Vastus küsimusele - Kellele kõik (Kreeka, Itaalia, Saksamaa) võlgu on ?

Võlgu ollakse pankadele, aga nüanss on selles, et see raha mida pank välja laenab ei ole panga raha, vaid see tekitatakse laenamise hetkel ja kui kunagi laen tagasi makstakse, siis panga bilansis see nii-öelda kustutatakse. Vanasti oli see nn. raha tekitamise õigus valitsustel, aga kuna valitsus hakkas raha liiga palju juurde trükkima, siis tekkis inflatsioon ja leiti et parem on kui raha emiteerivad pangad laenudena. Süsteem toimis sinnamaani kuni laenud tagasi tulid, aga riigid leidsid et parem on laene mitte ära maksta vaid refinantseerida laenud uute laenudena, ega plaani kunagi laene tagasi maksta. Selge et selline süsteem sai töötada ainult lühiajaliselt. Siit ongi kriisi juured pärit. Süsteem on tegelikult töökõlblik, kui oleks üks lisatingimus mida praegu ei täideta. Nimelt peaks koheselt võlgade hilinemise korral nõudma välja tagatisi ja kui neid pole (ja riigid üldiselt ei anna kinnisvara tagatisi) siis pank kes on andnud välja halva laenu peaks minema pankrotti . Süsteem saaks hakata korrastuma. Seni kuni üritatakse midagi päästa läheb ühtlaselt halvemaks. Eurosüsteemi lagunemise korral läheb pauguga halvaks, aga seejärel hakkab uus tõus. Nii et valida on kas virelemine ja siis pankade pankrott või kohene pankrott ja süsteemi tervenemine. Praegusel hetkel on tehtud valikud virelemise suunas ja tõenäoliselt tehakse järgmine valik võlgadest vabanemiseks hüperinflatsiooni käivitumise näol. Selleni läheb aga veel mõned aastad aega..

Miks ma ei usu massiteabevahendeid ega loe tavalisi uudiste portaale

Kui ma olin noor poiss, siis ajakirjandus tähendas minu jaoks tõde. Ajakirjanikud olid justkui kõrgemad jumalused, kes tegid tähtsat tööd ja uurisid keerulisi teemasid, said neis selgusele ja läbi oma kirjutiste muutsid ka mind valgustunuks. See, mis juba ajalehes kirjas, oli ainuke ja lõplik tõde, mida ei tulnud pähegi kahtluse alla seada. See, et Saksamaal oli propagandaministeerium, et 20. sajandil on masside teadvusega manipuleeritud enneolematus ulatuses, ei mahtunud isegi mu kõige fantastilisematesse unenägudesse. Oli üks tõde ja selle sain ma teada ajakirjandusest. Punkt.

Kuid vähehaaval hakkas see tõde murenema. Selgus, et kõike ei saa lehest teada. Väikese poisina avastasin, et Soome televisiooni poole aasta filmide kava ei ole võimalik lugeda “Noorte Häälest” ega “Sirbist ja Vasarast” vaid läbi kopeerpaberi trükitud õhukestelt lehtedelt, mida vanemad oma töölt koju kaasa tõid. Veel vanemaks saades sai juba samasuguselt paljundatud paberilt lugeda esimest erootika saladusi paljastavat teost “Virsiku oksad” ja praegu esoteerikalettidele kuuluvat tõlkekirjandust, mis käsitles UFO-sid ja teisi enneolematuid fenomene. Tekkis küsimus , miks see liigub põranda all, kuid see sai peagi vastuse. Riigisüsteem on selline, et avalikult sellest ei räägita ega kirjutata, kuid otsides on võimalik ka selliste teemadega kokku puutuda.

Ja kuigi pilt oli laiemaks muutunud, ei murendanud see minu usku ajakirjandusse. Sealt olid mõned asjad puudu, kuid kõik, mis kirjas oli, oli ikkagi tõde. Inimesed on ju kirjutatu endale selgeks teinud. Lood välispoliitikast, sõdadest ja nende põhjustest, näiteks Küprose osalisest annekteerimisest Türgi poolt , olid täidetud faktidega ja see kõik oli taas tõde.

Kuid minu maailm laienes edasi. Mingil hetkel sain aru, et info, mis lehes kirjutatakse, on võib olla õige, aga see ei kajasta kõiki asjaolusid ja võibolla just huvitavamad on puudu. Selgus, et väikese poisi palju huvitavam info tuli mõne täiskasvanu suust, kes isiklikult osales Iraani šahhi visiidi organiseerimisel Tallinnas, kui ametlikust teadaandest, et see ja see inimene külastas Tallinna. Ja ega leht ei saa ka kirjutada, et meie riigijuht ajas Riia ja Tallinna nimed segamini. Kui siit hüppan korraks tänapäeva, siis antud teemat on üritatud lahendada “rahva-valgustus-kultuuriajakirja” Kroonika ja tema rahvusvaheliste kolleegide kaudu, kuid peale selle, et sellised lood tekitavad teravaid emotsioone ja alateadlikku samastumist oma kangelastega ja nende elust osasaamist, ei ole sellisel infol ega teadmisel isegi väärtust, mis ületaks haugi mälu ehk kolme sekundit. Aga tagasi minnes, siis sellise info vastu huvi tundmine on loomulik areng ja teatavas eluetapis võibolla isegi arenguks vajalik. Kuid peale 30. eluaastat peaks see lektüür jääma noorematele.

Ja siis tuli perestroika ning maailm lendas tagurpidi. Tundus, et absoluutne tõde on ikka veel olemas ja teiselt poolt ei saanud enam ajakirjandusest aru. Tõde justkui polnud.  Purjus autojuhile antakse O-tähega numbrimärk, et teda kui potentsiaalset ohtu liikluses paremini ära tunda ja lehes on kaks arvamuslugu – üks poolt ja teine vastu. Kumb on siis õige? Ei saa ju olla, et kaks arvamust, mis pealegi on vastandlikud, on mõlemad õiged. Kindlasti eksisteerib üks ja kõrgem tõde. Inimene, kes on selle märgi saanud, kirjutab endast lähtuvalt kritiseeriva loo ja teine endast lähtuvalt pooldava loo, aga kui vaadata kõrgemalt , sealt kus isiklikud motiivid on kõrvale jäetud, sealt peaks tulema ju üks õige vastus.

Segadus aina suurenes, kuni järsku läks lahti laulev revolutsioon, ja nüüd ei olnud enam kahtlust, kus on tõde. Tõde on siinsamas, tõde on see,  mida pole palju aastaid räägitud, aga on vaikselt mõeldud.. Tõde on oma riik,  oma riigipiir, oma raha, tõde on vabadus. Ei mingit kahtlust, taas oli saadud järje peale. Maailm hakkas toimima nii nagu ta tegelikult on. Ja lehed ning televisioon kajastasid ka kõike nii nagu oli. Võis ju kajastada vastuolusid eestlaste ja interrinde vahel, kuid igale terve mõistusega inimesele oli selge, kus pool on tõde. Natuke arusaamatu oli, miks rahvusvahelised ekperdid üldse mingite Narva venelastega inimõigustest käisid rääkimas,  sest neil oli peamine inimõigus olemas. Õigus minna venemaale ja seal elada nii nagu nemad tahavad. Meie oleme siin Eestimaal ja otsustame nii nagu meie tahame. See on ju meie maa. Sellised mõtted liikusid minu kui noore poisi peas ja ajakirjandus kinnitas sedasama.

Ning ühel hetkel oli Eesti vaba ning polnud mingit kahtlust, et ajakirjandus on edaspidi taas tõe teenistuses. Kuid oh häda, vahetult peale vabanemist hakati rääkima midagi pragmaatiliselt poliitikast ja sellest, et meie oleme küll omaette riik, aga Tśetśeeniat, nende riiki, meil tunnustada pole vaja. Huvitav, meie küll rõõmustasime, kui Island meid tunnustas, miks me siis ise teistele seda sama edasi ei anna. Kas neil pole siis õigust vaba olla? Aga need mõtted kadusid ruttu ja elu jätkus, kuid arusaamine ajakirjanduse aususest hakkas vähehaaval murenema. Hakkasin märkama, et lehtedes kujundatakse hoiakuid, mitte ei kirjutata faktidest. Hakkasin märkama, et isegi sellistes rubriikides nagu kriminaalsed teated, kujundatakse hoiakuid, sest kirjutatud faktid olid natuke kummalised. Näiteks loed, et toll konfiskeeris 200000 salasigaretti. Kakssada tuhat, milline kohutav kogus. Kuid miks ei kirjutata mitu pakki, mitu plokki või kasti ära võeti. Ja kuna ma ise töötasin sel hetkel toitlustuses , siis tundus mulle 20 kasti suitse võrreldes ladudes virnades asetsevate kogustega imeväiksena, erinevalt tavainimesest, kellel tekkis tunne, et see on enneolematu kogus. Ja millegipärast mainiti teadetes New Yorgist kõikvõimalike uimastite konfiskeerimisel alati, et selle tänavakaubanduse väärtus on miljoneid dollareid, aga mitte kunagi ei lisatud, et Afganistanis on selle omahind võib olla tuhat korda väiksem. Aga kuna ma ei olnud selle teema spetsialist, siis unustasin sellised küsimused kiiresti.

