Kulla hinna mull on veel väga kaugel

Viimasel ajal on kulla hind tõusnud uutele rekordkõrgustele ja seda on hakatud võrdlema kinnisvara hinna mulliga. Käesolevas artiklis põhjendan ma miks nii pole ja miks kulla hinna mullist rääkimine on asjatundmatu ja võhiklik. Kinnisvara mulli ja kulla hinna hetkeseisu samastamine on kui võrrelda õhupalli lennukiga. - Mõlemad lendavad ja maanduvad uuesti maa peal, kuid üks kõlbab kontinentidevahelisteks lendudeks (loe majandus ja finantskriisi üleelamiseks) aga teine mitte.
Kuid alustuseks mullide tekkimisest. Ükskõik millise finantsilise vara, olgu selleks kinnisvara Jaapanis, aktsiad Saudi Araabias või tulbid Hollandis mullistumine on toimunud alati kindlat etappide alusel. Esimene etapp on see, kus siseneb nn. Tark raha. Ta siseneb vaikselt, sellest ei kirjutata lehtedes ega teatata, et on tehtud suurepärane investeering. Kui Nokia müüs ära oma televiisorite valmistamise üksuse ja kujundas ennast ümber tehnoloogiafirmaks ei ilmunud ühtegi aktsiaostu soovitust. Ükski majandusajaleht ei kirjutanud ega soovitanud osta Bulgaaria erastamisväärtpabereid, kui need maksid ühe viiendiku nominaalist, enne NASDAQi suurt tõusu oli ainukeseks mantraks USA-s Dow Jones. Kui esimene etapp saab läbi, hakkavad turule sisenema suured institutsioonid ja fondid. Nad võtavad positsioonid sisse ja kuulutavad siis maailmale, et võib olla on see hea investeering, kuid sellel ajal ei ole veel laiades investorite massides teadlikust võimalikust kiirest teenimisvõimalusest. Põhiosa investoritest on ikka kinni endistes (loe – langevates) investeeringutes ehk aktsiates ja võlakirjades. Teise etapi lõpus hakkavad hinnad kiiresti tõusma ja teadlikkus laieneb hüppeliselt, esialgu küll ainult teemaga kokkupuutuvate inimeste ehk investorite hulgas. Minnakse kolmandasse etappi ja tavainvestorite mõttemaailmas käib klikk, nad mõistavad hinna tõusu põhjuseid ja hakkavad panustama tõusvale turule. See etapp võib venida päris pikaks, kuid on vajalik eeldus neljandaks etapiks, info liikumisele laiades massidesse ehk bussijuhtide ja turvameesteni. Neljandas etapis teavad kõik, et hind ei saa langeda ja tõepoolest hind kahe ja kolmekordistub hästi lühikese aja jooksul. Järjest rohkem on rongile hüppajaid ja investorite hulk saavutab maksimumi vahetult enne kraavi sõitmist. See on siis olukord, kus kukutakse kuristikku, aga kui maapinda varjutavad pilved siis tekkib huvitav illusioon- kukkuja võib arvata et ta hoopis lendab.
Kui vaadata neid nelja etappi siis praegusel hetkel on kuld teise faasi alguses. Vaikselt enam siseneda ei saa, kuid fondide ostudest on asi veel väga kaugel. Jim Rogersi tehtud küsitluse alusel pole 76%-l finantsvarade juhtijatest mitte ühtegi kullaga seotud vara. Teine küsitlus mis tehti tavaliste investorite seas, näitas et 95% polnud iialgi kuulnud mis asi on Krugerrand, rääkimata selle omamisest või ostuplaanist. Lihtsalt igaks juhuks – Krugerrand on maailmas kõige levinuim ühe untsine investeerimise kuldmünt. Kolmandasse faasi sisenemisest, rääkimata neljandast on asi veel väga kaugel. Kulla hinna mulli faasi saab ka igaüks ise testida. Tuleb teha küsitlus oma tuttavate hulgas, kui palju on neid kes on ostnud kulda ja võrrelda inimeste arvuga, kes on võtnud kinnisvara ostmiseks laenu. Kui esimene arv hakkab lähenema teisele siis on põhjust rääkida mullist.
Käesolev kulla hinna tõus on toimunud 11 aastat, kuid kui vaadata ajalugu, siis on kulla hinna tõusutsüklid väga pikaajalised, keskmiselt 15-20 aastat. Viimane tõus kestis 1968-1982 ja oli 15 aasta pikkune. Käesolevat kulla hinna tõusu tsükli lõppu on oodata 2020 aasta paiku. See muidugi ei tähenda et kulla hind ei võiks langeda 20-30% ja mõnel aastal mitte üldse tõusta. Kuid mullide puhul toimub lõhkemine ja tavaliselt jääb järgi 5-15% algsest hinnast. Näiteks USA Dow Jones kukkus Suure Depressiooni ajal 89% oma tipust ja Jaapanis Tokyo kesklinnas langes maa hind kõige paremas asukohas peale mulli avanemist tipphinnaga võrreldes 1%-ni. Kulla hinna mulli puhul võiks oodata kulla hinna kukkumist 90%- ehk 130 dollarini untsist, aga sellist mõttekäiku praeguse maailma rahaturgudel toimuva “kvantitatiivse lõdvenemise” juures on mul lausa piinlik siia kirja panna. Aga kui praegune hind tõuseks lühikese ajaga 10 korda, siis oleks olukord hoopis teine. Ja siin jõuan ma mullidega kaasneva järgmise aspektini. Mullide graafikuid iseloomustab selline järsk välja venitatud tõus, millele järgneb sama kiire langus, tegemist oleks justkui kummipaela venitusega, mis siis tõmbub tagasi vanasse asendisse. Vaadates graafikuid nõuaks praegu sellise mustri nägemine Picassolikku fantaasialendu.
Lõpetuseks natuke ka makromajanduslikest teguritest. Siin kohal on kulla ülesanne olla maailmamajanduse palaviku näitaja. Ja palavik on järjest suurenemas, riikide võlakoormad on saavutanud enneolematud mõõtmed, rahapakkumine kõikvõimalike abipakettide näol jätkub ning esimesed märgid saabuvast “kõigile ootamatust” hüperinflatsioonist on õhus. Tõenäoliselt on järgmine finantsmaailma vapustus riikide, sealhulgas USA, võimetus oma võlgu maksta. Järgi jääb kaks teed, kas riikidel kuulutada end pankrotis olevaks või kustutada oma võlg rahaväärtuse langemise ehk lõputu rahatrükkimise abiga. Läbi ajaloo on alati valitud viimane. Kuid praegune olukord on maailma ajaloos erinev, kui seni oli hüperinflatsioonilisse keerisesse läinud riikidel (Venemaal, Zimbabwes, Mehhikos või Türgis jne. jne.) olemas olnud päästeparv, mustal turul kaubeldava dollari näol siis praegu seda enam pole ja siin kohal astub taas mängu kuld. Ehk teiste sõnadega - kulla hinna jätkuv tõus on eelkõige makromajanduslik protsess mitte spekulantide soov ja turgude juhuslik fluktuatsioon. Kahjuks on praegusesse keerisesse sisenemas kogu arenenud lääne maailm, sest kõik nad on läinud kaasa hullusega, et võlgu elamine on normaalne ja kui raha pole siis võib seda alati laenata ja vanu võlgu saab maksta ära uusi võttes. Pikaajaliselt on aga selline mõtteviis hävitav. Kokkuvõttes võib öelda, et see mis praegu toimub on USA DOLLARIL JA LAENAMISEL PÕHINEVA MAAILMAMAJANDUSMUDELI LÕPPEMINE. Kahjuks seda veel ei tunnistata aga selle protsessi indikaator on kuld ja selle hinna jätkuv tõus.

Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub?

Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub?

Psühholoogias eksisteerib mõiste alateadvus. Teemasse pikemalt süüvimata võib öelda, et üks teemade ring, mis alateadvusse läheb on niinimetatud ebameeldivad teemad. Teemad, millega inimene ei taha tegeleda. Sest need tekitavad ebamugavust ja lõhuvad inimese maailma pilti ja sunnivad inimest ümber mõtestama oma seniseid arvamusi. Kuid peale inimese alateadvuse on maailmakuulus psühholoog Carl Jung toonud sisse ka termini kollektiivne alateadvus. Need on siis teemad, mida kollektiivid, on see siis rahvus, poliitiline partei või töökollektiiv ühiselt väldib puudutamast. Siia alla kuulub nii Saksamaa kus arutelud 2 maailmasõja põhjustest võivad tekitada süütundeid, siia alla kuulub Venemaa, kes samuti ei suuda veel adekvaatselt vaadata möödunud aja sündmustele, siia alla kuuluvad kõik Pekingis elavad targad hiinlased. Paraku on nii, et olenemata professorikraadist või kõrgetest filosoofilistest teadmistest läheb hiinlase nägu punaseks, kui jutuks tuleb teema, et Tiibet peaks olema iseseisev riik. Kuid ülemaailmses kollektiivses alateadvuses on praegusel hetkel ka raha teema. Kõikides maailma kultuurides ja riikides aktsepteeritakse mõtet, et need värvilised paberilipakad, millel on ühe tähtsa onu allkiri ongi raha. Ei mõelda selle üle, mis on raha olemus, või veel vähem rahasüsteemide olemuse üle. Küsimusele, kust raha tekkib ja kas ta peaks olema vahetusväärtus, väärtuse säilitaja või hoopis kaup nagu kõik teised kaubad, puudub vastus. Isegi arutelusid või filosoofilisi artikleid ei ilmu sel teemal. Kõik tundub iseenesest mõistetav. Seda et pank saab välja laenata kordades rohkem raha, kui tal on hoiuseid ei tea tavaline inimene ega spetsialist, kes töötab panga letis. Kuid iga inimene kes uurib sõna rahaloome kordisti või raha multiplikaator sügavamat tähendust ehmatab selle peale, mida ta teada saab. Kuidas saab olla võimalik et kui mina hoiustan pangas 1000 krooni siis saab pank välja laenata kordades rohkem. Aga kui see raha ei tule tagasi, mis siis saab. Ja see ongi olukord, mis praegusel hetkel panganduses on toimunud. Pangad on välja laenanud raha mida neil pole, laenud ei tule tagasi ja käes ongi kriis nimetagu seda likviidsuse puudumiseks või panga ja riigijuhtide apsakateks.
Kui nüüd minna natuke sügavamale ja jätta kõrvale ühiskonnast peale pandud mõttemallid ja eelarvamused hakkab pilt selginema, ning selgub, et kogu pangandussüsteemi põhimõte on praegusel hetkel üles ehitud nii, et kriisid ja rahasüsteemide häving on sisse programmeeritud. Läbi ajaloo on teada, et kui raha on võimalik olnud tekitada õhust või sellega, et kiirendatakse trükipresse on seda võimalust alati kasutatud. Tulemuseks on olnud hüperinflatsioonid ja raha süsteemide ning ühes sellega inimeste säästude häving. Eestis on keskmiselt iga 35-40 aasta tagant inimeste kogutud raha, mida on säilitatud pangas lihtlabaselt hävinud. Nii oli see venemaa rublaga möödunud sajandi 90-ndatel aastatel, nii oli see enne esimest ja teist maailmasõda. Ja kui vaadata maailma ajalugu, siis ilma ühegi erandita, pole ükski rahasüsteem, mille puudub reaalne tagatis, vastu pidanud ja paberraha on alati jõudnud oma õige väärtuseni, milleks on paberi väärtus. Ilma ühegi erandita. Arvamus, et euro, mis pole mitte millegagi tagatud on erand, kuulub psühholoogiliselt vaadates luululise mõtlemise hulka. Ilma ühegi kahtluseta on ka euroga juhtumas drastilised muutused, mis raputavad inimeste maailmavaadet ja ellusuhtumist. Kuid kahjuks ei saa selle vastu midagi teha. Õpitakse enamasti enda valusatest kogemustest, mitte ei lähtuta ajaloost ja tervest talupoja mõistusest. Praegune kriis on eriline sellepärast, et seekord haarab see kogu maailma ja viib rahasüsteemid kaosesse mille taolist ei ole eelnevalt kogetud. Aga nagu eelpool mainitud on sel teemal arutlemine tabu teema. Ja see on nii tabu, et maailma majandusteadlased on selle täielikult oma uurimisalade hulgast välja haaranud. Võib uurida majandust ja majanduses toimuvaid protsesse, võib majandust kritiseerida ja majandust või börsil toimuvat mõista ja ette ennustada. Kuid pangandussüsteemi aluseid teadlased ei uuri. Miks? Kui Nobeli majanduspreemia on antud 64 teadlasele, siis mitte ükski nendest pole antud panuse eest pangandusese toimuvate protsesside kohta. Miks? Vastus on lihtne – tulemuseks oleks see , et peaks tunnistama praegune pangandussüsteem on pikaajaliselt eluvõimetu ja vastuolus loodusseadustega. Süsteem, kus päevane tehingute käive ületab aastast kogu maailma majanduse kaubakäivet, läheb vastuollu terve mõistuse ja põhimõtetega, mis olid kunagi pankade tekkimise põhjuseks.
Samuti ei arutleta selle üle, et kui peale 1971 aastat kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist on Maailmapank identifitseerinud 96 panganduskriisi ja 176 rahanduskriisi. Kas nende tekkimine võib olla otseselt seotud sellega, et raha ei ole enam mitte millegagi tagatud. Vastus on jah. Kuid sellise vastuse tunnistamine nõuaks ka muutuste elluviimist, mis praegusel hetkel tänu kollektiivses alateadvuses püsivatele seisukohtadele on võimatu.
