Äripäevas 13.09.2013 ilmunud artikli täisversioon - Teema Euroopa Liidu jätkusuutmatus

14 september saab 10 aastat EL-iga liitumise referendumist. Nüüd on paras aeg teha esimesi kokkuvõtteid, kas helesinised unelmad utoopiaühiskonnast on täitunud või oli õigus padupessimistidel, kes nägid ette selle monstrumi jätkusuutmatust.

Kui vaadata fakte siis on Euroopa Liitu astumine olnud meile väga  edukas. Lihtsustatud reisimine EL-i piires, mis sisaldab ka võimalust töötada naaberrigis Soomes ilma sekeldusteta, eurotoetused, mis on tekitanud silmaga nähtavaid muudatusi nii maaelus, kui teedeehituses, näiline  võime kaasa rääkida maailma ja Euroopa Liidu asjades läbi esindusorganite, keskmise palga pidev  kasv, võimalus äritegevuse laienemiseks üle Eesti konnatiigi, mida olen isegi kasutanud. Need on faktid millele ei saa vastu vaielda. Kui aga asuda neid fakte tõlgendama tekkib natuke teine pilt. Täiesti selge on see, et suurem süsteem on alati tugevam ja võimalik et ka edukam kui väike süsteem, kuid suurus tekitab  alati paindumatuse. Suuremat tankerit on raskem pöörata, kui väikest kanuud. Seetõttu on ka Euroopa Liit natuke raskes olukorras. Kui EL loodi Maastrichti kokkulepete alusel, olid põhimõtted väga selgelt paigas. Riigieelarve puudujääk ei tohi ületada 3% SKP-st ja valitsussektori võlg ületada 60% SKP-st. Mäletan ka seda et algsetel läbirääkimistel olid selgelt paigas ka trahvid nende kriteerimide ületamise eest. Ühesõnaga, EL-i loojatel oli selge ettekujutus, mis tagab EL-i püsimise stabiilsuse ja mis mitte.  Samadel selgetel loogilistel alustel loodi ka eesti oma raha, mille nurgakiviks olid tasakaalus eelarve ja riigivõla puudumine. Kahjuks aga juba 1997 aastal alla kirjutatatud Stabiiluse ja kasvu paktis puudusid sanktsioonid lepete rikkumise kohta. Ja kui 2003 aasta novembris Prantsusmaa ja Saksamaa teatasid, et nad on ületanud ette antud puudujääki ja võlga, oli juba Arno isaga koolimajja jõudnud ehk Eesti hääletus juba toimunud. Tõenäoliselt ei oleks Eestis olnud piisavalt poliitiliselt julgeid inimesi,  kes seda infot teades oleksid hääletanud EL-i vastu. (Läti praegune liitumine euroga on muidugi poliitikute ambitsioonide musternäidis, millele ajalugu annab hinnagu distantsilt.) Nii et Eesti astumine EL-i oli paratamatu. Majanduslike kriteeriumide alusel peaks praegu trahve tehtama vähemalt kahele kolmandikule EL-i liikmetele ja kuna see halvendaks nende riikide seisundit veelgi siis trahve ja karistusi käesolevaks hetkeks enam ei ekisteeri, ainus karistus on uute laenude mitteandmine, aga see on juba finantsinstitutsioonide mitte EL-i rida.

Töötajate vaba liikumine on ka iseenesest tore, sest kes ei tahaks saada rohkem palka. Ja miks ma peaksin keerama bussirooli Eestis kui Soomes teenin ma samade liigutuste eest kordades rohkem.  Siin on ka surve eesti tööandjatele palkade tõusuks ja taas saan seda ainult kiita. Kuid vaadates teiselt poolt - minnes teistesse riikidesse kõrgemat palka saama, oleme me võrdsed pakistanlasega , kes töötab Dubais taksojuhina või prügivedajana. Mõlemad ametid on muidugi ühiskonnale vajalikud, kuid kahjuks mitte eriti kõrgelt hinnatud. Eestlaste äraminek on toonud esile ka nn. intellektuaalide hüüatused, et me peaksime omale kolmandast maailmast hakkama tööjõudu sisse tooma. Jah, kui aluseks võtta see, et paarisaja aasta pärast enam maailmas rahvusi ei eksisteeri, on ainult üks riik ja üks õige mõtlemine ning abiellumine oma rahvuse esindajaga on keelatud, sest see võib tekitada gruppe ja rahvusi, kes räägivad midagi enesemääramisõigustest, mõistmata tõelist suurt ja ainumat tõde, siis pole midagi halba selles, et Eesti ja Londoni tänavapilt muutub nahavärvi poolest sarnaseks. Aga sel juhul võiks ka otseselt välja öelda, et Gustav Naanil oli õigus, kui ta ütles, et eesti rahvus on nii vana rahvus, kes peabki välja surema ja meie laulev revoutsioon oli surmaeelne viimane tõmblus. Mina eelistan veel jääda teisele seisukohale ja arvan, et areng toimib läbi mitmekesisuse ja eesti riik tasub säilitamist.

Euroteoetused on ka üks vahva asi, eriti siis kui saad neid ise. Kahjuks ei räägita tasuta lõunate ajal kunagi, et millalgi peab need kinni maksma. Kui keegi saab midagi, mille eest ta ei pea tööd tegema, siis teeb teine inimene tööd, mille eest ta midagi ei saa. Lihtne seadus nagu “perpetum mobile” võimatus. Lisada võib ka selle, et ükski valitsus ei saa kellelegi tasuta midagi anda, ilma et ta seda eelnevalt oleks kelleltki teiselt ära võtnud. Kõikvõimalike toetuste jagamisel, eriti kui valitsus on nende jagamiseks laenu võtnud või võlakirju väljastanud ja pangad on selle raha õhust loonud (vastavalt muidugi normidele), võib jääda mulje, et rikkus tekib iseenesest. Iga mõtlev inimene kes suudab natuke oma tegude tulemusi ette näha, teab et see nii pole, ja millalgi tuleb tasumise tund. Võlgu elamine lihtsalt pole võimalik ja kui võlga ka kohe ei tasuta siis tasuvad selle järgnevad põlvkonnad. Lisaks oleme tänu euroraha ja -toetuste süsteemiga ühinemisele sunnitud varsti asuma tasuma esimesi arveid, mis hakkavad saabuma Balkani poolsaarelt Joonia ja Egeuse mere äärest.