Endiselt oli ajalehti ja ajakirju huvitav lugeda, ning endiselt oli veendumus selles, et sealt saab täpset ja objektiivset infot, minus kõrge. Kuidagi imelik oli lugeda, et mõni tuntud inimene keeldus ajakirjandusega suhtlemast väites, et nad moonutavad infot ja kirjutavad valesti.

Siis tegi elu mitu pööret ja avastasin end ülikoolis õppimas psühholoogiat.  Ning taas oli mul teada, kust saab teada inimese kohta tõde, loomulikult psühholoogide käest ja nende tarkadest raamatutest ja kõige targemad neist töötavad ülikoolide juures ja teevad teadust. Ning tõe monopol ongi seal teadlaste käes. Enam ei olnud vaja vaadata ajakirjanduse poole vaid teadlaste poole. Ja teadlased - nemad olid isegi nii tublid, et suutsid ajakirjanduse lahti hammustada. Seal on ju PR kampaaniad, mis toimivad teatavate seaduspärasuste alusel, uue erakonna uudsuse efektid, nõks kuidas arikli loetavust suurendada sealt mõni tsitaat välja tuues, teksti ja pildimaterjali optimaalne suhe, pealkirja koostamise metoodika  jne, jne. Maailm oli taas selge ja paigas. Ning kuigi enam ajakirjandusest tõde teada ei saanud, oli olemas sellest kõrgem vorm, kes rääkis ära, mis moodi asjad on. 

Ja siis plahvatas pomm, sattusin psühholoogiaga ootamatult alateadvuse juurde. Mis asi see siis on, kas ma polegi enda peremees. Okey,  võib-olla on olemas mingisugune hüpnoos, kus inimene pannakse tegema seda, mida ta ei tea. Aga kui ma olen terve selge mõistuse juures, siis juhin ju mina ennast, mitte alateadvus. Järsku aga avastasin, et see teema on palju suurem ja laiem, kui seda ülikoolides õpetatakse ja see on justkui veel kõrgemal tavalisest teadusest. See isegi selgitab ära, miks teadlased nii või teisiti mingisse teemasse suhtuvad. Ja järsku sain aru, et psühholoogia on ise oma alateadlikest mõjutustes nii mõjutatud, et ta sellest aru ei saa. Kohe kirjutan täpsemalt, sest kui ma piirduks ainult eelmise lausega, siis jääks see mitte ainult teile, vaid ka mulle endale seda artiklit üle lugedes arusaamatuks. Esimesel kursusel, kui räägitakse psühholoogia ajaloost, siis mainitakse tähtsa näoga, et filosoof Kant ütles kunagi, et psühholoogia ei muutu kunagi teaduseks, sest seal ei saa rakendada matemaatikat nii nagu füüsikas. Ja lisatakse, et ta eksis, sest praegusel hetkel psühholoogia mõõdab, arvutab, liidab ja lahutab nii, et lõputööde kaitsmine ei ole arutelu psühholoogia üle, vaid magistritöö statistikas. Äge! Kõik on viidud numbritesse ja kui numbreid pole, siis see pole teadus, vaid intellektuaalselt huvitav lugemine, millel teaduse ja tõe koha pealt, mille jünger teadus on, pole mingit väärtust Aga miks see nii on . Jätkasin oma lugemisi ja uuringuid ning siis plahvatas, et kollektiivselt eksisteerivad samad protsessid, mis individuaalselt. Kui suured riigijuhid on tundnud lapsena alaväärsust, sest nad on lühikest kasvu ja püüavad saavutada ennast tõestades järjest rohkem võimu, siis samasuguse alaväärsukompleksi süstis Kant ka psühholoogiateadusesse ja seda püütakse nüüd juba paar sajandit kompenseerida. Ning tulemuseks on teaduslikud uurimised,  mis ei tegele enam sisuga vaid vormiga. Peaasi on justkui tõestada Kantile , et ta eksis.  Psühholoogilised uuringud on sarnased Shakespeare teoste uurimistele kus mõõdetakse tindi kvaliteeti, tähtede vahelisi kaugusi ja sõna “armastus” esinemissagedust ning viikse need korrelatsiooni. Ehk nagu ütles kunagi üks tuntud eesti psühholoog, teeb psühholoogia kindlaks, et odaviskajate stressiaste on suurem kui kettaheitjatel, aga mida sellega peal hakata, ta ei tea. Nii jõudsin arusaamisele,  et psühholoogia on kriisis, aga ega seda ju siis koha peal öelda ei või, kui tahad diplomi saada, siis pead íkka oma statistika ära tegema. Jätkasin siis oma õpinguid püüdes mõista taas tõde, aga seda tõde, mis jäi õpikutest kõrgemale. Õnneks avastasin, et ka sel teemal on kirjutatud palju raamatuid, ainult  need ei kuulunud ülikooli õppekavadesse. Teemal pikemalt peatumata, toon neist kaks: Carl Jungi “Mina ja alateadvus”, mis on hästi oluline mõistmaks seda, miks ma ikkagi ei usu massiteabevahendeid ja Ken Wilberi  “Kõiksuse lühilugu”, mis kirjeldab mismoodi inimese areng käib ja mismoodi nähakse maailma igal arenguetapil ja kust sain teada, et see, mis minuga toimub, on normaalne tervitatav arenguprotsess, mitte patoloogiline ühiskonda eirava mõttetsükli vohamine.

Loomulikult on siinkohal mõnel kriitikul mõte, et miks ma pean just neid mõtteid tõeks, sest  ka nende  autorite mõtteid saab kahtluse alla seada. Saab kindlasti, aga siis juba taas järgnevalt tasandilt, mitte lapse tasandilt, kes 10. aastaselt võibolla arvab, et tal pole koolis vaja käia. Neid võib kahtluse alla seada alles siis,  kui oled need endale selgeks teinud

Nii jõudsin ma arusaamisele, et teadlased polegi kõige targemad inimesed, vaid tavalised inimesed, kes on mõjutatud oma alateadlikest veendumustest sama palju, kui kõik teised.

