Artikkel Äripäevas Tavidi töös järgitavatest põhimõtetest

AS Tavid on kahekümne aastaga kasvanud väikesest, paari töötajaga valuutavahetusputkast rahvusvaheliseks kuues riigis tegutsevaks ettvõtteks. Kuidas see on õnnestunud? Mis on Tavidi edu alus? Jagan siinkohal Äripäeva palvel oma kogemusi, millest noortel Gasellidel võib abi olla.

On teatud põhimõtted mida oleme 20 aasta jooksul järginud ja mis võivad kõrvaltvaatajale, eriti just alustavale ettevõttele tunduda kummalised. Näiteks põhimõte, et kui raha pole siis äri teha ei saa. Tavid ei ole kunagi võtnud laenu, sest meie seisukoht on see, et laenu võtmine on raha teenimine pankadele. Tavid on kogu aeg arenenud oma teenitud raha arvelt ja hoolimata laenukapitali puudumisest saavutanud rentaabluse 25-35% aastas kogu oma tegevusaja jooksul. Näiliselt sama kummaline põhimõte on järgmine – mitte kunagi kasutada kindlustust ei raha, kulla, ega selle transpordi korral, sest taas on see raha teenimine kellelegi teisele, meie eelistame seda teenida oma firmale. Küsimus ei ole ainult ära makstava raha hulgas vaid järgijäänud raha saab firma kasutada oma arenguks, selle asemel et pank saaks seda taas välja laenata ja lisaprotsente teenida. Tsükkel, mis tavaliselt toodab pangale kumulatiivset kasumit on meil pööratud enda poole.

Ühe edu aluse panin paika aasta peale Tavidi tegutsemist. Nimelt töötasin esimene aasta 14 tundi päevas praktiliselt ilma puhkepäevata. Siis sain aru, et see pole edukus kui 40-ndaks eluaastaks teenid miljon dollarit ja sured infarkti ning otsustasin, et see energia mis ma olen kulutanud firma arenguks tuleb suunata õigete inimeste otsimiseks, selliste kes oleksid andekamad kui mina. Teatavasti on ülemustel kalduvus andekaid inimesi ja eriti teistuguse mõtlemisega inimesi, konkurentsi kartuse tõttu mitte tööle võtta. Mulle aga meeldib ühe USA presidendi iseloomustus, kelle kohta öeldi, et ta kogus enda umber inimesi, kes olid tunduvalt andekamad kui tema. Olen veendunud et kahekümne aastaga olen ma selle eesmärgi täitnud ja usun et Tavidis töötab praegu kümmekond minust andekamat ja võimekamat inimest.

Üks edu aluseid on olnud selge aktsionäride struktuur. Olen näinud kümneid kordi kuidas firmad mis on ülesehitatud sõprussuhtele, lendavad vastu taevast nii finantsiliselt kui emotsionaalselt. Raha tähendus on inimestele väga kummaline, kõik arvavad et raha ei tohiks mõjutada inimeste vahelisi suhteid, kuid reaalsus on teistsugune. Aktsionäridel tekkivad kohe hõõrumised, sest mõlemad pooled on veendunud, et just tema on see, kes firma edukaks on teinud, olgu selleks panuseks töö või finantsid. Tavidis on asi selgelt paigas. Aktsionäride arv on olnud miinimumi ehk ühe peal enamuses oma tegevusajast, kuid see-eest on võtme kohtadel olevate töötajate palk otseselt olnud seotud ettevõtte kasumiga. Sisuliselt on nad olnud aktsionärid, kuna saavad palka kasumlikkuse järgi, kuid juriidiliselt mitte, mis tähendab et kui nad töölt lahkuvad siis mingeid hüvesid sellega ei kaasne. See põhimõte on omanike ja tegevjuhtide vahekorra selgitamisel olnud kasulik esimesel kümnel aastal. Umbes 15 aastaga peavad juhid muutuma omanikele partneriteks, et firma suudaks edaspidigi edukas olla. See on ka toimunud Tavidis ja 17% aktsiatest kuulub praeguseks hetkeks tegevjuhtkonnale. Kui kokkuvõtlikult öelda, siis mina eelistan ühisest ärist välja kasvanud sõprust, mitte sõprusele rajatud äri.

Loomulikult pöörab Tavid suurt tähelepanu töötajatele, alates sellest et nende palk on ca 20-30% suurem, kui antud tegevusalal keskmiselt ja lõpetades kõikvõimalike tegevustega, mille eesmärgiks on see et töötajad oleksid Tavidisse tööle tulles õnnelikud.

AS Tavidil on 20 aastat olnud puudu nii aasta-, kasumi- ja reklaamieelarved. Oleme veendunud, et need ei too mitte ühtegi lisa senti ega aita ettevõtte arengule kaasa, küll aga tekitavd segadust ja palju paksu verd. Seda on ka näha maailma tasandil, kus ei suudeta ette ennustada reaalselt majanduses tomivaid muutusi. Tavid peab aga täpset arvestust eelmisel päeval, nädalal, kuul, aastal toimunu üle, et saaks operatiivselt otsustada mis suunas liikuda. Soov planeerida on inimese loomusesse sisse ehitatud, kuid paraku teeb reaalsus oma korrektiivid. Planeerimist ei tohi segi ajada visioonidega. Need on Tavidil alati olemas olnud ja iga otsuse korral on vajalik ette kujutada pildiliselt, kuidas see toimib. Reklaami puhul on Tavidil lihtne lähenemine – võib teha igasugust reklaami, mis toob sisse rohkem kui selle peale kulutatakse, reklaami eelarvet ei ole. Jätta reklaam tegemata, kui see on kasumlik, sest eelarves pole raha tähendaks seda, et järgmine aasta oleks eelarves veelgi vähem raha. Kuidas aga kasumlikul ja mitte kasumlikul reklaamil vahet teha ei ole võimalik lihtsate sõnadega seletada, eelkõige soovitan kasutada intuitsiooni.

Laienemine välisriikidesse on toimunud samuti otsese plaanita. Eelkõige on lainemine aset leidnud vabade ressursside olmasolul ja sobiva, andeka juhi leidmisel, kes on valmis panustama oma elust paarkümmend aastat sellele, et ära lahendada materiaalsusega seotud probleemid. Iga järgneva riigi puhul on laienemine lihtsam, sest juba oled teadlik, et seadusandlus on igal pool erinev, töötajate kultuuritaust teine ja läbirääkimiskultuur meile mõistmatu. Küll on aga võimalik ette näha millised probleemid tekkivad aasta , kahe või viie möödudes.

Eduka arengu juures on olnud väga oluline selge teadlikkus sellest mis me teeme. Firma mis tegeleb kõigega, ei tee mitte ühtegi asja hästi. Meie eesmärk on olnud 20 aastat pakkuda valuutavahetuses kliendi jaoks kõige paremaid hindu ja viimasel 8 aastal oleme tegelenud investeerimiskulla müügiga, et anda inimestele võimalus säilitada oma vara väljaspool traditsioonilist finants- ja panga süsteemi. Antud suundasid on meil plaanis ka jätkata.

AS Tavid on teadlik ka sellest et firmadel on nii nagu kõigel muulgi siin maailmas oma elutsükkel. Sünnile järgneb kasv, seejärel küpsus ning lõpuks vanadus ja hääbumine. Lõputu kasv, maakera lõplike ressursside juures ei ole paraku võimalik. Kuid teadlikkus oma lõplikkusest ei takista Tavidit tegutsemast nii nagu arvaksime et oleme igavesed.

Kui mõni noor Gasell sellest mõtisklusest enda jaoks kasvõi ühe idee sai, siis on selle loo kirjutamine läinud asja ette…

Äripäeva intervjuu 30 august 2011

VASTATUD KÜSIMUSED

Henry

1. Kas/kuidas on psühholoogiaõpingud teid ettevõtluses aidanud? 2. Kas Tavid jätkab tänavu samasugusel kasumikursil nagu mullu ja tunamullu? 3. Kuidas muutis euro tulek Tavidi äri?

Psühholoogiaõpingud on mul aidanud mõista iseenda ja teiste käitumiste ja mõtete tagamaid. Aidanud aru saada, et inimesed on erinevad ja neil on erinevad väärtushinnangud ning mõista ka seda, kuidas tekivad ja arenevad väärarusaamad. Eelkõige on aga psühholoogia aidanud mul inimesena areneda, sest inimese areng on elukestev protsess ega lõppe 20 aastaseks saamisega nagu kunagi arvasin.

Kasumi kohta saab vastata nii jaa kui ei. Eurodes teenitakse tõenäoliselt sama palju kasumit kui eenevatel aastatel. Kuid arvestades maailmas toimuvat majandusolukorda pole euro objektiivne mõõtühik. Kui meeter oleks iga päev ise pikkusega, siis peaksime me seda ebanormaalseks, kuid valuutade puhul peetakse sellist nn valuutakursside kõikumist normaalseks. Praegusel hetkel peegeldab kulla hind tuleviku inflatsiooni ootust ja 1 unts kulda on alati olnud 1 unts kulda, seetõttu arvestan ma iseenda jaoks ettevõtte vara hulka mitte eurodes, vaid kulla untsides. Selle inflatsioonikindla arvestuse järgi on vaja vara säilimiseks iga aasta teenida minimaalselt sama palju raha kui tõuseb kulla hind. Ehk teiste sõnadega kui kulla hind see aasta tõuseb 30%, siis peab omakapital eurodes suurenema kasumi arvelt vähemalt 30%, et sisuliselt jääda nulli.

Hetkel ligineme me kiiresti samasugusele olukorrale nagu 90ndate algul, mil ettevõtted, kes arvestasid oma vara rublades (nagu Tartu Kommertspank), said küll suurt rublakasumit, kuid reaalselt läksid pärast pankrotti. Ettevõtted, kes enda jaoks võtsid arvestuse aluseks Soome marga või USA dollari jäid püsima (Näiteks Tartu Kommertsapangast välja kasvanud Hansapank aastal 1991). Praegusel ajalooetapil asendub USA Dollar ja Soome mark kullaga kui inflatsioonikindla mõõtühikuga.

Oletan, et see mõttekäik ei saavuta erilist populaarsust enne paari aastat, mil inflatsioon hakkab üle minema hüperinfatsiooniks. Psühholoogilisest aspektist on see ka täiesti mõistetav, sest mõtteviisi muutumine on pikk protsess.

Marje

Kuidas muutuvad palgad Eestis sel-järgmisel aastal?

Oodata on palkade tõusu, kuid oletan, et reaalne inflatsioon saab olema suurem kui palgatõus, seetõttu muutuvad inimesed numbriliselt rikkamaks, kuid tegelikkuses jäävad vaesemaks.

Uus mees

1. Kui pikka iga eurole ennustate? 2. Kas eurotsoon laguneb lähiajal või muutub oluliselt? 3. Mida arvate eurotsooni päästeplaanidest?