Kui vaadata nüüd suurt pilti siis EL-i idee, nii nagu oli sadakond aastat tagasi  NSVL-i idee, on väga ilus. Paraku on elu teinud ideedesse korrektuurid. Üks jõudis lõpuni 70. aastaga, teine on alles esimeste kasvuraskuste juures. Paraku on aga nii et kui minnakse vastuollu fundamentaalsete aluspõhimõtetega siis ka ülejäänud idee, hoolimata poliitikute retoorikast ei suuda ehitist enam kanda. See on ka praegu El-iga toimumas. El-i lagunemist, kuna esialgset ilusat ideed ei suudetud hoida, ei saa enam vältida. Ja nii nagu mainib Nassim Taleb, kes on uurinud ettenägematuid sündmusi, et mida kauem süsteem püsib stabiilne, seda suuremad on vapustused selle kokku kukkumisel. Loomulikult ei toimu see homme ja kuna suure laevaga ei saa järske kurve võtta siis tõenäoliset saame EL-i astumise järgmistel aastapäevadel taas nentida nii EL-i edusamme, kui elatustaseme ja turvalisuse järjepidevat halvenemist. 

Artikkel ajakirjas Forbes aprill 2013

Enamus kes seda lugu loevad on huvitatud majanduse käekäigust ja ootavad häid uudiseid. Kahjuks soovmõtlemisele see juhtkiri kaasa ei aita, pigem vastupidi. Äärmiselt oluline on praegusel ajal kõigil teadvustada, et kui ajakirjandus kirjutab et  aktsiakursside tõus näitab majanduse taastumist ja me hakkame kriisist väljuma siis tõest kaugemat väidet on raske leida. Me sõidame praegu täie kiirusega mitte kraavi vaid otse vastu seina. Sellest aga ükski ajakirjanik, IMF-i tegelane ega valitsusjuht meile kindlasti ei räägi. Juba Lev Tolstoi mainis, et enamus inimesi, mitte ainult need kes on targad vaid ka need, kes on erakordselt targad ja läbinägelikud, kes suudavad hästi lahendada teaduslikke, filosoofilisi ja matemaatilisi probleeme,  on samas  väga harva võimelised nägema ilmselget tõde, juhul kui see tõde sunnib teda tunnistama oma järelduste ekslikkust – järelduste, milleni jõudmiseks on tal kulunud aastaid, mille üle ta on uhke ja mis on toonud talle kuulsust ning millele on üles ehitanud oma elu. Ehk teiste sõnadega, see et praegune laenul põhinev majandussüsteem ei saagi töötada, sest ta on vastuolus loodusseadustega ei ole lause, mida mõni Nobeli majandusteooria laureaat iialgi ütleks. Kahjuks on majandusteadus ainuke teadus, kus sa võid saada maailma kuulsaks ilma et sul kordagi õigus oleks. Samuti ei ole oodata naftafirmade teateid sellest et pool maailma naftat on ära põletatud ja et erakordne tarbimispidu, mida võimaldas miljoneid aastaid kogunenud fosiilkütuse ärapõletamine sajakonna aastaga, on lõppemas. Need on tabuteemad , nagu on ka tabuteema meenutada fakti , et praegune rahandussüsteem ei ole mitte tarkade läbinägelike teadlaste poolt loodud vaid saanud hoopis alguse 70-ndatel aastatel kriisi lahendamiseks ettevõetud kiirmeetmete tõttu. Kahjuks enamus inimesi ei tea, et alates 1971 aastast osaleme  me eksperimendis, kus  esimest korda 2600 aastase raha ajaloo jooksul on meie rahasüsteem tagatud ainult lubaduste ja elektriimpulssidega. Kui selle kõige üle julgeda mõtiskleda ja arutleda, siis hakkab selgeks saama nii praeguse käimasoleva kriisi põhjused kui ka see mis saab edasi. Võib muidugi mõelda, et kriisid tulevad ja lähevad ning on ennegi olnud kriise, ehk teiste sõnadega ignoreerida reaalsust, kuid see ei aita vältida tagajärgi, mis tekkivad reaalsuse ignoreerimisest.

Praegune kriis on kõige suurem kriis alates industriaalajastu algusest ning sisaldab nii majandus- rahandus-  pangandus-  keskkonna-, eetika- energiakriisi ning tõenäoliselt kulmineeruvad nad kõik korraga. Kuigi tulevane energiakriis on ilmselt olulisem kui finantskriis, siis peatun siinkohal siiski pangandusel ja rahandusel, sest siin hakkab rebenema juba lähiaastatel. Praeguse majanduskriisi alus on võlal põhinev rahasüsteem. Natuke fakte- Maailma kümne suurima riigivõla  koguvõla summa on  ca 65 triljonit dollarit mis on umbes võrdne kogu maailma SKP-ga – ca 70 triljonit. Kuid ainuüksi USA koguvõlga koos firmade ja eraisikute  ning tervishoiusüsteemiga hinnatakse aga 135-220 triljoni peale, samas kõigi varade hulk USA-s on hinnanguliselt 75 triljonit Muide ühe inimese kohta on USA-l rohkem võlge kui Kreekal. Jah viimase 40 aastaga on USA SKP kasvanud 12 korda, kuid võlg on samas kasvanud 40 korda. Selleks et aru saada, et asjad ei klapi piisab kolmanda klassi matemaatikast ning Nobeli majanduspreemia või mõne keskpanga juhi  ametikoht pigem takistab asjade sisu mõistmist, sest nii kurb kui see ka ei ole, Tolstoi tundis tõesti inimloomust...