Kuna konventsionaalset psühholoogiat ei saanud ma enam usaldada, uurisin oma uute teadmiste valguses natuke ärimaailma. Ja siin läks kõik täiesti sassi. Kuigi faktid ja arvud olid enamuses ajalehtedes õiged, siis nende tähendused ja tõlgendused erinesid minu omadest nagu öö ja päev või reket ja rakett. Oma tähelepanekute ja tõlgenduste kohta olen ma kirjutanud mitu artiklit, kuid avastasin, et elu veereb ikka oma rada, neid mõtteid polegi justkui kellelegi vaja. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka seda artiklit, aga sellegipoolest jätkan. Ühesõnaga jõudsin veendumusele, et kahel teemal, mida ma valdan, on objektiivse info kättesaamine raskendatud. Lisaks avastasin, et kui mõnes nädalalõpu populaarses raadiosaates puudutatakse mõnda teemat, millest ma tean natuke rohkem, siis aetakse seal taas viisakalt öeldes jama. Tekkis mõte, et äkki on teiste teemadega ka nii, äkki seal aetakse ka jama ja me kõik usume. Mis oleks kui uuriks neid teemasid ise ja vaataks, mida arvavad asjade kohta inimesed, kes on mõne teema endale selgeks teinud ja kes ei kuulu peameediasse ega peateadusvooludesse. Ja nüüd plahvatas teine pomm. Tundus, et kõigil aladel alates bioloogiast kuni füüsikani on olemas teisitimõtlejad. Ja imelik, et nende teooriaid kuulates ja uurides hakkas maailm üha rohkem paika minema. Enam ei tundunud Darwini teooria atraktiivne, sest see on otseses vastuolus matemaatilise tõenäosusteooriaga ja täiesti arusaadavaks muutus ka see, miks sellest kinni hoitakse. Läbi Thomas Kuhni teose “Teadusrevolutsioonide struktuur” sai selgeks, mismoodi areng on hüppeline ja miks uued õiged ideed kohe võidule ei pääse. Leidsin, et geenis oleva määratu suure infohulga päritolu peaks olema geenitehnoloogiaga tegelejate esmane huviala, aga lugeda selle kohta ei ole kuskilt. Aga see on ka loogiline, sest ainus koht peale geenide, kus me näeme korrastatud informatsiooni on inimese loodud informatsioon. Mõtiskleda, selle üle kust sai informatsioon geenidesse oleks pannud ka Darwini pea suitsema. Lihtsam on seda teemat eirata.   Majanduses sain teada 60. aastastest majandustsüklitest ja sellest, mis meid ees ootamas on. Oswald Spengler zuumis mu pilti maailmast veel suuremaks ja hakkasin mõistma tsivilisatsioonide  tekke, kasvu, tipu  ja languse paratamatust  ning tõin  selle teadmise praegusesse hetke. Need teadmised ei teinud mulle rõõmu, kuid andsid ikkagi toetuspinna. Ega asjata öelda, et tõde teeb vabaks. Ja sain taas aru, miks selliseid teemasid ajakirjandus ei saa käsitleda. Need on liiga sügavad ja puudutavad meie eksistentsi selliseid tahke, millega me hea meelega üldse kokku ei puutu. Ja nii ongi käesoleval hetkel minu tõde see, et ajakirjandusest ei saa teada tõde, küll aga uurides mingi ala spetsialistide , eriti nn ketserite ja peavoolust erinevate autorite teoseid otse.

Ja kõige selle juures mõistan, et enamuses ei viitsi inimesed seda tööd teha, või siis võtavad mõne fakti lihtsalt teadmiseks. Mida annab tavalisele suitsetavale naisterahvale teadmine, et tema suitsetamissoovile pani aluse Edward Bernays USA-s,  kui ta tubakafirmade palvel muutis naiste suhtumist suitsetamisse nii, et selle tulemusena hakkasid naised suitsetama rohkemgi kui mehed. Kui autor seda ise poleks tunnistanud, siis alljärgnev psühhoanalüütiline selgitus tunduks tõenäoliselt jabur. Nimelt oid XX sajandi algul suitsetajad ainult mehed ja tubakafirmad olid hädas, sest nende turg oli ainult pool rahvastikust. Nii  nad pöördusidki Barnesi poole, kes oli masside mõjutamisega kuulsaks saanud, et uurida, kas on võimalik seda suhtumist muuta. Barnes asus teemaga tegelema ja alustas sellest, et uuris,  mis tähendus on suitsul naise jaoks. Psühhoanalüütikutega kohtudes sai ta teada, et vaja on muuta suitsu alatadlikku tähendust naise jaoks ja temalegi ootamatult selgus, et sel ajajärgul tähendas suits naisele sümboolselt peenist. Ja loomullikult ei ole sellist kaupa võimalik naisele müüa. Barnes seadis endale eesmärgi muuta seda sümbolit ja ta sai sellega hakkama. Ta kogus kokku naised, kes olid valmis avalikus kohas korraga suitsu ette panema. Seejärel organiseeris meeleavalduse, mis  sümboliseeris naise soovi olla iseseisev, kutsus sinna ajakirjanduse esindajad ja siis ootamatult panid kõik naised korraga suitsud ette. Suitsu tähendus muutus ühe hetkega, nüüd oli see naise iseseisvuse sümbol. Ajalugu oli muudetud ja tubakafirmade kasumid päästetud.

Ja selliseid näited on XX sajandist lõputult.  Tekib küsimus, kas  me tahame seda, mida me arvame, et me tahame. Minu jaoks on vastus ei. Ja kuigi ma kasutan internetti, olen Facebooki konto omanik, loen uudiste pealkirju, jälgin ma üha teravamalt, kus on need kohad kus mulle söödetakse väärad mõtted ja hoiakud, mis on kellelegi kasulikud ja kahjuks leian ma neid kogu aeg. Ja huvitaval kombel ei ole see nii, et keegi konkreetne isik otsustab,  et vaja on anda seda infot sellise kujuga,  vaid süsteem on muutunud ise tsenseerivaks. Peavoolust erinevat infot saad samamoodi kätte, kuid selle juures on olemas hoiak, et see on kiiksuga inimeste jaoks. Aga kui prooviks uskuda, et kõik see,  mis ma maailmast arvan,  on ainult osa tõest. Et maailm on palju laiem ja palju mitmetahulisem ja varjatud tahkude esiletoojad on need, keda ajakirjandus ja ka teadus praegusel hetkel eiravad. Milliseks muutub siis inimese maailm? Ja minu vastus sellele on, et algul läheb maailm sassi, täiesti sassi, aga seejärel tekib kord, ja maailm on ootamatult palju rohkem arusaadav. Puzzle tükid astuvad ootamatult kohale. Ja seda puzzlet lahendad juba sina, mitte ei anta sulle lahenduskäiku ette…

Maailm nii nagu mina seda näen - filosoofiline mõtisklus.

Maailm nii nagu mina seda näen - filosoofiline mõtisklus.

Milline on maailm, selle kohta on igal inimesel oma maailmavaade. Mõnikord see peegeldab tegelikkust, aga tihti on see eelarvamuste ja seisukohtade kogum, mis on kogunenud enamasti oma vanematelt ja millele on lisatud meedia seisukohad.

Eriti tugevad on meedia seisukohad siis, kui inimesel endal antud küsimuses seisukoht puudub või ta puutub antud teemaga kokku esmakordselt. Kui meedia ikkagi mingis riigis toimuva kohta kirjutab, et seal on terroristid ja separatistid korraldanud plahvatusi, siis on raske neid võtta vabadusvõitlejatena, kes seisavad demokraatlike vabaduste eest. Ja kui sa ka oled vabadusvõitleja ja sul õnnestub saavutada vabadus ja iseseisvus, siis kaob kohe peale oma vabaduse saamist teiste vabaduse püüdluste mõistmine, seda eelkõige välise surve ja reaalpoliitika mõjul. Kahjuks on ka Eesti siin samasugune nagu teised, tarvitseb vaid meenutada, et iseenda vabadus oli armas aga ametlikku seisukohta Tsetseeni riigi toetuseks meilt ei tulnudki. Ei peatu siin kohal rohkem poliitikal, sest termin poliitika on räpane mäng on juba piisavalt ära leierdatud ja igaüks oskab tuua siia lõputuid näiteid sellest, kuidas peaks olema ja mis tegelikult on. Ja loodan et kõik saavad aru ka sellest et ükskõik palju nad ka lõunalauas või kolleegidega päevapoliitilisi küsimusi ei aruta - sellest ei muutu midagi. Tekkib isegi küsimus milleks arutada, kas seda energiat ei võiks kusagile mujale ringi suunata. Kuid maailmas ja elus on asju mida saab muuta ja mis on meie kontrolli all. Ja siinkohal siis esimene tõde – ära kuluta emotsionaalset energiat poliitiliste sündmuste kommenteerimisele, seda energiat võib ka mujal vaja olla. Ole lihtsalt jälgija ja tunneta kust tuul puhub. Sinul on oma mõjuväli kus efektiivselt toimida, ja see on igal inimesel erinev. Kui sul on kümmekond juhitavat, siis käitu ja juhi seda nii eetiliselt kui suudad. Võimalik et piirkond mida mõjutad on suurem. Linnapea, maavanem – nende otsustest sõltub juba rohkem. Riigikogu jätaks välja, aga ka ministrite presidendi võim ja otsused on märkimisväärsed. Põhiline on aru anda, et ise tuleb talitada maksimaalselt eetiliselt, sest endast kõrgemate elu sa mõjutada ei saa. Konflikt tekkib siin sellega, et kui enda arust eetiline käitumine läheb vastuollu ülemuse omaga ja kui jääda jäärapäiseks siis võidakse lahti lasta. Ja ülemuse poolt allapoole vaadates on konfliktil veel teine nüanss juures, sest ülemus näeb enamasti suuremat terviklikku pilti kui alluv. Ühest nõu on siin raske anda, aga peamine on aru saada, kas mõni otsus on tingitud emotsionaalsest turbulentsist ja alateadlikust soovist teisele ära teha või oma alaväärsukompeksi lahendamisest võttega mis lahenduseni ei vii. Nii et siinkohal on eelisseisuses see, kes suudab näha toimuva vastuolu tagamaid. On see kuskil mõne mineviku konflikti järelkaja, on see võimuvõitlus nokkimisjärjekorra nimel firmas või on selle taga soov lihtsalt olla keegi või hoopis avaldada muljet vastassugupoolele. Selles kohas on endalt hea küsida, mis on minu ettepaneku varjatud motiivid või mis on minu varjatud motiivid seda ettepanekut tagasi lükates. Ja peamine on siin jääda ausaks. Vähemalt enda ees, kui teistele ei julge enda tõelisi motiive väljendada. Ideaalvarianti, kus otsustamise aluseks on eetilised ja ausad põhimõtted ning eesmärgiks on tulevikus maksimaalse kasu saamine natuke suuremale üksusele kui on inimene ise ja tema lähikondlased juhtub tegelikkuses väga harva, kuigi otsustaja just nii võibki arvata.