Läbi ajaloo on kõik rahasüsteemid, mis põhinevad paberrahal ja pole millegagi tagatud lõpetanud ajaloo prügikastis. Sama saatus ootab ka eurot. Poliitiliste meetmetega on võimalik euro eluiga pikendada, kuid selleks, et midagi muuta, oleks vaja lihtsaid otsuseid, mida aga poliitiliselt on võimatu ette võtta. Näiteks oleks vaja lähtuda elementaarsest majandusloogikast ja riikidel viia oma eelarved tasakaalu ning unustada ära igasugune defitsiit. Kuid isegi Kreeka puhul peetakse endiselt normaalseks, et laenukoormus endiselt suureneb. Põhiline probleem on see, kuidas laene restruktureerida ja kust järgmine lisaports juurde saada. Olukord on analoogne sellega, kui eraisik, kes on laenu võtnud, võtab järjest uusi ja suuremaid laene, et eelmiseid laene teenindada. Paratamatult lõppeb see krahhiga ja mida kauem tegelikkuse tunnistamist edasi lükatakse, seda suurem krahh tuleb. Siit ka vastus päästeplaanide kohta, tegelikult teevad need halba, sest pauk, mis ühel hetkel paratamatult aset leiab, saab olema peale iga päästeplaani (loe rahatrükkimist) veel suurem võimsam ja valusam. Minu mõistus küll ei saa aru, kuidas on võimalik võlgadest vabaneda võlgu juurde võttes.

Tamm ise

Kuidas jaguneb Tavidi käive eri riikide vahel ja kuidas kasumlikkus?

Kasumlikkus jaguneb sel aastal ligikaudu järgnevalt

Soome 15%

Rootsi 15%

Läti 15%

Bulgaaria 15%

Taani 0%

Eesti 40%

Enne euro tulekut oli Eesti osa märgatavalt suurem

David

Kui kulla hind hakkab pidevalt langema, kas lõpetate ostu, nagu katkestasite müügi?

Kulla müügi katkestamine oli tingitud sellest, et polnud teada, kuidas järelturult kulda asemele osta. Kuldplaate valmistavad tehased ei suutnud enam vastata tarnetähtaegade kohta ja kuni olukorra selginemiseni katkestasime pooleks päevaks müügi.

Kulla hinna langemise korral puudub vajadus ostu katkestada, sest ostetav kuld on alati võimalik maailmaturul maha müüa. Ost katkeks ainult juhul, kui maailmas enam keegi kulda ei tahaks, seda pole aga juhtunud viimase 2000 aasta jooksul. Paberraha ja elektrooniline raha sellise saavutusega kiidelda ei saa.

Urmas

Kumb majandus peab järgmise aasta paremini vastu, kas USA või Euroopa?

Kumb majandus peab järgmise aasta paremini vastu, kas USA või Euroopa?

Küsimus on sama, kui haiglas küsida raskelt haigete palatis, kes esimesena jäädavalt lahkub.

Hetke olukord on see, et praegune algusjärgus majanduskriis hõlmab kogu maailma. Senini on kriisid olnud lokaalsed, kuid globaliseerumise tõttu on see kriis suurem, pikem ja hullem kui arvatakse. USA kriis tundub hetkel kiiremini saabuvat ja siis levib see üle maailma. Muide 1929. aasta USA kriisi ajal läks Euroopas pankrotti üle 3000 panga.

Van Pelt

1. Kui tõenäoliseks peate võimalust, et USA dollarit tabab lähikuudel hüperinflatsioon? 2. Kas hõbeda hind võib selle aasta lõpuks olla 100-120 $/oz? 3. Kui tõenäoliseks peate hõbeda märkimisväärset kallinemist kulla suhtes (praeguselt 40/1 tasemelt näiteks 20/1 tasemele)?

1. Lähikuudel ei pea tõenäoliseks. Hüperinfatsioonil on omad etapid ja see võtab aega. Kuid võib olla täesti kindel, et hüperinflatsioonist pole USA-l pääsu. Selle sündmuse ette ennustamine ei ole eriti keeruline, iga iseseisva mõtlemisega, majandussündmusi jälgiv ja elementaarseid ajaloo teadmisi valdav inimene, kes ei ole seotud panganduse ega võimuringkondadega, peaks olema samale järeldusele jõudnud. Keeruline on ennustada selle sündmuse täpset aega, sest poliitikute tegevused on ettearvamatud.

2. Selle aasta lõpuks ei oota veel 100-120 $/oz hinda.

3. Hõbeda kallinemine kulla suhtes on loogiline protsess. Läbi ajaloo on see suhe olnud 10:1 . Päris sinna see suhe kohe küll ei liigu, kuid trendina sinnapoole kindlasti

Argo Loo

1. Kas Eestil on praeguses olukorras mõistlikum uuesti kroon kasutusele võtta ja eurost loobuda? 2. Mis on tänase inimkonna suurimad lollused? 3. Palun ütle kaks asja, mis Sa Eestis muudaksid, kui oleksid Eesti kuningas?

1. Küsimus ei ole kroonis, vaid selles, et võetaks kasutusele juba Cicero pooolt aastal 55 formuleeritud lihtsad majandusalased põhimõtted. Riigieelarve peab olema tasakaalus, raha peab olema tagatud, maksud olgu madalad ja võlgade hulk peab vähenema. Lisaks mainis ta ka, et ametnike ülbus tuleb lõpetada. Pole midagi uut siin päikese all. Ja hoolimata sellest, et see tõde on juba aastatuhandeid teada, ignoreeritakse seda ilusate loosungite sildi all praegu ja ignoreeritakse ka tulevikus.

2. Inimkonna suurimaks lolluseks on energia ja teadmiste suunamine sõjalisteks kulutusteks, mitte inimkonna arenguks. Juba gravitatsiooni uuringuid tehti selleks, et arvutada välja kahuri mürsu trajektoor, mitte selleks et inimesed Apolloga kuule saata. Minu jaoks on siin psühholoogiliselt tegemist lapsepõlve kinni jäämisega, sest enne puberteediiga tahavad kõik luuremänge mängida. Täiskasvanud, eetiliselt ja moraalselt arenenud inimese juures tundub see aga kummaline.

Teine teema millele olen mõelnud, on see, et inimkond on ka toidu tootmises liikunud valesid radu . Eesmärgiks on toota hästi palju, selle asemel, et toota kvaliteetselt ja tervislikke toiduaineid. Tulemused on südamehaiguste ja vähi levikuga hästi näha.

Cisco

Mis toimub kulla hinnaga ja majandusega, kui avastatakse uus suur kullaleiukoht?

Kulla leiukohti avastatakse pidevalt, kuid nende ekspluatatsiooni võtmine on väga kallis.

Küsimus on pigem selles, kas kulla hinnaga võib juhtuda sama, mis alumiiniumi hinnaga 19 sajandil. Teatavasti oli alumiinium siis kallim hõbedast ja Prantsusmaal vahetati kuninglikes serviisides hõbenõud alumiiniumnõude, kui kallimate vastu välja.

Kui seda näidet tuuakse siis unustatakse ära, et keemikud suutsid alumiiniumi toota alles 1825 aastast ja loomulikult oli alumiiniumi tootmine algul väga kallis. Kullaga ei ole viimase 2000 aastaga midagi juhtunud ja puudub alus arvata, et ka lähiaegadel midagi põhjapanevat juhtub, kui võib olla välja arvata poliitikute mõtted kullaga kauplemine ja tulevikus võib olla ka arveldamine üldse ära keelata.

Toomas

Kuidas tunda ära, kas kuld on ehtne?

Selleks on olemas keemilised analüüsid, kuid kuldmüntide puhul on vaja vaadata mündi diameetrit, paksust ja kaalu, ning kui need kolm parameetrit vastavad normile, siis on tegu kullaga. Lisaks on võimalik tellida analüüs Proovikojast.

YL

Kas peaksime rohkem välja näitama avatud dialoogi tugevamate ELi riikidega (senisest väiksema piirkonnaga) ühisraha suhtes?

Dialoogi võib ikka pidada, kuid oluline on kõigepealt enda jaoks ära fikseerida millised peavad olema rahasüsteemi põhimõtted. Eelkõige pean oluliseks, et raha oleks tagatud. Sel juhul ei oleks probleem, kui see oleks väiksemas piirkonnas kui praegune euro. Kardan aga endiselt, et arusaamine, et raha ei tohi tekitada õhust ei jõua enne otsustajate teadvusse, kui hüperinflatsioon on täiega käimas. Endiselt arvatakse, et rikkus saab tekkida numbrite lisandumisest, mitte tööst.

Kaspar

1) Kas Te mitte ei arva, et raha avaldub valel kujul (kulla hind tõuseb)? Kui kuskile läheb raha juurde, siis see tähendab paraku seda, et kuskilt tuleb raha ära. Meie majandustest üle maailma kaob raha ja avaldub teisel kujul a´la kulla hinna kallinemine jne. 2) Kuidas näeks elu välja, kui kuld oleks raha/vahetusvahend? Kui majandus näiteks tõuseb ja raha teenitakse juurde, siis kulda on ju reaalselt maailmas piiratud kogus või arvate, et praegune mudel laenuandmisest on vale (reaalselt ju juurde ei looda rahasüsteemi)? Kullaga oleks see veelgi keerulisem.

Kulla hinna tõus tähendab tegelikkuses raha väärtuse langust. Ehk teiste sõnadega inflatsioon ei ole mitte hindade tõus, vaid lihtsalt raha väärtuse kukkumine.

Mis puutub praegusesse rahasüsteemi, mis põhineb laenude andmisel, siis pean seda tõepoolest põhimõtteliselt valeks. Õige süsteem oleks see, kus raha oleks tagatud ja elektroonilist raha saaks alati ümber vahetada reaalvara vastu. Kullaga tagatud raha puhul ei oleks sugugi vaja kullas arveldama hakata, piisaks sellest, kui on teada, et arvel oleva raha saab alati soovi korral kulla vastu vahetada. Pangakaardid peavad alles jääma.

M

Mis seis on teie arvates globaalses majanduses kuue kuu pärast?

Olukord on keerulisem ja halvem kui praegu. Poliitikud üritavad endiselt leida poliitilisi lahendusi, et surnut ellu äratada (ehk raha mida enam ei ole ja mis on ära kulutatud mingi poliitilise hookus-pookusega juurde tekitada) ja ajakirjandus haarab kinni igast positiivsest uudisest, et kirjutada, et kriis hakkab varsti mööda saama. Räägitakse, et kriisid tulevad ja lähevad, kuid süvaanalüüse Kondratjevi majandustsüklite ja raha olemuse üle veel ei toimu. Need hakkavad aset leidma hiljem.

lumi

Kas kullamull on lõhkemas või kuidas iseloomustaksid toimunut eelmise nädala languse kohta? Teatavasti suleti SEB panga poolt Tavidi konto/d kahtlustades rahapesus, kas skandaal on arenenud mingis suunas?

1.Mullide koha pealt on palju teadmatust. Mulliga on tegemist juhul, kui mingi varaklassi hind langeb ja ei tõuse vanale tasemele 10 või rohkem aastat. Näiteks Jaapani aktsiate mull. 1990 oli Nikkei indeks üle 39000 punkti. Tänaseks on see alla 9000 punkti. Möödas on 20 aastat ja varast on järgi ainult 25%. Teine näide mulli kohta on NASDAQ. Tipus oli see 5000 punkti ringis, nüüd 10 aastat hiljem on see 2500. Pool rahast on hävinud. Kulla puhul ei ole oodata suuremat hinnalangust enne, kui finantskiis on lõppenud. 10-30% hinnalangusi tuleb ikka ette. Näiteks paar aastat tagasi ületas kuld 1000 dollarise hinna, kuid langes sealt 30% 700 dollari kanti. Praeguseks on kuld 1000 dollarist 80% kõrgemal. Selliseid korrektsioone tuleb ka edaspidi ja loomulikult kaasnevad nendega artiklid, mis kuulutavad kulla mulli lõhkemist. Huvitav, et pankurid, kes ei näinud ette kinnisvara mulli ja NASDAQi mulli näevad nüüd kullamulli…

Nii, et kullamulli praegu veel ei ole. Enamus fondidest hoiab kullast eemale, ükski pankur ei soovita kulda osta, massilist kulla ostmist pole. Ükski taksojuht ei kipu veel kulda ostma. Võrrelge oma tutvusringkonnas kulda investeerinud inimeste arvu kinnisvara jaoks raha laenanud inimeste arvuga. Kui esimene arv ületab teist siis hakkab mull liginema.