Mis siis edasi saab. Reaalsuses on olemas kolm valikut. Esiteks maksta võlad ära, teiseks kuulutada enamus riike pankrotis olevaiks või kolmandaks vabaneda võlgadest läbi rahatrüki ehk hüperinflatsiooni, jättes rahvale mulje et inflatsiooni põhjus on kaupade hinnatõus mitte raha hinna langemine. Kuigi kõigi maailma hüperinflatsioonide põhjus on alati olnud rahatrükkimine on seda alati rahvale teisiti serveeritud. Nii saab see olema ka seekord, sest esimene lahendusvariant on raha puuduse tõttu välistatud, teine variant ehk pankrott ei tule eriti reaalselt arvesse ja seetõttu valitakse paari-kolme aasta pärast, kui kriis järgmisesse aktuaalse valu faasi  jõuab, inflatsiooniline tee. Kahjuks hävitab see stsenaarium kõik inimeste kogutud rikkused, nii  nagu seda on juhtunud sadu kordi varem. Kas seda stsenaariumi saab vältida? Ilmselt mitte, kuid seda on võimalik edasi lükata. Valida ongi kahe võimaluse vahel, kas kiire ülivalus lahendus või valu edasi lükkamine ja lootus Hollywoodilikule Happy End-ile, mida kahjuks ei tule.

Mida saab selles olukorras teha tavaline ärimees ja investor. Kuna valitsustelt ja peavoolumeediast abi tulemas ei ole, siis eelkõige saab ta ennast ainult ise harida ja lähtuda Mark Twaini ütlusest – Kui sa ei loe ajakirjandust siis sa ei ole informeeritud, kui sa loed siis oled valesti informeeritud. Ajakirjandus jääb ka siis kui kriis on kõigile nähtav, selliseid artikleid sildistama kui paanikakülvajaid. Sellegipoolest saab lõpetada optimistliku noodiga – me elame paremini kui ükski meie seni elanud esivanem, reisime rohkem, magame pehmemates voodites, meil on käeulatuses kogu maailma kultuuripärand – tasub rõõmustada selle üle mis meil on ja lihtsalt teadvustada, et nii nagu meie oleme surelikud on ka kõik senised tsivilisatsioonid kokku kukkunud.  See aga ei tähenda et maa peal elu lakkaks. Ning Heal juhul jääb ka inimene alles...

Minu videoloengud Restart Eestis juuni 2013

https://www.youtube.com/watch?v=CGysT4qLfm0
https://www.youtube.com/watch?v=OZTI8d5WFaI
https://www.youtube.com/watch?v=6preKh_4Paw

Aira Tammemäe intervjuu Alar Tamminguga maailma majanduse teemadel

http://www.youtube.com/watch?v=x5tpO1sCC-c&feature=youtu.be

Küsimused ja vastused maailma majanduse tervise kohta

1.     Te olete korduvalt ennustanud, et kaasaegne rahasüsteem variseb kokku. Esimestest ennustustest on möödas juba aastaid, kas olete eksinud?

Esimese ennustuse saabuva majanduskriisi kohta tegin ma 2008 a. kevadel, kui kirjutasin Äripäevale artikli “Suur majanduskriis tulekul”. Sel ajal oli kriisi alguseni veel pool aastat ja seetõttu ei võtnud keegi seda tõsiselt. Kriisidel on oma etapid ja neist ei ole võimalik üle hüpata, aga samuti pole võimalik vältida lõppresultaati.

Praegune rahasüsteem sai alguse 1971 aastal, kui katkestati USA dollari side kullaga, ja edasine raha hulk maailmas sõltus ainult “tarkade poliitikute ja pankurite” otsustest. Iseregulatsiooni mehhanism likvideeriti. Vajalik oli see selleks, et eelkõige USA saaks kinni maksta oma kulud Vietnami sõjale, sest ühegi riigi maksumaksjad ei taha oma maksude eest sõdu pidada. Tulemuseks oli sõja kulu jagunemine üle maailma 1970-ndatel toimunud inflatsiooni läbi. Kuna süsteem stabiliseerus 1980-ndateks jätkus nn. “õhust tekitatava rahasüsteemi” kasutamine. See süsteem ei olnud mitte 2000 aastase rahasüsteemi evolutsiooni ja arengu tulemus, nagu näiteks kaasaegne ehituskunst on 5000 aastase arengu tulemus, vaid raskes olukorras vastu võetud kompromisslahenduste resultaat. Piltlikult öeldes topiti lekkivas laevas veel kord auk kinni ja reisijatele jäeti mulje et laev on sõidukõlbulik ja vaat et parem veel kui enne. Enamus inimesi kahjuks isegi ei mõtle selle peale, et kaasaegne rahasüsteem on ainult 40 aastat vana ja loodud sundsituatsiooni tulemusel.

Kõik praeguse kriisi põhjustanud valed otsused on alguse saanud rahasüsteemist, mis lubab raha tekitada õhust ja siis selle välja laenata. Kohe peale süsteemi loomist oli selge, et võlal põhinev rahasüsteem ei saa pikaajaliselt töötada ja see on sisuliselt püramiidskeem, kus eelmiste võlgade tagasisaamiseks peavad pangad kogu aeg välja antavate laenude kogust suurendama. 40 aastase arengu tulemusena on süsteem jõudnud olukorda kus kokku jooksmist ja krahhi ei saa enam vältida, küll aga edasi lükata. Ja kahjuks enamus inimesi ning pankureid eelistavad valu ja raskusi edasi lükata ning eelistavad hilisemat, suuremat ja pikaajalist piina lühiajalisele kuid kohe saabuvale kiirele šokile.