Aga nüüd teiste teemade juurde et eraldada terad sõkaldest.

Alustame ajakirjandusest. Ajakirjandus püüab ennast tunnetada sõltumatuna, ja nende vabadusaste on kindlasti kraadi võrra kangem kui poliitikutel, kuid nende puhul tuleb aru anda, et ka nemad on oma ajastu ohvrid, ehk eelkõige sõltuvad mitte inimlikest, igavestest (et mitte öelda jumalikest) väärtustest vaid oma ajastu seisukohtadest, mis on nende jaoks absoluutseks tõeks. Varjatud tsensuuri mida nad ise teostavad ei ole nad võimelised nägema ja peavad seda inimeste õiguste kaitsmiseks. Teisitimõtlemine mis on tegelikkuses oma ajast ees, on nende jaoks kergematel juhtudel teisitimõtlemine või ekstravagantsus äärmuslikematel variantidel paanikakülvamine ja rumalus (siia alla kuuluvad nii Hawkinsi hoiatused inimkonnale ja majanduskriisi põhjuste analüüsijad).

Kokkuvõttes võib öelda, et iga ajakirjanik suudab infot väljendada selle tasandini kuhu ta ise on oma elus jõudnud.

Internetikommentaarid. Nende puhul kehtib ka eelmine lause, need väljendavad seda kuhu kommenteerija on oma arengus jõudnud või seisma jäänud. Iga kommentaar räägib tavaliselt rohkem kommenteeritavast endast, kui teemast mida ta kommenteerib. Heal juhul jätab kommenteerija artikli, kui terviksõnumi kõrvale, haarab kinni ühest mõttest ja siis arvab selle kohta midagi. Halvemal juhul ei süvene ta artklisse vaid hakkab mingit oma mõtet kirjutama, mis ei haaku ei loogiliselt ega keeleliselt eelneva jutuga. Veelgi kurvemal juhul väljendab ta mingit emotsiooni , mille juures ta sõnavara muutub päris kasinaks ja piiratuks. Kuid tuleb aru saada, et enamus kommenteerijaid on noored, kes on oma arengu alguses ja kellel eneseväljndamine on alles väljaarendamist vajalike oskuste seas.

Õige internetikommentaar on suunatud konstruktiivselt arengule ja parimal juhul suudab arendada artikli ideed edasi sinna kuhu autor veel ei jõudnud. Ja eelkõige on ta toetav. Siin tekkib küsimus, mis siis teha, kui autor väljendab täielikku rumalust nagu näiteks üks televisioonireporter, kes ütles et USA dollar on hea turvaline raha, sest ta on tagatud USA valitsuse poolt, erinevalt kullast, mis ei ole millegagi tagatud. Tavaline hüüatus oleks - tule taevas appi. Aga seda võib lihtsalt võtta huumorina - et näe, maailma on võimalik ka sellise nurga alt vaadata.

Siit on hea üle minna järgmise kontseptsiooni juurde

Maailma duaalsus ehk vastandlikkus. Ja esitada igivana küsimus - Mis on tõde, kas tõdesid on üks või on neid palju. Kuna üks tark mees ütles kunagi –ärge esitage oma raamatutes küsimusi, ma tahan vastuseid, küsimusi on mul endal piisavalt, siis annan ka mina siin vastused nii nagu mulle tundub ja minu jaoks on õige. Muide, kas saite aru, et eelmine lause ei olnud korrektne , “mulle tundub” ja “minu jaoks õige” on täiesti erinevad kategooriad.

Kõigepealt tõde, tõde on ühelt poolt suhteline, aga igal hetkel ekisteerib üks tõde. Kohe toon vastava näite. Küsimus kas on öö või päev? Vastus on lihtne, eksisteerib ainult üks variant, eriti kui pole tegu mingi hämara tsooniga vaid kell on öösel kell 2. Ei mingit kahtlust. Kus siin see suhtelisus on. Suhtelisus on küsija asukohas. Kui sa küsid seda telefoni teel Austraalias olevalt inimeselt, siis vastus võib mõlema inimese jaoks olla erinev ja mõlema jaoks olla tõene. Kus on siin absoluutne tõde? Absoluutne tõde on tõusta sellest taustsüsteemist ülespoole ja vaadata sealt antud situatsiooni peale. Kui see küsimus esitataks päikesel olles siis ei ole sellele võimalik vastata, sest kogu aeg paistab päike. Nii et päev ja öö on kokkuleppelised suurused, mida saaks defineerida nii, et öö on seal kuhu paistab peale päikese vari. Kui ma nüüd oleks filosoof, siis saaks seda teemat veel igatpidi edasi lahata. Arutleda, mis saaks ööst ja päevast siis kui päike kustub ja siis kui plahvatab, ning maa orbiit jäks päikese sisse, kuid mingit uut teadmist see ei lisaks. Peamine on see et need mõlemad on inimeste konstrueeritud mõisted mille tõeväärtus sõltub taustsüsteemist.

Inimeste puhul ongi nii, et enamus nende seisukohti millele oleks vaja anda hinnang tõde või mitte, sõltuvad taustsüsteemist ja on suhtelised. Ja siin on kaks olulist sõnumit. Esiteks ei tohi ühe taustsüsteemi tõdesid viia teise taustsüsteemi, sest seal need ei kehti. Näiteks ei saa kõrgete eetiliste kategooriatega elades Põhja koreas ellu jääda. Kui seal väljendad oma arvamust, siis mitte ainult sinu enda elulõng ei katke, vaid ka kogu evolutsiooniahel mis on sinuni jõudnud lõigatakse võimalikult kõrgelt läbi, sest tõenäoliselt alustavad oma elu Korea Gulagis nii sinu tädid, onud, kui nende lapsed. Vanaisad ja vanaemad ilmselt pääsevad, sest tõenäosus et nad selleks ajaks kui sa oled õppinud oma mõtteid väljendama, veel elavad, on kaduvväike. Teiseks on tähtis jõuda arusaamisele, et ka minu enda seisukohad on enamuses suheline tõde ja nende vastandumine teistega mõttetu. Paraku aga kipub inimene oma mõtteid ja seisukohti pidama iseendaks ja kui keegi ütleb midagi minu seisukohtade vastu siis tihti tajutakse seda rünnakuna oma isiksuse pihta. Mõtted on inimesest eraldiseisvad ja neid tuleb võtta vahendina mis aitab meil maailmas paremini hakkama saada. Kui mõte oleks meie osa siis me jookseksime varsti kokku, sest meil on ühe asja kohta võimalik erinevalt mõelda ja tavaliselt inimene ei taha omada erinevaid sesikuohti. Kuid just see võime - näha asju erinevast seiskohast ja olla võimeline ühe asja kohta kahte moodi mõtlema on arenenud inimese tunnus. Hmm ja muidugi on siin võimalik ka vastupidi mõelda ja öelda ,et inimene kes mõtleb ühe asja kohta kahte pidi ei mõtle üldse. Kuid minu jaoks on areng ikkagi see, et algselt on meil üks kindel kompromissitu seisukoht nagu on ülõpilastel kes igas põlvkonnas kipuvad mässama ja hiljem tekkib juurde võime näha asju laiemalt. Taas saaks vastanduda ja mainida, et üliõpilasena nähakse probleeme ja asju veel selgelt ning vanurid muutuvad alalhoidlikeks ja argadeks ning nimetavad seda kõikvõimalike filosoofiliste kategooriatena. Sellegipoolest jään ma veendumusele et võime näha arvamuste paljusust on arengu tunnus ja samas tunnustan ma noori, kes on valmis tegema revolutsioone nii nagu see Araabias pragu käimas on ja mille eest pole ka läänel pääsu.