2. AS Tavidit ei ole kordagi kahtlustatud rahapesus. Miks SEB meie kontod sulges, tuleb nende endi käest küsida. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis võeti see otsus vastu Rootsis ja eemalt asjasse süvenemata on lihtne vigu teha. Olen endiselt veendumusel, et see oli kahetsusväärne eksitus ja mitte tingitud sellest, et me oleme neile konkurendid ja meie tegevus vähendab nende kasumit.

Risto

Kas Eesti valitsus on teinud vea, andes pensionifondid juhtida kommertspankadele, kes on suure osa pensionirahast tänaseks ära hävitanud? Kas poleks õigem hoida pensionivarasid Eesti Pangas kulla ja teiste väärismetallide varudena?

Jah, see on suur viga, see oli kasulik aktsiadiileritele ning pankadele, sest sundis kõik kodanikud läbi pensionifondide aktsiateomanikeks hakkama. Seda saaks veel parandada, kuid kahjuks on praegu pensionifondidel Eestis keelatud hoida vara füüsilises kullas. Igal pool see nii ei ole, näiteks üks Texase Ülikooli investeerimisfond ostis selle aasta algul miljardi dollari eest kulda ja laskis selle kullakangidega kohale tuua.

Kahjuks on ka Eesti valitsusel psühholoogiliselt praegu väga raske midagi muutma hakata, isegi juhul, kui nad ka mõistaksid, et pensionivara kullas hoidmine oleks kasulikum. Sest kollektiivsed mõttemustrid ei luba seda ja töötaja, kes selle ideega lagedale tuleks võidaks lahti lasta.

Indrek

Kui suurtes võlgades olevad riigid ei suuda omi võlgu ära maksta ja ainus lahendus on neile hüperinflatsioon, kas siis neil, kes on enne seda pangast laenu võtnud, on ka kergem oma võlga tasuda? Kui raha kaotab kümme korda oma väärtusest, siis sisuliselt saab lanult ühe nulli maha võtta!?

See ei pruugi nii olla, tõenäoliselt tõusevad koos inflatsiooniga ka intressid. Kui meenutada 1980ndaid USA-s, mil inflatsioon oli kahekohalistes numbrites, siis laenuintress oli ligi 25%, mis tähendas seda, et 4 aastaga tuli ainuüksi protsentidena ära tasuda laenu enda summa. Reaalsuses tähendas see tagatisest ilma jäämist ja pankrotti.

Urmas

Milliseid erinevaid meetmeid on riigid läbi ajaloo kasutanud, et takistada inimestel kulla ostmist.

1720. aastal keelas John Law inimestel omada üle 500 liivri metallaraha. Talle oli vajalik, et kõik arveldaks paberrahaga, sest siis sai jätkata selle lõputut trükkimist. Selle seaduse kohta ütles Voltaire, et see oli kõige ebainimlikum seadus, mis üldse kunagi on vastu võetud. Kogu see rahanduskriis lõppes pool sajandit hiljem Prantsuse revolutsiooniga. 1930-ndatel keelas Roosevelt USA-s inimestel kulla omamise ja kõik pangaseifid avati maksuameti juuresolekul ning kuld kuulus riigile müümisele riigi poolt määratud hinnaga. N-Liidus ei olnud võimalik kuldmünte omada. Läbi ajaloo on õnnestunud riikidel ajutiselt kulla, kui raha tähendust vähendada, kuid hiljemalt ühe-kahe põlvkonna pärast on võimalik olnud lastel ja lastelastel oma vanemate vara ikkagi kasutada

Virgo

1. Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et praegune rahandussüsteem kukub lõplikult kokku hiljemalt 2015. aastal. Kas Eesti-suurune riik tänapäeval üldse saab olla majanduslikult iseseisev (meenutades omaaegset IME-projekti)? 2. Mida arvate nn. alternatiiv- ehk kogukonnarahadest? 3. Kas Teie arvates saaks toimida kogu planeedil ainult üks valuuta?

Arvan et saab olla iseseisev. Me ei saa teostada kosmoseuuringuid ega ehitada tuumapomme, kuid ära majandada suudavad ka meist väiksemad riigid.

Mis puutub alternatiivrahadesse, siis suhtun nendesse äärmiselt soosivalt. Ühe teadlase uurimus väidab, et rahandussüsteem on praegu loodusseadustega vastuolus, mis tähendab seda, et puudu on variatiivsus, kuid efektiivsus on viidud maksimumini. Looduses on aga edukad need süsteemid, kus variatiivsus ja efektiivsus on taskaalus. Variatiivsus tähendaks panganduses erinevate rahasüsteemide ja pangandusmudelite konkurentsi ja efektiivsus on kasumlikkus. Pangad on väga kasumlikud kuid konkureerivate süsteemide puudumise tõttu väga haavatavad.

Ühe valuuta tomimine oleks arengu seisukohalt hävitav. Ta oleks lühiajaliselt efektiivne kuid pikaajaliselt inimkonnale katastroofiline.

Lauri

Kas plaanite vahendamisega ja spekuleerimisega teenitud raha ka näiteks tootmisesse ja eesti hüvanguks investeerida?

Jah, see on hea küsimus. Kahjuks on kirjutatud palju raamatuid raha teenimisest, kuid mitte sellest kuidas raha kulutada nii, et see inimkonnale kõige kasulikum oleks. Mind huvitab eelkõige inimeste psühholoogiline ja vaimne areng ning selles valdkonnas plaanin ka edaspidi oma energiat suunata.

Pons

1. Missuguseid (kultuurilisi jms) huvitavaid erinevusi olete kogenud äri ajamisel teistes riikides? 2. Teie kaks peamist õppetundi, mille ettevõtlusega tegeledes saanud olete?

Iga riik on täiesti erinev. Soomlased räägivad pikalt, Rootslased tahaksid lõputult istuda nõupidamisel ja läbirääkimisel ning kohvi juua ja pirukat süüa, aga otsuseid ei kipu seal eriti kiiresti tulema. Bulgaarias ollaks aga valmis lõputult töötama, et õnn lõpuks ka nende õuele tuleks.

Üks õppetund on see, et mitte kunagi ei ole mõne töötajaga töösuhet lõpetatud liiga vara, ikka on oodatud et midagi muutub ja läheb paremaks aga tavaliselt ei lähe.

Teine õppetund on ka lihtne – ära usalda tarku majandusteadlasi vaid omaenda loogilist mõistust. Kahjuks on Majandusteadus ainuke teadusharu, kus sa võid kuulsaks saada ilma et sul kordagi õigus oleks

Toomas

Mis on need mehanismid, mis aitaksid Eesti majandusel uue kriisi valguses toime tulla ning kas kuld võiks olla üks indikaatoritest?

Need on eelpool ära toodud. Tasakaalus eelarve, madalad maksud, rahasüsteemi tagatus (soovitavalt kullaga).

lill

Tere, Mind huvitaks paar sellist asja, et 1. Millal ja milline saab olema mõju Eestile seoses hiljuti toimunud taaskordse langusega? 2. Millises pangas on Teie pension? 3. Mida te arvate LHV uutest pangakaartidest, on see mõtekas? 4. Mil määral ootab Eestis ees taas tööpuudus? 5. Kas hetkel on mõistlik soetada pangalaenuga kinnisvara ja kui ei siis kas näiteks kahe aasta pärast oleks mõistlikum? Tänud

Praegu toimuv on kõik suure kriisi osa. 2008. aastal alguse saanud kriis ei ole lõppenud, sest ühtegi kriisini viivat põhjust ei kõrvaldatud. Eestile tähendab see kriis seda, et inimesed muutuvad vaesemaks. Keegi peab kinni maksma võetud laenud ja pankade kasumid. Need makstakse kinni läbi inflatsiooni ja elatustaseme languse. Iseeenesest mõista on see ülemaailmne protsess ja seni, kuni me oleme seotud euroga, ei saa sinna midagi parata.

Ma ei usu et ma eesti riigilt pensioni hakkan saama.

ronald

Mis valuutas Teie oma raha hoiate? Viimasel ajal räägitakse palju Norra krooni investeerimisest, mis on stabiilsem kui euro.

Hoian kogu oma vaba raha füüsilises kullas, nii kuldmüntides ja plaatides. Samuti hoiame AS Tavidi vaba raha füüsilises kullas. Kulla puhul on tegemist inflatsiooni kindla ja poliitikutest sõltumatu rahaga, kuigi inimesi üritatakse vastupidises veenda. Kardan et ka Norra kroon jääb tormi kätte mis meid ees ootab

Bernard

Mida teie soovitaksite USA-l teha, et oma võlga vähendada?

Eelarve tuleb viia tasakaalu ja Ron Paul valida presidendiks

ennustaja

2012 USA presidendi kanditaat Ron Poal propageerib kullastandardi taastamist. Kui USA peaks tagasi minema kullastandardile, mis te arvate, palju võiks maksta unts dollarites 2013.

1 unts kulda on alati 1 unts kulda. 1930-ndatel maksis Ford 20 untsi kulda ja maksab praegu 20 untsi kulda. Üks unts kulda oli 100 aastat tagasi töölise kuupalk ja on seda ka praegu. Hea ülikond maksab alati pool untsi kulda.

mida loete

Kust saate oma igapäevase info? Milliseid Eesti ja välismaiseid ajalehti/portaale/analüüsilehekülgi jms külastate?

http://theeconomiccollapseblog.com/

http://www.kitco.com/

Inimene ja universum

Täna arutlen ma inimese kohast universumis, just nimelt universumis, sest kosmilisel skaalal oleme imeväikesed. Kui võrrelda inimest galaktikate ja metagalaktikatega, oleme väiksemad kui tolmukübe. Aga kui hakata inimest võrdlema mikromaailma – aatomite-elektronide ja kvarkidega, oleme nende suhtes ise justkui galaktikad.

Tundub, et me asetseme universumi keskel: on meist palju väiksemaid objekte, kus toimuvad mõistmatud mikroosakeste protsessid, nagu kvantfüüsika meile räägib, ja on meist palju suuremaid ja tundmatuid objekte, nagu näiteks must aine, millest koosnevat eri allikate alusel kuni 90 protsenti universumist. Ja sealgi toimuvad inimmõistuse piire ületavad tundmatud protsessid, nagu Suur Pauk ehk universumi algus või kvasarite teke.

Mis me siis oleme, kas looduse kroon, evolutsiooni tipp ja suursaavutus, ainulaadsed olendid universumis või hoopis arengu ummiktee, liik, kes hävitab oma keskkonda ja ühes sellega iseennast? Kas me oleme universumi kõige targemad olevused või parasiidid maa peal, kes ei mõista, mismoodi nad end hukatusele määravad?