Öleda et rahasüsteemi kokku varisemise ennustus on ekslik on sama, kui vaadata 85 aastase haige rauga elu ja imestada, et ta polegi veel 91 aastaselt ära surnud. Asju tuleb vaadata suuremas perspektiivis ja mitte imestada kui ta ka 96 aastaselt veel elab

2.     Kas Euroopa probleemid ei hakka lahenema? Poliitilise kokkuleppe alusel kokku pandavad stabiliseerimismehhanismid EFSF ja ESM ning kekspanga lubadus piiramatult järelturult võlakirju osta on ju olukorra rahustanud.

Selge vastus on “ei”. Lühiajaline valuvaigisti ei suuda ravida haigust. Hetke olukord on see et poliitikud üritavad kogub aeg teha midagi, kriisi nõupidamised, abipaketid, stabiilsusmehhanismid. Kogu aeg üritatakse ehitada silda, mis kuhugi ei vii. Tegelikkuses oleks vaja vastupidi lõpetada sekkumine ja lasta süsteemil ise korrastuda läbi pankrottide. Mida kiiremini suuremad pangad, kes on raha valesti välja laenanud pankrotti lähevad seda kiiremini me august välja pääseksime. Kuid kuna sellega kaasneksid sotsiaalselt ebameeldivad tagajärjed ja tõenäoliselt ka võimul olijate mitte vabatahtlik lahkumine, siis selle peale ei minda. Paraku tuleb valu hiljem tagasi ja siis juba palju hullemate tagajärgedega. Kekpanga lubadus osta piiramatult järelturult võlakirju on otseses vastuolus isereguleeruva majandusega, kus võlakirja omanik peaks võlakirja mitte lunastamisel saama kahju vale majandusliku otsuse pärast. EFSF ja ESM on liikumine plaanimajanduse suunas, mitte isereguleerumise suunas aga kahjuks ei ole enamus euroopast elanud plaanimajanduses ega oska sellega kaasnevaid ohte ette näha.

3.     Viimasel ajal on EUR tugevnenud USD suhtes. Kas see näitab eurotsooni tugevnemist või USA rahasüsteemi nõrkust?

Kui valida oleks nende kahe vahel siis ütleks et USA rahasüsteemi nõrkust, sest rääkida eurotsooni tugevusest suudab ainult paadunud valvenaeratusega poliitik. Kahjuks ei ole turud enam juba pikemat aega isereguleeruvad. Sekkutakse nii võlakirja turgudesse (Euroopa Keskpanga tugiostud), aktsiaturgudesse (USA-s on Presidendi juurde moodustatud spetsiaalne komisjon kelle ülesanne on sekkuda vajadusel aktsiaturgudesse, et vältida paanikat), raha trükitakse lihtsalt  juurde (USA-s kvantitatiivne lõdvenemine), valuutaturgudesse (keskpankade tugiostud), väärismetallide turgu (hiljutine skandaal kulla hinnaga manipuleermisest suuremate pankade poolt).

Ehk kokkuvõtlikult öeldes EURUSD kurss peegeldab segadust maailmas ja pole objektiivne näitaja.

4.     Kui kaua võib kaasaegne rahasüsteem veel vastu pidada?

Kahjuks on praegu eesmärgiks selle süsteemi turgutamine, mitte süsteemi reform. Kaua selline süsteem vatu peab sõltub poliitilistest otsusest, mis suudavad süsteemi hinges hoida, aga ei suuda vältida kokku kukkumist. Praegu on poliitilisi võtteid veel piisavalt . On võimalik pikendada laenutähtaegu ja kuulutada välja moratooriumeid ning külmutada võlakirja omanike rahasid. See kõik lubaba pankade bilansis endiselt säilitada vara, millel tegelikult ei ole väärtust. Kõik see lükkab kriisi ja mulli lõhkmist edasi. Mullide lõhkemisel on kaks võimalust, kas see juhtub pauguga nagu oli N Liidu lagunemine või sisinaga nagu oli Rooma riigi rohkem kui sada aastat kestev allakäigu faas. Pauk võib käia suhteliselt ootamatult, järsku kuulutatakse pangas olevad varad külmutatuks ja seejärel otsustavad “targad” komissarid palju sa iga kuu oma vara kasutada saad. Midagi ei ole imestada kui see toimub enne 2015 aastat, võib-olla isegi see aasta.  Sisinaga lõhkemisel on oodata järjest suurenevat ja kiirenevat inflatsiooni, mis algselt hoiab süsteemi veel koos, kuid pikaajaliselt on veelgi hävitavam. Siinkohal meenutaks Oswald Spenglerit, kes mainis et tsivilisatsioonide allakäik on mitme sajandi pikkune protsess. Teatavasti ennustas ta 1920-ndatel aastatel, et lääne tsivilisatsioon on asunud paratamatusse allakäigu faasi, kuid lisas kohe et ei ole väga vaja muretseda, sest enne kui allakäik kõigile nähtavaks muutub ehitatakse 1 ja 2 miljoni elanikega linnade asemele 10-15 miljoni elanikega linnad, arendatakse kõvasti tehnikat ja teadust ning alles siis kui linnade ümber asuv maa-elu on lõplikult välja kurnatud muutub allakäigu protsess nähtavaks.