Nii et tõe puhul on oluline leida üles taustsüsteem , kus see tõde kehtib ja selleks et jõuda kraadi võrra kangema tõeni tuleb sellest taustsüsteemist väljapoole astuda. Kui oled esimesest taustsüsteemist lahkunud, siis oled sa muidugi järgmises tautsüsteemis sees ja teoreetiliselt oleks ka seda uut kõrgemat tõde vaja vaadata taustsüsteemi kontekstis, kuid see on nüüd koht kuhu ise praegu veel ei küüni. Iga asi omal ajal.

Artikkel Äripäevas Tavidi töös järgitavatest põhimõtetest

AS Tavid on kahekümne aastaga kasvanud väikesest, paari töötajaga valuutavahetusputkast rahvusvaheliseks kuues riigis tegutsevaks ettvõtteks. Kuidas see on õnnestunud? Mis on Tavidi edu alus? Jagan siinkohal Äripäeva palvel oma kogemusi, millest noortel Gasellidel võib abi olla.

On teatud põhimõtted mida oleme 20 aasta jooksul järginud ja mis võivad kõrvaltvaatajale, eriti just alustavale ettevõttele tunduda kummalised. Näiteks põhimõte, et kui raha pole siis äri teha ei saa. Tavid ei ole kunagi võtnud laenu, sest meie seisukoht on see, et laenu võtmine on raha teenimine pankadele. Tavid on kogu aeg arenenud oma teenitud raha arvelt ja hoolimata laenukapitali puudumisest saavutanud rentaabluse 25-35% aastas kogu oma tegevusaja jooksul. Näiliselt sama kummaline põhimõte on järgmine – mitte kunagi kasutada kindlustust ei raha, kulla, ega selle transpordi korral, sest taas on see raha teenimine kellelegi teisele, meie eelistame seda teenida oma firmale. Küsimus ei ole ainult ära makstava raha hulgas vaid järgijäänud raha saab firma kasutada oma arenguks, selle asemel et pank saaks seda taas välja laenata ja lisaprotsente teenida. Tsükkel, mis tavaliselt toodab pangale kumulatiivset kasumit on meil pööratud enda poole.

Ühe edu aluse panin paika aasta peale Tavidi tegutsemist. Nimelt töötasin esimene aasta 14 tundi päevas praktiliselt ilma puhkepäevata. Siis sain aru, et see pole edukus kui 40-ndaks eluaastaks teenid miljon dollarit ja sured infarkti ning otsustasin, et see energia mis ma olen kulutanud firma arenguks tuleb suunata õigete inimeste otsimiseks, selliste kes oleksid andekamad kui mina. Teatavasti on ülemustel kalduvus andekaid inimesi ja eriti teistuguse mõtlemisega inimesi, konkurentsi kartuse tõttu mitte tööle võtta. Mulle aga meeldib ühe USA presidendi iseloomustus, kelle kohta öeldi, et ta kogus enda umber inimesi, kes olid tunduvalt andekamad kui tema. Olen veendunud et kahekümne aastaga olen ma selle eesmärgi täitnud ja usun et Tavidis töötab praegu kümmekond minust andekamat ja võimekamat inimest.

Üks edu aluseid on olnud selge aktsionäride struktuur. Olen näinud kümneid kordi kuidas firmad mis on ülesehitatud sõprussuhtele, lendavad vastu taevast nii finantsiliselt kui emotsionaalselt. Raha tähendus on inimestele väga kummaline, kõik arvavad et raha ei tohiks mõjutada inimeste vahelisi suhteid, kuid reaalsus on teistsugune. Aktsionäridel tekkivad kohe hõõrumised, sest mõlemad pooled on veendunud, et just tema on see, kes firma edukaks on teinud, olgu selleks panuseks töö või finantsid. Tavidis on asi selgelt paigas. Aktsionäride arv on olnud miinimumi ehk ühe peal enamuses oma tegevusajast, kuid see-eest on võtme kohtadel olevate töötajate palk otseselt olnud seotud ettevõtte kasumiga. Sisuliselt on nad olnud aktsionärid, kuna saavad palka kasumlikkuse järgi, kuid juriidiliselt mitte, mis tähendab et kui nad töölt lahkuvad siis mingeid hüvesid sellega ei kaasne. See põhimõte on omanike ja tegevjuhtide vahekorra selgitamisel olnud kasulik esimesel kümnel aastal. Umbes 15 aastaga peavad juhid muutuma omanikele partneriteks, et firma suudaks edaspidigi edukas olla. See on ka toimunud Tavidis ja 17% aktsiatest kuulub praeguseks hetkeks tegevjuhtkonnale. Kui kokkuvõtlikult öelda, siis mina eelistan ühisest ärist välja kasvanud sõprust, mitte sõprusele rajatud äri.

Loomulikult pöörab Tavid suurt tähelepanu töötajatele, alates sellest et nende palk on ca 20-30% suurem, kui antud tegevusalal keskmiselt ja lõpetades kõikvõimalike tegevustega, mille eesmärgiks on see et töötajad oleksid Tavidisse tööle tulles õnnelikud.

AS Tavidil on 20 aastat olnud puudu nii aasta-, kasumi- ja reklaamieelarved. Oleme veendunud, et need ei too mitte ühtegi lisa senti ega aita ettevõtte arengule kaasa, küll aga tekitavd segadust ja palju paksu verd. Seda on ka näha maailma tasandil, kus ei suudeta ette ennustada reaalselt majanduses tomivaid muutusi. Tavid peab aga täpset arvestust eelmisel päeval, nädalal, kuul, aastal toimunu üle, et saaks operatiivselt otsustada mis suunas liikuda. Soov planeerida on inimese loomusesse sisse ehitatud, kuid paraku teeb reaalsus oma korrektiivid. Planeerimist ei tohi segi ajada visioonidega. Need on Tavidil alati olemas olnud ja iga otsuse korral on vajalik ette kujutada pildiliselt, kuidas see toimib. Reklaami puhul on Tavidil lihtne lähenemine – võib teha igasugust reklaami, mis toob sisse rohkem kui selle peale kulutatakse, reklaami eelarvet ei ole. Jätta reklaam tegemata, kui see on kasumlik, sest eelarves pole raha tähendaks seda, et järgmine aasta oleks eelarves veelgi vähem raha. Kuidas aga kasumlikul ja mitte kasumlikul reklaamil vahet teha ei ole võimalik lihtsate sõnadega seletada, eelkõige soovitan kasutada intuitsiooni.

Laienemine välisriikidesse on toimunud samuti otsese plaanita. Eelkõige on lainemine aset leidnud vabade ressursside olmasolul ja sobiva, andeka juhi leidmisel, kes on valmis panustama oma elust paarkümmend aastat sellele, et ära lahendada materiaalsusega seotud probleemid. Iga järgneva riigi puhul on laienemine lihtsam, sest juba oled teadlik, et seadusandlus on igal pool erinev, töötajate kultuuritaust teine ja läbirääkimiskultuur meile mõistmatu. Küll on aga võimalik ette näha millised probleemid tekkivad aasta , kahe või viie möödudes.

Eduka arengu juures on olnud väga oluline selge teadlikkus sellest mis me teeme. Firma mis tegeleb kõigega, ei tee mitte ühtegi asja hästi. Meie eesmärk on olnud 20 aastat pakkuda valuutavahetuses kliendi jaoks kõige paremaid hindu ja viimasel 8 aastal oleme tegelenud investeerimiskulla müügiga, et anda inimestele võimalus säilitada oma vara väljaspool traditsioonilist finants- ja panga süsteemi. Antud suundasid on meil plaanis ka jätkata.

AS Tavid on teadlik ka sellest et firmadel on nii nagu kõigel muulgi siin maailmas oma elutsükkel. Sünnile järgneb kasv, seejärel küpsus ning lõpuks vanadus ja hääbumine. Lõputu kasv, maakera lõplike ressursside juures ei ole paraku võimalik. Kuid teadlikkus oma lõplikkusest ei takista Tavidit tegutsemast nii nagu arvaksime et oleme igavesed.