Mida siis teha. Kuigi ma ei taha anda soovitusi, sest koheselt hakatakse mind ründama, et ma teen paanikat ja tahan selle arvelt rikastuda, pean ütlema, et iga inimene peab mõtlema eelkõige enda peale. Lootus, et raha pankades säilib ja on tagatud seadusega on rajatud liivale. Neid reserve millest panganduskriisi kinni maksta lihtsalt pole olemas. Kuid praegusel hetkel on raha tekitada lihtsam kui kunagi varem. Praegu ei tekita nupule vajutusega tekkivate triljonite lisandumine tavalises inimeses erilist tunnet. See kõik viib aga hüperinflatsioonile, mis hävitab euro ja koos sellega ka inimeste kogutud vara. Ainuke soovitus, mis mina saan anda, on taas aasta tuhandeid vana. Paraku on ainult üks raha läbi kriiside oma väärtuse säilitanud. See on kuld, ja mitte elektrooniline pangas olev kuld, vaid see, mis on Sinu enda käes. Ehk nii nagu ütles juba kuningas Saalomon – „Pole midagi uut siin päikese alla“. Kuld on üle elanud eranditult kõik viimase kahe tuhande aasta jooksul toimunud kriisid, muud rahad on ilma ühegi erandita läinud ajaloo prügikasti. Ka seekord ei saa olema teisiti.

REVALVEERIMINE

Iga kord kui ma loen mõnest artiklist mõttekäike Eesti krooni devalveerimise kohta tekkib mul vastupidine mõte – miks ei arutata eesti krooni revalveerimise üle. Rääkides devalveerimisest jõuavad õnneks nii poliitikud kui pankurid üksmeelele, et see oleks eesti majandusele ja inimestele hävitav. Kuid sellega mõttekäik piirdub, ei mõelda edasi suunas, mis siis kui teha devalveerimisele vastupidist - eesti kroon revalveerida. Ja tegemist oleks majanduse hävitamisele vastupidise protsessiga – majandusele uue hoo andmisega. Kui vaadata maailma rahanduse ja rahareformide ajalugu siis on kõik devalveerimised löönud inimesed vaeseks ja lubanud naaberriikide elanikel käia ja osta võileiva raha eest varandusi kokku. Meenutagem või rubla aja lõppu kui rubla devalveerus ja soomlased ning sakslased käisid eestis ja võisid oma pensioni raha eest elada kui kuninga kassid.
Et mõista devalveerimise ja revalveerimsie olemust ja rikkuse ümberjagunemist tuleb aru saada põhitõdedest. Esiteks mitte ühegi rahareformiga, kursi muutusega, ega aktsiahinna tõusuga ei teki maailma mitte ühtegi senti lisarikkust. Aktsia hinna üleöine kahekordistumine võib küll suurendada ettevõtteväärtust kahekordseks, kuid vaadates suuremat pilti, globaalsemalt, ei teki juurde mitte ainsatki grammigi rikkust. Ettevõte asub edasi samades hoonetes ja tal on ikka sama palju vara. Aktsiahinna tõus on virtuaalne võit, mis sama kiirelt kui tekkis ka kaob. Küll aga kõik eelpool nimetatud protsessid jagavad maailmas rikkust ringi. Kui muutuvad valuutade omavahelised kurisid siis need inimesed kes omavad tugevnevat valuutat, saavad oma raha eest rohkem osta, need kelle valuuta langeb kaotavad täpselt sama palju kui teised võidavad. Ühegi kursi muutuse korral lisarikkust maailma ei teki. Rikkus tekkib maailma, nii piinlik kui seda ka siin kirja panna ei ole, ainult tööga. Rikkus tekkib midagi uut luues, ehitades, kaevandades, aga mitte ümber jagades.
Üks suuremaid rikkuse ümberjagajaid on raha devalveerimine. Devalveerimise korral muutuvad kõik devalveerimise läbi elanud inimesed vaesemaks. Pole ühtegi näidet maailmast kus devalveerimine oleks toonud inimeste nägudele naeratuse mitte pisaraid. Meenutatagu siin Argentiinat, Soomet, Mehhikot või Zimbabwet. Ilma ühegi erandita on kaotajad selle riigi kodanikud, võitjad aga kõik ülejäänud maailm. Kuid kuna riigi esmane ülesanne on oma kodanike heaolu tõstmine, siis peaks iga riik püüdma raha kursi langemist vältida. Ja sama moodi nagu riik püüab oma elanikke devalveerimise eest kaitsta, lähtuvad teised riigid oma huvidest ja üritavad sundida teisi riike oma raha devalveerima. Siit ka välismaa nn. ekspertide aravmused et eesti (läti) raha tuleb devalveerida ja see elavdab majandust. Elavadab küll, see võimaldab riigis olevat rikkust teiste riikide kodanikel I-phone (et ,mitte öelda võileiva) raha eest üles osta. Loomulikult on eriti lähiümbruse riigid huvitatud et naabrid oma raha devalveeriks, see võimaldaks nende riikide kodanikel sealt enda jaoks rikkusi poolmuidu ostmas käia. Ja need ostu müügi tehingud ei ole mitte vastastikuse võrdväärse vahetuse põhimõttel.
Aga on olemas ka vatupidine protsess, raha revalveeerimine. Läbi ajaloo on kõik riiigid kes oma raha revalveerinud saanud täiendava majandusliku tõuke (seda küll oma naabrite arvelt) ja tõstnud oma kodanike elatustaset. Peale teist maailmasõda revalveeris oma valuuta mitmeid kordi Saksamaa , ja muutus Euroopa tugevaimaks majandusjõuks, enne Euro liiduga ühimemsit mais 2008 tegi seda Slovakkia kui muutis oma raha üle 10 % tugevamaks.
Raha revalveerimise positiivseid mõjusid on võimatu ülehinnata. See vähendab inflatsiooni, ja tõstab riigi usaldusväärdust. (Kui raha devalveerimise korral keegi ei julge antud riigi rahas oma varandusi hoida, siis revalveerimsie puhul on vastupidi , kellele siis ei meeldiks kui ta rikkus järsku suureneb revalveerimise protsendi võrra). Nii nagu devalveerimine vähendab riigi usaldusväärsust , tõstab revalveerimine välisinvestorite usaldusväärsust. Välisinvesteeringute hulk suureneks ja majandus saaks uue hoo. Eesti krooni revalveerimise puhul saadetaks maailmale signaal, et Eesti kroon on veel kindlam kui euro. Et raha stabiilsuse tagamiseks pole meil vaja euroga liituda vaid me saame oma raha stabiilsuse hoidmise ja selle tugevdamisega ise hakkama. Võiks öelda ära leierdatud lause – Eesti Nokia on revalveerimisega leiutatud. Kahjuks on selge et IMF ega teised maailma finatshaid ei saa seda meile lubada. Neid ei huvita eestlaste elujärje paranemine vaid oma särk, mis ihule ligemal. Tõenäoliselt ei julga ka eesti pank seda ideed heaks kiita. Kuid diskussioon sel teemal oleks teretulnud.