Paraku kipun ma inimkonda võrdlema viimasena mainitutega. Pidada ennast universumi ja looduse krooniks on ülim enesekesksus. Me ei tea isegi seda, kust me tuleme, kust on pärit meie mõtlemisvõime, mismoodi on toimunud inimese areng ja kuhu areneme järgnevatel aastatuhandetel. Aga fakt on see, et kui me ennast lähema paarisaja aasta jooksul ei hävita, muutume kindlasti. Nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt.

Aga praegu oleme justkui peatükk juhuslikult avatud raamatust. Me ei tea midagi oma minevikust, mälu ei ole rohkem kui viimased 6000 aastat ja meil puudub vähimgi ettekujutus tulevikust. Igasugustes ettevõtetes ja asutustes on tulevikuvisioonid, kuid milline on inimkonna visioon? Seda pole. On ainult lakkamatud vastuolud ja sõjad. Tundub, et me oleme ikka justkui väikesed lapsed, kes avastavad, et nad suudavad maailmas midagi muuta, ja siis hakkavad mürama, andmata endale aru oma tegevuse tagajärgedest.

Aga mis on inimkond kosmilisel skaalal? Peaaegu mitte midagi. Kui inimkonda poleks või ta häviks, ei muutuks midagi. Samamoodi põleksid päikesed, tekkiksid galaktikad ja jätkuks universumi paisumine.

Väga raske on leida inimkonnale tähendust kosmilisel skaalal. Ainult ühel juhul oleks sel väga suur tähtsus. Kui kogu universumis oleks elu tekkinud enneolematu kokkusattumise tõttu ainult Maal.

Kui ülejäänud kosmos, miljardid tähed ja planeedid nende juures oleksid kõik absoluutselt elutud, oleks inimkonnal väga suur vastutus. Kuid iga loogiliselt mõtlev inimene peaks jõudma järeldusele, et inimese pidamine unikaalseks kogu universumis on väga primitiivne ja enesekeskne lähenemine.

Kuid niisama algeline on inimese pidamine looduse kroonikski. Tõsi, inimene on teadaolevatest ainuke olend, kes on võimeline abstraktselt mõtlema, kasutab suhtlemiseks üle 100 000 sõnast koosnevat keelt ja on kindlalt suurima ajumahuga olevus. Kuid me ei tea endast mitte midagi, kasutame oma aju endiselt peamiselt primitiivsete materiaalsete vajaduste rahuldamiseks.

Meie sotsiaalsed süsteemid on sarnased muude imetajate kooslustega. Karja juht (mõni poliitik, kelle nime võite siia ise panna) püüab saada privileege ja hammustada suuremat lihatükki (mõtleb pigem enda valimisedule kui riigi arengule).

Me ei tea midagi enda sees olevatest protsessidest. Võime neid kirjeldada, kuid meil pole aimu, mis jõud neid käivitavad. Teame, et suudame seedida toitu efektiivsemalt ja toota kemikaale paremini kui kõige võimsam keemiatehas. Suudame kehatemperatuuril lõhustada toitu üksusteks. Tehaski suudaks seda, kuid mitmetonnise rõhu ja paarisajakraadise temperatuuri abil.

Meie aju on efektiivsem kui maailma kõige paremad ja kiiremad arvutid. Seal asuvail 100 miljardil neuronil on igaühel ühendus 10 000 neuroniga läbi sünapsite. See teeb kokku kümme astmes viisteist sünapsit - 1 000 000 000 000 000 (pool miljardit sünapsit kuupmillimeetri kohta). Sellise võimsusega arvutit ei paista lähiajal kuskilt.

Siinkohal ei tohi segi ajada arvutitesse talletatava staatilise informatsiooni hulka inimaju dünaamilise toimimisega. Evolutsioonil pole siiani vaja olnud meeles pidada tuhandeid lehekülgi entsüklopeedilist teksti või “Harry Potteri” raamatuid. Kuid on inimesi, kes suudavad peast ette lugeda kõik, mida nad on korra lugenud. Meie ajul on see võime olemas, aga seni välja arendamata.

Ühesõnaga, me oleme väga võimsad, aga me ei tea, kui võimsad oleme, ega ole ise teinud ennast selliseks. Järelikult ei saa me seda au enda peale võtta.

Aga ikkagi oleme eluslooduses ainult tolmukübe. Kui vaadata inimkonna massi ja võrrelda eluslooduse kogumassiga, moodustab see alla ühe triljoni triljondiku. Me oleme kogu elusloodusega võrreldes eikeegi ja ma kaldun arvama, et elusloodus on meist pikemas perspektiivis targem.

Inimkond ei elaks üle tuumatalve, aga loodus tõenäoliselt küll. Peaaegu iga globaalkatastroof pühiks inimesed maamunalt ja meie paljukiidetud mõistusest oleks vähe abi, kui hiidmeteoriit kukuks Vaiksesse ookeani ja üle maailma käiks 80meetrine tsunami. Võib-olla kõrgmäestikes jääksid inimesed ellu. Aga kui sellega kaasneks paarsada aastat pimedust, kui tolm varjutaks päikese, oleks see juba kahtlane.

Üks teooriaid pakub välja, et inimese kõrgesti arenenud mõistus on justkui üleliia arenenud lihas või organ. Nii nagu elevandil on üliarenenud lont, kaelkirjakul pikaks veninud kael, tigudel hea ja tugev maja, mida kaasas kanda, ussidel mürk, millega ründajat tulistada, kirbul lihased, millega hüpata oma kehast sadu kordi kõrgemale, ja nõgesel kõrvetamisvõime, et ebasoovitavaid olevusi eemale peletada, on inimesel mõtlemine arenenud kõige tugevamaks küljeks ja eristab teda ülejäänud loodusest. Rohkem ei midagi.

On selge, et ellujäämise kohalt ei anna mõistus meile mingeid eeliseid. Kui tänapäeva loogiline ja edukas inimene panna kõige liigirohkemasse ja elu kõige rohkem soosivasse keskkonda, näiteks Amazonase džunglisse, ei saaks ta tõenäoliselt omale toidu hankimisega hakkama ja oleks sealsetele ülejäänud elukatele pigem lõunasöök kui selle kauni looduse kroon.

Ma ei taha öelda, et inimene kui selline on väärtusetu, pigem vastupidi, nii inimkond kui iga inimene on ainulaadne, aga ma kutsun üles mõtlema meie seostele muude liikide, universumi ja mikromaailmaga. Nägema ennast osana tervikust.

Mõistma, et meie erilisus on ainult üks erilisusi ülejäänud erilisuste kõrval. Seda võib nimetada Maslow’ järgi eetiliseks teadvuseks. Ja sinnapoole tasub püüelda rohkem kui materiaalse maailma suunas.

USA võlakriis pöörab maailma pea peale

Ajalehed on täis artikleid Kreeka olukorrast. Kuid peale Kreeka on olemas veel maailma nn superriik USA, kus olukord kipub minema veel halvemaks, meenutab Tavidi nõukogu esimees Alar Tamming.

Kui me tahame mõista, mis seal toimub ja mis saab edasi, tasub vaadata nende ennustusi, kes nägid ette nii 1989 aasta kriisi USAs , Nasdaqi kokkukukkumist 2000ndatel, kinnisvarakriisi ja Lehmann Brothersi kukkumisele järgnenut. Analüütikud, nagu Peter Schiff, Doug Casey jt, ennustasid ette ka seda kriisi ja on ühel meele selles, mis hakkab edasi saama. Kuna nad ei tööta panganduses ega valitsuses, kordub sama olukord, mis eelmiste kriiside ajal ehk teiste sõnadega: nende hääl jääb hüüdjaks kõrbes ja endiselt korratakse mantrat, et kriis tuli ootamatult.

Alustuseks natuke fakte – USA riigivõlg on praeguseks üle 14 triljoni dollari ja see on kasvanud viimase kolmekümne aastaga üle 14 korra. Kui 1 triljoni suuruse riigivõla tekkeks kulus 350 aastat ja selleni jõuti aastaks 1974, kusjuures selle aja jooksul ehitati üles maailma võimsaim riik, siis järgneva 38 aasta jooksul on suudetud end mähkida lootusetusse võlaorjusesse ja viidud riik enneolematusse kriisi. Aastatel 2007–2010 suurenes SKP 4,26% ja riigivõlg 61%. Arvud, mis peaksid tekitama õudust juba igas majandustudengis.

USA on jõudnud olukorda, kus igast kulutatud dollarist 41% on laenatud. Kulutuste jätkamiseks laenab valitsus 2 miljonit dollarit minutis ning riigivõlg suureneb 4 miljardit dollarit päevas. Võrdluseks, Kreeka avaliku sektori võla suurus on 340 miljardit eurot ja kui juba see tekitab Euroopas enneolematut turbulentsi, siis USA olukord läheb mõistusele aktsepteeritavatest numbritest täiesti väljapoole.

Siinkohal tekib kaks küsimust: kuidas on saanud selline olukord tekkida ja mis saab edasi? Esimesele küsimusele andis vastuse juba Charles de Gaulle, kes ütles, et USA naudib maailmas enneolematut privileegi: saab oma välisvõlga arvestada oma riigi valuutas ehk dollaris, ja see võimaldab kulutada rohkem, kui teenitakse. Iga dollar, mis maailmas ringleb, on pärit USAst ja selle eest on teistest riikidest vastu antud reaalset rikkust või kaupa. Seni, kuni dollar maailmas ringleb ja USAsse tagasi kaupa otsima ei liigu, saab USA justkui tasuta kätte dollari eest ostetud kauba midagi vastu andmata. Loomulikult on see hästi lihtsustatud näide, aga kui Eesti laenaks ka ühe inimese kohta sama palju kui USA ja seda tagasi maksma ei peaks, võiks Eesti riigieelarve olla ligi 5 miljardit eurot suurem. See tähendab, et ühe aastaga saaks valmis ehitada nii tunneli Saaremaale, kiirtee Tallinna ja Tartu vahele ning raha jääks ka riigiametnike preemiateks ja kreeklaste toetamiseks.

USA olukord ei ole jätkusuutlik. Tulebki aru saada, et USA rikkus ei ole pärit mitte heast ja pingelisest tööst, vaid eelkõige laenamisest. Varsti kaunistavad ajalehtede esikülgi hüüdlaused USA võla tasumise võimatusest ja ilmuvad pikad kommentaarid, kuidas olukord sai ootamatult juhtuda.

Mis saab edasi? USA-l on praegu kolm võimalust. Esiteks, võlad ära maksta. Teiseks, kuulutada riik pankrotis olevaks ja kolmandaks vabaneda võlgadest hüperinflatsiooni abil. Ajalugu näitab, et esimene võimalus on välistatud, teist võimalust on võimalik kaaluda, kuid see tooks kaasa rahvarahutused ja üle jääbki ainult kolmas. See on ka stsenaarium, mida maailm on kõige rohkem läbi käinud. Maailma rahanduse ajalugu on kutsutud ka inflatsioonide ajalooks, eriti valitsuste esile kutsutud ja valituste kasuks toimuvate inflatsioonide ajalooks. Mike Hewitt on analüüsinud 21 hüperinflatsiooni 25 aasta jooksul ja ei näe ühtegi põhjust, miks USA ei peaks olema järgmine, sest kõik alused hüperinflatsiooni käivitumiseks on olemas.

