tulevad lahendused, seda valutum on.
Igal juhul käib peagi pauk?
Kui ma üldse majanduses milleski sada protsenti kindel olen, siis selles küll täiesti. Kui rong on ühe kilomeetri kaugusel seinast ja kihutab sada kilomeetrit tunnis, siis võid jõuda küll aeglustada, aga vastu seina põrutad ikkagi.
Tegelikult hakkab asi pihta Ameerikast. Euroopa puhul on veel võimalik laene korstnasse kirjutada, aga Ameerikas on hullem. Seal trükitakse raha lihtsalt juurde. Enneolematu luksus – nad saavad välisvõlga noteerida välisvaluutas. Ameeriklase rikkus ei tule sellest, et ta rabab tööd teha nagu Papa Carlo, vaid sellest, et kogu maailm kasutab dollarit. Hiinlane on see, kes praegu töötab. Ameeriklane töötas 19. sajandil ja sai rikkaks. Hiinlane on nüüd see, kes töötab ja järgmiseks sajandiks saab rikkaks.
Aga ikkagi, millal see suur pauk siis käib?
Ajafaktorit on kõige keerulisem öelda, sest protsessid võtavad aega. On ennustusi, et juba sellel sügisel tuleb tõsiseid jamasid. Aga igal juhul on väga raske uskuda, et aastani 2015 välja venitatakse.
Ükskõik kas nimetame seda puhastumiseks või suureks pauguks, igal juhul peavad inimesed elatustasemes sel juhul palju järele andma. Kui palju?
Võin öelda, mida hüperinflatsioon firmadele tähendab. Näiteks ajaleht. Ta ostab paberi, trükib sinna midagi peale ja müüb maha. Selle eest saab leht raha, mille eest saab osta rohkem paberit, mida rohkem müüa. Ta ostab paberi, trükib sinna peale, müüb ära, saab rohkem raha, aga selle eest saab ta nüüd järsku vähem paberit osta kui enne. Kui iga äritsükkel toodab kahjumit, siis sellepärast seda ei tehta ja sellepärast toodetakse veel rohkem kahjumit. Käivitub tagurpidi spiraal.
Kõik see tähendab väga tugevat elatustaseme langust. Kui ameeriklane teenib 40 dollarit tunnis ja hiinlane neli dollarit, siis kuskil keskel peaksid nad kokku saama. Nii et kaotame poole võrra.
Just hakkas jälle töökohti tekkima, palk püsima. Ja nüüd selline trööstitu jutt?
Ei ole trööstitu. Kaoseteooria järgi jõuabki süsteem alati kriitilise piirini ja kui sellest läbi minna, siis see korrastub. Saad hakkama probleemidega, millega enne hakkama ei saanud. Aga kriisi ei saa vältida, see on arengu vältimatu osa.
Inflatsiooniajastul tõusis Zimbabwe börs üle 30 000 protsendi. Aga see ei tähenda, et elu läheb paremaks. Palgad tõusevad, aga ostuvõime väheneb. Hinnatõus kestab täpselt sinnamaani, kuni suuremad pangad pankrotti lähevad. Kui pangad on raha lollisti välja laenanud, siis nad lähevad pankrotti. Seejärel lähevad pankrotti suured firmad, kes hoiavad raha pangas. Sedasi toimub seni, kuni süsteem puhastub.
Kas Kreekat saab praegu üldse uskuda?
See on naeruväärne teema. Võtad Swedbankist laenu ja ei jõua seda maksta. Siis võtad uue laenu ja maksad sellega eelmise ära. Et seda omakorda katta, siis võtad BIG-ist laenu. Lõpuks võtad sama loogika järgi kõll-kõll-laenu ja jääd sellega hätta. Siis küsid sõbra käest usalduse peale. Loomulikult tahaks ta aidata. Loomulikult tahavad praegu poliitikud Kreekat aidata.
Igasugused abipaketid on saatanast?
See on teie väide (naerab laginal – toim).
See on küsimus.
Toredad terminid… Abipaketid, võlgade restruktureerimine, deprofileerimine, ettevõtte saneerimine. Saneerimine ju tähendab, et oled ettevõttesse pandud rahast ilma. Abipakett ongi abi. Kui arvestame tulemusega, siis võib ju seda teha.
Kas Eesti Pangal on üldse kulda?
Ei ole, ta on oma kulla maha müünud. Ostsid küll 600 kilogrammi kohustusena Euroopa Keskpanga reservi.
Eks mingil hetkel ilmselt tundus, et võlakirjad toodavad rohkem.
Nii et Tavid seljatab oma 420 kilogrammi kullaga Eesti Panka igas mõttes?
Hoiame teadlikult kõik vabad vahendid kullas, et raha mitte pangas hoida.
Ja kuld on see, mis päästaks maailma?
Lähitulevik toob suurt segadust ja rahanduslikku kaost. Teame, et oleme surelikud, aga tegutseme edasi, justkui elaksime igavesti. Võime ju ignoreerida reaalsust, aga ei saa ignoreerida tagajärgi, mis on tekkinud reaalsuse ignoreerimisest. Võime ju ignoreerida inflatsiooni, majanduskriisi. Aga ei saa ignoreerida tagajärge. Ma isegi ei arva, et kuld peaks olema see ainuke tagatis, aga igatahes peab olema reaalne tagatis.
Kui laenamine ja rahatrükkimine saaks ka tegelikult rikkust luua, siis elaksime juba ammu pudrumägedes. Keiser Nero võttis ka hõbemündid, sulatas üles, pani poole vähem hõbedat sisse ja oli kaks korda rikkam. Eks nii tehakse ka tulevikus. Ühiskondlik mälu kestab 15 aastat.
Ameerikas paistab ju ka, et töökohti tehakse juurde, on majanduskasv ja palgad kasvavad, aga tuleb vaadata üldist pilti. 90% rahast on küberruumis ning see krahh on veel läbi elamata.
Praegu on käimas kõige suurem sündmus, mis on toimunud pärast Prantsuse revolutsiooni. Praeguse rahandussüsteemiga on haaratud kogu maakera elanikkond. Nii suur on mõju.
Seitsmekümne aasta pärast vaadatakse praegust kui hulluse ajastut, kus arvati, et raha laenates saab rikkaks ja on võimalik raha muudkui juurde trükkida.
kolmapäev, 8. juuni 2011
Majanduskriis ja tavaline inimene.
Majanduskriis ja tavaline inimene.
Mis toimub praegusel ajal majanduses ja rahanduses. Kuidas seletada seda tavalisele inimesele. On olemas keerulised nimed ja teooriad. Misese teooria, Friedmani teooria, Keynesi teooria. Nende nimetamine artikli alguses peletab pigem lugejad minema, kui paneb neid nimesid guugeldama. See tõttu neid rohkem ei maini ja seletan lihtsalt, mis on majanduses ja rahanduses oodata. Aga oodata pole midagi head, ehk nagu juba Lennart Meri mainis on oodata verd, higi ja pisaraid. Kõik majandusteooriad võib üldistada väite alla, et iga juurdetrükitud raha vähendab ülejäänud käibel oleva raha väärtust. Ehk teiste sõnadega raha juurde trükkimise tulemusena muutub raha odavamaks ja kaubad kallimaks. Ning see protsess on praegu käimas. Hetkel suurendatakse raha hulka otseselt, näiteks Ameerikas 600 miljardiline rahasüst majanduse elavdamiseks (siinjuures tekkib mul küsimus miks tavaline inimene ei võiks oma raske majandusliku olukorra turgutamiseks paljundusmasinaga natuke raha juurde trükkida aga riik võib) kui ka kaudselt, läbi kõikvõmalike riiklike võlakirjade ja muus vormis laenu võtmise. Nimetatagu seda kuidas tahes, aga praegusel hetkel on maailmas toimumas raha hulga suurenemine. Iga mõtlev inimene saab aru, et lõputult selline olukord kesta ei saa ja selleks, et mõista mismoodi varasematel aegadel on see olukord lahenenud tuleb pöörduda ajaloo poole. Õnneks on lahendusi terve ajalugu täis, aga kahjuks need lahendused on kõik sellised, mis ajavad valitsustel ja keskpankadel ihukarvad püsti. Kui jätta kõrvale vene rubla hüperinflatsiooniline protsess, mida võidakse pidada sotsialismi lõppemise kaasnähtuseks, mitte rahasüsteemi toimise aluste eiramiseks, siis tarvitseb vaid vaadata, mis on toimunud minevikus, et mõista seda mis hakkab toimuma tulevikus. Ja et mitte koormata lugejat sajandite vanuste näidetetega alates Rooma riigist, meenutame viimast 30 aastat. Euroopas läbisid raha trükkimise läbi majandusprobleemide lahendamise ja “rikkaks” saamise laine Jugoslaavia, Poola, Ukraina, Valgevene, Bosnia Hertsegoviina, Gruusia. Ameerikas - Mehhiko, Boliivia, Argentiina, Brasiilia, Nikaraagua. Aafrikas – Angoola, Madagaskar, Mosambiik, Zair, Zimbabwe. Kuid kui raha juurde trükkimine lahendaks majandusprobleeme, siis elaksime juba ammu paradiisis. Kui eelpool loetletud riikides mõisteti, et õhust raha tekitamine lõppeb kehvasti pöörduti tagasi terve mõistuse juurde ja raha seoti kas dollari, euro või siis mõne muu stabiilse valuutaga. Kahjuks on nüüd kätte jõudnud olukord, kus need nn. stabiilsed valuutad ise läbivad sama protsessi, ainult et maailma globaliseerumise tõttu on süsteem suurem ja protsessid rohkem aeganõudvad. Praeguseks hetkeks on USA, Euroopa võlad ületanud igasuguse mõistliku piiri, kuid seda protsessi ei saa enam pidama. Küsimus on selles, kes need kinni maksab. Ja suure tõenäosusega makstakse võlad kinni raha väärtuse drastilise languse, enneolematu hindade tõusu ja elatustaseme järsu kukkumise arvelt. Väited et kohe läheb paremaks ei tööta, sest süsteemis pole midagi muutunud. Lihtsalt proovitakse võlakoormat kellelegi teisele nihutada. Euroopa riikide võlakirjad hakkavad jõudma Euroopa Kekpanga bilanssi. Ka siin on olukord terve mõistuse vastane sest, kuidas saab pank kellel on põhikapitali 5 miljardi eest osta võlakirju 80 miljardi eest. Süsteemi korrastumist ei toimu.
Mida see kõik tähendab tavalise inimese jaoks? Hüperinflatsioonid tähendavad ainult ühte, seni kogutud raha hävimist ja väärtusetuks muutumist. Kui siiani pole ajaloos olnud ühtegi erandit, siis oletus et praegune majanduskriis laheneb senise rahanduspoliitika raames, kuulub psühhopatoloogia ja luululise mõtlemise, mitte majandusteooria valdkonda. Hüperinflatsioon on pöördumatru protsess ja see lõppeb rahareformiga. Kahjuks on võimalik hüperinflatsioon praegusel hetkel veel tabuteema, ja ilmselt hakatakse selle saabudes imestama, mismoodi keegi seda ette ei näinud. Aga märgid on juba ilmsed. Ja märke tuleb jälgida mitte statistikaameti arvude vaid enda mõistuse abil. Praktiliselt kõik hinnad on võrreldes eelmise aastaga tõusnud. Ja see protsess jätkub.
Kuna antud teemal ei hakka tulema valitsuse ja ministrite soovitusi, siis peab igaüks ise vaatama, otsustama ja vastutama. Aga üldised nõuanded on järgmised, ära usalda ametlikke infokanaleid, hoia oma vara enda kasutuses, mitte pankades, hoia vara vääringus mille kohta sa arvad, et see elab üle inflatsiooniliseprotsessi. (rubla aja lõpul jätsid inimesed pudelid taara punkti viimata, et oma vara säilitada), säilita kaine mõistus, hangi informatsiooni mineviku kriiside kohta ja toeta oma lähedasi.