SUUR HÜPERINFLATSIOON TULEKUL

Mida teevad valitsused kes seisavad silmitsi majandusliku kollapsi ja sotsiaalsete rahutustega? Hemingway vastas sellele nii – „Esimene võluvits ebaõnnestunud valitsusel on rahvusvaluuta inflatsioon ja teine on sõda. Mõlemad toovad lühiajaliselt rikkust ja pikaajaliselt valu.“
Kaks aastat tagasi avaldas Äripäev minu artikli suur majanduskriis tulekul. Artikkel ilmus majandusliku eufooria ajal ja artikli lõpulauset- „Kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette“, ei mäleta peale autori ilmselt keegi. Praeguseks on majanduskriis saanud sisse esimese hoo. Just nimelt esimese, sest nii nagu enamus inimesi arvab et lähimal paaril aastal kriis ei lahene vaid süveneb, nii kinnitab seda ka ajalooline kogemus ja kaoseteooria. Erinevused tekkivad püüdes mõista mismoodi kriis lõppeb. Enamus inimesi ja majandustargutajaid ootab, et taastuks endine majandusbuumi aegne olukord. Et majandust viiks edasi tarbmine ja kui laenukraanid taas lahti lähevad, siis saab tarbimismaania taas alata. Kahjuks on see võimatu. Juba pinnapealne tutvumine kaoseteeoriaga ütleb et kui isereguleeruv süsteem on ületanud kriitilise piiri, siis on tagasipöördumine eelmise tasandi juurde võimatu. Nii nagu ei ole võimalik kapitalismist tagasi minna orjandusliku korra juurde, või orjanduslikust korrast tagasi küttide ja korilaste ürgkogukondliku süsteemi juurde, nii ei saa ka praegu enam tagasi pöörduda kapitalistliku, tarbimisel põhineva majandusmudeli juurde. Kõikide süsteemide nii ühiskonna , firma kui ka inimese areng toimub alati läbi tsüklite. On tasakaalu aeg, siis jõutakse segaduste ajastusse ning seejärel korrastub süsteem uuel kõrgemal tasandil ja saadakse hakkama probleemidega mis eelneval tasandil tekitasid lahendamata konflikte. Igal ühel on võimalik seda jälgida oma laste peal , vaadata kuidas nende teismelised lähevad puberteediea konfliktide rägastikku ja kuidas nad sealt väljuvad tugevamate ja targematena kui enne, või meenutada sotsialismi lõpu aega, kus süsteem ei suutnud enam väliskeskkonnale reageerida, läks kaosesse ja seejärel moodustus uus korrastatud erakapitalil põhinev süsteem. Sama võib iga firmajuht meenutada ka oma firma arengut jälgides ja meenutada mismoodi kriisid on firmat edasi aidanud. Ilma sisemiste ja väliste vastuoludeta ja neid vastuolusid läbi arengu lahendamata on iga süsteem praktiliselt surnud olekus.
Praegune olukord on aga väga keeruline. Majandussüsteem on jõudnud seisundisse, kus tagasiteed enam pole, kuid kõige halvem on see, et süsteemil ei lasta normaalselt korrastuda. Normaalne korrastumine tähendaks seda, et kui teed äri ja võtad majanduskeskkonnas vastu vale otsuse siis tuleb oma tegude viljad alla neelata. Ehk teiste sõnadega, kui pank on andnud välja halbu laene, siis see pank peab minema pankrotti. Inimene ja firma kes on hoiustanud oma raha selles pangas, ja teinud sellega vale valiku peab oma rahast ilma jääma. Kui eraisik annab oma raha hoiule naabri kätte ja naaber sellest siis ilma jääb, ollakse ju oma rahast ilma. Lihtne ja loogiline, aga ainult siis, kui see puudutab teisi ja jääb abstraktseks konstruktsiooniks. Valitsused ja keskpangad ei taha sellega leppida, nemad arvavad, et surnud hobust on talle kaeru suhu toppides võimalik ellu äratada. Ja kui kohe ei ärka, siis on järelikult liiga vähe topitud, sest kuidagi hästi on meeles, et siis kui hobune edukalt jooksis, sõi ta naudinguga kaeru. Nii et lõputud abipaketid ei hakka ka niipea lõppema. Süsteemi paranemist läbi tõelise valu tulla ei lubata ja ees ootab pikaajaline hinges vaakumine. Kuid tänu inimlikule faktorile on tulemas palju suurem häda. Majandus mis on praegu minemas kraavi ühele poole, lendab suure tõenaäosusega kraavi teisele poole. Igaüks, kes on rallit sõitnud ja tundnud kuidas auto hakkab külg ees teelt välja libisema, teab et liigselt rooli keerates on kerge end leida teiselt poolt kraavist. Jah, praegu toimub palkade vähenemine ja hindade alanemine , kuid see on alles eelmäng tõelisele oopusele, milleks on hüperinflatsioon. Vaadates maailma rahanduse ajalugu on kõik korrad, kus on püütud oma vähest raha hulka parandada raha juurde trükkides, mitte oma kulusid kokku hoides, lõppenud hüperinflatsiooniga. Värskeim näide on Zimbabwe, kuid nimekiri on peaaegu lõputu- Venemaa, Ukraina, Türgi, Argentiina, Mehhiko jne. jne. Aastaid ma ei hakka nende kriiside taha panema, neid võib igaüks internetist leida. Hüperinflatsioon on majanduse ja rahandusega sama kindlalt kaasas käiv, nagu smsi saatmise võimalus igas uues mobiiltelefonis. Ludwig van Mises kirjeldab seda nii „Lõpuks ärkavad massid. Nad mõistavad ootamatult, et inflatsioon on ametlik poliitika ja kestab lõputult. Igaüks on ärevil ja tahab vahetada oma raha „reaalse“ kauba vastu, ükskõik kas ta vajab seda või mitte, ükskõik kui palju ta selle eest peaks raha maksma.“
Ühe uuringu järgi, mis teostati 120 riigi kohta selgus et viimase 7 aasta jooksul oli 90-s riigis raha kaotanud oma väärtusest vähemalt poole. 30 eduka riigi hulka kuulusid USA, Lääne- Euroopa, Austraalia ja veel mõned. Aga seekord on süsteemi ebastabiilsus jõudnud ka arenenud riikideni välja ja praegu tarvitusele võetud meetmed saavad viia ainult ühe tulemuseni, selleks on praeguse rahasüsteemi häving läbi hüperinflatsiooni. Eriti kiirendab seda praegune kollektiivne vigane mõttemuster, mis kinnitab et rasketel aegadel on vaja riigil hakata rohkem sekkuma ja ise teenuseid ostma, et inimesed töötuks ei jääks. Oleks riigi varahoidlas see raha olemas, mille eest need ostud tehtakse ja palgad makstakse, oleks kõik korras, aga paraku seda pole. Ja ilma rahata teenuse ja kauba ostmise nimetamine peenete terninitega, nagu Keyneslik majandusteooria või mis iganes ei muuda asja olemust. Riik tahab saada teenust, andes vastu raha, mis hiljem muutub väärtusetuks. Paraku on nii, et kui raha juurde trükkimine, loe abipakettide andmine, lahendaks majandusprobleeme, oleksime ja elaksime me juba aastasadu lõputus rikkuses.