Hoolimata sellest, kas uue finantskriisi käivitaja on USA või Kreeka, saab see olema ülemaailmne. Maailm on liiga tihedalt finantsiliselt seotud, et keegi saaks kaosest tervena välja tulla. Doug Casey nimetab praegu alles algusjärgus olevat kriisi kõige tähtsamaks sündmuseks maailmas pärast Prantsuse revolutsiooni ja väidab, et see pöörab kogu maailma pea peale.

Ka kriisi lõppu saab ette ennustada. Paremaks hakkab minema hetkest, kui majanduses tunnistatakse reaalsust ehk pankrotti lähevad pangad kes on n-ö liiga suured, et pankrotistuda, lisaks käiakse lõpuni hüperinflatsioon, mis lõpeb rahareformiga ja dollarite väärtusetuks muutmisega. Seni, kuni protsessi edasi lükatakse, jätkub uute “ootamatute” kriiside esilekerkimine.

Intervjuu Eesti Päevalehes 4 juuli 2011

Räägime kullast, mis on teist jõuka mehe teinud…

Kuld on üksnes viimaste aastate teema. Kakskümmend aastat oleme teeninud 20–30% omakapitali tootlust aastas, see pole tulnud järsku.

Legendaarne investor Warren Buffett ütles hiljuti, et kulla puhul on hämmastav, kuidas inimesed ikka veel usuvad toorainesse, mille hind lööb rekordeid. Kui võtta kogu maailma kuld kokku ja teha sellest kuubik, siis oleks selle kaal umbes 170 000 tonni ja külje kõrgus 20 meetrit. „Võtke redel ja ronige selle kuubiku otsa ja mõelge, et olete maailma kuningas.” Buffett pidas kulla ostmist kellegi veelgi rumalama otsimiseks. Ka teine kuulus mees George Soros on teatanud, et keeras kullale selja. Mis mõtteid see teisse sisendab?

Tegelikult on vastupidi, kulla hinna tõus on alles ees. Inimesed ei usu kulda, sest neil on automaatne usk valitsusse ja kehtivasse võimu. Inimestel pole vähimatki aimu raha tekkimise mehhanismist. See, et Buffett nüüd kulla kohta nii ütles, tähendab, et ta hakkab aru saama, et tema vara võib hävida.

Kullamull on selleks hetkeks tekkinud, kui kuskil sünnipäeval küsite tuttavate ja sõprade käest ja selgub, et kullaomanikke on rohkem kui kinnisvaralaenu omanikke.

Raha väärtus kukub kolinal?

Vene rubla kokkukukkumist oleme ise näinud. Kõik sõltub poliitikutest, kuid suure tõenäosusega liigutakse praegu hüperinflatsiooni poole. See hävitab võlad ja hävitab varad. Ja siis tuleb uus algus.

Riigid on päästnud küll pankasid ja tööstusi, aga võlg on alles jäänud. Likviidsuskriisi lahendamiseks on hakatud raha juurde paiskama. See aga tekitab inflatsiooni, mis omakorda läheb ühel hetkel üle hüperinflatsiooniks, mis laheneb rahareformiga. Seekord saab see olema ülemaailmne. Kriis tähendab, et kogu rahasüsteem on vastu taevast lennanud. Seda tähendabki.

Olete viidanud, et maailmas pole oodata tormi, vaid viienda kategooria orkaani. Kui lähedal oleme me sellele, et raha muutub lihtsalt makulatuuriks?

Paberraha pikaajaline väärtus on absoluutne null.

Inimestel on aju pestud, justkui oleks elektroonilisel rahal väärtus. Pangas olev raha on hoopis lihtsamini hävitatav. Seni pole olnud elektroonilise raha krahhi, aga see tuleb igal juhul. Võnkeid juba näeme ja asi on tunduvalt hullem, kui välja paistab. Praegu kirjutatakse palju Kreekast, aga Itaalia ja Hispaania kukuvad samamoodi.

Mida see kriis tavalisele inimesele tähendab? Mis siis õieti juhtuma hakkab?

Tavalisele inimesele tähendab see, et säästude eest saad mingil hetkel osta palju vähem kui praegu. Teiseks läheb võetud laenude teenindamise intress väga kõrgeks. Näiteks 1980 oli Ameerikas intress 20–25%, iga nelja aastaga pidid laenusumma ainuüksi intressina ära maksma.

Näiteks Ameerika või Kreeka puhul on kolm valikut. Esimene valik on võlad ära maksta. Teine on tunnistada pankrotti. Ja kolmas on kaotada võlad hüperinflatsiooni kaudu.

Kõige reaalsem on siis hüperinflatsioon?

Jah.

Millal laks käib?

Sõltub poliitilistest otsustest. Poliitikutel on veel püssirohtu. Võimalik on pikendada laenude tähtaegasid, vähendada pankade kapitali adekvaatsust kümne protsendi pealt kahe protsendi peale. Mulli on võimalik veel suuremaks ajada. Mida kiiremini tulevad lahendused, seda valutum on.

Igal juhul käib peagi pauk?

Kui ma üldse majanduses milleski sada protsenti kindel olen, siis selles küll täiesti. Kui rong on ühe kilomeetri kaugusel seinast ja kihutab sada kilomeetrit tunnis, siis võid jõuda küll aeglustada, aga vastu seina põrutad ikkagi.

Tegelikult hakkab asi pihta Ameerikast. Euroopa puhul on veel võimalik laene korstnasse kirjutada, aga Ameerikas on hullem. Seal trükitakse raha lihtsalt juurde. Enneolematu luksus – nad saavad välisvõlga noteerida välisvaluutas. Ameeriklase rikkus ei tule sellest, et ta rabab tööd teha nagu Papa Carlo, vaid sellest, et kogu maailm kasutab dollarit. Hiinlane on see, kes praegu töötab. Ameeriklane töötas 19. sajandil ja sai rikkaks. Hiinlane on nüüd see, kes töötab ja järgmiseks sajandiks saab rikkaks.

Aga ikkagi, millal see suur pauk siis käib?

Ajafaktorit on kõige keerulisem öelda, sest protsessid võtavad aega. On ennustusi, et juba sellel sügisel tuleb tõsiseid jamasid. Aga igal juhul on väga raske uskuda, et aastani 2015 välja venitatakse.

Ükskõik kas nimetame seda puhastumiseks või suureks pauguks, igal juhul peavad inimesed elatustasemes sel juhul palju järele andma. Kui palju?

Võin öelda, mida hüperinflatsioon firmadele tähendab. Näiteks ajaleht. Ta ostab paberi, trükib sinna midagi peale ja müüb maha. Selle eest saab leht raha, mille eest saab osta rohkem paberit, mida rohkem müüa. Ta ostab paberi, trükib sinna peale, müüb ära, saab rohkem raha, aga selle eest saab ta nüüd järsku vähem paberit osta kui enne. Kui iga äritsükkel toodab kahjumit, siis sellepärast seda ei tehta ja sellepärast toodetakse veel rohkem kahjumit. Käivitub tagurpidi spiraal.

Kõik see tähendab väga tugevat elatustaseme langust. Kui ameeriklane teenib 40 dollarit tunnis ja hiinlane neli dollarit, siis kuskil keskel peaksid nad kokku saama. Nii et kaotame poole võrra.

Just hakkas jälle töökohti tekkima, palk püsima. Ja nüüd selline trööstitu jutt?

Ei ole trööstitu. Kaoseteooria järgi jõuabki süsteem alati kriitilise piirini ja kui sellest läbi minna, siis see korrastub. Saad hakkama probleemidega, millega enne hakkama ei saanud. Aga kriisi ei saa vältida, see on arengu vältimatu osa.

Inflatsiooniajastul tõusis Zimbabwe börs üle 30 000 protsendi. Aga see ei tähenda, et elu läheb paremaks. Palgad tõusevad, aga ostuvõime väheneb. Hinnatõus kestab täpselt sinnamaani, kuni suuremad pangad pankrotti lähevad. Kui pangad on raha lollisti välja laenanud, siis nad lähevad pankrotti. Seejärel lähevad pankrotti suured firmad, kes hoiavad raha pangas. Sedasi toimub seni, kuni süsteem puhastub.

Kas Kreekat saab praegu üldse uskuda?

See on naeruväärne teema. Võtad Swedbankist laenu ja ei jõua seda maksta. Siis võtad uue laenu ja maksad sellega eelmise ära. Et seda omakorda katta, siis võtad BIG-ist laenu. Lõpuks võtad sama loogika järgi kõll-kõll-laenu ja jääd sellega hätta. Siis küsid sõbra käest usalduse peale. Loomulikult tahaks ta aidata. Loomulikult tahavad praegu poliitikud Kreekat aidata.

Igasugused abipaketid on saatanast?

See on teie väide (naerab laginal – toim).

See on küsimus.

Toredad terminid… Abipaketid, võlgade restruktureerimine, deprofileerimine, ettevõtte saneerimine. Saneerimine ju tähendab, et oled ettevõttesse pandud rahast ilma. Abipakett ongi abi. Kui arvestame tulemusega, siis võib ju seda teha.

Kas Eesti Pangal on üldse kulda?

Ei ole, ta on oma kulla maha müünud. Ostsid küll 600 kilogrammi kohustusena Euroopa Keskpanga reservi.

Eks mingil hetkel ilmselt tundus, et võlakirjad toodavad rohkem.

Nii et Tavid seljatab oma 420 kilogrammi kullaga Eesti Panka igas mõttes?

Hoiame teadlikult kõik vabad vahendid kullas, et raha mitte pangas hoida.

Ja kuld on see, mis päästaks maailma?

Lähitulevik toob suurt segadust ja rahanduslikku kaost. Teame, et oleme surelikud, aga tegutseme edasi, justkui elaksime igavesti. Võime ju ignoreerida reaalsust, aga ei saa ignoreerida tagajärgi, mis on tekkinud reaalsuse ignoreerimisest. Võime ju ignoreerida inflatsiooni, majanduskriisi. Aga ei saa ignoreerida tagajärge. Ma isegi ei arva, et kuld peaks olema see ainuke tagatis, aga igatahes peab olema reaalne tagatis.

Kui laenamine ja rahatrükkimine saaks ka tegelikult rikkust luua, siis elaksime juba ammu pudrumägedes. Keiser Nero võttis ka hõbemündid, sulatas üles, pani poole vähem hõbedat sisse ja oli kaks korda rikkam. Eks nii tehakse ka tulevikus. Ühiskondlik mälu kestab 15 aastat.

Ameerikas paistab ju ka, et töökohti tehakse juurde, on majanduskasv ja palgad kasvavad, aga tuleb vaadata üldist pilti. 90% rahast on küberruumis ning see krahh on veel läbi elamata.

Praegu on käimas kõige suurem sündmus, mis on toimunud pärast Prantsuse revolutsiooni. Praeguse rahandussüsteemiga on haaratud kogu maakera elanikkond. Nii suur on mõju.

Seitsmekümne aasta pärast vaadatakse praegust kui hulluse ajastut, kus arvati, et raha laenates saab rikkaks ja on võimalik raha muudkui juurde trükkida.

Majanduskriis ja tavaline inimene.

Majanduskriis ja tavaline inimene.