Mis toimub praegusel ajal majanduses ja rahanduses. Kuidas seletada seda tavalisele inimesele. On olemas keerulised nimed ja teooriad. Misese teooria, Friedmani teooria, Keynesi teooria. Nende nimetamine artikli alguses peletab pigem lugejad minema, kui paneb neid nimesid guugeldama. See tõttu neid rohkem ei maini ja seletan lihtsalt, mis on majanduses ja rahanduses oodata. Aga oodata pole midagi head, ehk nagu juba Lennart Meri mainis on oodata verd, higi ja pisaraid. Kõik majandusteooriad võib üldistada väite alla, et iga juurdetrükitud raha vähendab ülejäänud käibel oleva raha väärtust. Ehk teiste sõnadega raha juurde trükkimise tulemusena muutub raha odavamaks ja kaubad kallimaks. Ning see protsess on praegu käimas. Hetkel suurendatakse raha hulka otseselt, näiteks Ameerikas 600 miljardiline rahasüst majanduse elavdamiseks (siinjuures tekkib mul küsimus miks tavaline inimene ei võiks oma raske majandusliku olukorra turgutamiseks paljundusmasinaga natuke raha juurde trükkida aga riik võib) kui ka kaudselt, läbi kõikvõmalike riiklike võlakirjade ja muus vormis laenu võtmise. Nimetatagu seda kuidas tahes, aga praegusel hetkel on maailmas toimumas raha hulga suurenemine. Iga mõtlev inimene saab aru, et lõputult selline olukord kesta ei saa ja selleks, et mõista mismoodi varasematel aegadel on see olukord lahenenud tuleb pöörduda ajaloo poole. Õnneks on lahendusi terve ajalugu täis, aga kahjuks need lahendused on kõik sellised, mis ajavad valitsustel ja keskpankadel ihukarvad püsti. Kui jätta kõrvale vene rubla hüperinflatsiooniline protsess, mida võidakse pidada sotsialismi lõppemise kaasnähtuseks, mitte rahasüsteemi toimise aluste eiramiseks, siis tarvitseb vaid vaadata, mis on toimunud minevikus, et mõista seda mis hakkab toimuma tulevikus. Ja et mitte koormata lugejat sajandite vanuste näidetetega alates Rooma riigist, meenutame viimast 30 aastat. Euroopas läbisid raha trükkimise läbi majandusprobleemide lahendamise ja “rikkaks” saamise laine Jugoslaavia, Poola, Ukraina, Valgevene, Bosnia Hertsegoviina, Gruusia. Ameerikas - Mehhiko, Boliivia, Argentiina, Brasiilia, Nikaraagua. Aafrikas – Angoola, Madagaskar, Mosambiik, Zair, Zimbabwe. Kuid kui raha juurde trükkimine lahendaks majandusprobleeme, siis elaksime juba ammu paradiisis. Kui eelpool loetletud riikides mõisteti, et õhust raha tekitamine lõppeb kehvasti pöörduti tagasi terve mõistuse juurde ja raha seoti kas dollari, euro või siis mõne muu stabiilse valuutaga. Kahjuks on nüüd kätte jõudnud olukord, kus need nn. stabiilsed valuutad ise läbivad sama protsessi, ainult et maailma globaliseerumise tõttu on süsteem suurem ja protsessid rohkem aeganõudvad. Praeguseks hetkeks on USA, Euroopa võlad ületanud igasuguse mõistliku piiri, kuid seda protsessi ei saa enam pidama. Küsimus on selles, kes need kinni maksab. Ja suure tõenäosusega makstakse võlad kinni raha väärtuse drastilise languse, enneolematu hindade tõusu ja elatustaseme järsu kukkumise arvelt. Väited et kohe läheb paremaks ei tööta, sest süsteemis pole midagi muutunud. Lihtsalt proovitakse võlakoormat kellelegi teisele nihutada. Euroopa riikide võlakirjad hakkavad jõudma Euroopa Kekpanga bilanssi. Ka siin on olukord terve mõistuse vastane sest, kuidas saab pank kellel on põhikapitali 5 miljardi eest osta võlakirju 80 miljardi eest. Süsteemi korrastumist ei toimu.
Mida see kõik tähendab tavalise inimese jaoks? Hüperinflatsioonid tähendavad ainult ühte, seni kogutud raha hävimist ja väärtusetuks muutumist. Kui siiani pole ajaloos olnud ühtegi erandit, siis oletus et praegune majanduskriis laheneb senise rahanduspoliitika raames, kuulub psühhopatoloogia ja luululise mõtlemise, mitte majandusteooria valdkonda. Hüperinflatsioon on pöördumatru protsess ja see lõppeb rahareformiga. Kahjuks on võimalik hüperinflatsioon praegusel hetkel veel tabuteema, ja ilmselt hakatakse selle saabudes imestama, mismoodi keegi seda ette ei näinud. Aga märgid on juba ilmsed. Ja märke tuleb jälgida mitte statistikaameti arvude vaid enda mõistuse abil. Praktiliselt kõik hinnad on võrreldes eelmise aastaga tõusnud. Ja see protsess jätkub.
Kuna antud teemal ei hakka tulema valitsuse ja ministrite soovitusi, siis peab igaüks ise vaatama, otsustama ja vastutama. Aga üldised nõuanded on järgmised, ära usalda ametlikke infokanaleid, hoia oma vara enda kasutuses, mitte pankades, hoia vara vääringus mille kohta sa arvad, et see elab üle inflatsiooniliseprotsessi. (rubla aja lõpul jätsid inimesed pudelid taara punkti viimata, et oma vara säilitada), säilita kaine mõistus, hangi informatsiooni mineviku kriiside kohta ja toeta oma lähedasi.
pühapäev, 10. oktoober 2010
Rahast, eurost ja kroonist
Rahast, eurost ja kroonist. (Kirjutatud veebruar 2008)
1 sajandil e.m.a olevat Cicero pidanud kõne, kus rääkis riigi ja rahanduse tomimisest. Rahasüsteemi kohta oli tal lihtne ja selge lähenemine- riigi kulud ei tohi olla suuremad kui laekuvad maksud, aga laekuvad maksud peavad samas olema madalad. See tähendab tänapäeva terminoloogias tasakaalus eelarvet. Teiseks ei tohi riik tasakaalus eelarve saavutamiseks võlgu võtta ja kolmandaks peab käibeloleval rahal olema kas kulla või hõbedakate.
Kahjuks ei suutnud Rooma riik ise neid põhimõtteid järgida ja kindral Nero pillav eluviis saatis Rooma riigi pankrotti ja pani aluse üle 1000 aasat kestnud tsivilisatsiooni hävimisele. Rahasüsteemi pankrotti minek oli aga väga tänapäevane. See toimus läbi inflatsiooni ja raha väärtuse vähenemise. Nimelt avastas Nero, et kui ta hõberahad üles sulatab ja siis uued samasugused rahad vermib, milles on poole vähem väärismetalli on ta korraga poole rikkam. Selleks hetkeks oligi, aga teatavasti ei tekki mitte millestki midagi ja võlad tuleb tasuda varem või hiljem. Rooma riigi särale järgnes Euroopas pime keskaeg.
Kui eesti 1992 aastal oma rahale üle läks oli Siim Kallase poolt juhitud Eesti pank väga ettenägelik. Eesti rahasüsteemi põhimõtted olid justkui maha kirjutatud Cicero kõnest . Rahasüsteem peab põhinema tasakaalus eelarvel, riik ei tohi võtta võlgu ja eesti kroon on tagatud saksa margaga. Kaalumisel oli ka kullastandard, kuid kuna saksa mark oli peale teist maailmasõda euroopa tugevaim ja stabiilseim valuuta, mis oli läbinud mitmeid revalveerimisi ega olnud oma ostujõust midagi kaotanud vaid ainult tugevnenud, otsustati saksa marga kasuks. Ettenägelikkust oli sel ajal piisavalt, et eesti krooni kursi muutmine teha võimalikuks mõne lobby grupi suvast, vaid see jäeti ainult riigikogu otsustada. Põhja sai minna ainult koos saksamaaga.
Kui eesti võttis suundumuse euroga ühinemisele siis algul ma tervitasin seda teed eeldades naiivselt, et kui palju tarku otsustajaid erinevatest riikidest koos, siis tõuseb selle võrra ka rahasüsteemi planeerijate kollektiivne IQ ja loomulikult lähtutakse ka üle 2000 aasta vanast rahvatarkusest. Kahjuks nii see pole. Etteantud eelarve defitsiiti ületatakse pidevalt, riigivõlad on suured ja mis kõige hullem euro pole mitte millegagi tagatud. Kõige selle üle mõeldes on mul tekkinud tõsine küsimus - miks peaks eesti üldse eurole üle minema? Rääkida suuremast stabiilsusest ja välisinvestotite usalduse tõusust on pehmelt öeldes kohatu. Mis stabiilsusest saab juttu olla raha puhul, mille aastane rahapakkumine M3 suureneb aastas üle 10 % ja millel puudub kullakate. Vaadates ajalugu on sellised rahasüsteemid varem või hiljem elanud läbi suurema tagasilöögi. Praeguseks ajaks on ülemaailmne finantskriis juba alnud ja seda üritatakse varjata nimetades olukorda ajutisteks likviidsusraskusteks. Pankadesse pumbatakse raha juurde ehk tehakse sama mille eest juba Cicero hoiatas aga Nero siiki ellu viis – käibele lastakse kattetta raha ja rahasüsteemi lükatakse järjest suuremasse inflatsioonilisse keerisesse. Erinevus Nero aegse hõberahade lahjendamisega on ainult vormiline, mitte sisuline. Kõik on rahulolematud suurte inflatsiooni numbrite pärast, kuid tõelist põhjust milleks on katteta raha trükkimine või õieti nupule vajutamisega panga kontole miljardite genereerimine ei räägi keegi. Ja kahjuks on see ülemaailmne protsess, millesse on haaratud peaaegu kõik maailma riigid. Antud süsteemi kritiseerimine on muutunud tabuks nagu oli ka tabu sotsialismi kritiseerimine N.Liidus.
Küsimus on selles, kas sellest allakäiguspiraalist on võimalik välja pääseda. Ja siinkohal tahan ma välja pakkuda eesti Nokia, idee mis oma uudse läehenemise tõttu saab kindlasti palju kriitikat, kuid mille sisusse põhjalik süvenemine tasub end kuhjaga ära. See on idee, mille on välja öelnud ameerika presidendi kandidaat Ron Paul. Tema on selgelt väljendanud, et USA peab oma rahasüsteemi tagasi viima kulla stadardile. Peale 1971 aastat, kui kulla standard kaotati on USA dollar jõudnud kollapsi äärele ja on viimane aeg taastada raha usaldusväärsus. Tahaksin siin kohal üles tõstatada debati eesti krooni sidumisest euro asemel kullaga. Kuld on teinud seda, mis peale teist maailmasõda saksa mark, ta on järjest tugevnenud. Kullaga seotud raha puhul tähendaks see inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu. Kulla puhul oleks rahasüsteem automaatselt tasakaalus, käibel saab olla ainult nii palju raha kui on eesti pangas kulda. Täiesti enneolematule tasandile tõuseks eestisse tehtavate välisinvesteeringute hulk. Pole olemas investorit, kes ei tahaks oma investeeringule kindlust ja seda suudaks kullaga tagatud eesti kroon pakkuda. Tegemist oleks olukorraga, kus eesti saaks majandusliku eelise teiste riikide ees. Eesti üleminek valuutakomiteelt kullakomiteele leiaks äärmiselt suurt vastusesisu IMF-lt, Euroopa Keskpangalt ja kõigilt teistelt kelle praegune süsteem võimaldab hästi ära elada, kuid suveräänse riigi enda otsustada peaks olema millist rahasüsteemi nad kasutavad.
Kullakomiteele üleminekul ei juhtuks tavalise inimese jaoks midagi, eesti kroonid jääksid samamoodi käibele ainult inflatsioon peatuks ja eesti pangas oleks võimalik alati oma kroonide eest saada reaalset väärtust, see on kulda. Tõenäoliselt oleks ka vajalik jätta kulla ja eesti kroonide omavaheline ümbervahetamine ainult eesti panga monopliks. See oleks valus löök investeerimiskullaga kaubitsejatele, kuid seejärel vajadus investeerimiskulla, kui raha säilitamise vahendi järele muutuks, sest kulda oleks võimalik eesti kroonide eest stabiilse kursiga saada igal inimesel keskpangast.