5.     Kuidas saab nn tavaline inimene oma  sääste kõige paremini kaista?

See on trikiga küsimus, kus ma peaks asuma kulda kiitma. Tegelikult mulle kuld ei meeldi, seda ei saa süüa, see ei maksa dividendi ega anna rahavoogu. Kuid söömise asemel kõlbab see hästi rahaks. Ma tahaksin oma sääste hoida kindlas kohas. Ma ei taha kulda, kuid hetkel ma ei taha midagi muud. Kuld on ainus finantsvara, mis asub väljaspool pangandussüsteemi ja elab üle finantssüsteemi kollapsi. Ja kuna ta asub väljaspool pangandussüsteemi siis on kõik pangad ja investeermisnõustajad kulla igavesed vastased. Muide huvitav on see, et maailma keskpangad peavad ikka veel kulda rahaks. Isegi Kreeka  ei müü oma võlgade katteks kulda ja enamus maailma riigid suurendavad oma kullareserve. Ainult Eesti usub et kekpanga bilansis olevad võlakirjad on stabiilsed ka pikaajaliselt. Aga ka mulle meeldiks et praegu on tegemist ajutiste raskustega, et terendumas on uus helge koidik ja sõna “inflatsioon”kaob igaveseks nii meie kõnepruugist ja ÕS-ist.

Vastus küsimusele - Kellele kõik (Kreeka, Itaalia, Saksamaa) võlgu on ?

Võlgu ollakse pankadele, aga nüanss on selles, et see raha mida pank välja laenab ei ole panga raha, vaid see tekitatakse laenamise hetkel ja kui kunagi laen tagasi makstakse, siis panga bilansis see nii-öelda kustutatakse. Vanasti oli see nn. raha tekitamise õigus valitsustel, aga kuna valitsus hakkas raha liiga palju juurde trükkima, siis tekkis inflatsioon ja leiti et parem on kui raha emiteerivad pangad laenudena. Süsteem toimis sinnamaani kuni laenud tagasi tulid, aga riigid leidsid et parem on laene mitte ära maksta vaid refinantseerida laenud uute laenudena, ega plaani kunagi laene tagasi maksta. Selge et selline süsteem sai töötada ainult lühiajaliselt. Siit ongi kriisi juured pärit. Süsteem on tegelikult töökõlblik, kui oleks üks lisatingimus mida praegu ei täideta. Nimelt peaks koheselt võlgade hilinemise korral nõudma välja tagatisi ja kui neid pole (ja riigid üldiselt ei anna kinnisvara tagatisi) siis pank kes on andnud välja halva laenu peaks minema pankrotti . Süsteem saaks hakata korrastuma. Seni kuni üritatakse midagi päästa läheb ühtlaselt halvemaks. Eurosüsteemi lagunemise korral läheb pauguga halvaks, aga seejärel hakkab uus tõus. Nii et valida on kas virelemine ja siis pankade pankrott või kohene pankrott ja süsteemi tervenemine. Praegusel hetkel on tehtud valikud virelemise suunas ja tõenäoliselt tehakse järgmine valik võlgadest vabanemiseks hüperinflatsiooni käivitumise näol. Selleni läheb aga veel mõned aastad aega..

Miks ma ei usu massiteabevahendeid ega loe tavalisi uudiste portaale

Kui ma olin noor poiss, siis ajakirjandus tähendas minu jaoks tõde. Ajakirjanikud olid justkui kõrgemad jumalused, kes tegid tähtsat tööd ja uurisid keerulisi teemasid, said neis selgusele ja läbi oma kirjutiste muutsid ka mind valgustunuks. See, mis juba ajalehes kirjas, oli ainuke ja lõplik tõde, mida ei tulnud pähegi kahtluse alla seada. See, et Saksamaal oli propagandaministeerium, et 20. sajandil on masside teadvusega manipuleeritud enneolematus ulatuses, ei mahtunud isegi mu kõige fantastilisematesse unenägudesse. Oli üks tõde ja selle sain ma teada ajakirjandusest. Punkt.

Kuid vähehaaval hakkas see tõde murenema. Selgus, et kõike ei saa lehest teada. Väikese poisina avastasin, et Soome televisiooni poole aasta filmide kava ei ole võimalik lugeda “Noorte Häälest” ega “Sirbist ja Vasarast” vaid läbi kopeerpaberi trükitud õhukestelt lehtedelt, mida vanemad oma töölt koju kaasa tõid. Veel vanemaks saades sai juba samasuguselt paljundatud paberilt lugeda esimest erootika saladusi paljastavat teost “Virsiku oksad” ja praegu esoteerikalettidele kuuluvat tõlkekirjandust, mis käsitles UFO-sid ja teisi enneolematuid fenomene. Tekkis küsimus , miks see liigub põranda all, kuid see sai peagi vastuse. Riigisüsteem on selline, et avalikult sellest ei räägita ega kirjutata, kuid otsides on võimalik ka selliste teemadega kokku puutuda.

Ja kuigi pilt oli laiemaks muutunud, ei murendanud see minu usku ajakirjandusse. Sealt olid mõned asjad puudu, kuid kõik, mis kirjas oli, oli ikkagi tõde. Inimesed on ju kirjutatu endale selgeks teinud. Lood välispoliitikast, sõdadest ja nende põhjustest, näiteks Küprose osalisest annekteerimisest Türgi poolt , olid täidetud faktidega ja see kõik oli taas tõde.

Kuid minu maailm laienes edasi. Mingil hetkel sain aru, et info, mis lehes kirjutatakse, on võib olla õige, aga see ei kajasta kõiki asjaolusid ja võibolla just huvitavamad on puudu. Selgus, et väikese poisi palju huvitavam info tuli mõne täiskasvanu suust, kes isiklikult osales Iraani šahhi visiidi organiseerimisel Tallinnas, kui ametlikust teadaandest, et see ja see inimene külastas Tallinna. Ja ega leht ei saa ka kirjutada, et meie riigijuht ajas Riia ja Tallinna nimed segamini. Kui siit hüppan korraks tänapäeva, siis antud teemat on üritatud lahendada “rahva-valgustus-kultuuriajakirja” Kroonika ja tema rahvusvaheliste kolleegide kaudu, kuid peale selle, et sellised lood tekitavad teravaid emotsioone ja alateadlikku samastumist oma kangelastega ja nende elust osasaamist, ei ole sellisel infol ega teadmisel isegi väärtust, mis ületaks haugi mälu ehk kolme sekundit. Aga tagasi minnes, siis sellise info vastu huvi tundmine on loomulik areng ja teatavas eluetapis võibolla isegi arenguks vajalik. Kuid peale 30. eluaastat peaks see lektüür jääma noorematele.