Mis toimub praegusel ajal majanduses ja rahanduses. Kuidas seletada seda tavalisele inimesele. On olemas keerulised nimed ja teooriad. Misese teooria, Friedmani teooria, Keynesi teooria. Nende nimetamine artikli alguses peletab pigem lugejad minema, kui paneb neid nimesid guugeldama. See tõttu neid rohkem ei maini ja seletan lihtsalt, mis on majanduses ja rahanduses oodata. Aga oodata pole midagi head, ehk nagu juba Lennart Meri mainis on oodata verd, higi ja pisaraid. Kõik majandusteooriad võib üldistada väite alla, et iga juurdetrükitud raha vähendab ülejäänud käibel oleva raha väärtust. Ehk teiste sõnadega raha juurde trükkimise tulemusena muutub raha odavamaks ja kaubad kallimaks. Ning see protsess on praegu käimas. Hetkel suurendatakse raha hulka otseselt, näiteks Ameerikas 600 miljardiline rahasüst majanduse elavdamiseks (siinjuures tekkib mul küsimus miks tavaline inimene ei võiks oma raske majandusliku olukorra turgutamiseks paljundusmasinaga natuke raha juurde trükkida aga riik võib) kui ka kaudselt, läbi kõikvõmalike riiklike võlakirjade ja muus vormis laenu võtmise. Nimetatagu seda kuidas tahes, aga praegusel hetkel on maailmas toimumas raha hulga suurenemine. Iga mõtlev inimene saab aru, et lõputult selline olukord kesta ei saa ja selleks, et mõista mismoodi varasematel aegadel on see olukord lahenenud tuleb pöörduda ajaloo poole. Õnneks on lahendusi terve ajalugu täis, aga kahjuks need lahendused on kõik sellised, mis ajavad valitsustel ja keskpankadel ihukarvad püsti. Kui jätta kõrvale vene rubla hüperinflatsiooniline protsess, mida võidakse pidada sotsialismi lõppemise kaasnähtuseks, mitte rahasüsteemi toimise aluste eiramiseks, siis tarvitseb vaid vaadata, mis on toimunud minevikus, et mõista seda mis hakkab toimuma tulevikus. Ja et mitte koormata lugejat sajandite vanuste näidetetega alates Rooma riigist, meenutame viimast 30 aastat. Euroopas läbisid raha trükkimise läbi majandusprobleemide lahendamise ja “rikkaks” saamise laine Jugoslaavia, Poola, Ukraina, Valgevene, Bosnia Hertsegoviina, Gruusia. Ameerikas - Mehhiko, Boliivia, Argentiina, Brasiilia, Nikaraagua. Aafrikas – Angoola, Madagaskar, Mosambiik, Zair, Zimbabwe. Kuid kui raha juurde trükkimine lahendaks majandusprobleeme, siis elaksime juba ammu paradiisis. Kui eelpool loetletud riikides mõisteti, et õhust raha tekitamine lõppeb kehvasti pöörduti tagasi terve mõistuse juurde ja raha seoti kas dollari, euro või siis mõne muu stabiilse valuutaga. Kahjuks on nüüd kätte jõudnud olukord, kus need nn. stabiilsed valuutad ise läbivad sama protsessi, ainult et maailma globaliseerumise tõttu on süsteem suurem ja protsessid rohkem aeganõudvad. Praeguseks hetkeks on USA, Euroopa võlad ületanud igasuguse mõistliku piiri, kuid seda protsessi ei saa enam pidama. Küsimus on selles, kes need kinni maksab. Ja suure tõenäosusega makstakse võlad kinni raha väärtuse drastilise languse, enneolematu hindade tõusu ja elatustaseme järsu kukkumise arvelt. Väited et kohe läheb paremaks ei tööta, sest süsteemis pole midagi muutunud. Lihtsalt proovitakse võlakoormat kellelegi teisele nihutada. Euroopa riikide võlakirjad hakkavad jõudma Euroopa Kekpanga bilanssi. Ka siin on olukord terve mõistuse vastane sest, kuidas saab pank kellel on põhikapitali 5 miljardi eest osta võlakirju 80 miljardi eest. Süsteemi korrastumist ei toimu.
Mida see kõik tähendab tavalise inimese jaoks? Hüperinflatsioonid tähendavad ainult ühte, seni kogutud raha hävimist ja väärtusetuks muutumist. Kui siiani pole ajaloos olnud ühtegi erandit, siis oletus et praegune majanduskriis laheneb senise rahanduspoliitika raames, kuulub psühhopatoloogia ja luululise mõtlemise, mitte majandusteooria valdkonda. Hüperinflatsioon on pöördumatru protsess ja see lõppeb rahareformiga. Kahjuks on võimalik hüperinflatsioon praegusel hetkel veel tabuteema, ja ilmselt hakatakse selle saabudes imestama, mismoodi keegi seda ette ei näinud. Aga märgid on juba ilmsed. Ja märke tuleb jälgida mitte statistikaameti arvude vaid enda mõistuse abil. Praktiliselt kõik hinnad on võrreldes eelmise aastaga tõusnud. Ja see protsess jätkub.
Kuna antud teemal ei hakka tulema valitsuse ja ministrite soovitusi, siis peab igaüks ise vaatama, otsustama ja vastutama. Aga üldised nõuanded on järgmised, ära usalda ametlikke infokanaleid, hoia oma vara enda kasutuses, mitte pankades, hoia vara vääringus mille kohta sa arvad, et see elab üle inflatsiooniliseprotsessi. (rubla aja lõpul jätsid inimesed pudelid taara punkti viimata, et oma vara säilitada), säilita kaine mõistus, hangi informatsiooni mineviku kriiside kohta ja toeta oma lähedasi.

Rahast, eurost ja kroonist

Rahast, eurost ja kroonist. (Kirjutatud veebruar 2008)

1 sajandil e.m.a olevat Cicero pidanud kõne, kus rääkis riigi ja rahanduse tomimisest. Rahasüsteemi kohta oli tal lihtne ja selge lähenemine- riigi kulud ei tohi olla suuremad kui laekuvad maksud, aga laekuvad maksud peavad samas olema madalad. See tähendab tänapäeva terminoloogias tasakaalus eelarvet. Teiseks ei tohi riik tasakaalus eelarve saavutamiseks võlgu võtta ja kolmandaks peab käibeloleval rahal olema kas kulla või hõbedakate.
Kahjuks ei suutnud Rooma riik ise neid põhimõtteid järgida ja kindral Nero pillav eluviis saatis Rooma riigi pankrotti ja pani aluse üle 1000 aasat kestnud tsivilisatsiooni hävimisele. Rahasüsteemi pankrotti minek oli aga väga tänapäevane. See toimus läbi inflatsiooni ja raha väärtuse vähenemise. Nimelt avastas Nero, et kui ta hõberahad üles sulatab ja siis uued samasugused rahad vermib, milles on poole vähem väärismetalli on ta korraga poole rikkam. Selleks hetkeks oligi, aga teatavasti ei tekki mitte millestki midagi ja võlad tuleb tasuda varem või hiljem. Rooma riigi särale järgnes Euroopas pime keskaeg.
Kui eesti 1992 aastal oma rahale üle läks oli Siim Kallase poolt juhitud Eesti pank väga ettenägelik. Eesti rahasüsteemi põhimõtted olid justkui maha kirjutatud Cicero kõnest . Rahasüsteem peab põhinema tasakaalus eelarvel, riik ei tohi võtta võlgu ja eesti kroon on tagatud saksa margaga. Kaalumisel oli ka kullastandard, kuid kuna saksa mark oli peale teist maailmasõda euroopa tugevaim ja stabiilseim valuuta, mis oli läbinud mitmeid revalveerimisi ega olnud oma ostujõust midagi kaotanud vaid ainult tugevnenud, otsustati saksa marga kasuks. Ettenägelikkust oli sel ajal piisavalt, et eesti krooni kursi muutmine teha võimalikuks mõne lobby grupi suvast, vaid see jäeti ainult riigikogu otsustada. Põhja sai minna ainult koos saksamaaga.
Kui eesti võttis suundumuse euroga ühinemisele siis algul ma tervitasin seda teed eeldades naiivselt, et kui palju tarku otsustajaid erinevatest riikidest koos, siis tõuseb selle võrra ka rahasüsteemi planeerijate kollektiivne IQ ja loomulikult lähtutakse ka üle 2000 aasta vanast rahvatarkusest. Kahjuks nii see pole. Etteantud eelarve defitsiiti ületatakse pidevalt, riigivõlad on suured ja mis kõige hullem euro pole mitte millegagi tagatud. Kõige selle üle mõeldes on mul tekkinud tõsine küsimus - miks peaks eesti üldse eurole üle minema? Rääkida suuremast stabiilsusest ja välisinvestotite usalduse tõusust on pehmelt öeldes kohatu. Mis stabiilsusest saab juttu olla raha puhul, mille aastane rahapakkumine M3 suureneb aastas üle 10 % ja millel puudub kullakate. Vaadates ajalugu on sellised rahasüsteemid varem või hiljem elanud läbi suurema tagasilöögi. Praeguseks ajaks on ülemaailmne finantskriis juba alnud ja seda üritatakse varjata nimetades olukorda ajutisteks likviidsusraskusteks. Pankadesse pumbatakse raha juurde ehk tehakse sama mille eest juba Cicero hoiatas aga Nero siiki ellu viis – käibele lastakse kattetta raha ja rahasüsteemi lükatakse järjest suuremasse inflatsioonilisse keerisesse. Erinevus Nero aegse hõberahade lahjendamisega on ainult vormiline, mitte sisuline. Kõik on rahulolematud suurte inflatsiooni numbrite pärast, kuid tõelist põhjust milleks on katteta raha trükkimine või õieti nupule vajutamisega panga kontole miljardite genereerimine ei räägi keegi. Ja kahjuks on see ülemaailmne protsess, millesse on haaratud peaaegu kõik maailma riigid. Antud süsteemi kritiseerimine on muutunud tabuks nagu oli ka tabu sotsialismi kritiseerimine N.Liidus.
Küsimus on selles, kas sellest allakäiguspiraalist on võimalik välja pääseda. Ja siinkohal tahan ma välja pakkuda eesti Nokia, idee mis oma uudse läehenemise tõttu saab kindlasti palju kriitikat, kuid mille sisusse põhjalik süvenemine tasub end kuhjaga ära. See on idee, mille on välja öelnud ameerika presidendi kandidaat Ron Paul. Tema on selgelt väljendanud, et USA peab oma rahasüsteemi tagasi viima kulla stadardile. Peale 1971 aastat, kui kulla standard kaotati on USA dollar jõudnud kollapsi äärele ja on viimane aeg taastada raha usaldusväärsus. Tahaksin siin kohal üles tõstatada debati eesti krooni sidumisest euro asemel kullaga. Kuld on teinud seda, mis peale teist maailmasõda saksa mark, ta on järjest tugevnenud. Kullaga seotud raha puhul tähendaks see inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu. Kulla puhul oleks rahasüsteem automaatselt tasakaalus, käibel saab olla ainult nii palju raha kui on eesti pangas kulda. Täiesti enneolematule tasandile tõuseks eestisse tehtavate välisinvesteeringute hulk. Pole olemas investorit, kes ei tahaks oma investeeringule kindlust ja seda suudaks kullaga tagatud eesti kroon pakkuda. Tegemist oleks olukorraga, kus eesti saaks majandusliku eelise teiste riikide ees. Eesti üleminek valuutakomiteelt kullakomiteele leiaks äärmiselt suurt vastusesisu IMF-lt, Euroopa Keskpangalt ja kõigilt teistelt kelle praegune süsteem võimaldab hästi ära elada, kuid suveräänse riigi enda otsustada peaks olema millist rahasüsteemi nad kasutavad.
Kullakomiteele üleminekul ei juhtuks tavalise inimese jaoks midagi, eesti kroonid jääksid samamoodi käibele ainult inflatsioon peatuks ja eesti pangas oleks võimalik alati oma kroonide eest saada reaalset väärtust, see on kulda. Tõenäoliselt oleks ka vajalik jätta kulla ja eesti kroonide omavaheline ümbervahetamine ainult eesti panga monopliks. See oleks valus löök investeerimiskullaga kaubitsejatele, kuid seejärel vajadus investeerimiskulla, kui raha säilitamise vahendi järele muutuks, sest kulda oleks võimalik eesti kroonide eest stabiilse kursiga saada igal inimesel keskpangast.
Peale üleminekut asuksid ka teised riigid seda ideed järgima, kuid esimestel on alati eelis. Eesti majandus pöörduks suurele tõusule ja koos majanduse kasvuga kasvaks ka inimeste heaolu, mitte ei suureneks abstraktsed finantsnäitajad. Kullakomitee puhul läheneksid eesti palgad suure kiirusega euroopa omadel e, minimaalselt euro inflatsioonikordaja võrra ja maksimaalselt lisandub sellele veel tööviljakuse kasv.
Artikli autor on veendunud, et varem või hiljem peab maailm tagasi pöörduma tuhandeid aastaid ennast tõestanud rahasüsteemi juurde. Kõigil aegadel, kui on raha olnud tagatud väärismetallidega on toiminud stabiilsed arengud. Võrdleks siinkohal 19 sajandit , mil maailma majandus õitses, üle 60 riigi olid ühinenud kullastandardiga ja ei peetud suuri sõdu, 20 sajandi algusega mil kullastandard lagunes ja maailm kisti kahte suurde maailmasõtta. Praegune süsteem saab toimida ainult seni kuni raha lisatakse süsteemi juurde ja see lõppeb paratamatult kriisi või hüperinflatsiooniga. Kas esimesena võtab kullal põhineva süsteemi kasutusele Ron Paul peale USA presidendiks saamist, Zimbabwe või Eesti pole suurt vahet, sest lõppkokkuvõttes peame me kõik ajaloolised tõed omaks võtma. Miks siis mitte olla esimeste seas.