Peale üleminekut asuksid ka teised riigid seda ideed järgima, kuid esimestel on alati eelis. Eesti majandus pöörduks suurele tõusule ja koos majanduse kasvuga kasvaks ka inimeste heaolu, mitte ei suureneks abstraktsed finantsnäitajad. Kullakomitee puhul läheneksid eesti palgad suure kiirusega euroopa omadel e, minimaalselt euro inflatsioonikordaja võrra ja maksimaalselt lisandub sellele veel tööviljakuse kasv.
Artikli autor on veendunud, et varem või hiljem peab maailm tagasi pöörduma tuhandeid aastaid ennast tõestanud rahasüsteemi juurde. Kõigil aegadel, kui on raha olnud tagatud väärismetallidega on toiminud stabiilsed arengud. Võrdleks siinkohal 19 sajandit , mil maailma majandus õitses, üle 60 riigi olid ühinenud kullastandardiga ja ei peetud suuri sõdu, 20 sajandi algusega mil kullastandard lagunes ja maailm kisti kahte suurde maailmasõtta. Praegune süsteem saab toimida ainult seni kuni raha lisatakse süsteemi juurde ja see lõppeb paratamatult kriisi või hüperinflatsiooniga. Kas esimesena võtab kullal põhineva süsteemi kasutusele Ron Paul peale USA presidendiks saamist, Zimbabwe või Eesti pole suurt vahet, sest lõppkokkuvõttes peame me kõik ajaloolised tõed omaks võtma. Miks siis mitte olla esimeste seas.
1 sajandil e.m.a olevat Cicero pidanud kõne, kus rääkis riigi ja rahanduse tomimisest. Rahasüsteemi kohta oli tal lihtne ja selge lähenemine- riigi kulud ei tohi olla suuremad kui laekuvad maksud, aga laekuvad maksud peavad samas olema madalad. See tähendab tänapäeva terminoloogias tasakaalus eelarvet. Teiseks ei tohi riik tasakaalus eelarve saavutamiseks võlgu võtta ja kolmandaks peab käibeloleval rahal olema kas kulla või hõbedakate.
Kahjuks ei suutnud Rooma riik ise neid põhimõtteid järgida ja kindral Nero pillav eluviis saatis Rooma riigi pankrotti ja pani aluse üle 1000 aasat kestnud tsivilisatsiooni hävimisele. Rahasüsteemi pankrotti minek oli aga väga tänapäevane. See toimus läbi inflatsiooni ja raha väärtuse vähenemise. Nimelt avastas Nero, et kui ta hõberahad üles sulatab ja siis uued samasugused rahad vermib, milles on poole vähem väärismetalli on ta korraga poole rikkam. Selleks hetkeks oligi, aga teatavasti ei tekki mitte millestki midagi ja võlad tuleb tasuda varem või hiljem. Rooma riigi särale järgnes Euroopas pime keskaeg.
Kui eesti 1992 aastal oma rahale üle läks oli Siim Kallase poolt juhitud Eesti pank väga ettenägelik. Eesti rahasüsteemi põhimõtted olid justkui maha kirjutatud Cicero kõnest . Rahasüsteem peab põhinema tasakaalus eelarvel, riik ei tohi võtta võlgu ja eesti kroon on tagatud saksa margaga. Kaalumisel oli ka kullastandard, kuid kuna saksa mark oli peale teist maailmasõda euroopa tugevaim ja stabiilseim valuuta, mis oli läbinud mitmeid revalveerimisi ega olnud oma ostujõust midagi kaotanud vaid ainult tugevnenud, otsustati saksa marga kasuks. Ettenägelikkust oli sel ajal piisavalt, et eesti krooni kursi muutmine teha võimalikuks mõne lobby grupi suvast, vaid see jäeti ainult riigikogu otsustada. Põhja sai minna ainult koos saksamaaga.
Kui eesti võttis suundumuse euroga ühinemisele siis algul ma tervitasin seda teed eeldades naiivselt, et kui palju tarku otsustajaid erinevatest riikidest koos, siis tõuseb selle võrra ka rahasüsteemi planeerijate kollektiivne IQ ja loomulikult lähtutakse ka üle 2000 aasta vanast rahvatarkusest. Kahjuks nii see pole. Etteantud eelarve defitsiiti ületatakse pidevalt, riigivõlad on suured ja mis kõige hullem euro pole mitte millegagi tagatud. Kõige selle üle mõeldes on mul tekkinud tõsine küsimus - miks peaks eesti üldse eurole üle minema? Rääkida suuremast stabiilsusest ja välisinvestotite usalduse tõusust on pehmelt öeldes kohatu. Mis stabiilsusest saab juttu olla raha puhul, mille aastane rahapakkumine M3 suureneb aastas üle 10 % ja millel puudub kullakate. Vaadates ajalugu on sellised rahasüsteemid varem või hiljem elanud läbi suurema tagasilöögi. Praeguseks ajaks on ülemaailmne finantskriis juba alnud ja seda üritatakse varjata nimetades olukorda ajutisteks likviidsusraskusteks. Pankadesse pumbatakse raha juurde ehk tehakse sama mille eest juba Cicero hoiatas aga Nero siiki ellu viis – käibele lastakse kattetta raha ja rahasüsteemi lükatakse järjest suuremasse inflatsioonilisse keerisesse. Erinevus Nero aegse hõberahade lahjendamisega on ainult vormiline, mitte sisuline. Kõik on rahulolematud suurte inflatsiooni numbrite pärast, kuid tõelist põhjust milleks on katteta raha trükkimine või õieti nupule vajutamisega panga kontole miljardite genereerimine ei räägi keegi. Ja kahjuks on see ülemaailmne protsess, millesse on haaratud peaaegu kõik maailma riigid. Antud süsteemi kritiseerimine on muutunud tabuks nagu oli ka tabu sotsialismi kritiseerimine N.Liidus.
Küsimus on selles, kas sellest allakäiguspiraalist on võimalik välja pääseda. Ja siinkohal tahan ma välja pakkuda eesti Nokia, idee mis oma uudse läehenemise tõttu saab kindlasti palju kriitikat, kuid mille sisusse põhjalik süvenemine tasub end kuhjaga ära. See on idee, mille on välja öelnud ameerika presidendi kandidaat Ron Paul. Tema on selgelt väljendanud, et USA peab oma rahasüsteemi tagasi viima kulla stadardile. Peale 1971 aastat, kui kulla standard kaotati on USA dollar jõudnud kollapsi äärele ja on viimane aeg taastada raha usaldusväärsus. Tahaksin siin kohal üles tõstatada debati eesti krooni sidumisest euro asemel kullaga. Kuld on teinud seda, mis peale teist maailmasõda saksa mark, ta on järjest tugevnenud. Kullaga seotud raha puhul tähendaks see inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu. Kulla puhul oleks rahasüsteem automaatselt tasakaalus, käibel saab olla ainult nii palju raha kui on eesti pangas kulda. Täiesti enneolematule tasandile tõuseks eestisse tehtavate välisinvesteeringute hulk. Pole olemas investorit, kes ei tahaks oma investeeringule kindlust ja seda suudaks kullaga tagatud eesti kroon pakkuda. Tegemist oleks olukorraga, kus eesti saaks majandusliku eelise teiste riikide ees. Eesti üleminek valuutakomiteelt kullakomiteele leiaks äärmiselt suurt vastusesisu IMF-lt, Euroopa Keskpangalt ja kõigilt teistelt kelle praegune süsteem võimaldab hästi ära elada, kuid suveräänse riigi enda otsustada peaks olema millist rahasüsteemi nad kasutavad.
Kullakomiteele üleminekul ei juhtuks tavalise inimese jaoks midagi, eesti kroonid jääksid samamoodi käibele ainult inflatsioon peatuks ja eesti pangas oleks võimalik alati oma kroonide eest saada reaalset väärtust, see on kulda. Tõenäoliselt oleks ka vajalik jätta kulla ja eesti kroonide omavaheline ümbervahetamine ainult eesti panga monopliks. See oleks valus löök investeerimiskullaga kaubitsejatele, kuid seejärel vajadus investeerimiskulla, kui raha säilitamise vahendi järele muutuks, sest kulda oleks võimalik eesti kroonide eest stabiilse kursiga saada igal inimesel keskpangast.
Peale üleminekut asuksid ka teised riigid seda ideed järgima, kuid esimestel on alati eelis. Eesti majandus pöörduks suurele tõusule ja koos majanduse kasvuga kasvaks ka inimeste heaolu, mitte ei suureneks abstraktsed finantsnäitajad. Kullakomitee puhul läheneksid eesti palgad suure kiirusega euroopa omadel e, minimaalselt euro inflatsioonikordaja võrra ja maksimaalselt lisandub sellele veel tööviljakuse kasv.
Artikli autor on veendunud, et varem või hiljem peab maailm tagasi pöörduma tuhandeid aastaid ennast tõestanud rahasüsteemi juurde. Kõigil aegadel, kui on raha olnud tagatud väärismetallidega on toiminud stabiilsed arengud. Võrdleks siinkohal 19 sajandit , mil maailma majandus õitses, üle 60 riigi olid ühinenud kullastandardiga ja ei peetud suuri sõdu, 20 sajandi algusega mil kullastandard lagunes ja maailm kisti kahte suurde maailmasõtta. Praegune süsteem saab toimida ainult seni kuni raha lisatakse süsteemi juurde ja see lõppeb paratamatult kriisi või hüperinflatsiooniga. Kas esimesena võtab kullal põhineva süsteemi kasutusele Ron Paul peale USA presidendiks saamist, Zimbabwe või Eesti pole suurt vahet, sest lõppkokkuvõttes peame me kõik ajaloolised tõed omaks võtma. Miks siis mitte olla esimeste seas.
pühapäev, 3. oktoober 2010
Kulla hinna mull on veel väga kaugel
Viimasel ajal on kulla hind tõusnud uutele rekordkõrgustele ja seda on hakatud võrdlema kinnisvara hinna mulliga. Käesolevas artiklis põhjendan ma miks nii pole ja miks kulla hinna mullist rääkimine on asjatundmatu ja võhiklik. Kinnisvara mulli ja kulla hinna hetkeseisu samastamine on kui võrrelda õhupalli lennukiga. - Mõlemad lendavad ja maanduvad uuesti maa peal, kuid üks kõlbab kontinentidevahelisteks lendudeks (loe majandus ja finantskriisi üleelamiseks) aga teine mitte.
Kuid alustuseks mullide tekkimisest. Ükskõik millise finantsilise vara, olgu selleks kinnisvara Jaapanis, aktsiad Saudi Araabias või tulbid Hollandis mullistumine on toimunud alati kindlat etappide alusel. Esimene etapp on see, kus siseneb nn. Tark raha. Ta siseneb vaikselt, sellest ei kirjutata lehtedes ega teatata, et on tehtud suurepärane investeering. Kui Nokia müüs ära oma televiisorite valmistamise üksuse ja kujundas ennast ümber tehnoloogiafirmaks ei ilmunud ühtegi aktsiaostu soovitust. Ükski majandusajaleht ei kirjutanud ega soovitanud osta Bulgaaria erastamisväärtpabereid, kui need maksid ühe viiendiku nominaalist, enne NASDAQi suurt tõusu oli ainukeseks mantraks USA-s Dow Jones. Kui esimene etapp saab läbi, hakkavad turule sisenema suured institutsioonid ja fondid. Nad võtavad positsioonid sisse ja kuulutavad siis maailmale, et võib olla on see hea investeering, kuid sellel ajal ei ole veel laiades investorite massides teadlikust võimalikust kiirest teenimisvõimalusest. Põhiosa investoritest on ikka kinni endistes (loe – langevates) investeeringutes ehk aktsiates ja võlakirjades. Teise etapi lõpus hakkavad hinnad kiiresti tõusma ja teadlikkus laieneb hüppeliselt, esialgu küll ainult teemaga kokkupuutuvate inimeste ehk investorite hulgas. Minnakse kolmandasse etappi ja tavainvestorite mõttemaailmas käib klikk, nad mõistavad hinna tõusu põhjuseid ja hakkavad panustama tõusvale turule. See etapp võib venida päris pikaks, kuid on vajalik eeldus neljandaks etapiks, info liikumisele laiades massidesse ehk bussijuhtide ja turvameesteni. Neljandas etapis teavad kõik, et hind ei saa langeda ja tõepoolest hind kahe ja kolmekordistub hästi lühikese aja jooksul. Järjest rohkem on rongile hüppajaid ja investorite hulk saavutab maksimumi vahetult enne kraavi sõitmist. See on siis olukord, kus kukutakse kuristikku, aga kui maapinda varjutavad pilved siis tekkib huvitav illusioon- kukkuja võib arvata et ta hoopis lendab.