Jah, Praegu ei paista veel hüperinflatsiooni kusagilt, aga protsessidel on oma sisemine loogika ja ajakulg. Kui auto sõidab garaazist välja siis ta ka alguses tagurdab ja sellel suunal ei pruugi olla lõppsihi asukohaga mingit pistmist. Näiliselt päästetakse praegu autotööstusi ja ettevõtteid, kuid tegelikkuses on tegemist hüperinflatsiooni poole viivate sammudega. Mingil hetkel tõusevad hinnad ja siis on vaja tõsta palku, et inimesed saaksid hakkama. Palkade tõstmine viib taas hindade tõusule, sest kogu raha, mis olemas hakkab otsima kaupa ja see viib taas vajadusele palkasid tõsta. Ühel hetkel hakkab see protsess kiirenema ja valitsuste ja keskpankade unistus hoida inflatsioon kontrolli all, puruneb nagu taldrik peale järjekordset kodutüli klassikalises perekonnas. Kiireneva inflatsiooni ajal sattuvad raskustesse kõik tootmisega tegelevad firmad, sest pidevalt hakkab juhtuma, nii et müüdud kauba eest saadud raha eest ei piisa enam uue kauba tooraine tasumiseks, sest see on liiga palju kallimaks läinud. Kui tavalises majandustsüklis on peale toorainest kauba valmistamist ja selle müüki, firmal rohkem raha, et osta veel rohkem toorainet ja valmistada sellest tuus toode, ehk tekib kasum , siis hüpeinflatsiooni ajal ei piisa enam kauba müügist saadud rahast uue tooraine soetamiseks ja peale igat kaubakäibe ringi on firma vaesem kui enne. Hetkel on seda kontseptsiooni raske mõista, aga kui see aeg kätte jõuab siis loodetavasti meenub ka eelpool toodud lõik.
Kuid kõigel sellel on ka oma hea külg, hüperinflatsiooni algus tähendab ka kriisi lõpu algust. Seda küll inimeste ja firmade aastate jooksul kogutud varade hävimise hinnaga, aga sinna ei saa midagi parata, sest see aja jooksul teenitud ja kogutud varandus on läbi peente ümberjagamismehhanismide praeguseks hetkeks ära kulutatud ja makstud välja kõikvõmalikele pensioni ja kindlustusfondide kõrgeteks preemiateks ja palkadeks. Paraku tasuta lõunaid ei ole, see kõik tuleb kinni maksta ülejäänud maailmal. Majanduskiriis on käes, hüperinflatsioon on tulekul.
Lõpetuseks kordan eelmises artiklis olnud lauset „Ärgu keegi öelgu et neid pole hoiatatud“, kuid iseensest mõista on sellest hüüdlausest sama vähe kasu, kui tühjas kirikus või rahvast täis kõrtsis kõne pidamisest – keegi niikuinii ei kuula.
Artikkel peegeldab autori isiklikku arvamust kogu maailmas praegu toimuvate protsesside kohta.

Kommentaar Äripäevas Skype omanike GILDile antud laenu kohta

Et majandusest ja GILDiga toimuvast aru saada, tuleb minna algusesse nii öelda A ja O juurde. Esiteks tuleb eristada virtuaalväärtusi (raha, aktsiad, võlakirjad), tegelikest väärtustest (maa, majad, transpordivahendid, tooraine jne.). Aru tuleb anda sellest et virtuaalväärtusi ehk elektroonilist vara saab teatud ajaperioodidel vahetada päris vara vastu, aga see aeg ei saa kesta igavesti. Virtuaalväärtus luuakse pangas (enamasti kellelegi laenu andmisel, sest pank ei laena oma raha vaid tekitab selle) ja samamoodi nagu ta tekkib õhust ehk mitte millestki, sama moodi kõigi loodusseaduste järgi ta kaob õhku tegelikku väärtust järgi jätmata (soovmõtlemine siin kuidagi ei aita). Kui Skype mehed oma aktsiad E-bayle maha müüsid siis ostjal ei olnud seda raha vaid ta laenas selle. Nüüd kus on maailmas korrektsiooni aeg, siis on loogiline, et need triljonid mis tekkisid mitte millestki kaovad sinnasamasse. Ja GILD on üks kümnetest tuhandetest firmadest, kes maailmas selle protsessi läbi peavad käima. Aga inimpsüühika on selline, et kui Skype müüjad said raha mida enne tehingut polnud olemas siis on see normaalne. Kui see raha mõnes teises kohas hajub olematusse, siis on see ebanormaalne. Tegemist on aga ühe ja sama protsessi erinevate osadega. Ja investorite raha hävimine on väga normaalne protsess. Kõik virtuaalväärtused on eelkõige kellegi lubadused ja lubaduste puhul tuleb arvestada et need jäävad mõnikord täitmata. Ka GILDi lubadus investoritele nende raha tagasi anda on eelkõige ainult lubadus ja kõik sinna raha pannud võiks arvestada, et täiesti normaalne protsess on see, et sellest rahast võib ilma jääda. Sama kehtib kõigi Skype meeste muude investeeringute ja üldse kõigi (ilma ühegi erandita) elektronilistesse väärtustesse investeerinute kohta. Need on praegusel hetkel mitte materiaalsel kujul (kui neil firmadel ka on laenude investeeringute kohta tagatised siis reaalsuses nende realiseerimine on praktiliselt võimatu) ja terve mõistusega kooskõlas on arvestada, et see kõik peaks mingil hetkel vastu taevast lendama.
Muide, ma pean nii Skype meestest kui GILDi inimestest väga lugu. Kommentaari mõte on mitte parastamine vaid üleskutse julgusele - julgusele tunnistada reaalsust just nii nagu see on. Isegi kui see teeb väga haiget...