Kui mõni noor Gasell sellest mõtisklusest enda jaoks kasvõi ühe idee sai, siis on selle loo kirjutamine läinud asja ette…

Äripäeva intervjuu 30 august 2011

VASTATUD KÜSIMUSED

Henry

1. Kas/kuidas on psühholoogiaõpingud teid ettevõtluses aidanud? 2. Kas Tavid jätkab tänavu samasugusel kasumikursil nagu mullu ja tunamullu? 3. Kuidas muutis euro tulek Tavidi äri?

Psühholoogiaõpingud on mul aidanud mõista iseenda ja teiste käitumiste ja mõtete tagamaid. Aidanud aru saada, et inimesed on erinevad ja neil on erinevad väärtushinnangud ning mõista ka seda, kuidas tekivad ja arenevad väärarusaamad. Eelkõige on aga psühholoogia aidanud mul inimesena areneda, sest inimese areng on elukestev protsess ega lõppe 20 aastaseks saamisega nagu kunagi arvasin.

Kasumi kohta saab vastata nii jaa kui ei. Eurodes teenitakse tõenäoliselt sama palju kasumit kui eenevatel aastatel. Kuid arvestades maailmas toimuvat majandusolukorda pole euro objektiivne mõõtühik. Kui meeter oleks iga päev ise pikkusega, siis peaksime me seda ebanormaalseks, kuid valuutade puhul peetakse sellist nn valuutakursside kõikumist normaalseks. Praegusel hetkel peegeldab kulla hind tuleviku inflatsiooni ootust ja 1 unts kulda on alati olnud 1 unts kulda, seetõttu arvestan ma iseenda jaoks ettevõtte vara hulka mitte eurodes, vaid kulla untsides. Selle inflatsioonikindla arvestuse järgi on vaja vara säilimiseks iga aasta teenida minimaalselt sama palju raha kui tõuseb kulla hind. Ehk teiste sõnadega kui kulla hind see aasta tõuseb 30%, siis peab omakapital eurodes suurenema kasumi arvelt vähemalt 30%, et sisuliselt jääda nulli.

Hetkel ligineme me kiiresti samasugusele olukorrale nagu 90ndate algul, mil ettevõtted, kes arvestasid oma vara rublades (nagu Tartu Kommertspank), said küll suurt rublakasumit, kuid reaalselt läksid pärast pankrotti. Ettevõtted, kes enda jaoks võtsid arvestuse aluseks Soome marga või USA dollari jäid püsima (Näiteks Tartu Kommertsapangast välja kasvanud Hansapank aastal 1991). Praegusel ajalooetapil asendub USA Dollar ja Soome mark kullaga kui inflatsioonikindla mõõtühikuga.

Oletan, et see mõttekäik ei saavuta erilist populaarsust enne paari aastat, mil inflatsioon hakkab üle minema hüperinfatsiooniks. Psühholoogilisest aspektist on see ka täiesti mõistetav, sest mõtteviisi muutumine on pikk protsess.

Marje

Kuidas muutuvad palgad Eestis sel-järgmisel aastal?

Oodata on palkade tõusu, kuid oletan, et reaalne inflatsioon saab olema suurem kui palgatõus, seetõttu muutuvad inimesed numbriliselt rikkamaks, kuid tegelikkuses jäävad vaesemaks.

Uus mees

1. Kui pikka iga eurole ennustate? 2. Kas eurotsoon laguneb lähiajal või muutub oluliselt? 3. Mida arvate eurotsooni päästeplaanidest?

Läbi ajaloo on kõik rahasüsteemid, mis põhinevad paberrahal ja pole millegagi tagatud lõpetanud ajaloo prügikastis. Sama saatus ootab ka eurot. Poliitiliste meetmetega on võimalik euro eluiga pikendada, kuid selleks, et midagi muuta, oleks vaja lihtsaid otsuseid, mida aga poliitiliselt on võimatu ette võtta. Näiteks oleks vaja lähtuda elementaarsest majandusloogikast ja riikidel viia oma eelarved tasakaalu ning unustada ära igasugune defitsiit. Kuid isegi Kreeka puhul peetakse endiselt normaalseks, et laenukoormus endiselt suureneb. Põhiline probleem on see, kuidas laene restruktureerida ja kust järgmine lisaports juurde saada. Olukord on analoogne sellega, kui eraisik, kes on laenu võtnud, võtab järjest uusi ja suuremaid laene, et eelmiseid laene teenindada. Paratamatult lõppeb see krahhiga ja mida kauem tegelikkuse tunnistamist edasi lükatakse, seda suurem krahh tuleb. Siit ka vastus päästeplaanide kohta, tegelikult teevad need halba, sest pauk, mis ühel hetkel paratamatult aset leiab, saab olema peale iga päästeplaani (loe rahatrükkimist) veel suurem võimsam ja valusam. Minu mõistus küll ei saa aru, kuidas on võimalik võlgadest vabaneda võlgu juurde võttes.

Tamm ise

Kuidas jaguneb Tavidi käive eri riikide vahel ja kuidas kasumlikkus?

Kasumlikkus jaguneb sel aastal ligikaudu järgnevalt

Soome 15%

Rootsi 15%

Läti 15%

Bulgaaria 15%

Taani 0%

Eesti 40%

Enne euro tulekut oli Eesti osa märgatavalt suurem

David

Kui kulla hind hakkab pidevalt langema, kas lõpetate ostu, nagu katkestasite müügi?

Kulla müügi katkestamine oli tingitud sellest, et polnud teada, kuidas järelturult kulda asemele osta. Kuldplaate valmistavad tehased ei suutnud enam vastata tarnetähtaegade kohta ja kuni olukorra selginemiseni katkestasime pooleks päevaks müügi.

Kulla hinna langemise korral puudub vajadus ostu katkestada, sest ostetav kuld on alati võimalik maailmaturul maha müüa. Ost katkeks ainult juhul, kui maailmas enam keegi kulda ei tahaks, seda pole aga juhtunud viimase 2000 aasta jooksul. Paberraha ja elektrooniline raha sellise saavutusega kiidelda ei saa.

Urmas

Kumb majandus peab järgmise aasta paremini vastu, kas USA või Euroopa?

Kumb majandus peab järgmise aasta paremini vastu, kas USA või Euroopa?

Küsimus on sama, kui haiglas küsida raskelt haigete palatis, kes esimesena jäädavalt lahkub.

Hetke olukord on see, et praegune algusjärgus majanduskriis hõlmab kogu maailma. Senini on kriisid olnud lokaalsed, kuid globaliseerumise tõttu on see kriis suurem, pikem ja hullem kui arvatakse. USA kriis tundub hetkel kiiremini saabuvat ja siis levib see üle maailma. Muide 1929. aasta USA kriisi ajal läks Euroopas pankrotti üle 3000 panga.

Van Pelt

1. Kui tõenäoliseks peate võimalust, et USA dollarit tabab lähikuudel hüperinflatsioon? 2. Kas hõbeda hind võib selle aasta lõpuks olla 100-120 $/oz? 3. Kui tõenäoliseks peate hõbeda märkimisväärset kallinemist kulla suhtes (praeguselt 40/1 tasemelt näiteks 20/1 tasemele)?

1. Lähikuudel ei pea tõenäoliseks. Hüperinfatsioonil on omad etapid ja see võtab aega. Kuid võib olla täesti kindel, et hüperinflatsioonist pole USA-l pääsu. Selle sündmuse ette ennustamine ei ole eriti keeruline, iga iseseisva mõtlemisega, majandussündmusi jälgiv ja elementaarseid ajaloo teadmisi valdav inimene, kes ei ole seotud panganduse ega võimuringkondadega, peaks olema samale järeldusele jõudnud. Keeruline on ennustada selle sündmuse täpset aega, sest poliitikute tegevused on ettearvamatud.

2. Selle aasta lõpuks ei oota veel 100-120 $/oz hinda.

3. Hõbeda kallinemine kulla suhtes on loogiline protsess. Läbi ajaloo on see suhe olnud 10:1 . Päris sinna see suhe kohe küll ei liigu, kuid trendina sinnapoole kindlasti

Argo Loo

1. Kas Eestil on praeguses olukorras mõistlikum uuesti kroon kasutusele võtta ja eurost loobuda? 2. Mis on tänase inimkonna suurimad lollused? 3. Palun ütle kaks asja, mis Sa Eestis muudaksid, kui oleksid Eesti kuningas?