Kui vaadata neid nelja etappi siis praegusel hetkel on kuld teise faasi alguses. Vaikselt enam siseneda ei saa, kuid fondide ostudest on asi veel väga kaugel. Jim Rogersi tehtud küsitluse alusel pole 76%-l finantsvarade juhtijatest mitte ühtegi kullaga seotud vara. Teine küsitlus mis tehti tavaliste investorite seas, näitas et 95% polnud iialgi kuulnud mis asi on Krugerrand, rääkimata selle omamisest või ostuplaanist. Lihtsalt igaks juhuks – Krugerrand on maailmas kõige levinuim ühe untsine investeerimise kuldmünt. Kolmandasse faasi sisenemisest, rääkimata neljandast on asi veel väga kaugel. Kulla hinna mulli faasi saab ka igaüks ise testida. Tuleb teha küsitlus oma tuttavate hulgas, kui palju on neid kes on ostnud kulda ja võrrelda inimeste arvuga, kes on võtnud kinnisvara ostmiseks laenu. Kui esimene arv hakkab lähenema teisele siis on põhjust rääkida mullist.
Käesolev kulla hinna tõus on toimunud 11 aastat, kuid kui vaadata ajalugu, siis on kulla hinna tõusutsüklid väga pikaajalised, keskmiselt 15-20 aastat. Viimane tõus kestis 1968-1982 ja oli 15 aasta pikkune. Käesolevat kulla hinna tõusu tsükli lõppu on oodata 2020 aasta paiku. See muidugi ei tähenda et kulla hind ei võiks langeda 20-30% ja mõnel aastal mitte üldse tõusta. Kuid mullide puhul toimub lõhkemine ja tavaliselt jääb järgi 5-15% algsest hinnast. Näiteks USA Dow Jones kukkus Suure Depressiooni ajal 89% oma tipust ja Jaapanis Tokyo kesklinnas langes maa hind kõige paremas asukohas peale mulli avanemist tipphinnaga võrreldes 1%-ni. Kulla hinna mulli puhul võiks oodata kulla hinna kukkumist 90%- ehk 130 dollarini untsist, aga sellist mõttekäiku praeguse maailma rahaturgudel toimuva “kvantitatiivse lõdvenemise” juures on mul lausa piinlik siia kirja panna. Aga kui praegune hind tõuseks lühikese ajaga 10 korda, siis oleks olukord hoopis teine. Ja siin jõuan ma mullidega kaasneva järgmise aspektini. Mullide graafikuid iseloomustab selline järsk välja venitatud tõus, millele järgneb sama kiire langus, tegemist oleks justkui kummipaela venitusega, mis siis tõmbub tagasi vanasse asendisse. Vaadates graafikuid nõuaks praegu sellise mustri nägemine Picassolikku fantaasialendu.
Lõpetuseks natuke ka makromajanduslikest teguritest. Siin kohal on kulla ülesanne olla maailmamajanduse palaviku näitaja. Ja palavik on järjest suurenemas, riikide võlakoormad on saavutanud enneolematud mõõtmed, rahapakkumine kõikvõimalike abipakettide näol jätkub ning esimesed märgid saabuvast “kõigile ootamatust” hüperinflatsioonist on õhus. Tõenäoliselt on järgmine finantsmaailma vapustus riikide, sealhulgas USA, võimetus oma võlgu maksta. Järgi jääb kaks teed, kas riikidel kuulutada end pankrotis olevaks või kustutada oma võlg rahaväärtuse langemise ehk lõputu rahatrükkimise abiga. Läbi ajaloo on alati valitud viimane. Kuid praegune olukord on maailma ajaloos erinev, kui seni oli hüperinflatsioonilisse keerisesse läinud riikidel (Venemaal, Zimbabwes, Mehhikos või Türgis jne. jne.) olemas olnud päästeparv, mustal turul kaubeldava dollari näol siis praegu seda enam pole ja siin kohal astub taas mängu kuld. Ehk teiste sõnadega - kulla hinna jätkuv tõus on eelkõige makromajanduslik protsess mitte spekulantide soov ja turgude juhuslik fluktuatsioon. Kahjuks on praegusesse keerisesse sisenemas kogu arenenud lääne maailm, sest kõik nad on läinud kaasa hullusega, et võlgu elamine on normaalne ja kui raha pole siis võib seda alati laenata ja vanu võlgu saab maksta ära uusi võttes. Pikaajaliselt on aga selline mõtteviis hävitav. Kokkuvõttes võib öelda, et see mis praegu toimub on USA DOLLARIL JA LAENAMISEL PÕHINEVA MAAILMAMAJANDUSMUDELI LÕPPEMINE. Kahjuks seda veel ei tunnistata aga selle protsessi indikaator on kuld ja selle hinna jätkuv tõus.
Kuid alustuseks mullide tekkimisest. Ükskõik millise finantsilise vara, olgu selleks kinnisvara Jaapanis, aktsiad Saudi Araabias või tulbid Hollandis mullistumine on toimunud alati kindlat etappide alusel. Esimene etapp on see, kus siseneb nn. Tark raha. Ta siseneb vaikselt, sellest ei kirjutata lehtedes ega teatata, et on tehtud suurepärane investeering. Kui Nokia müüs ära oma televiisorite valmistamise üksuse ja kujundas ennast ümber tehnoloogiafirmaks ei ilmunud ühtegi aktsiaostu soovitust. Ükski majandusajaleht ei kirjutanud ega soovitanud osta Bulgaaria erastamisväärtpabereid, kui need maksid ühe viiendiku nominaalist, enne NASDAQi suurt tõusu oli ainukeseks mantraks USA-s Dow Jones. Kui esimene etapp saab läbi, hakkavad turule sisenema suured institutsioonid ja fondid. Nad võtavad positsioonid sisse ja kuulutavad siis maailmale, et võib olla on see hea investeering, kuid sellel ajal ei ole veel laiades investorite massides teadlikust võimalikust kiirest teenimisvõimalusest. Põhiosa investoritest on ikka kinni endistes (loe – langevates) investeeringutes ehk aktsiates ja võlakirjades. Teise etapi lõpus hakkavad hinnad kiiresti tõusma ja teadlikkus laieneb hüppeliselt, esialgu küll ainult teemaga kokkupuutuvate inimeste ehk investorite hulgas. Minnakse kolmandasse etappi ja tavainvestorite mõttemaailmas käib klikk, nad mõistavad hinna tõusu põhjuseid ja hakkavad panustama tõusvale turule. See etapp võib venida päris pikaks, kuid on vajalik eeldus neljandaks etapiks, info liikumisele laiades massidesse ehk bussijuhtide ja turvameesteni. Neljandas etapis teavad kõik, et hind ei saa langeda ja tõepoolest hind kahe ja kolmekordistub hästi lühikese aja jooksul. Järjest rohkem on rongile hüppajaid ja investorite hulk saavutab maksimumi vahetult enne kraavi sõitmist. See on siis olukord, kus kukutakse kuristikku, aga kui maapinda varjutavad pilved siis tekkib huvitav illusioon- kukkuja võib arvata et ta hoopis lendab.
Kui vaadata neid nelja etappi siis praegusel hetkel on kuld teise faasi alguses. Vaikselt enam siseneda ei saa, kuid fondide ostudest on asi veel väga kaugel. Jim Rogersi tehtud küsitluse alusel pole 76%-l finantsvarade juhtijatest mitte ühtegi kullaga seotud vara. Teine küsitlus mis tehti tavaliste investorite seas, näitas et 95% polnud iialgi kuulnud mis asi on Krugerrand, rääkimata selle omamisest või ostuplaanist. Lihtsalt igaks juhuks – Krugerrand on maailmas kõige levinuim ühe untsine investeerimise kuldmünt. Kolmandasse faasi sisenemisest, rääkimata neljandast on asi veel väga kaugel. Kulla hinna mulli faasi saab ka igaüks ise testida. Tuleb teha küsitlus oma tuttavate hulgas, kui palju on neid kes on ostnud kulda ja võrrelda inimeste arvuga, kes on võtnud kinnisvara ostmiseks laenu. Kui esimene arv hakkab lähenema teisele siis on põhjust rääkida mullist.
Käesolev kulla hinna tõus on toimunud 11 aastat, kuid kui vaadata ajalugu, siis on kulla hinna tõusutsüklid väga pikaajalised, keskmiselt 15-20 aastat. Viimane tõus kestis 1968-1982 ja oli 15 aasta pikkune. Käesolevat kulla hinna tõusu tsükli lõppu on oodata 2020 aasta paiku. See muidugi ei tähenda et kulla hind ei võiks langeda 20-30% ja mõnel aastal mitte üldse tõusta. Kuid mullide puhul toimub lõhkemine ja tavaliselt jääb järgi 5-15% algsest hinnast. Näiteks USA Dow Jones kukkus Suure Depressiooni ajal 89% oma tipust ja Jaapanis Tokyo kesklinnas langes maa hind kõige paremas asukohas peale mulli avanemist tipphinnaga võrreldes 1%-ni. Kulla hinna mulli puhul võiks oodata kulla hinna kukkumist 90%- ehk 130 dollarini untsist, aga sellist mõttekäiku praeguse maailma rahaturgudel toimuva “kvantitatiivse lõdvenemise” juures on mul lausa piinlik siia kirja panna. Aga kui praegune hind tõuseks lühikese ajaga 10 korda, siis oleks olukord hoopis teine. Ja siin jõuan ma mullidega kaasneva järgmise aspektini. Mullide graafikuid iseloomustab selline järsk välja venitatud tõus, millele järgneb sama kiire langus, tegemist oleks justkui kummipaela venitusega, mis siis tõmbub tagasi vanasse asendisse. Vaadates graafikuid nõuaks praegu sellise mustri nägemine Picassolikku fantaasialendu.
Lõpetuseks natuke ka makromajanduslikest teguritest. Siin kohal on kulla ülesanne olla maailmamajanduse palaviku näitaja. Ja palavik on järjest suurenemas, riikide võlakoormad on saavutanud enneolematud mõõtmed, rahapakkumine kõikvõimalike abipakettide näol jätkub ning esimesed märgid saabuvast “kõigile ootamatust” hüperinflatsioonist on õhus. Tõenäoliselt on järgmine finantsmaailma vapustus riikide, sealhulgas USA, võimetus oma võlgu maksta. Järgi jääb kaks teed, kas riikidel kuulutada end pankrotis olevaks või kustutada oma võlg rahaväärtuse langemise ehk lõputu rahatrükkimise abiga. Läbi ajaloo on alati valitud viimane. Kuid praegune olukord on maailma ajaloos erinev, kui seni oli hüperinflatsioonilisse keerisesse läinud riikidel (Venemaal, Zimbabwes, Mehhikos või Türgis jne. jne.) olemas olnud päästeparv, mustal turul kaubeldava dollari näol siis praegu seda enam pole ja siin kohal astub taas mängu kuld. Ehk teiste sõnadega - kulla hinna jätkuv tõus on eelkõige makromajanduslik protsess mitte spekulantide soov ja turgude juhuslik fluktuatsioon. Kahjuks on praegusesse keerisesse sisenemas kogu arenenud lääne maailm, sest kõik nad on läinud kaasa hullusega, et võlgu elamine on normaalne ja kui raha pole siis võib seda alati laenata ja vanu võlgu saab maksta ära uusi võttes. Pikaajaliselt on aga selline mõtteviis hävitav. Kokkuvõttes võib öelda, et see mis praegu toimub on USA DOLLARIL JA LAENAMISEL PÕHINEVA MAAILMAMAJANDUSMUDELI LÕPPEMINE. Kahjuks seda veel ei tunnistata aga selle protsessi indikaator on kuld ja selle hinna jätkuv tõus.
kolmapäev, 7. juuli 2010
Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub?
Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub?
Psühholoogias eksisteerib mõiste alateadvus. Teemasse pikemalt süüvimata võib öelda, et üks teemade ring, mis alateadvusse läheb on niinimetatud ebameeldivad teemad. Teemad, millega inimene ei taha tegeleda. Sest need tekitavad ebamugavust ja lõhuvad inimese maailma pilti ja sunnivad inimest ümber mõtestama oma seniseid arvamusi. Kuid peale inimese alateadvuse on maailmakuulus psühholoog Carl Jung toonud sisse ka termini kollektiivne alateadvus. Need on siis teemad, mida kollektiivid, on see siis rahvus, poliitiline partei või töökollektiiv ühiselt väldib puudutamast. Siia alla kuulub nii Saksamaa kus arutelud 2 maailmasõja põhjustest võivad tekitada süütundeid, siia alla kuulub Venemaa, kes samuti ei suuda veel adekvaatselt vaadata möödunud aja sündmustele, siia alla kuuluvad kõik Pekingis elavad targad hiinlased. Paraku on nii, et olenemata professorikraadist või kõrgetest filosoofilistest teadmistest läheb hiinlase nägu punaseks, kui jutuks tuleb teema, et Tiibet peaks olema iseseisev riik. Kuid ülemaailmses kollektiivses alateadvuses on praegusel hetkel ka raha teema. Kõikides maailma kultuurides ja riikides aktsepteeritakse mõtet, et need värvilised paberilipakad, millel on ühe tähtsa onu allkiri ongi raha. Ei mõelda selle üle, mis on raha olemus, või veel vähem rahasüsteemide olemuse üle. Küsimusele, kust raha tekkib ja kas ta peaks olema vahetusväärtus, väärtuse säilitaja või hoopis kaup nagu kõik teised kaubad, puudub vastus. Isegi arutelusid või filosoofilisi artikleid ei ilmu sel teemal. Kõik tundub iseenesest mõistetav. Seda et pank saab välja laenata kordades rohkem raha, kui tal on hoiuseid ei tea tavaline inimene ega spetsialist, kes töötab panga letis. Kuid iga inimene kes uurib sõna rahaloome kordisti või raha multiplikaator sügavamat tähendust ehmatab selle peale, mida ta teada saab. Kuidas saab olla võimalik et kui mina hoiustan pangas 1000 krooni siis saab pank välja laenata kordades rohkem. Aga kui see raha ei tule tagasi, mis siis saab. Ja see ongi olukord, mis praegusel hetkel panganduses on toimunud. Pangad on välja laenanud raha mida neil pole, laenud ei tule tagasi ja käes ongi kriis nimetagu seda likviidsuse puudumiseks või panga ja riigijuhtide apsakateks.
Kui nüüd minna natuke sügavamale ja jätta kõrvale ühiskonnast peale pandud mõttemallid ja eelarvamused hakkab pilt selginema, ning selgub, et kogu pangandussüsteemi põhimõte on praegusel hetkel üles ehitud nii, et kriisid ja rahasüsteemide häving on sisse programmeeritud. Läbi ajaloo on teada, et kui raha on võimalik olnud tekitada õhust või sellega, et kiirendatakse trükipresse on seda võimalust alati kasutatud. Tulemuseks on olnud hüperinflatsioonid ja raha süsteemide ning ühes sellega inimeste säästude häving. Eestis on keskmiselt iga 35-40 aasta tagant inimeste kogutud raha, mida on säilitatud pangas lihtlabaselt hävinud. Nii oli see venemaa rublaga möödunud sajandi 90-ndatel aastatel, nii oli see enne esimest ja teist maailmasõda. Ja kui vaadata maailma ajalugu, siis ilma ühegi erandita, pole ükski rahasüsteem, mille puudub reaalne tagatis, vastu pidanud ja paberraha on alati jõudnud oma õige väärtuseni, milleks on paberi väärtus. Ilma ühegi erandita. Arvamus, et euro, mis pole mitte millegagi tagatud on erand, kuulub psühholoogiliselt vaadates luululise mõtlemise hulka. Ilma ühegi kahtluseta on ka euroga juhtumas drastilised muutused, mis raputavad inimeste maailmavaadet ja ellusuhtumist. Kuid kahjuks ei saa selle vastu midagi teha. Õpitakse enamasti enda valusatest kogemustest, mitte ei lähtuta ajaloost ja tervest talupoja mõistusest. Praegune kriis on eriline sellepärast, et seekord haarab see kogu maailma ja viib rahasüsteemid kaosesse mille taolist ei ole eelnevalt kogetud. Aga nagu eelpool mainitud on sel teemal arutlemine tabu teema. Ja see on nii tabu, et maailma majandusteadlased on selle täielikult oma uurimisalade hulgast välja haaranud. Võib uurida majandust ja majanduses toimuvaid protsesse, võib majandust kritiseerida ja majandust või börsil toimuvat mõista ja ette ennustada. Kuid pangandussüsteemi aluseid teadlased ei uuri. Miks? Kui Nobeli majanduspreemia on antud 64 teadlasele, siis mitte ükski nendest pole antud panuse eest pangandusese toimuvate protsesside kohta. Miks? Vastus on lihtne – tulemuseks oleks see , et peaks tunnistama praegune pangandussüsteem on pikaajaliselt eluvõimetu ja vastuolus loodusseadustega. Süsteem, kus päevane tehingute käive ületab aastast kogu maailma majanduse kaubakäivet, läheb vastuollu terve mõistuse ja põhimõtetega, mis olid kunagi pankade tekkimise põhjuseks.
Samuti ei arutleta selle üle, et kui peale 1971 aastat kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist on Maailmapank identifitseerinud 96 panganduskriisi ja 176 rahanduskriisi. Kas nende tekkimine võib olla otseselt seotud sellega, et raha ei ole enam mitte millegagi tagatud. Vastus on jah. Kuid sellise vastuse tunnistamine nõuaks ka muutuste elluviimist, mis praegusel hetkel tänu kollektiivses alateadvuses püsivatele seisukohtadele on võimatu.
Mida siis teha. Kuigi ma ei taha anda soovitusi, sest koheselt hakatakse mind ründama, et ma teen paanikat ja tahan selle arvelt rikastuda, pean ütlema, et iga inimene peab mõtlema eelkõige enda peale. Lootus, et raha pankades säilib ja on tagatud seadusega on rajatud liivale. Neid reserve millest panganduskriisi kinni maksta lihtsalt pole olemas. Kuid praegusel hetkel on raha tekitada lihtsam kui kunagi varem. Praegu ei tekita nupule vajutusega tekkivate triljonite lisandumine tavalises inimeses erilist tunnet. See kõik viib aga hüperinflatsioonile, mis hävitab euro ja koos sellega ka inimeste kogutud vara. Ainuke soovitus, mis mina saan anda, on taas aasta tuhandeid vana. Paraku on ainult üks raha läbi kriiside oma väärtuse säilitanud. See on kuld, ja mitte elektrooniline pangas olev kuld, vaid see, mis on Sinu enda käes. Ehk nii nagu ütles juba kuningas Saalomon – „Pole midagi uut siin päikese alla“. Kuld on üle elanud eranditult kõik viimase kahe tuhande aasta jooksul toimunud kriisid, muud rahad on ilma ühegi erandita läinud ajaloo prügikasti. Ka seekord ei saa olema teisiti.
Psühholoogias eksisteerib mõiste alateadvus. Teemasse pikemalt süüvimata võib öelda, et üks teemade ring, mis alateadvusse läheb on niinimetatud ebameeldivad teemad. Teemad, millega inimene ei taha tegeleda. Sest need tekitavad ebamugavust ja lõhuvad inimese maailma pilti ja sunnivad inimest ümber mõtestama oma seniseid arvamusi. Kuid peale inimese alateadvuse on maailmakuulus psühholoog Carl Jung toonud sisse ka termini kollektiivne alateadvus. Need on siis teemad, mida kollektiivid, on see siis rahvus, poliitiline partei või töökollektiiv ühiselt väldib puudutamast. Siia alla kuulub nii Saksamaa kus arutelud 2 maailmasõja põhjustest võivad tekitada süütundeid, siia alla kuulub Venemaa, kes samuti ei suuda veel adekvaatselt vaadata möödunud aja sündmustele, siia alla kuuluvad kõik Pekingis elavad targad hiinlased. Paraku on nii, et olenemata professorikraadist või kõrgetest filosoofilistest teadmistest läheb hiinlase nägu punaseks, kui jutuks tuleb teema, et Tiibet peaks olema iseseisev riik. Kuid ülemaailmses kollektiivses alateadvuses on praegusel hetkel ka raha teema. Kõikides maailma kultuurides ja riikides aktsepteeritakse mõtet, et need värvilised paberilipakad, millel on ühe tähtsa onu allkiri ongi raha. Ei mõelda selle üle, mis on raha olemus, või veel vähem rahasüsteemide olemuse üle. Küsimusele, kust raha tekkib ja kas ta peaks olema vahetusväärtus, väärtuse säilitaja või hoopis kaup nagu kõik teised kaubad, puudub vastus. Isegi arutelusid või filosoofilisi artikleid ei ilmu sel teemal. Kõik tundub iseenesest mõistetav. Seda et pank saab välja laenata kordades rohkem raha, kui tal on hoiuseid ei tea tavaline inimene ega spetsialist, kes töötab panga letis. Kuid iga inimene kes uurib sõna rahaloome kordisti või raha multiplikaator sügavamat tähendust ehmatab selle peale, mida ta teada saab. Kuidas saab olla võimalik et kui mina hoiustan pangas 1000 krooni siis saab pank välja laenata kordades rohkem. Aga kui see raha ei tule tagasi, mis siis saab. Ja see ongi olukord, mis praegusel hetkel panganduses on toimunud. Pangad on välja laenanud raha mida neil pole, laenud ei tule tagasi ja käes ongi kriis nimetagu seda likviidsuse puudumiseks või panga ja riigijuhtide apsakateks.
Kui nüüd minna natuke sügavamale ja jätta kõrvale ühiskonnast peale pandud mõttemallid ja eelarvamused hakkab pilt selginema, ning selgub, et kogu pangandussüsteemi põhimõte on praegusel hetkel üles ehitud nii, et kriisid ja rahasüsteemide häving on sisse programmeeritud. Läbi ajaloo on teada, et kui raha on võimalik olnud tekitada õhust või sellega, et kiirendatakse trükipresse on seda võimalust alati kasutatud. Tulemuseks on olnud hüperinflatsioonid ja raha süsteemide ning ühes sellega inimeste säästude häving. Eestis on keskmiselt iga 35-40 aasta tagant inimeste kogutud raha, mida on säilitatud pangas lihtlabaselt hävinud. Nii oli see venemaa rublaga möödunud sajandi 90-ndatel aastatel, nii oli see enne esimest ja teist maailmasõda. Ja kui vaadata maailma ajalugu, siis ilma ühegi erandita, pole ükski rahasüsteem, mille puudub reaalne tagatis, vastu pidanud ja paberraha on alati jõudnud oma õige väärtuseni, milleks on paberi väärtus. Ilma ühegi erandita. Arvamus, et euro, mis pole mitte millegagi tagatud on erand, kuulub psühholoogiliselt vaadates luululise mõtlemise hulka. Ilma ühegi kahtluseta on ka euroga juhtumas drastilised muutused, mis raputavad inimeste maailmavaadet ja ellusuhtumist. Kuid kahjuks ei saa selle vastu midagi teha. Õpitakse enamasti enda valusatest kogemustest, mitte ei lähtuta ajaloost ja tervest talupoja mõistusest. Praegune kriis on eriline sellepärast, et seekord haarab see kogu maailma ja viib rahasüsteemid kaosesse mille taolist ei ole eelnevalt kogetud. Aga nagu eelpool mainitud on sel teemal arutlemine tabu teema. Ja see on nii tabu, et maailma majandusteadlased on selle täielikult oma uurimisalade hulgast välja haaranud. Võib uurida majandust ja majanduses toimuvaid protsesse, võib majandust kritiseerida ja majandust või börsil toimuvat mõista ja ette ennustada. Kuid pangandussüsteemi aluseid teadlased ei uuri. Miks? Kui Nobeli majanduspreemia on antud 64 teadlasele, siis mitte ükski nendest pole antud panuse eest pangandusese toimuvate protsesside kohta. Miks? Vastus on lihtne – tulemuseks oleks see , et peaks tunnistama praegune pangandussüsteem on pikaajaliselt eluvõimetu ja vastuolus loodusseadustega. Süsteem, kus päevane tehingute käive ületab aastast kogu maailma majanduse kaubakäivet, läheb vastuollu terve mõistuse ja põhimõtetega, mis olid kunagi pankade tekkimise põhjuseks.