Kriis - mis saab edasi

Mark Twain ütles kunagi, kui sa ei loe ajalehti siis sa ei ole informeeritud, kui sa loed ajalehti oled sa valesti informeeritud. Isegi inimestele kes uudiseid ei jälgi ei ole mingi üllatus, et käimas on tõsine finantskriis. Ajalehtede ja internetiportaalide pealkirjad räägivad iseenda eest. Lugejad valatakse üle faktidega toimuvast. Ühel hetkel tuuakse esile hetke olukord kirjutatakse pankade mahakndmistest miljardite dollarite ulatuses. Teisel hetkel antakse teada valitsuste ning keskpankad , kui päästeinglite sekkumisest ja intresside alandamisest ning abipakettidest summades, mis tavainimese arvutusoskusi ja mõistmisvoimet mitmekordselt ületavad. Peamine sõnum kogu selle infol on emotsionaalne. Nii nagu mahandmised võivad lugeja viia pessimismi - mis ikkagi minu elust saab, siis samamoodi tekitab valitsus turvatunde isakuju näol, lisades pankadesse sadu miljardeid ja kinnitades et deposiidid ja hoiused ei kao kuhugi,. Küll need targad seal asjad ära lahendavad mõtleb lehelugeja ja pöörab Õhtulehe järgmise lehekülje
Kuid puudu on süva analüüsid, nii kriisi põhjuste kui võimalike edasiste stsenaariumide kohta. Finantskriisi põhjuseks tuuakse kahte emotsiooni, hirmu ja ahnust ning lisatakse retooriliselt, et kapitalismiga peavadki kaasas käima kriisid, et neid on olnud minevikus ja tuleb ka tulevikus ning mõni aktsiadiiler teeb veel avalduse et praegu on pikemas perspektiivis sobiv aeg osta aktsiaid. Kahjuks ei ole aktsiaturgudele investeerimine nii lihtne nagu tundub. Kui igakord kui aktsiad langevad oleks ostukoht ja aktsiate ainuke suund oleks pikaajaliselt üles, siis elaksime me kõik igaveses ja lõputus rikkuses. Loomulikult unustatake selle juures ära inflatsioon ja raha ostujõu langus. Seda et maailma suurfirmad ja pangad võivad pankrotti minna ja akatsionärid oma vara täielikult hävida ei julge kirjutada mitte ükski maailma finantsväljaanne. Suurfirmade ja pankade pankrotid jäetakse teoreetiliseks teadmiseks majandusõpikute lehekülgedele.
Kuid alustame algusest, küsimusest miks praegune finantskriis tekkis. Siin on tegemist väga fundamentaalsete põhjustega, mitte hirmu ja ahnuse ning usalduse puudumisega turgudel . Samuti mitte karjainstinktiga, mis kõik koos muidugi aitavad kaasa kriisi süvenemisele, kuid on eelkõige vaid põhimõtteliste vigade sümptomid mitte vigade algallikad ega põhjused. Et paremini aru saada, tuleb kõigepealt pöörduda ajaloo poole. Ja tuleb püüda ennast asetada antud ajaloolisest situatsioonist, kus me praegu oleme välja poole. Kahjuks on nii, et süsteemi sees ei ole võimalik süsteemi kui tervikut vaadata, nähakse susteemi üksikuid osi ja üritatakse neid parandada, selle asemel et mõista, et võib olla on kogu süsteem ules ehitatud põhimõtteliselt valedele alustele, et rahasüsteemi vundament on ehitatud liivale ja praegune finantskriis ja sellele jargnev majanduskriis on objektiivne paratamatus. Praegused valitsuste üritused on aga eelkõige soov praegune ebanormaalne süsteem sailitada. Kuid valitsused ongi alati oma eesmärgiks seadnud süsteemi säilitamise. Täiesti välistatud oleks olnud Gorbatsovi avaldus, kus ta oleks teatanud et sotsialistlik süsteem on määratud hukule ja Perestroika asemel oleks hakatud kapitalistliku süsteemi üles ehitama. Samamoodi on välistatud kekspankade pressiteade, kus teatataks, et praegune finantssüsteem on põhimõtteliselt vale. Nagu eelpool öeldud süsteemi sees ei ole võimalik süsteemi puudusi näha.
Peamine puudus praeguses süsteemis on see, et eitatakse ajaloolisi kogemusi rahasüsteemide kohta. Läbi ajaloo on kõik edukad rahasüsteemid olnud ühel voi teisel viisil seotud, kas kulla hõbeda voi mõne muu reaalse varaga. Kui raha on olnud ainult paber või vasetükk on süsteem alati kokku kukkunud. Alates 1971 aastast on maailma rahanduse ajaloos esmakordselt olukord, kus ükski raha maailmas ei ole millegagi tagatud. Seda peaks nimetama eksperimendiks, mis hakkab nüüd jõudma lõpule. Siin on ka lausa naljanumbreid, eesti kroon on näiteks tagatud valuutareservidega, mille alusvara on euros ja samas euro ei ole millegagi tagatud. Ja eesti krooon ei ole mitte euro sularahaga tagatud vaid suure tõenaosusega on seal kompott Saksamaa, USA, Jaapani riigi võlakirjadest, mis on ainult lubadused ja muutuvad käesoleva kriisi lõppedes koos eesti riigi poolt halbadeks aegadeks kogutud reservidega täiesti väärtusetuks.
Juhul kui raha ei ole millegagi, peale pitsatitega paberite ja kõvahäälsete lubaduste tagatud, astubki mängu ahnus. Mitte ükski vägi ei ole läbi ajaloo takistanud pankuritel ja inimestel kes on pumba juures, tekitamast õhust raha ja siis seda oma äranägemise järgi kasutamast. Tänapaevane termin selle kohta on krediidi laienemine. Normaalsetes ja stabiilsetes süsteemides on pankurid saanud välja laenata ainult seda raha, mis neil on endil varakeldris olemas, samuti olid nad alati nõus valjalastud paberrahad voi obligatsioond vahetama panga keldris asuvate kullakangide vastu. Kuid ühel hetkel mõistsid pangahärrad, et inimesed ei tulegi tagasi küsima kulda mille asemel on ringlusse lastud väärtusetu paberitükk (loe elektriimpulss) ja kui nad siis lasid välja täiendavaid paberrahasid millel puudus kate ei juhtunudki midagi. Varasematel aegadel tuli siiski mingil hetkel jama välja ja asi lõppes panga pankrotiga voi riigi rahasüsteemi hävinguga läbi hüperinflatsiooni. Praegu on aga kogu süsteem globaalne ja seetõttu on ta vastu pidanud kauem, kui oli arvata. Protsess mis käidi Saksamaal 20-ndatel aastatel läbi paari kolme aastaga kestab globaliseerunud maailmas paarkümmend- kolmkümmend aastat. Kuid kuna läbi ajaloo ükski rahasüsteem millel puudub tagatisena väärismetall või mõni muu kõigi poolt aktsepteeritav ekvivalent ei ole iialgi, ilma ühegi erandita püsima jaanud. Ka praegune eksperiment, mis on loonud enneolematus ulatuses finantskapitali, mida ka ekslikult rikkuseks peetakse, sest seda saab teataval ajaloo etapil vahetada ka pärisrikkuse vastu, ei saa jääda püsima. Tahame seda või mitte, aga kogu rahasüsteem terves maailmas läheb paratamatult kaosesse ja hävib, et saaks tekkida uus ja parem..