Ja siis tuli perestroika ning maailm lendas tagurpidi. Tundus, et absoluutne tõde on ikka veel olemas ja teiselt poolt ei saanud enam ajakirjandusest aru. Tõde justkui polnud.  Purjus autojuhile antakse O-tähega numbrimärk, et teda kui potentsiaalset ohtu liikluses paremini ära tunda ja lehes on kaks arvamuslugu – üks poolt ja teine vastu. Kumb on siis õige? Ei saa ju olla, et kaks arvamust, mis pealegi on vastandlikud, on mõlemad õiged. Kindlasti eksisteerib üks ja kõrgem tõde. Inimene, kes on selle märgi saanud, kirjutab endast lähtuvalt kritiseeriva loo ja teine endast lähtuvalt pooldava loo, aga kui vaadata kõrgemalt , sealt kus isiklikud motiivid on kõrvale jäetud, sealt peaks tulema ju üks õige vastus.

Segadus aina suurenes, kuni järsku läks lahti laulev revolutsioon, ja nüüd ei olnud enam kahtlust, kus on tõde. Tõde on siinsamas, tõde on see,  mida pole palju aastaid räägitud, aga on vaikselt mõeldud.. Tõde on oma riik,  oma riigipiir, oma raha, tõde on vabadus. Ei mingit kahtlust, taas oli saadud järje peale. Maailm hakkas toimima nii nagu ta tegelikult on. Ja lehed ning televisioon kajastasid ka kõike nii nagu oli. Võis ju kajastada vastuolusid eestlaste ja interrinde vahel, kuid igale terve mõistusega inimesele oli selge, kus pool on tõde. Natuke arusaamatu oli, miks rahvusvahelised ekperdid üldse mingite Narva venelastega inimõigustest käisid rääkimas,  sest neil oli peamine inimõigus olemas. Õigus minna venemaale ja seal elada nii nagu nemad tahavad. Meie oleme siin Eestimaal ja otsustame nii nagu meie tahame. See on ju meie maa. Sellised mõtted liikusid minu kui noore poisi peas ja ajakirjandus kinnitas sedasama.

Ning ühel hetkel oli Eesti vaba ning polnud mingit kahtlust, et ajakirjandus on edaspidi taas tõe teenistuses. Kuid oh häda, vahetult peale vabanemist hakati rääkima midagi pragmaatiliselt poliitikast ja sellest, et meie oleme küll omaette riik, aga Tśetśeeniat, nende riiki, meil tunnustada pole vaja. Huvitav, meie küll rõõmustasime, kui Island meid tunnustas, miks me siis ise teistele seda sama edasi ei anna. Kas neil pole siis õigust vaba olla? Aga need mõtted kadusid ruttu ja elu jätkus, kuid arusaamine ajakirjanduse aususest hakkas vähehaaval murenema. Hakkasin märkama, et lehtedes kujundatakse hoiakuid, mitte ei kirjutata faktidest. Hakkasin märkama, et isegi sellistes rubriikides nagu kriminaalsed teated, kujundatakse hoiakuid, sest kirjutatud faktid olid natuke kummalised. Näiteks loed, et toll konfiskeeris 200000 salasigaretti. Kakssada tuhat, milline kohutav kogus. Kuid miks ei kirjutata mitu pakki, mitu plokki või kasti ära võeti. Ja kuna ma ise töötasin sel hetkel toitlustuses , siis tundus mulle 20 kasti suitse võrreldes ladudes virnades asetsevate kogustega imeväiksena, erinevalt tavainimesest, kellel tekkis tunne, et see on enneolematu kogus. Ja millegipärast mainiti teadetes New Yorgist kõikvõimalike uimastite konfiskeerimisel alati, et selle tänavakaubanduse väärtus on miljoneid dollareid, aga mitte kunagi ei lisatud, et Afganistanis on selle omahind võib olla tuhat korda väiksem. Aga kuna ma ei olnud selle teema spetsialist, siis unustasin sellised küsimused kiiresti.

Endiselt oli ajalehti ja ajakirju huvitav lugeda, ning endiselt oli veendumus selles, et sealt saab täpset ja objektiivset infot, minus kõrge. Kuidagi imelik oli lugeda, et mõni tuntud inimene keeldus ajakirjandusega suhtlemast väites, et nad moonutavad infot ja kirjutavad valesti.

Siis tegi elu mitu pööret ja avastasin end ülikoolis õppimas psühholoogiat.  Ning taas oli mul teada, kust saab teada inimese kohta tõde, loomulikult psühholoogide käest ja nende tarkadest raamatutest ja kõige targemad neist töötavad ülikoolide juures ja teevad teadust. Ning tõe monopol ongi seal teadlaste käes. Enam ei olnud vaja vaadata ajakirjanduse poole vaid teadlaste poole. Ja teadlased - nemad olid isegi nii tublid, et suutsid ajakirjanduse lahti hammustada. Seal on ju PR kampaaniad, mis toimivad teatavate seaduspärasuste alusel, uue erakonna uudsuse efektid, nõks kuidas arikli loetavust suurendada sealt mõni tsitaat välja tuues, teksti ja pildimaterjali optimaalne suhe, pealkirja koostamise metoodika  jne, jne. Maailm oli taas selge ja paigas. Ning kuigi enam ajakirjandusest tõde teada ei saanud, oli olemas sellest kõrgem vorm, kes rääkis ära, mis moodi asjad on. 