Samuti ei arutleta selle üle, et kui peale 1971 aastat kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist on Maailmapank identifitseerinud 96 panganduskriisi ja 176 rahanduskriisi. Kas nende tekkimine võib olla otseselt seotud sellega, et raha ei ole enam mitte millegagi tagatud. Vastus on jah. Kuid sellise vastuse tunnistamine nõuaks ka muutuste elluviimist, mis praegusel hetkel tänu kollektiivses alateadvuses püsivatele seisukohtadele on võimatu.
Mida siis teha. Kuigi ma ei taha anda soovitusi, sest koheselt hakatakse mind ründama, et ma teen paanikat ja tahan selle arvelt rikastuda, pean ütlema, et iga inimene peab mõtlema eelkõige enda peale. Lootus, et raha pankades säilib ja on tagatud seadusega on rajatud liivale. Neid reserve millest panganduskriisi kinni maksta lihtsalt pole olemas. Kuid praegusel hetkel on raha tekitada lihtsam kui kunagi varem. Praegu ei tekita nupule vajutusega tekkivate triljonite lisandumine tavalises inimeses erilist tunnet. See kõik viib aga hüperinflatsioonile, mis hävitab euro ja koos sellega ka inimeste kogutud vara. Ainuke soovitus, mis mina saan anda, on taas aasta tuhandeid vana. Paraku on ainult üks raha läbi kriiside oma väärtuse säilitanud. See on kuld, ja mitte elektrooniline pangas olev kuld, vaid see, mis on Sinu enda käes. Ehk nii nagu ütles juba kuningas Saalomon – „Pole midagi uut siin päikese alla“. Kuld on üle elanud eranditult kõik viimase kahe tuhande aasta jooksul toimunud kriisid, muud rahad on ilma ühegi erandita läinud ajaloo prügikasti. Ka seekord ei saa olema teisiti.
esmaspäev, 14. september 2009
REVALVEERIMINE
Iga kord kui ma loen mõnest artiklist mõttekäike Eesti krooni devalveerimise kohta tekkib mul vastupidine mõte – miks ei arutata eesti krooni revalveerimise üle. Rääkides devalveerimisest jõuavad õnneks nii poliitikud kui pankurid üksmeelele, et see oleks eesti majandusele ja inimestele hävitav. Kuid sellega mõttekäik piirdub, ei mõelda edasi suunas, mis siis kui teha devalveerimisele vastupidist - eesti kroon revalveerida. Ja tegemist oleks majanduse hävitamisele vastupidise protsessiga – majandusele uue hoo andmisega. Kui vaadata maailma rahanduse ja rahareformide ajalugu siis on kõik devalveerimised löönud inimesed vaeseks ja lubanud naaberriikide elanikel käia ja osta võileiva raha eest varandusi kokku. Meenutagem või rubla aja lõppu kui rubla devalveerus ja soomlased ning sakslased käisid eestis ja võisid oma pensioni raha eest elada kui kuninga kassid.
Et mõista devalveerimise ja revalveerimsie olemust ja rikkuse ümberjagunemist tuleb aru saada põhitõdedest. Esiteks mitte ühegi rahareformiga, kursi muutusega, ega aktsiahinna tõusuga ei teki maailma mitte ühtegi senti lisarikkust. Aktsia hinna üleöine kahekordistumine võib küll suurendada ettevõtteväärtust kahekordseks, kuid vaadates suuremat pilti, globaalsemalt, ei teki juurde mitte ainsatki grammigi rikkust. Ettevõte asub edasi samades hoonetes ja tal on ikka sama palju vara. Aktsiahinna tõus on virtuaalne võit, mis sama kiirelt kui tekkis ka kaob. Küll aga kõik eelpool nimetatud protsessid jagavad maailmas rikkust ringi. Kui muutuvad valuutade omavahelised kurisid siis need inimesed kes omavad tugevnevat valuutat, saavad oma raha eest rohkem osta, need kelle valuuta langeb kaotavad täpselt sama palju kui teised võidavad. Ühegi kursi muutuse korral lisarikkust maailma ei teki. Rikkus tekkib maailma, nii piinlik kui seda ka siin kirja panna ei ole, ainult tööga. Rikkus tekkib midagi uut luues, ehitades, kaevandades, aga mitte ümber jagades.
Üks suuremaid rikkuse ümberjagajaid on raha devalveerimine. Devalveerimise korral muutuvad kõik devalveerimise läbi elanud inimesed vaesemaks. Pole ühtegi näidet maailmast kus devalveerimine oleks toonud inimeste nägudele naeratuse mitte pisaraid. Meenutatagu siin Argentiinat, Soomet, Mehhikot või Zimbabwet. Ilma ühegi erandita on kaotajad selle riigi kodanikud, võitjad aga kõik ülejäänud maailm. Kuid kuna riigi esmane ülesanne on oma kodanike heaolu tõstmine, siis peaks iga riik püüdma raha kursi langemist vältida. Ja sama moodi nagu riik püüab oma elanikke devalveerimise eest kaitsta, lähtuvad teised riigid oma huvidest ja üritavad sundida teisi riike oma raha devalveerima. Siit ka välismaa nn. ekspertide aravmused et eesti (läti) raha tuleb devalveerida ja see elavdab majandust. Elavadab küll, see võimaldab riigis olevat rikkust teiste riikide kodanikel I-phone (et ,mitte öelda võileiva) raha eest üles osta. Loomulikult on eriti lähiümbruse riigid huvitatud et naabrid oma raha devalveeriks, see võimaldaks nende riikide kodanikel sealt enda jaoks rikkusi poolmuidu ostmas käia. Ja need ostu müügi tehingud ei ole mitte vastastikuse võrdväärse vahetuse põhimõttel.
Aga on olemas ka vatupidine protsess, raha revalveeerimine. Läbi ajaloo on kõik riiigid kes oma raha revalveerinud saanud täiendava majandusliku tõuke (seda küll oma naabrite arvelt) ja tõstnud oma kodanike elatustaset. Peale teist maailmasõda revalveeris oma valuuta mitmeid kordi Saksamaa , ja muutus Euroopa tugevaimaks majandusjõuks, enne Euro liiduga ühimemsit mais 2008 tegi seda Slovakkia kui muutis oma raha üle 10 % tugevamaks.
Raha revalveerimise positiivseid mõjusid on võimatu ülehinnata. See vähendab inflatsiooni, ja tõstab riigi usaldusväärdust. (Kui raha devalveerimise korral keegi ei julge antud riigi rahas oma varandusi hoida, siis revalveerimsie puhul on vastupidi , kellele siis ei meeldiks kui ta rikkus järsku suureneb revalveerimise protsendi võrra). Nii nagu devalveerimine vähendab riigi usaldusväärsust , tõstab revalveerimine välisinvestorite usaldusväärsust. Välisinvesteeringute hulk suureneks ja majandus saaks uue hoo. Eesti krooni revalveerimise puhul saadetaks maailmale signaal, et Eesti kroon on veel kindlam kui euro. Et raha stabiilsuse tagamiseks pole meil vaja euroga liituda vaid me saame oma raha stabiilsuse hoidmise ja selle tugevdamisega ise hakkama. Võiks öelda ära leierdatud lause – Eesti Nokia on revalveerimisega leiutatud. Kahjuks on selge et IMF ega teised maailma finatshaid ei saa seda meile lubada. Neid ei huvita eestlaste elujärje paranemine vaid oma särk, mis ihule ligemal. Tõenäoliselt ei julga ka eesti pank seda ideed heaks kiita. Kuid diskussioon sel teemal oleks teretulnud.
Et mõista devalveerimise ja revalveerimsie olemust ja rikkuse ümberjagunemist tuleb aru saada põhitõdedest. Esiteks mitte ühegi rahareformiga, kursi muutusega, ega aktsiahinna tõusuga ei teki maailma mitte ühtegi senti lisarikkust. Aktsia hinna üleöine kahekordistumine võib küll suurendada ettevõtteväärtust kahekordseks, kuid vaadates suuremat pilti, globaalsemalt, ei teki juurde mitte ainsatki grammigi rikkust. Ettevõte asub edasi samades hoonetes ja tal on ikka sama palju vara. Aktsiahinna tõus on virtuaalne võit, mis sama kiirelt kui tekkis ka kaob. Küll aga kõik eelpool nimetatud protsessid jagavad maailmas rikkust ringi. Kui muutuvad valuutade omavahelised kurisid siis need inimesed kes omavad tugevnevat valuutat, saavad oma raha eest rohkem osta, need kelle valuuta langeb kaotavad täpselt sama palju kui teised võidavad. Ühegi kursi muutuse korral lisarikkust maailma ei teki. Rikkus tekkib maailma, nii piinlik kui seda ka siin kirja panna ei ole, ainult tööga. Rikkus tekkib midagi uut luues, ehitades, kaevandades, aga mitte ümber jagades.
Üks suuremaid rikkuse ümberjagajaid on raha devalveerimine. Devalveerimise korral muutuvad kõik devalveerimise läbi elanud inimesed vaesemaks. Pole ühtegi näidet maailmast kus devalveerimine oleks toonud inimeste nägudele naeratuse mitte pisaraid. Meenutatagu siin Argentiinat, Soomet, Mehhikot või Zimbabwet. Ilma ühegi erandita on kaotajad selle riigi kodanikud, võitjad aga kõik ülejäänud maailm. Kuid kuna riigi esmane ülesanne on oma kodanike heaolu tõstmine, siis peaks iga riik püüdma raha kursi langemist vältida. Ja sama moodi nagu riik püüab oma elanikke devalveerimise eest kaitsta, lähtuvad teised riigid oma huvidest ja üritavad sundida teisi riike oma raha devalveerima. Siit ka välismaa nn. ekspertide aravmused et eesti (läti) raha tuleb devalveerida ja see elavdab majandust. Elavadab küll, see võimaldab riigis olevat rikkust teiste riikide kodanikel I-phone (et ,mitte öelda võileiva) raha eest üles osta. Loomulikult on eriti lähiümbruse riigid huvitatud et naabrid oma raha devalveeriks, see võimaldaks nende riikide kodanikel sealt enda jaoks rikkusi poolmuidu ostmas käia. Ja need ostu müügi tehingud ei ole mitte vastastikuse võrdväärse vahetuse põhimõttel.
Aga on olemas ka vatupidine protsess, raha revalveeerimine. Läbi ajaloo on kõik riiigid kes oma raha revalveerinud saanud täiendava majandusliku tõuke (seda küll oma naabrite arvelt) ja tõstnud oma kodanike elatustaset. Peale teist maailmasõda revalveeris oma valuuta mitmeid kordi Saksamaa , ja muutus Euroopa tugevaimaks majandusjõuks, enne Euro liiduga ühimemsit mais 2008 tegi seda Slovakkia kui muutis oma raha üle 10 % tugevamaks.