Mis saab edasi, ongi teine oluline küsimus ja siin tuleb mängu inimpsühholoogia. Inimestel on kalduvus vaadata eelkõige lühiajalisi ajahorisonte, seda on näha aktsiaturgudel ja finantsmaailmas toimuvast. Kuigi käesolevat kriisi ennustati ette juba 1990-ndate aastate lõpust, lähtusid finantsanalüütikud mingitest müstilistest numbritest ja hindasid olukorra hetke seisu heaks, ehk nagu anekoodis, kus meees pilvelõhujalt alla kukub ja kui siis viienda korruse aknast temalt küsitakse kuidas läheb, siis vastab ta, et seni on kõik hästi, ma liigun lihtsalt hoogsalt.
Praegu alahinnatakse nii kriisi sügavust kui pikkust. Hetkel on kriis oma kõige esimeses faasis, toimuv puudutab ainult finantssektorit, otseseid mõjusid majandusele veel pole. Kuid hiljemalt järgmisel aastal on algamas kriisi teine etapp, mis seisneb probleemide kandumises majandusele. Praegune majandussüsteem on üles ehitatud laenamisele ja laenamisele jarjest suuremas ulatuses, mitte säästmiseleja võlgade tasumisele aastate jooksul. Kui eraisik ehitab kogu oma elu järjest uutele laenudele ja vanade võlgade äramaksmisele uute võlgade arvelt, siis peetakse teda hulluks ja ta lõpetab paratamatult kas võla või päris vanglas. Kui sama asi toimub ettevõtete ja riigi tasemel siis ei julge keegi midagi öelda, See oleks justkui normaalne. Kus on laps, kes muinasjutus julges hõigata, et kuningas on alasti!
Firmad on harjunud kogu aeg uusi laene peale saama, kuid kuna finantssüsteem üritab end korrastada (loe pankade valed otsused maksta kinni maksumaksja rahaga) ja toimub krediidi kokkutõmbumine siis paratamatult ei saa ka majandus enam seda raha mida arvas saavat. Lisaks ei ole ka majandusettevõtetel pakkuda laenude saamiseks tagatisi, sest senised edukad ettevõtted , kes vabu vahendeid hoidsid suurema kasu saamise nimel aktsiates ja väärtpaberites on peagi üle poole nende väärtusest hävinud.
Raha puudumine hakkab aga, kriis teises faasis, milleks on finantskriisi asendumine majanduskriisiga, tekitama pankrotte, mis ahelreaktsioonina levivad üle kogu maailma . Peale ehitusettevõtete ja kodulaenu võtjate raskuste ei ole ju veel pankotte, tööstuses, laevanduses, meedias, toiduainete tööstuses, rääkimata eksklusiivsetest tegevustest nagu luksusjahtide ja kellade tootmine või kosmoseturistide sõidutamine.. Kuid need ei jää olemata. Koos kriisi teises faasis toimuvate pankrottidega kaob börsilt järjekordne hulk raha, sest ettevõte mis laheb panktrotti ei pruugi aktsionäridele midagi jätta. Kriisi teisel etapil hakkab koos pankrotilainega kasvama tööpuudus. Meenutame et 1930-ndatel oli USA-s tööpuudus üle 20%, see tähendab iga viies inimene oli töötu. Kuid siinkohal, kui mitte varem üritavad mängu sekkuda taas poliitikud ja käima laheb kriisi kolmas etapp . Pangad ju õnnestus päästa, suurte abipakettidega, raha süsteemi juurte andmine tundub olevat õnne valem. Seetõttu asutakse ette võtma tegevusi, mis poliitikute arvates võiksid majandust aidata ja eelkõige on selleks krediidi laienemine ja taas raha hulga suurendamine seekord enneolematus ulatuses koos vastavate numbrite salastamisega. Võib olla leevendatakse pankade normatiive (loe pank saab rohkem raha välja laenata ise seda raha omamata). Võib olla garanteeritakse riigile oluliste firmade laenud riiklikult (loe mitte kellegi poolt, või meie kõigi poolt, nii nagu lugeja seda ise soovib).
Näiliselt saabub mõneks ajaks rahu ja tundub et kriis ongi ületatud,sest pankrotistuvad ettevõtted on justkui päästetud, kuid tegemist on alles vaikusega enne tõelist tormi. Kui juba praegu on finantssüsteemis rohkem raha kui on maailmas reaalselt kaubakatet, siis peale jarjekordset rahasüsti (vabandust uputust), seekord siis ettevõtetele hakkab majandus laev täiesti kreeni kiskuma ja seda koha pealt mida on praegu on raske uskuda. Kolmandal etapil käivitub hüperinflatsiooniline stsenaarium ja kui inimesre mõistavad et pangas oleva raha eest saab järgmine kuu poole vähem osta, siis ei ole kaugel ka paanika. Inimesed hakkavad ostma vajalikke ja mitte vajalikke asju, peaasi et midagi saada väärtusetu värvilise paberilipaka eest. Tootmisettevõtted ei taha enam kaupu müüa, sest kauba hinnast saadav raha ei ole piisav uue tooraine ostmiseks. Igaüks, kes reaalse asja voi kauba maha müüb on kaotaja. Sest sama raha eest ei õnnestu uut kaupa soetada. Raha mis on tekitatud õhust ja kompuutri klaviatuuri näppides on toonud reaalse kasu selle esmastele kasutajatele ja emiteerijatele, kuid selle kasu peavad kinni maksma laiad massid onma elatustaseme järsu languse arvelt. Kolmas faas saab olem tormiline ja raske, kuid ega poliitikud ei maga, kindlasti võetakse vastu palju tähtsaid seadusi ja pabereid, limiteeritakse hindasid ja normeeritakse palkasid ning külmutatakse eelarveid ja kõike muud mis agooniat pikendada suudab. Mässud ja võimalikud rahutused surutakse jõuga maha, võimalik on ka kõigi demokraatlike väärtuste kadu. Kuid hüperinflatsiooniline spiraal ja Zimbawe sündroom on selleks hetkeks juba tagasipöördumatult käivitunud. Juhul, kui demokraatia ei hävi siis astutakse viimasesse neljandasse, faasi mida voib nimetada koidiku eelseks pimeduseks, viimaseks valuks enne päikesetousu. See on kogu raha ja majandussüsteemi häving, kõigi elektrooniliste ja finantsväärtuste kadumine , millega kaasneb rahareform üle terve maailma. Halvimal juhul kaasneb sellega ka ülemaailmse riigi ja juhtimise teke, kuid parimal juhul toimub see protsess igas riigis omaette. Nii nagu 17 sajandi tulbimaania lõpus tunnistati kõik tulevikutehingud, millega müüdi miljonite kuldnate eest tulpe ja mida lepingute omanikud pidasid reaalseks varaks, kehtetuks, nii muutuvad ka kõik elektroonilised varad, lepingud , võlakirjad, futuurid kehetetuks, sest maailmas pole kohtu ega täitevõimu kes suudaks nende miljonite lepingute tättmatajätmisest tekkinud kahjusid sisse nõuda . Sisse nõutakse ainult laenude reaalsed tagatised maad, majad, korterid. Kaotajad on eraisikud, juriidiline isik koos oma võlgade ja olematute tagatistega, kaob virtuaalreaalsusesse, sinna kust ta tekkis. Alustatakse uuesti carte blanche`ina Kõik oleme taas võrdses seisus, kuid olemas on kõik mis seni loodud. Kuhugi ei kao raudteed ega lennukid, sillad ega majad. Kõik reaalselt loodud rikkus jääb alles, kadunud on ainult see, mis inimesed arvasid endal olevat ja see mille kohta nad arvasid et keegi teine (loe valitsus, pangad, pensionifondid jne.) nendest paremini suudab säilitada. Sel hetkel on usaldus tõepoolest kadunud ja inimeste elutöö viljad on läbi mitmete metamorfooside muutunud panagandussektori preemiateks ja kasumiteks ning ära kulutatud pintsaklipslaste poolt juba aastaid enne kriisi algust
Uus majandussusteem ja kord tuleb praegusest erinev, milline ei ole võimalik praegu öelda.Nii nagu orjandusliku korra lõpul ei olnud võimalik süteemi sees näha feodaalkorra tekkimist voi kapitalismi tekkimist enne tööstustervolustiooni 1785 Inglismaal, ei ole võimalik ka praegu ette näha kõiki eesseisvaid muutusi. Kuid muutused on paratamatus, sest, ühegi süsteemi probleeme ei ole võimalik lahendada samalt tasandilt mis on need probleemid tekitanud. Iga protsess peab jõudma oma loomuliku lõpuni.