Ja siis plahvatas pomm, sattusin psühholoogiaga ootamatult alateadvuse juurde. Mis asi see siis on, kas ma polegi enda peremees. Okey,  võib-olla on olemas mingisugune hüpnoos, kus inimene pannakse tegema seda, mida ta ei tea. Aga kui ma olen terve selge mõistuse juures, siis juhin ju mina ennast, mitte alateadvus. Järsku aga avastasin, et see teema on palju suurem ja laiem, kui seda ülikoolides õpetatakse ja see on justkui veel kõrgemal tavalisest teadusest. See isegi selgitab ära, miks teadlased nii või teisiti mingisse teemasse suhtuvad. Ja järsku sain aru, et psühholoogia on ise oma alateadlikest mõjutustes nii mõjutatud, et ta sellest aru ei saa. Kohe kirjutan täpsemalt, sest kui ma piirduks ainult eelmise lausega, siis jääks see mitte ainult teile, vaid ka mulle endale seda artiklit üle lugedes arusaamatuks. Esimesel kursusel, kui räägitakse psühholoogia ajaloost, siis mainitakse tähtsa näoga, et filosoof Kant ütles kunagi, et psühholoogia ei muutu kunagi teaduseks, sest seal ei saa rakendada matemaatikat nii nagu füüsikas. Ja lisatakse, et ta eksis, sest praegusel hetkel psühholoogia mõõdab, arvutab, liidab ja lahutab nii, et lõputööde kaitsmine ei ole arutelu psühholoogia üle, vaid magistritöö statistikas. Äge! Kõik on viidud numbritesse ja kui numbreid pole, siis see pole teadus, vaid intellektuaalselt huvitav lugemine, millel teaduse ja tõe koha pealt, mille jünger teadus on, pole mingit väärtust Aga miks see nii on . Jätkasin oma lugemisi ja uuringuid ning siis plahvatas, et kollektiivselt eksisteerivad samad protsessid, mis individuaalselt. Kui suured riigijuhid on tundnud lapsena alaväärsust, sest nad on lühikest kasvu ja püüavad saavutada ennast tõestades järjest rohkem võimu, siis samasuguse alaväärsukompleksi süstis Kant ka psühholoogiateadusesse ja seda püütakse nüüd juba paar sajandit kompenseerida. Ning tulemuseks on teaduslikud uurimised,  mis ei tegele enam sisuga vaid vormiga. Peaasi on justkui tõestada Kantile , et ta eksis.  Psühholoogilised uuringud on sarnased Shakespeare teoste uurimistele kus mõõdetakse tindi kvaliteeti, tähtede vahelisi kaugusi ja sõna “armastus” esinemissagedust ning viikse need korrelatsiooni. Ehk nagu ütles kunagi üks tuntud eesti psühholoog, teeb psühholoogia kindlaks, et odaviskajate stressiaste on suurem kui kettaheitjatel, aga mida sellega peal hakata, ta ei tea. Nii jõudsin arusaamisele,  et psühholoogia on kriisis, aga ega seda ju siis koha peal öelda ei või, kui tahad diplomi saada, siis pead íkka oma statistika ära tegema. Jätkasin siis oma õpinguid püüdes mõista taas tõde, aga seda tõde, mis jäi õpikutest kõrgemale. Õnneks avastasin, et ka sel teemal on kirjutatud palju raamatuid, ainult  need ei kuulunud ülikooli õppekavadesse. Teemal pikemalt peatumata, toon neist kaks: Carl Jungi “Mina ja alateadvus”, mis on hästi oluline mõistmaks seda, miks ma ikkagi ei usu massiteabevahendeid ja Ken Wilberi  “Kõiksuse lühilugu”, mis kirjeldab mismoodi inimese areng käib ja mismoodi nähakse maailma igal arenguetapil ja kust sain teada, et see, mis minuga toimub, on normaalne tervitatav arenguprotsess, mitte patoloogiline ühiskonda eirava mõttetsükli vohamine.

Loomulikult on siinkohal mõnel kriitikul mõte, et miks ma pean just neid mõtteid tõeks, sest  ka nende  autorite mõtteid saab kahtluse alla seada. Saab kindlasti, aga siis juba taas järgnevalt tasandilt, mitte lapse tasandilt, kes 10. aastaselt võibolla arvab, et tal pole koolis vaja käia. Neid võib kahtluse alla seada alles siis,  kui oled need endale selgeks teinud

Nii jõudsin ma arusaamisele, et teadlased polegi kõige targemad inimesed, vaid tavalised inimesed, kes on mõjutatud oma alateadlikest veendumustest sama palju, kui kõik teised.