Raha revalveerimise positiivseid mõjusid on võimatu ülehinnata. See vähendab inflatsiooni, ja tõstab riigi usaldusväärdust. (Kui raha devalveerimise korral keegi ei julge antud riigi rahas oma varandusi hoida, siis revalveerimsie puhul on vastupidi , kellele siis ei meeldiks kui ta rikkus järsku suureneb revalveerimise protsendi võrra). Nii nagu devalveerimine vähendab riigi usaldusväärsust , tõstab revalveerimine välisinvestorite usaldusväärsust. Välisinvesteeringute hulk suureneks ja majandus saaks uue hoo. Eesti krooni revalveerimise puhul saadetaks maailmale signaal, et Eesti kroon on veel kindlam kui euro. Et raha stabiilsuse tagamiseks pole meil vaja euroga liituda vaid me saame oma raha stabiilsuse hoidmise ja selle tugevdamisega ise hakkama. Võiks öelda ära leierdatud lause – Eesti Nokia on revalveerimisega leiutatud. Kahjuks on selge et IMF ega teised maailma finatshaid ei saa seda meile lubada. Neid ei huvita eestlaste elujärje paranemine vaid oma särk, mis ihule ligemal. Tõenäoliselt ei julga ka eesti pank seda ideed heaks kiita. Kuid diskussioon sel teemal oleks teretulnud.
esmaspäev, 18. mai 2009
SUUR HÜPERINFLATSIOON TULEKUL
Mida teevad valitsused kes seisavad silmitsi majandusliku kollapsi ja sotsiaalsete rahutustega? Hemingway vastas sellele nii – „Esimene võluvits ebaõnnestunud valitsusel on rahvusvaluuta inflatsioon ja teine on sõda. Mõlemad toovad lühiajaliselt rikkust ja pikaajaliselt valu.“
Kaks aastat tagasi avaldas Äripäev minu artikli suur majanduskriis tulekul. Artikkel ilmus majandusliku eufooria ajal ja artikli lõpulauset- „Kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette“, ei mäleta peale autori ilmselt keegi. Praeguseks on majanduskriis saanud sisse esimese hoo. Just nimelt esimese, sest nii nagu enamus inimesi arvab et lähimal paaril aastal kriis ei lahene vaid süveneb, nii kinnitab seda ka ajalooline kogemus ja kaoseteooria. Erinevused tekkivad püüdes mõista mismoodi kriis lõppeb. Enamus inimesi ja majandustargutajaid ootab, et taastuks endine majandusbuumi aegne olukord. Et majandust viiks edasi tarbmine ja kui laenukraanid taas lahti lähevad, siis saab tarbimismaania taas alata. Kahjuks on see võimatu. Juba pinnapealne tutvumine kaoseteeoriaga ütleb et kui isereguleeruv süsteem on ületanud kriitilise piiri, siis on tagasipöördumine eelmise tasandi juurde võimatu. Nii nagu ei ole võimalik kapitalismist tagasi minna orjandusliku korra juurde, või orjanduslikust korrast tagasi küttide ja korilaste ürgkogukondliku süsteemi juurde, nii ei saa ka praegu enam tagasi pöörduda kapitalistliku, tarbimisel põhineva majandusmudeli juurde. Kõikide süsteemide nii ühiskonna , firma kui ka inimese areng toimub alati läbi tsüklite. On tasakaalu aeg, siis jõutakse segaduste ajastusse ning seejärel korrastub süsteem uuel kõrgemal tasandil ja saadakse hakkama probleemidega mis eelneval tasandil tekitasid lahendamata konflikte. Igal ühel on võimalik seda jälgida oma laste peal , vaadata kuidas nende teismelised lähevad puberteediea konfliktide rägastikku ja kuidas nad sealt väljuvad tugevamate ja targematena kui enne, või meenutada sotsialismi lõpu aega, kus süsteem ei suutnud enam väliskeskkonnale reageerida, läks kaosesse ja seejärel moodustus uus korrastatud erakapitalil põhinev süsteem. Sama võib iga firmajuht meenutada ka oma firma arengut jälgides ja meenutada mismoodi kriisid on firmat edasi aidanud. Ilma sisemiste ja väliste vastuoludeta ja neid vastuolusid läbi arengu lahendamata on iga süsteem praktiliselt surnud olekus.
Praegune olukord on aga väga keeruline. Majandussüsteem on jõudnud seisundisse, kus tagasiteed enam pole, kuid kõige halvem on see, et süsteemil ei lasta normaalselt korrastuda. Normaalne korrastumine tähendaks seda, et kui teed äri ja võtad majanduskeskkonnas vastu vale otsuse siis tuleb oma tegude viljad alla neelata. Ehk teiste sõnadega, kui pank on andnud välja halbu laene, siis see pank peab minema pankrotti. Inimene ja firma kes on hoiustanud oma raha selles pangas, ja teinud sellega vale valiku peab oma rahast ilma jääma. Kui eraisik annab oma raha hoiule naabri kätte ja naaber sellest siis ilma jääb, ollakse ju oma rahast ilma. Lihtne ja loogiline, aga ainult siis, kui see puudutab teisi ja jääb abstraktseks konstruktsiooniks. Valitsused ja keskpangad ei taha sellega leppida, nemad arvavad, et surnud hobust on talle kaeru suhu toppides võimalik ellu äratada. Ja kui kohe ei ärka, siis on järelikult liiga vähe topitud, sest kuidagi hästi on meeles, et siis kui hobune edukalt jooksis, sõi ta naudinguga kaeru. Nii et lõputud abipaketid ei hakka ka niipea lõppema. Süsteemi paranemist läbi tõelise valu tulla ei lubata ja ees ootab pikaajaline hinges vaakumine. Kuid tänu inimlikule faktorile on tulemas palju suurem häda. Majandus mis on praegu minemas kraavi ühele poole, lendab suure tõenaäosusega kraavi teisele poole. Igaüks, kes on rallit sõitnud ja tundnud kuidas auto hakkab külg ees teelt välja libisema, teab et liigselt rooli keerates on kerge end leida teiselt poolt kraavist. Jah, praegu toimub palkade vähenemine ja hindade alanemine , kuid see on alles eelmäng tõelisele oopusele, milleks on hüperinflatsioon. Vaadates maailma rahanduse ajalugu on kõik korrad, kus on püütud oma vähest raha hulka parandada raha juurde trükkides, mitte oma kulusid kokku hoides, lõppenud hüperinflatsiooniga. Värskeim näide on Zimbabwe, kuid nimekiri on peaaegu lõputu- Venemaa, Ukraina, Türgi, Argentiina, Mehhiko jne. jne. Aastaid ma ei hakka nende kriiside taha panema, neid võib igaüks internetist leida. Hüperinflatsioon on majanduse ja rahandusega sama kindlalt kaasas käiv, nagu smsi saatmise võimalus igas uues mobiiltelefonis. Ludwig van Mises kirjeldab seda nii „Lõpuks ärkavad massid. Nad mõistavad ootamatult, et inflatsioon on ametlik poliitika ja kestab lõputult. Igaüks on ärevil ja tahab vahetada oma raha „reaalse“ kauba vastu, ükskõik kas ta vajab seda või mitte, ükskõik kui palju ta selle eest peaks raha maksma.“
Ühe uuringu järgi, mis teostati 120 riigi kohta selgus et viimase 7 aasta jooksul oli 90-s riigis raha kaotanud oma väärtusest vähemalt poole. 30 eduka riigi hulka kuulusid USA, Lääne- Euroopa, Austraalia ja veel mõned. Aga seekord on süsteemi ebastabiilsus jõudnud ka arenenud riikideni välja ja praegu tarvitusele võetud meetmed saavad viia ainult ühe tulemuseni, selleks on praeguse rahasüsteemi häving läbi hüperinflatsiooni. Eriti kiirendab seda praegune kollektiivne vigane mõttemuster, mis kinnitab et rasketel aegadel on vaja riigil hakata rohkem sekkuma ja ise teenuseid ostma, et inimesed töötuks ei jääks. Oleks riigi varahoidlas see raha olemas, mille eest need ostud tehtakse ja palgad makstakse, oleks kõik korras, aga paraku seda pole. Ja ilma rahata teenuse ja kauba ostmise nimetamine peenete terninitega, nagu Keyneslik majandusteooria või mis iganes ei muuda asja olemust. Riik tahab saada teenust, andes vastu raha, mis hiljem muutub väärtusetuks. Paraku on nii, et kui raha juurde trükkimine, loe abipakettide andmine, lahendaks majandusprobleeme, oleksime ja elaksime me juba aastasadu lõputus rikkuses.
Jah, Praegu ei paista veel hüperinflatsiooni kusagilt, aga protsessidel on oma sisemine loogika ja ajakulg. Kui auto sõidab garaazist välja siis ta ka alguses tagurdab ja sellel suunal ei pruugi olla lõppsihi asukohaga mingit pistmist. Näiliselt päästetakse praegu autotööstusi ja ettevõtteid, kuid tegelikkuses on tegemist hüperinflatsiooni poole viivate sammudega. Mingil hetkel tõusevad hinnad ja siis on vaja tõsta palku, et inimesed saaksid hakkama. Palkade tõstmine viib taas hindade tõusule, sest kogu raha, mis olemas hakkab otsima kaupa ja see viib taas vajadusele palkasid tõsta. Ühel hetkel hakkab see protsess kiirenema ja valitsuste ja keskpankade unistus hoida inflatsioon kontrolli all, puruneb nagu taldrik peale järjekordset kodutüli klassikalises perekonnas. Kiireneva inflatsiooni ajal sattuvad raskustesse kõik tootmisega tegelevad firmad, sest pidevalt hakkab juhtuma, nii et müüdud kauba eest saadud raha eest ei piisa enam uue kauba tooraine tasumiseks, sest see on liiga palju kallimaks läinud. Kui tavalises majandustsüklis on peale toorainest kauba valmistamist ja selle müüki, firmal rohkem raha, et osta veel rohkem toorainet ja valmistada sellest tuus toode, ehk tekib kasum , siis hüpeinflatsiooni ajal ei piisa enam kauba müügist saadud rahast uue tooraine soetamiseks ja peale igat kaubakäibe ringi on firma vaesem kui enne. Hetkel on seda kontseptsiooni raske mõista, aga kui see aeg kätte jõuab siis loodetavasti meenub ka eelpool toodud lõik.
Kuid kõigel sellel on ka oma hea külg, hüperinflatsiooni algus tähendab ka kriisi lõpu algust. Seda küll inimeste ja firmade aastate jooksul kogutud varade hävimise hinnaga, aga sinna ei saa midagi parata, sest see aja jooksul teenitud ja kogutud varandus on läbi peente ümberjagamismehhanismide praeguseks hetkeks ära kulutatud ja makstud välja kõikvõmalikele pensioni ja kindlustusfondide kõrgeteks preemiateks ja palkadeks. Paraku tasuta lõunaid ei ole, see kõik tuleb kinni maksta ülejäänud maailmal. Majanduskiriis on käes, hüperinflatsioon on tulekul.
Lõpetuseks kordan eelmises artiklis olnud lauset „Ärgu keegi öelgu et neid pole hoiatatud“, kuid iseensest mõista on sellest hüüdlausest sama vähe kasu, kui tühjas kirikus või rahvast täis kõrtsis kõne pidamisest – keegi niikuinii ei kuula.
Artikkel peegeldab autori isiklikku arvamust kogu maailmas praegu toimuvate protsesside kohta.