Kulla hinna mull on veel väga kaugel

Viimasel ajal on kulla hind tõusnud uutele rekordkõrgustele ja seda on hakatud võrdlema kinnisvara hinna mulliga. Käesolevas artiklis põhjendan ma miks nii pole ja miks kulla hinna mullist rääkimine on asjatundmatu ja võhiklik. Kinnisvara mulli ja kulla hinna hetkeseisu samastamine on kui võrrelda õhupalli lennukiga. - Mõlemad lendavad ja maanduvad uuesti maa peal, kuid üks kõlbab kontinentidevahelisteks lendudeks (loe majandus ja finantskriisi üleelamiseks) aga teine mitte.
Kuid alustuseks mullide tekkimisest. Ükskõik millise finantsilise vara, olgu selleks kinnisvara Jaapanis, aktsiad Saudi Araabias või tulbid Hollandis mullistumine on toimunud alati kindlat etappide alusel. Esimene etapp on see, kus siseneb nn. Tark raha. Ta siseneb vaikselt, sellest ei kirjutata lehtedes ega teatata, et on tehtud suurepärane investeering. Kui Nokia müüs ära oma televiisorite valmistamise üksuse ja kujundas ennast ümber tehnoloogiafirmaks ei ilmunud ühtegi aktsiaostu soovitust. Ükski majandusajaleht ei kirjutanud ega soovitanud osta Bulgaaria erastamisväärtpabereid, kui need maksid ühe viiendiku nominaalist, enne NASDAQi suurt tõusu oli ainukeseks mantraks USA-s Dow Jones. Kui esimene etapp saab läbi, hakkavad turule sisenema suured institutsioonid ja fondid. Nad võtavad positsioonid sisse ja kuulutavad siis maailmale, et võib olla on see hea investeering, kuid sellel ajal ei ole veel laiades investorite massides teadlikust võimalikust kiirest teenimisvõimalusest. Põhiosa investoritest on ikka kinni endistes (loe – langevates) investeeringutes ehk aktsiates ja võlakirjades. Teise etapi lõpus hakkavad hinnad kiiresti tõusma ja teadlikkus laieneb hüppeliselt, esialgu küll ainult teemaga kokkupuutuvate inimeste ehk investorite hulgas. Minnakse kolmandasse etappi ja tavainvestorite mõttemaailmas käib klikk, nad mõistavad hinna tõusu põhjuseid ja hakkavad panustama tõusvale turule. See etapp võib venida päris pikaks, kuid on vajalik eeldus neljandaks etapiks, info liikumisele laiades massidesse ehk bussijuhtide ja turvameesteni. Neljandas etapis teavad kõik, et hind ei saa langeda ja tõepoolest hind kahe ja kolmekordistub hästi lühikese aja jooksul. Järjest rohkem on rongile hüppajaid ja investorite hulk saavutab maksimumi vahetult enne kraavi sõitmist. See on siis olukord, kus kukutakse kuristikku, aga kui maapinda varjutavad pilved siis tekkib huvitav illusioon- kukkuja võib arvata et ta hoopis lendab.
Kui vaadata neid nelja etappi siis praegusel hetkel on kuld teise faasi alguses. Vaikselt enam siseneda ei saa, kuid fondide ostudest on asi veel väga kaugel. Jim Rogersi tehtud küsitluse alusel pole 76%-l finantsvarade juhtijatest mitte ühtegi kullaga seotud vara. Teine küsitlus mis tehti tavaliste investorite seas, näitas et 95% polnud iialgi kuulnud mis asi on Krugerrand, rääkimata selle omamisest või ostuplaanist. Lihtsalt igaks juhuks – Krugerrand on maailmas kõige levinuim ühe untsine investeerimise kuldmünt. Kolmandasse faasi sisenemisest, rääkimata neljandast on asi veel väga kaugel. Kulla hinna mulli faasi saab ka igaüks ise testida. Tuleb teha küsitlus oma tuttavate hulgas, kui palju on neid kes on ostnud kulda ja võrrelda inimeste arvuga, kes on võtnud kinnisvara ostmiseks laenu. Kui esimene arv hakkab lähenema teisele siis on põhjust rääkida mullist.
Käesolev kulla hinna tõus on toimunud 11 aastat, kuid kui vaadata ajalugu, siis on kulla hinna tõusutsüklid väga pikaajalised, keskmiselt 15-20 aastat. Viimane tõus kestis 1968-1982 ja oli 15 aasta pikkune. Käesolevat kulla hinna tõusu tsükli lõppu on oodata 2020 aasta paiku. See muidugi ei tähenda et kulla hind ei võiks langeda 20-30% ja mõnel aastal mitte üldse tõusta. Kuid mullide puhul toimub lõhkemine ja tavaliselt jääb järgi 5-15% algsest hinnast. Näiteks USA Dow Jones kukkus Suure Depressiooni ajal 89% oma tipust ja Jaapanis Tokyo kesklinnas langes maa hind kõige paremas asukohas peale mulli avanemist tipphinnaga võrreldes 1%-ni. Kulla hinna mulli puhul võiks oodata kulla hinna kukkumist 90%- ehk 130 dollarini untsist, aga sellist mõttekäiku praeguse maailma rahaturgudel toimuva “kvantitatiivse lõdvenemise” juures on mul lausa piinlik siia kirja panna. Aga kui praegune hind tõuseks lühikese ajaga 10 korda, siis oleks olukord hoopis teine. Ja siin jõuan ma mullidega kaasneva järgmise aspektini. Mullide graafikuid iseloomustab selline järsk välja venitatud tõus, millele järgneb sama kiire langus, tegemist oleks justkui kummipaela venitusega, mis siis tõmbub tagasi vanasse asendisse. Vaadates graafikuid nõuaks praegu sellise mustri nägemine Picassolikku fantaasialendu.
Lõpetuseks natuke ka makromajanduslikest teguritest. Siin kohal on kulla ülesanne olla maailmamajanduse palaviku näitaja. Ja palavik on järjest suurenemas, riikide võlakoormad on saavutanud enneolematud mõõtmed, rahapakkumine kõikvõimalike abipakettide näol jätkub ning esimesed märgid saabuvast “kõigile ootamatust” hüperinflatsioonist on õhus. Tõenäoliselt on järgmine finantsmaailma vapustus riikide, sealhulgas USA, võimetus oma võlgu maksta. Järgi jääb kaks teed, kas riikidel kuulutada end pankrotis olevaks või kustutada oma võlg rahaväärtuse langemise ehk lõputu rahatrükkimise abiga. Läbi ajaloo on alati valitud viimane. Kuid praegune olukord on maailma ajaloos erinev, kui seni oli hüperinflatsioonilisse keerisesse läinud riikidel (Venemaal, Zimbabwes, Mehhikos või Türgis jne. jne.) olemas olnud päästeparv, mustal turul kaubeldava dollari näol siis praegu seda enam pole ja siin kohal astub taas mängu kuld. Ehk teiste sõnadega - kulla hinna jätkuv tõus on eelkõige makromajanduslik protsess mitte spekulantide soov ja turgude juhuslik fluktuatsioon. Kahjuks on praegusesse keerisesse sisenemas kogu arenenud lääne maailm, sest kõik nad on läinud kaasa hullusega, et võlgu elamine on normaalne ja kui raha pole siis võib seda alati laenata ja vanu võlgu saab maksta ära uusi võttes. Pikaajaliselt on aga selline mõtteviis hävitav. Kokkuvõttes võib öelda, et see mis praegu toimub on USA DOLLARIL JA LAENAMISEL PÕHINEVA MAAILMAMAJANDUSMUDELI LÕPPEMINE. Kahjuks seda veel ei tunnistata aga selle protsessi indikaator on kuld ja selle hinna jätkuv tõus.

Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub?

Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub?