1. Küsimus ei ole kroonis, vaid selles, et võetaks kasutusele juba Cicero pooolt aastal 55 formuleeritud lihtsad majandusalased põhimõtted. Riigieelarve peab olema tasakaalus, raha peab olema tagatud, maksud olgu madalad ja võlgade hulk peab vähenema. Lisaks mainis ta ka, et ametnike ülbus tuleb lõpetada. Pole midagi uut siin päikese all. Ja hoolimata sellest, et see tõde on juba aastatuhandeid teada, ignoreeritakse seda ilusate loosungite sildi all praegu ja ignoreeritakse ka tulevikus.

2. Inimkonna suurimaks lolluseks on energia ja teadmiste suunamine sõjalisteks kulutusteks, mitte inimkonna arenguks. Juba gravitatsiooni uuringuid tehti selleks, et arvutada välja kahuri mürsu trajektoor, mitte selleks et inimesed Apolloga kuule saata. Minu jaoks on siin psühholoogiliselt tegemist lapsepõlve kinni jäämisega, sest enne puberteediiga tahavad kõik luuremänge mängida. Täiskasvanud, eetiliselt ja moraalselt arenenud inimese juures tundub see aga kummaline.

Teine teema millele olen mõelnud, on see, et inimkond on ka toidu tootmises liikunud valesid radu . Eesmärgiks on toota hästi palju, selle asemel, et toota kvaliteetselt ja tervislikke toiduaineid. Tulemused on südamehaiguste ja vähi levikuga hästi näha.

Cisco

Mis toimub kulla hinnaga ja majandusega, kui avastatakse uus suur kullaleiukoht?

Kulla leiukohti avastatakse pidevalt, kuid nende ekspluatatsiooni võtmine on väga kallis.

Küsimus on pigem selles, kas kulla hinnaga võib juhtuda sama, mis alumiiniumi hinnaga 19 sajandil. Teatavasti oli alumiinium siis kallim hõbedast ja Prantsusmaal vahetati kuninglikes serviisides hõbenõud alumiiniumnõude, kui kallimate vastu välja.

Kui seda näidet tuuakse siis unustatakse ära, et keemikud suutsid alumiiniumi toota alles 1825 aastast ja loomulikult oli alumiiniumi tootmine algul väga kallis. Kullaga ei ole viimase 2000 aastaga midagi juhtunud ja puudub alus arvata, et ka lähiaegadel midagi põhjapanevat juhtub, kui võib olla välja arvata poliitikute mõtted kullaga kauplemine ja tulevikus võib olla ka arveldamine üldse ära keelata.

Toomas

Kuidas tunda ära, kas kuld on ehtne?

Selleks on olemas keemilised analüüsid, kuid kuldmüntide puhul on vaja vaadata mündi diameetrit, paksust ja kaalu, ning kui need kolm parameetrit vastavad normile, siis on tegu kullaga. Lisaks on võimalik tellida analüüs Proovikojast.

YL

Kas peaksime rohkem välja näitama avatud dialoogi tugevamate ELi riikidega (senisest väiksema piirkonnaga) ühisraha suhtes?

Dialoogi võib ikka pidada, kuid oluline on kõigepealt enda jaoks ära fikseerida millised peavad olema rahasüsteemi põhimõtted. Eelkõige pean oluliseks, et raha oleks tagatud. Sel juhul ei oleks probleem, kui see oleks väiksemas piirkonnas kui praegune euro. Kardan aga endiselt, et arusaamine, et raha ei tohi tekitada õhust ei jõua enne otsustajate teadvusse, kui hüperinflatsioon on täiega käimas. Endiselt arvatakse, et rikkus saab tekkida numbrite lisandumisest, mitte tööst.

Kaspar

1) Kas Te mitte ei arva, et raha avaldub valel kujul (kulla hind tõuseb)? Kui kuskile läheb raha juurde, siis see tähendab paraku seda, et kuskilt tuleb raha ära. Meie majandustest üle maailma kaob raha ja avaldub teisel kujul a´la kulla hinna kallinemine jne. 2) Kuidas näeks elu välja, kui kuld oleks raha/vahetusvahend? Kui majandus näiteks tõuseb ja raha teenitakse juurde, siis kulda on ju reaalselt maailmas piiratud kogus või arvate, et praegune mudel laenuandmisest on vale (reaalselt ju juurde ei looda rahasüsteemi)? Kullaga oleks see veelgi keerulisem.

Kulla hinna tõus tähendab tegelikkuses raha väärtuse langust. Ehk teiste sõnadega inflatsioon ei ole mitte hindade tõus, vaid lihtsalt raha väärtuse kukkumine.

Mis puutub praegusesse rahasüsteemi, mis põhineb laenude andmisel, siis pean seda tõepoolest põhimõtteliselt valeks. Õige süsteem oleks see, kus raha oleks tagatud ja elektroonilist raha saaks alati ümber vahetada reaalvara vastu. Kullaga tagatud raha puhul ei oleks sugugi vaja kullas arveldama hakata, piisaks sellest, kui on teada, et arvel oleva raha saab alati soovi korral kulla vastu vahetada. Pangakaardid peavad alles jääma.

M

Mis seis on teie arvates globaalses majanduses kuue kuu pärast?

Olukord on keerulisem ja halvem kui praegu. Poliitikud üritavad endiselt leida poliitilisi lahendusi, et surnut ellu äratada (ehk raha mida enam ei ole ja mis on ära kulutatud mingi poliitilise hookus-pookusega juurde tekitada) ja ajakirjandus haarab kinni igast positiivsest uudisest, et kirjutada, et kriis hakkab varsti mööda saama. Räägitakse, et kriisid tulevad ja lähevad, kuid süvaanalüüse Kondratjevi majandustsüklite ja raha olemuse üle veel ei toimu. Need hakkavad aset leidma hiljem.

lumi

Kas kullamull on lõhkemas või kuidas iseloomustaksid toimunut eelmise nädala languse kohta? Teatavasti suleti SEB panga poolt Tavidi konto/d kahtlustades rahapesus, kas skandaal on arenenud mingis suunas?

1.Mullide koha pealt on palju teadmatust. Mulliga on tegemist juhul, kui mingi varaklassi hind langeb ja ei tõuse vanale tasemele 10 või rohkem aastat. Näiteks Jaapani aktsiate mull. 1990 oli Nikkei indeks üle 39000 punkti. Tänaseks on see alla 9000 punkti. Möödas on 20 aastat ja varast on järgi ainult 25%. Teine näide mulli kohta on NASDAQ. Tipus oli see 5000 punkti ringis, nüüd 10 aastat hiljem on see 2500. Pool rahast on hävinud. Kulla puhul ei ole oodata suuremat hinnalangust enne, kui finantskiis on lõppenud. 10-30% hinnalangusi tuleb ikka ette. Näiteks paar aastat tagasi ületas kuld 1000 dollarise hinna, kuid langes sealt 30% 700 dollari kanti. Praeguseks on kuld 1000 dollarist 80% kõrgemal. Selliseid korrektsioone tuleb ka edaspidi ja loomulikult kaasnevad nendega artiklid, mis kuulutavad kulla mulli lõhkemist. Huvitav, et pankurid, kes ei näinud ette kinnisvara mulli ja NASDAQi mulli näevad nüüd kullamulli…

Nii, et kullamulli praegu veel ei ole. Enamus fondidest hoiab kullast eemale, ükski pankur ei soovita kulda osta, massilist kulla ostmist pole. Ükski taksojuht ei kipu veel kulda ostma. Võrrelge oma tutvusringkonnas kulda investeerinud inimeste arvu kinnisvara jaoks raha laenanud inimeste arvuga. Kui esimene arv ületab teist siis hakkab mull liginema.

2. AS Tavidit ei ole kordagi kahtlustatud rahapesus. Miks SEB meie kontod sulges, tuleb nende endi käest küsida. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis võeti see otsus vastu Rootsis ja eemalt asjasse süvenemata on lihtne vigu teha. Olen endiselt veendumusel, et see oli kahetsusväärne eksitus ja mitte tingitud sellest, et me oleme neile konkurendid ja meie tegevus vähendab nende kasumit.

Risto

Kas Eesti valitsus on teinud vea, andes pensionifondid juhtida kommertspankadele, kes on suure osa pensionirahast tänaseks ära hävitanud? Kas poleks õigem hoida pensionivarasid Eesti Pangas kulla ja teiste väärismetallide varudena?

Jah, see on suur viga, see oli kasulik aktsiadiileritele ning pankadele, sest sundis kõik kodanikud läbi pensionifondide aktsiateomanikeks hakkama. Seda saaks veel parandada, kuid kahjuks on praegu pensionifondidel Eestis keelatud hoida vara füüsilises kullas. Igal pool see nii ei ole, näiteks üks Texase Ülikooli investeerimisfond ostis selle aasta algul miljardi dollari eest kulda ja laskis selle kullakangidega kohale tuua.