Kaks aastat tagasi avaldas Äripäev minu artikli suur majanduskriis tulekul. Artikkel ilmus majandusliku eufooria ajal ja artikli lõpulauset- „Kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette“, ei mäleta peale autori ilmselt keegi. Praeguseks on majanduskriis saanud sisse esimese hoo. Just nimelt esimese, sest nii nagu enamus inimesi arvab et lähimal paaril aastal kriis ei lahene vaid süveneb, nii kinnitab seda ka ajalooline kogemus ja kaoseteooria. Erinevused tekkivad püüdes mõista mismoodi kriis lõppeb. Enamus inimesi ja majandustargutajaid ootab, et taastuks endine majandusbuumi aegne olukord. Et majandust viiks edasi tarbmine ja kui laenukraanid taas lahti lähevad, siis saab tarbimismaania taas alata. Kahjuks on see võimatu. Juba pinnapealne tutvumine kaoseteeoriaga ütleb et kui isereguleeruv süsteem on ületanud kriitilise piiri, siis on tagasipöördumine eelmise tasandi juurde võimatu. Nii nagu ei ole võimalik kapitalismist tagasi minna orjandusliku korra juurde, või orjanduslikust korrast tagasi küttide ja korilaste ürgkogukondliku süsteemi juurde, nii ei saa ka praegu enam tagasi pöörduda kapitalistliku, tarbimisel põhineva majandusmudeli juurde. Kõikide süsteemide nii ühiskonna , firma kui ka inimese areng toimub alati läbi tsüklite. On tasakaalu aeg, siis jõutakse segaduste ajastusse ning seejärel korrastub süsteem uuel kõrgemal tasandil ja saadakse hakkama probleemidega mis eelneval tasandil tekitasid lahendamata konflikte. Igal ühel on võimalik seda jälgida oma laste peal , vaadata kuidas nende teismelised lähevad puberteediea konfliktide rägastikku ja kuidas nad sealt väljuvad tugevamate ja targematena kui enne, või meenutada sotsialismi lõpu aega, kus süsteem ei suutnud enam väliskeskkonnale reageerida, läks kaosesse ja seejärel moodustus uus korrastatud erakapitalil põhinev süsteem. Sama võib iga firmajuht meenutada ka oma firma arengut jälgides ja meenutada mismoodi kriisid on firmat edasi aidanud. Ilma sisemiste ja väliste vastuoludeta ja neid vastuolusid läbi arengu lahendamata on iga süsteem praktiliselt surnud olekus.
Praegune olukord on aga väga keeruline. Majandussüsteem on jõudnud seisundisse, kus tagasiteed enam pole, kuid kõige halvem on see, et süsteemil ei lasta normaalselt korrastuda. Normaalne korrastumine tähendaks seda, et kui teed äri ja võtad majanduskeskkonnas vastu vale otsuse siis tuleb oma tegude viljad alla neelata. Ehk teiste sõnadega, kui pank on andnud välja halbu laene, siis see pank peab minema pankrotti. Inimene ja firma kes on hoiustanud oma raha selles pangas, ja teinud sellega vale valiku peab oma rahast ilma jääma. Kui eraisik annab oma raha hoiule naabri kätte ja naaber sellest siis ilma jääb, ollakse ju oma rahast ilma. Lihtne ja loogiline, aga ainult siis, kui see puudutab teisi ja jääb abstraktseks konstruktsiooniks. Valitsused ja keskpangad ei taha sellega leppida, nemad arvavad, et surnud hobust on talle kaeru suhu toppides võimalik ellu äratada. Ja kui kohe ei ärka, siis on järelikult liiga vähe topitud, sest kuidagi hästi on meeles, et siis kui hobune edukalt jooksis, sõi ta naudinguga kaeru. Nii et lõputud abipaketid ei hakka ka niipea lõppema. Süsteemi paranemist läbi tõelise valu tulla ei lubata ja ees ootab pikaajaline hinges vaakumine. Kuid tänu inimlikule faktorile on tulemas palju suurem häda. Majandus mis on praegu minemas kraavi ühele poole, lendab suure tõenaäosusega kraavi teisele poole. Igaüks, kes on rallit sõitnud ja tundnud kuidas auto hakkab külg ees teelt välja libisema, teab et liigselt rooli keerates on kerge end leida teiselt poolt kraavist. Jah, praegu toimub palkade vähenemine ja hindade alanemine , kuid see on alles eelmäng tõelisele oopusele, milleks on hüperinflatsioon. Vaadates maailma rahanduse ajalugu on kõik korrad, kus on püütud oma vähest raha hulka parandada raha juurde trükkides, mitte oma kulusid kokku hoides, lõppenud hüperinflatsiooniga. Värskeim näide on Zimbabwe, kuid nimekiri on peaaegu lõputu- Venemaa, Ukraina, Türgi, Argentiina, Mehhiko jne. jne. Aastaid ma ei hakka nende kriiside taha panema, neid võib igaüks internetist leida. Hüperinflatsioon on majanduse ja rahandusega sama kindlalt kaasas käiv, nagu smsi saatmise võimalus igas uues mobiiltelefonis. Ludwig van Mises kirjeldab seda nii „Lõpuks ärkavad massid. Nad mõistavad ootamatult, et inflatsioon on ametlik poliitika ja kestab lõputult. Igaüks on ärevil ja tahab vahetada oma raha „reaalse“ kauba vastu, ükskõik kas ta vajab seda või mitte, ükskõik kui palju ta selle eest peaks raha maksma.“
Ühe uuringu järgi, mis teostati 120 riigi kohta selgus et viimase 7 aasta jooksul oli 90-s riigis raha kaotanud oma väärtusest vähemalt poole. 30 eduka riigi hulka kuulusid USA, Lääne- Euroopa, Austraalia ja veel mõned. Aga seekord on süsteemi ebastabiilsus jõudnud ka arenenud riikideni välja ja praegu tarvitusele võetud meetmed saavad viia ainult ühe tulemuseni, selleks on praeguse rahasüsteemi häving läbi hüperinflatsiooni. Eriti kiirendab seda praegune kollektiivne vigane mõttemuster, mis kinnitab et rasketel aegadel on vaja riigil hakata rohkem sekkuma ja ise teenuseid ostma, et inimesed töötuks ei jääks. Oleks riigi varahoidlas see raha olemas, mille eest need ostud tehtakse ja palgad makstakse, oleks kõik korras, aga paraku seda pole. Ja ilma rahata teenuse ja kauba ostmise nimetamine peenete terninitega, nagu Keyneslik majandusteooria või mis iganes ei muuda asja olemust. Riik tahab saada teenust, andes vastu raha, mis hiljem muutub väärtusetuks. Paraku on nii, et kui raha juurde trükkimine, loe abipakettide andmine, lahendaks majandusprobleeme, oleksime ja elaksime me juba aastasadu lõputus rikkuses.
Jah, Praegu ei paista veel hüperinflatsiooni kusagilt, aga protsessidel on oma sisemine loogika ja ajakulg. Kui auto sõidab garaazist välja siis ta ka alguses tagurdab ja sellel suunal ei pruugi olla lõppsihi asukohaga mingit pistmist. Näiliselt päästetakse praegu autotööstusi ja ettevõtteid, kuid tegelikkuses on tegemist hüperinflatsiooni poole viivate sammudega. Mingil hetkel tõusevad hinnad ja siis on vaja tõsta palku, et inimesed saaksid hakkama. Palkade tõstmine viib taas hindade tõusule, sest kogu raha, mis olemas hakkab otsima kaupa ja see viib taas vajadusele palkasid tõsta. Ühel hetkel hakkab see protsess kiirenema ja valitsuste ja keskpankade unistus hoida inflatsioon kontrolli all, puruneb nagu taldrik peale järjekordset kodutüli klassikalises perekonnas. Kiireneva inflatsiooni ajal sattuvad raskustesse kõik tootmisega tegelevad firmad, sest pidevalt hakkab juhtuma, nii et müüdud kauba eest saadud raha eest ei piisa enam uue kauba tooraine tasumiseks, sest see on liiga palju kallimaks läinud. Kui tavalises majandustsüklis on peale toorainest kauba valmistamist ja selle müüki, firmal rohkem raha, et osta veel rohkem toorainet ja valmistada sellest tuus toode, ehk tekib kasum , siis hüpeinflatsiooni ajal ei piisa enam kauba müügist saadud rahast uue tooraine soetamiseks ja peale igat kaubakäibe ringi on firma vaesem kui enne. Hetkel on seda kontseptsiooni raske mõista, aga kui see aeg kätte jõuab siis loodetavasti meenub ka eelpool toodud lõik.
Kuid kõigel sellel on ka oma hea külg, hüperinflatsiooni algus tähendab ka kriisi lõpu algust. Seda küll inimeste ja firmade aastate jooksul kogutud varade hävimise hinnaga, aga sinna ei saa midagi parata, sest see aja jooksul teenitud ja kogutud varandus on läbi peente ümberjagamismehhanismide praeguseks hetkeks ära kulutatud ja makstud välja kõikvõmalikele pensioni ja kindlustusfondide kõrgeteks preemiateks ja palkadeks. Paraku tasuta lõunaid ei ole, see kõik tuleb kinni maksta ülejäänud maailmal. Majanduskiriis on käes, hüperinflatsioon on tulekul.
Lõpetuseks kordan eelmises artiklis olnud lauset „Ärgu keegi öelgu et neid pole hoiatatud“, kuid iseensest mõista on sellest hüüdlausest sama vähe kasu, kui tühjas kirikus või rahvast täis kõrtsis kõne pidamisest – keegi niikuinii ei kuula.
Artikkel peegeldab autori isiklikku arvamust kogu maailmas praegu toimuvate protsesside kohta.
kolmapäev, 25. veebruar 2009
Kommentaar Äripäevas Skype omanike GILDile antud laenu kohta
Et majandusest ja GILDiga toimuvast aru saada, tuleb minna algusesse nii öelda A ja O juurde. Esiteks tuleb eristada virtuaalväärtusi (raha, aktsiad, võlakirjad), tegelikest väärtustest (maa, majad, transpordivahendid, tooraine jne.). Aru tuleb anda sellest et virtuaalväärtusi ehk elektroonilist vara saab teatud ajaperioodidel vahetada päris vara vastu, aga see aeg ei saa kesta igavesti. Virtuaalväärtus luuakse pangas (enamasti kellelegi laenu andmisel, sest pank ei laena oma raha vaid tekitab selle) ja samamoodi nagu ta tekkib õhust ehk mitte millestki, sama moodi kõigi loodusseaduste järgi ta kaob õhku tegelikku väärtust järgi jätmata (soovmõtlemine siin kuidagi ei aita). Kui Skype mehed oma aktsiad E-bayle maha müüsid siis ostjal ei olnud seda raha vaid ta laenas selle. Nüüd kus on maailmas korrektsiooni aeg, siis on loogiline, et need triljonid mis tekkisid mitte millestki kaovad sinnasamasse. Ja GILD on üks kümnetest tuhandetest firmadest, kes maailmas selle protsessi läbi peavad käima. Aga inimpsüühika on selline, et kui Skype müüjad said raha mida enne tehingut polnud olemas siis on see normaalne. Kui see raha mõnes teises kohas hajub olematusse, siis on see ebanormaalne. Tegemist on aga ühe ja sama protsessi erinevate osadega. Ja investorite raha hävimine on väga normaalne protsess. Kõik virtuaalväärtused on eelkõige kellegi lubadused ja lubaduste puhul tuleb arvestada et need jäävad mõnikord täitmata. Ka GILDi lubadus investoritele nende raha tagasi anda on eelkõige ainult lubadus ja kõik sinna raha pannud võiks arvestada, et täiesti normaalne protsess on see, et sellest rahast võib ilma jääda. Sama kehtib kõigi Skype meeste muude investeeringute ja üldse kõigi (ilma ühegi erandita) elektronilistesse väärtustesse investeerinute kohta. Need on praegusel hetkel mitte materiaalsel kujul (kui neil firmadel ka on laenude investeeringute kohta tagatised siis reaalsuses nende realiseerimine on praktiliselt võimatu) ja terve mõistusega kooskõlas on arvestada, et see kõik peaks mingil hetkel vastu taevast lendama.
Muide, ma pean nii Skype meestest kui GILDi inimestest väga lugu. Kommentaari mõte on mitte parastamine vaid üleskutse julgusele - julgusele tunnistada reaalsust just nii nagu see on. Isegi kui see teeb väga haiget...
Muide, ma pean nii Skype meestest kui GILDi inimestest väga lugu. Kommentaari mõte on mitte parastamine vaid üleskutse julgusele - julgusele tunnistada reaalsust just nii nagu see on. Isegi kui see teeb väga haiget...
Tellimine:
Postitused (Atom)