Psühholoogias eksisteerib mõiste alateadvus. Teemasse pikemalt süüvimata võib öelda, et üks teemade ring, mis alateadvusse läheb on niinimetatud ebameeldivad teemad. Teemad, millega inimene ei taha tegeleda. Sest need tekitavad ebamugavust ja lõhuvad inimese maailma pilti ja sunnivad inimest ümber mõtestama oma seniseid arvamusi. Kuid peale inimese alateadvuse on maailmakuulus psühholoog Carl Jung toonud sisse ka termini kollektiivne alateadvus. Need on siis teemad, mida kollektiivid, on see siis rahvus, poliitiline partei või töökollektiiv ühiselt väldib puudutamast. Siia alla kuulub nii Saksamaa kus arutelud 2 maailmasõja põhjustest võivad tekitada süütundeid, siia alla kuulub Venemaa, kes samuti ei suuda veel adekvaatselt vaadata möödunud aja sündmustele, siia alla kuuluvad kõik Pekingis elavad targad hiinlased. Paraku on nii, et olenemata professorikraadist või kõrgetest filosoofilistest teadmistest läheb hiinlase nägu punaseks, kui jutuks tuleb teema, et Tiibet peaks olema iseseisev riik. Kuid ülemaailmses kollektiivses alateadvuses on praegusel hetkel ka raha teema. Kõikides maailma kultuurides ja riikides aktsepteeritakse mõtet, et need värvilised paberilipakad, millel on ühe tähtsa onu allkiri ongi raha. Ei mõelda selle üle, mis on raha olemus, või veel vähem rahasüsteemide olemuse üle. Küsimusele, kust raha tekkib ja kas ta peaks olema vahetusväärtus, väärtuse säilitaja või hoopis kaup nagu kõik teised kaubad, puudub vastus. Isegi arutelusid või filosoofilisi artikleid ei ilmu sel teemal. Kõik tundub iseenesest mõistetav. Seda et pank saab välja laenata kordades rohkem raha, kui tal on hoiuseid ei tea tavaline inimene ega spetsialist, kes töötab panga letis. Kuid iga inimene kes uurib sõna rahaloome kordisti või raha multiplikaator sügavamat tähendust ehmatab selle peale, mida ta teada saab. Kuidas saab olla võimalik et kui mina hoiustan pangas 1000 krooni siis saab pank välja laenata kordades rohkem. Aga kui see raha ei tule tagasi, mis siis saab. Ja see ongi olukord, mis praegusel hetkel panganduses on toimunud. Pangad on välja laenanud raha mida neil pole, laenud ei tule tagasi ja käes ongi kriis nimetagu seda likviidsuse puudumiseks või panga ja riigijuhtide apsakateks.
Kui nüüd minna natuke sügavamale ja jätta kõrvale ühiskonnast peale pandud mõttemallid ja eelarvamused hakkab pilt selginema, ning selgub, et kogu pangandussüsteemi põhimõte on praegusel hetkel üles ehitud nii, et kriisid ja rahasüsteemide häving on sisse programmeeritud. Läbi ajaloo on teada, et kui raha on võimalik olnud tekitada õhust või sellega, et kiirendatakse trükipresse on seda võimalust alati kasutatud. Tulemuseks on olnud hüperinflatsioonid ja raha süsteemide ning ühes sellega inimeste säästude häving. Eestis on keskmiselt iga 35-40 aasta tagant inimeste kogutud raha, mida on säilitatud pangas lihtlabaselt hävinud. Nii oli see venemaa rublaga möödunud sajandi 90-ndatel aastatel, nii oli see enne esimest ja teist maailmasõda. Ja kui vaadata maailma ajalugu, siis ilma ühegi erandita, pole ükski rahasüsteem, mille puudub reaalne tagatis, vastu pidanud ja paberraha on alati jõudnud oma õige väärtuseni, milleks on paberi väärtus. Ilma ühegi erandita. Arvamus, et euro, mis pole mitte millegagi tagatud on erand, kuulub psühholoogiliselt vaadates luululise mõtlemise hulka. Ilma ühegi kahtluseta on ka euroga juhtumas drastilised muutused, mis raputavad inimeste maailmavaadet ja ellusuhtumist. Kuid kahjuks ei saa selle vastu midagi teha. Õpitakse enamasti enda valusatest kogemustest, mitte ei lähtuta ajaloost ja tervest talupoja mõistusest. Praegune kriis on eriline sellepärast, et seekord haarab see kogu maailma ja viib rahasüsteemid kaosesse mille taolist ei ole eelnevalt kogetud. Aga nagu eelpool mainitud on sel teemal arutlemine tabu teema. Ja see on nii tabu, et maailma majandusteadlased on selle täielikult oma uurimisalade hulgast välja haaranud. Võib uurida majandust ja majanduses toimuvaid protsesse, võib majandust kritiseerida ja majandust või börsil toimuvat mõista ja ette ennustada. Kuid pangandussüsteemi aluseid teadlased ei uuri. Miks? Kui Nobeli majanduspreemia on antud 64 teadlasele, siis mitte ükski nendest pole antud panuse eest pangandusese toimuvate protsesside kohta. Miks? Vastus on lihtne – tulemuseks oleks see , et peaks tunnistama praegune pangandussüsteem on pikaajaliselt eluvõimetu ja vastuolus loodusseadustega. Süsteem, kus päevane tehingute käive ületab aastast kogu maailma majanduse kaubakäivet, läheb vastuollu terve mõistuse ja põhimõtetega, mis olid kunagi pankade tekkimise põhjuseks.
Samuti ei arutleta selle üle, et kui peale 1971 aastat kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist on Maailmapank identifitseerinud 96 panganduskriisi ja 176 rahanduskriisi. Kas nende tekkimine võib olla otseselt seotud sellega, et raha ei ole enam mitte millegagi tagatud. Vastus on jah. Kuid sellise vastuse tunnistamine nõuaks ka muutuste elluviimist, mis praegusel hetkel tänu kollektiivses alateadvuses püsivatele seisukohtadele on võimatu.
Mida siis teha. Kuigi ma ei taha anda soovitusi, sest koheselt hakatakse mind ründama, et ma teen paanikat ja tahan selle arvelt rikastuda, pean ütlema, et iga inimene peab mõtlema eelkõige enda peale. Lootus, et raha pankades säilib ja on tagatud seadusega on rajatud liivale. Neid reserve millest panganduskriisi kinni maksta lihtsalt pole olemas. Kuid praegusel hetkel on raha tekitada lihtsam kui kunagi varem. Praegu ei tekita nupule vajutusega tekkivate triljonite lisandumine tavalises inimeses erilist tunnet. See kõik viib aga hüperinflatsioonile, mis hävitab euro ja koos sellega ka inimeste kogutud vara. Ainuke soovitus, mis mina saan anda, on taas aasta tuhandeid vana. Paraku on ainult üks raha läbi kriiside oma väärtuse säilitanud. See on kuld, ja mitte elektrooniline pangas olev kuld, vaid see, mis on Sinu enda käes. Ehk nii nagu ütles juba kuningas Saalomon – „Pole midagi uut siin päikese alla“. Kuld on üle elanud eranditult kõik viimase kahe tuhande aasta jooksul toimunud kriisid, muud rahad on ilma ühegi erandita läinud ajaloo prügikasti. Ka seekord ei saa olema teisiti.

REVALVEERIMINE

Iga kord kui ma loen mõnest artiklist mõttekäike Eesti krooni devalveerimise kohta tekkib mul vastupidine mõte – miks ei arutata eesti krooni revalveerimise üle. Rääkides devalveerimisest jõuavad õnneks nii poliitikud kui pankurid üksmeelele, et see oleks eesti majandusele ja inimestele hävitav. Kuid sellega mõttekäik piirdub, ei mõelda edasi suunas, mis siis kui teha devalveerimisele vastupidist - eesti kroon revalveerida. Ja tegemist oleks majanduse hävitamisele vastupidise protsessiga – majandusele uue hoo andmisega. Kui vaadata maailma rahanduse ja rahareformide ajalugu siis on kõik devalveerimised löönud inimesed vaeseks ja lubanud naaberriikide elanikel käia ja osta võileiva raha eest varandusi kokku. Meenutagem või rubla aja lõppu kui rubla devalveerus ja soomlased ning sakslased käisid eestis ja võisid oma pensioni raha eest elada kui kuninga kassid.
Et mõista devalveerimise ja revalveerimsie olemust ja rikkuse ümberjagunemist tuleb aru saada põhitõdedest. Esiteks mitte ühegi rahareformiga, kursi muutusega, ega aktsiahinna tõusuga ei teki maailma mitte ühtegi senti lisarikkust. Aktsia hinna üleöine kahekordistumine võib küll suurendada ettevõtteväärtust kahekordseks, kuid vaadates suuremat pilti, globaalsemalt, ei teki juurde mitte ainsatki grammigi rikkust. Ettevõte asub edasi samades hoonetes ja tal on ikka sama palju vara. Aktsiahinna tõus on virtuaalne võit, mis sama kiirelt kui tekkis ka kaob. Küll aga kõik eelpool nimetatud protsessid jagavad maailmas rikkust ringi. Kui muutuvad valuutade omavahelised kurisid siis need inimesed kes omavad tugevnevat valuutat, saavad oma raha eest rohkem osta, need kelle valuuta langeb kaotavad täpselt sama palju kui teised võidavad. Ühegi kursi muutuse korral lisarikkust maailma ei teki. Rikkus tekkib maailma, nii piinlik kui seda ka siin kirja panna ei ole, ainult tööga. Rikkus tekkib midagi uut luues, ehitades, kaevandades, aga mitte ümber jagades.
Üks suuremaid rikkuse ümberjagajaid on raha devalveerimine. Devalveerimise korral muutuvad kõik devalveerimise läbi elanud inimesed vaesemaks. Pole ühtegi näidet maailmast kus devalveerimine oleks toonud inimeste nägudele naeratuse mitte pisaraid. Meenutatagu siin Argentiinat, Soomet, Mehhikot või Zimbabwet. Ilma ühegi erandita on kaotajad selle riigi kodanikud, võitjad aga kõik ülejäänud maailm. Kuid kuna riigi esmane ülesanne on oma kodanike heaolu tõstmine, siis peaks iga riik püüdma raha kursi langemist vältida. Ja sama moodi nagu riik püüab oma elanikke devalveerimise eest kaitsta, lähtuvad teised riigid oma huvidest ja üritavad sundida teisi riike oma raha devalveerima. Siit ka välismaa nn. ekspertide aravmused et eesti (läti) raha tuleb devalveerida ja see elavdab majandust. Elavadab küll, see võimaldab riigis olevat rikkust teiste riikide kodanikel I-phone (et ,mitte öelda võileiva) raha eest üles osta. Loomulikult on eriti lähiümbruse riigid huvitatud et naabrid oma raha devalveeriks, see võimaldaks nende riikide kodanikel sealt enda jaoks rikkusi poolmuidu ostmas käia. Ja need ostu müügi tehingud ei ole mitte vastastikuse võrdväärse vahetuse põhimõttel.
Aga on olemas ka vatupidine protsess, raha revalveeerimine. Läbi ajaloo on kõik riiigid kes oma raha revalveerinud saanud täiendava majandusliku tõuke (seda küll oma naabrite arvelt) ja tõstnud oma kodanike elatustaset. Peale teist maailmasõda revalveeris oma valuuta mitmeid kordi Saksamaa , ja muutus Euroopa tugevaimaks majandusjõuks, enne Euro liiduga ühimemsit mais 2008 tegi seda Slovakkia kui muutis oma raha üle 10 % tugevamaks.
Raha revalveerimise positiivseid mõjusid on võimatu ülehinnata. See vähendab inflatsiooni, ja tõstab riigi usaldusväärdust. (Kui raha devalveerimise korral keegi ei julge antud riigi rahas oma varandusi hoida, siis revalveerimsie puhul on vastupidi , kellele siis ei meeldiks kui ta rikkus järsku suureneb revalveerimise protsendi võrra). Nii nagu devalveerimine vähendab riigi usaldusväärsust , tõstab revalveerimine välisinvestorite usaldusväärsust. Välisinvesteeringute hulk suureneks ja majandus saaks uue hoo. Eesti krooni revalveerimise puhul saadetaks maailmale signaal, et Eesti kroon on veel kindlam kui euro. Et raha stabiilsuse tagamiseks pole meil vaja euroga liituda vaid me saame oma raha stabiilsuse hoidmise ja selle tugevdamisega ise hakkama. Võiks öelda ära leierdatud lause – Eesti Nokia on revalveerimisega leiutatud. Kahjuks on selge et IMF ega teised maailma finatshaid ei saa seda meile lubada. Neid ei huvita eestlaste elujärje paranemine vaid oma särk, mis ihule ligemal. Tõenäoliselt ei julga ka eesti pank seda ideed heaks kiita. Kuid diskussioon sel teemal oleks teretulnud.