Kahjuks on ka Eesti valitsusel psühholoogiliselt praegu väga raske midagi muutma hakata, isegi juhul, kui nad ka mõistaksid, et pensionivara kullas hoidmine oleks kasulikum. Sest kollektiivsed mõttemustrid ei luba seda ja töötaja, kes selle ideega lagedale tuleks võidaks lahti lasta.

Indrek

Kui suurtes võlgades olevad riigid ei suuda omi võlgu ära maksta ja ainus lahendus on neile hüperinflatsioon, kas siis neil, kes on enne seda pangast laenu võtnud, on ka kergem oma võlga tasuda? Kui raha kaotab kümme korda oma väärtusest, siis sisuliselt saab lanult ühe nulli maha võtta!?

See ei pruugi nii olla, tõenäoliselt tõusevad koos inflatsiooniga ka intressid. Kui meenutada 1980ndaid USA-s, mil inflatsioon oli kahekohalistes numbrites, siis laenuintress oli ligi 25%, mis tähendas seda, et 4 aastaga tuli ainuüksi protsentidena ära tasuda laenu enda summa. Reaalsuses tähendas see tagatisest ilma jäämist ja pankrotti.

Urmas

Milliseid erinevaid meetmeid on riigid läbi ajaloo kasutanud, et takistada inimestel kulla ostmist.

1720. aastal keelas John Law inimestel omada üle 500 liivri metallaraha. Talle oli vajalik, et kõik arveldaks paberrahaga, sest siis sai jätkata selle lõputut trükkimist. Selle seaduse kohta ütles Voltaire, et see oli kõige ebainimlikum seadus, mis üldse kunagi on vastu võetud. Kogu see rahanduskriis lõppes pool sajandit hiljem Prantsuse revolutsiooniga. 1930-ndatel keelas Roosevelt USA-s inimestel kulla omamise ja kõik pangaseifid avati maksuameti juuresolekul ning kuld kuulus riigile müümisele riigi poolt määratud hinnaga. N-Liidus ei olnud võimalik kuldmünte omada. Läbi ajaloo on õnnestunud riikidel ajutiselt kulla, kui raha tähendust vähendada, kuid hiljemalt ühe-kahe põlvkonna pärast on võimalik olnud lastel ja lastelastel oma vanemate vara ikkagi kasutada

Virgo

1. Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et praegune rahandussüsteem kukub lõplikult kokku hiljemalt 2015. aastal. Kas Eesti-suurune riik tänapäeval üldse saab olla majanduslikult iseseisev (meenutades omaaegset IME-projekti)? 2. Mida arvate nn. alternatiiv- ehk kogukonnarahadest? 3. Kas Teie arvates saaks toimida kogu planeedil ainult üks valuuta?

Arvan et saab olla iseseisev. Me ei saa teostada kosmoseuuringuid ega ehitada tuumapomme, kuid ära majandada suudavad ka meist väiksemad riigid.

Mis puutub alternatiivrahadesse, siis suhtun nendesse äärmiselt soosivalt. Ühe teadlase uurimus väidab, et rahandussüsteem on praegu loodusseadustega vastuolus, mis tähendab seda, et puudu on variatiivsus, kuid efektiivsus on viidud maksimumini. Looduses on aga edukad need süsteemid, kus variatiivsus ja efektiivsus on taskaalus. Variatiivsus tähendaks panganduses erinevate rahasüsteemide ja pangandusmudelite konkurentsi ja efektiivsus on kasumlikkus. Pangad on väga kasumlikud kuid konkureerivate süsteemide puudumise tõttu väga haavatavad.

Ühe valuuta tomimine oleks arengu seisukohalt hävitav. Ta oleks lühiajaliselt efektiivne kuid pikaajaliselt inimkonnale katastroofiline.

Lauri

Kas plaanite vahendamisega ja spekuleerimisega teenitud raha ka näiteks tootmisesse ja eesti hüvanguks investeerida?

Jah, see on hea küsimus. Kahjuks on kirjutatud palju raamatuid raha teenimisest, kuid mitte sellest kuidas raha kulutada nii, et see inimkonnale kõige kasulikum oleks. Mind huvitab eelkõige inimeste psühholoogiline ja vaimne areng ning selles valdkonnas plaanin ka edaspidi oma energiat suunata.

Pons

1. Missuguseid (kultuurilisi jms) huvitavaid erinevusi olete kogenud äri ajamisel teistes riikides? 2. Teie kaks peamist õppetundi, mille ettevõtlusega tegeledes saanud olete?

Iga riik on täiesti erinev. Soomlased räägivad pikalt, Rootslased tahaksid lõputult istuda nõupidamisel ja läbirääkimisel ning kohvi juua ja pirukat süüa, aga otsuseid ei kipu seal eriti kiiresti tulema. Bulgaarias ollaks aga valmis lõputult töötama, et õnn lõpuks ka nende õuele tuleks.

Üks õppetund on see, et mitte kunagi ei ole mõne töötajaga töösuhet lõpetatud liiga vara, ikka on oodatud et midagi muutub ja läheb paremaks aga tavaliselt ei lähe.

Teine õppetund on ka lihtne – ära usalda tarku majandusteadlasi vaid omaenda loogilist mõistust. Kahjuks on Majandusteadus ainuke teadusharu, kus sa võid kuulsaks saada ilma et sul kordagi õigus oleks

Toomas

Mis on need mehanismid, mis aitaksid Eesti majandusel uue kriisi valguses toime tulla ning kas kuld võiks olla üks indikaatoritest?

Need on eelpool ära toodud. Tasakaalus eelarve, madalad maksud, rahasüsteemi tagatus (soovitavalt kullaga).

lill

Tere, Mind huvitaks paar sellist asja, et 1. Millal ja milline saab olema mõju Eestile seoses hiljuti toimunud taaskordse langusega? 2. Millises pangas on Teie pension? 3. Mida te arvate LHV uutest pangakaartidest, on see mõtekas? 4. Mil määral ootab Eestis ees taas tööpuudus? 5. Kas hetkel on mõistlik soetada pangalaenuga kinnisvara ja kui ei siis kas näiteks kahe aasta pärast oleks mõistlikum? Tänud

Praegu toimuv on kõik suure kriisi osa. 2008. aastal alguse saanud kriis ei ole lõppenud, sest ühtegi kriisini viivat põhjust ei kõrvaldatud. Eestile tähendab see kriis seda, et inimesed muutuvad vaesemaks. Keegi peab kinni maksma võetud laenud ja pankade kasumid. Need makstakse kinni läbi inflatsiooni ja elatustaseme languse. Iseeenesest mõista on see ülemaailmne protsess ja seni, kuni me oleme seotud euroga, ei saa sinna midagi parata.

Ma ei usu et ma eesti riigilt pensioni hakkan saama.

ronald

Mis valuutas Teie oma raha hoiate? Viimasel ajal räägitakse palju Norra krooni investeerimisest, mis on stabiilsem kui euro.

Hoian kogu oma vaba raha füüsilises kullas, nii kuldmüntides ja plaatides. Samuti hoiame AS Tavidi vaba raha füüsilises kullas. Kulla puhul on tegemist inflatsiooni kindla ja poliitikutest sõltumatu rahaga, kuigi inimesi üritatakse vastupidises veenda. Kardan et ka Norra kroon jääb tormi kätte mis meid ees ootab

Bernard

Mida teie soovitaksite USA-l teha, et oma võlga vähendada?

Eelarve tuleb viia tasakaalu ja Ron Paul valida presidendiks

ennustaja

2012 USA presidendi kanditaat Ron Poal propageerib kullastandardi taastamist. Kui USA peaks tagasi minema kullastandardile, mis te arvate, palju võiks maksta unts dollarites 2013.

1 unts kulda on alati 1 unts kulda. 1930-ndatel maksis Ford 20 untsi kulda ja maksab praegu 20 untsi kulda. Üks unts kulda oli 100 aastat tagasi töölise kuupalk ja on seda ka praegu. Hea ülikond maksab alati pool untsi kulda.

mida loete

Kust saate oma igapäevase info? Milliseid Eesti ja välismaiseid ajalehti/portaale/analüüsilehekülgi jms külastate?

http://theeconomiccollapseblog.com/

http://www.kitco.com/