Kuna konventsionaalset psühholoogiat ei saanud ma enam usaldada, uurisin oma uute teadmiste valguses natuke ärimaailma. Ja siin läks kõik täiesti sassi. Kuigi faktid ja arvud olid enamuses ajalehtedes õiged, siis nende tähendused ja tõlgendused erinesid minu omadest nagu öö ja päev või reket ja rakett. Oma tähelepanekute ja tõlgenduste kohta olen ma kirjutanud mitu artiklit, kuid avastasin, et elu veereb ikka oma rada, neid mõtteid polegi justkui kellelegi vaja. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka seda artiklit, aga sellegipoolest jätkan. Ühesõnaga jõudsin veendumusele, et kahel teemal, mida ma valdan, on objektiivse info kättesaamine raskendatud. Lisaks avastasin, et kui mõnes nädalalõpu populaarses raadiosaates puudutatakse mõnda teemat, millest ma tean natuke rohkem, siis aetakse seal taas viisakalt öeldes jama. Tekkis mõte, et äkki on teiste teemadega ka nii, äkki seal aetakse ka jama ja me kõik usume. Mis oleks kui uuriks neid teemasid ise ja vaataks, mida arvavad asjade kohta inimesed, kes on mõne teema endale selgeks teinud ja kes ei kuulu peameediasse ega peateadusvooludesse. Ja nüüd plahvatas teine pomm. Tundus, et kõigil aladel alates bioloogiast kuni füüsikani on olemas teisitimõtlejad. Ja imelik, et nende teooriaid kuulates ja uurides hakkas maailm üha rohkem paika minema. Enam ei tundunud Darwini teooria atraktiivne, sest see on otseses vastuolus matemaatilise tõenäosusteooriaga ja täiesti arusaadavaks muutus ka see, miks sellest kinni hoitakse. Läbi Thomas Kuhni teose “Teadusrevolutsioonide struktuur” sai selgeks, mismoodi areng on hüppeline ja miks uued õiged ideed kohe võidule ei pääse. Leidsin, et geenis oleva määratu suure infohulga päritolu peaks olema geenitehnoloogiaga tegelejate esmane huviala, aga lugeda selle kohta ei ole kuskilt. Aga see on ka loogiline, sest ainus koht peale geenide, kus me näeme korrastatud informatsiooni on inimese loodud informatsioon. Mõtiskleda, selle üle kust sai informatsioon geenidesse oleks pannud ka Darwini pea suitsema. Lihtsam on seda teemat eirata.   Majanduses sain teada 60. aastastest majandustsüklitest ja sellest, mis meid ees ootamas on. Oswald Spengler zuumis mu pilti maailmast veel suuremaks ja hakkasin mõistma tsivilisatsioonide  tekke, kasvu, tipu  ja languse paratamatust  ning tõin  selle teadmise praegusesse hetke. Need teadmised ei teinud mulle rõõmu, kuid andsid ikkagi toetuspinna. Ega asjata öelda, et tõde teeb vabaks. Ja sain taas aru, miks selliseid teemasid ajakirjandus ei saa käsitleda. Need on liiga sügavad ja puudutavad meie eksistentsi selliseid tahke, millega me hea meelega üldse kokku ei puutu. Ja nii ongi käesoleval hetkel minu tõde see, et ajakirjandusest ei saa teada tõde, küll aga uurides mingi ala spetsialistide , eriti nn ketserite ja peavoolust erinevate autorite teoseid otse.

Ja kõige selle juures mõistan, et enamuses ei viitsi inimesed seda tööd teha, või siis võtavad mõne fakti lihtsalt teadmiseks. Mida annab tavalisele suitsetavale naisterahvale teadmine, et tema suitsetamissoovile pani aluse Edward Bernays USA-s,  kui ta tubakafirmade palvel muutis naiste suhtumist suitsetamisse nii, et selle tulemusena hakkasid naised suitsetama rohkemgi kui mehed. Kui autor seda ise poleks tunnistanud, siis alljärgnev psühhoanalüütiline selgitus tunduks tõenäoliselt jabur. Nimelt oid XX sajandi algul suitsetajad ainult mehed ja tubakafirmad olid hädas, sest nende turg oli ainult pool rahvastikust. Nii  nad pöördusidki Barnesi poole, kes oli masside mõjutamisega kuulsaks saanud, et uurida, kas on võimalik seda suhtumist muuta. Barnes asus teemaga tegelema ja alustas sellest, et uuris,  mis tähendus on suitsul naise jaoks. Psühhoanalüütikutega kohtudes sai ta teada, et vaja on muuta suitsu alatadlikku tähendust naise jaoks ja temalegi ootamatult selgus, et sel ajajärgul tähendas suits naisele sümboolselt peenist. Ja loomullikult ei ole sellist kaupa võimalik naisele müüa. Barnes seadis endale eesmärgi muuta seda sümbolit ja ta sai sellega hakkama. Ta kogus kokku naised, kes olid valmis avalikus kohas korraga suitsu ette panema. Seejärel organiseeris meeleavalduse, mis  sümboliseeris naise soovi olla iseseisev, kutsus sinna ajakirjanduse esindajad ja siis ootamatult panid kõik naised korraga suitsud ette. Suitsu tähendus muutus ühe hetkega, nüüd oli see naise iseseisvuse sümbol. Ajalugu oli muudetud ja tubakafirmade kasumid päästetud.

Ja selliseid näited on XX sajandist lõputult.  Tekib küsimus, kas  me tahame seda, mida me arvame, et me tahame. Minu jaoks on vastus ei. Ja kuigi ma kasutan internetti, olen Facebooki konto omanik, loen uudiste pealkirju, jälgin ma üha teravamalt, kus on need kohad kus mulle söödetakse väärad mõtted ja hoiakud, mis on kellelegi kasulikud ja kahjuks leian ma neid kogu aeg. Ja huvitaval kombel ei ole see nii, et keegi konkreetne isik otsustab,  et vaja on anda seda infot sellise kujuga,  vaid süsteem on muutunud ise tsenseerivaks. Peavoolust erinevat infot saad samamoodi kätte, kuid selle juures on olemas hoiak, et see on kiiksuga inimeste jaoks. Aga kui prooviks uskuda, et kõik see,  mis ma maailmast arvan,  on ainult osa tõest. Et maailm on palju laiem ja palju mitmetahulisem ja varjatud tahkude esiletoojad on need, keda ajakirjandus ja ka teadus praegusel hetkel eiravad. Milliseks muutub siis inimese maailm? Ja minu vastus sellele on, et algul läheb maailm sassi, täiesti sassi, aga seejärel tekib kord, ja maailm on ootamatult palju rohkem arusaadav. Puzzle tükid astuvad ootamatult kohale. Ja seda puzzlet lahendad juba sina, mitte ei anta sulle lahenduskäiku ette…