Kuid nagu näitab ajalugu, siis hoolimatav sellest kui valus on olnud iga senine üleminek ühest ühiskonna korraldusest teise, on iga järgnev etapp viinud inimkonda kokkuvõttes edasi ja pakkunud inimväärset elu järjest laiematele ja laiematele rahvahulkadele. Loodetavasti saab ka seekord olema samuti. Tuleb ainult vastu pidada....

Kaos kord ja majandus

Kui ma käisin koolis siis oli mul väikese poisina selge teadmine, et kooliõpetajad on targad. Et füüsika õpetaja teab, mis on gravitatsioon ja millest koosneb universum, et bioloogia õpetaja teab kuidas arenes elu ja mismoodi tekkis esimene DNA molekul, et psühholoogia õpetaja teab, mis asi on inimese psüühika ning mis on teadvus. Alles hiljem hakkasin mõistma, et meile jäetakse selline mulje, et tegelikult õpetajad ise ja ka nendest targemad teadlased on nende probleemidega hädas. Tänapäeval on meile jäetud mulje et majandusteadlased teavad, mismoodi toimib majandus. Ennustatakse ette mitu protsenti kasvab järgmiste aastate jooksul inflatsioon, millal see vastab euroopa rahaliidu tingimustele ja kaua kestab kinnisvara kriis. Kuid millegipärast on mul sama tunne, nii nagu peale kooli, kui ma avastasin, et maailm on võib olla keerulisem kui me arvame. Vaadates majandust on näha, et püütakse ennustada üksikprotsessi, inflatsiooni, majanduskasvu, töötust. Aga võib olla peaks vaatama suurt pilti, kogu teemat natuke laiemalt. Vaadata mismoodi üldse toimub areng, mis on selle edasiviivaks jõud, mismoodi tekkivad kriisid ja mismoodi kriisi edukas lahendamine viib süsteemi kõrgemale arengutasemele. Ja laiemalt on võimalik kõike vaadata läbi kaose teooria. On selline teooria, mis vaatleb protsesse, mitte üksikut elementi. Kui me vaatame koske siis pole mõte jälgida iga veetilga teekonda, vaja on vaadata koske kui struktuuri mille elemendid on muutuvad. Iga hetk läbivad koske uued veeosad, kuid kosk ise on püsiv. Ka majandust tuleks püüda vaadata samamoodi. Püüda mitte mõista , mis on konkreetne majandusnumber lähiajal vaid keskenduda üldisele protsessile
Kaoseteooria tegelebki selliste protsessidega. Et mõista kaose ja korra omavahelist suhet, et mõista majanduslikku arengut ja praegu eesolevat, või käimasolevat kriisi, vastavalt sellele kas hindaja näeb maailma realistlikult või optimistlikult, siis kirjutan nüüd mõnest põhitõest ja palun lugejalt ette vabandust keeruliste terminite maailma liikumise ja nende lihtsustatud käsitlemise pärast
Maailmas eksiteerib termodünaamika II seadus. Selle rahvapärane variant ütleb, et maailm liigub iseenesest järjest suurema segaduse ja korratuse suunas. Et auto, mis tehasest välja sõites on uus ja korras, on millalgi roostes ja prügimäel, et tsivilisatsioonid ja kultuurid on pikemas perspektiivis kõik hävinud, et tuba kodus läheb millegipärast ikka ja jälle segamini. Ükskõik, kus kohta me univesrumis ei vaata, alates tähtedest, mis peaks kunagi ära põlema, kuni molekulideni, mis universumis järjest kaootilisemalt ringi lendavad, on näha et seadus kehtib absoluutselt igal pool. Kogu universum käib alla ja liigub entroopia ehk segaduse kasvu suunas. Entroopia termini peab siinkohal lahti kirjutama. See on süsteemi korrapäratuse mõõt. Mida suurem entroopia, seda rohkem on süsteem segamini. Uuel autol on väike entroopia, aga prügimäele viidud autol suur. Äsja valminud ja ilusasti sisustatud eluasemel on väike entroopia, kuid mahajäetud ja lagunenud majal suur. See on natuke ebaõnnestunud mõiste, sest ta ei näita mitte arengut ja edasiminekut vaid vastupidi tagasiminekut. Nii et entroopia kasv tähenedab süsteemi taandarengut. Ja on selge, et vaadates universumi liiguvad küik protsessid, asjad ja süsteemid järjest suurema segaduse suunas. See kõik oli teada juba XIX sajandil, kui 1865 aastal soojusnähtuste uurimise käigus vastav valem formuleeriti. Seejuures vaevas aga teadlasi nn. miljoni dollari küsimus. Kuidas on võimalik et universumis, mis järjest liigub suurema kaose poole, näme me samaaegselt arengut ja järjest keerulisemate süsteemide tekkimist, Me näeme et algsest suurest paugust ei ole mitte tekkinud amorfset massi elemantaarosakesi vaid need on koondunud tähtedesse ja galaktikatessee. Et aatomid on moodustanud keerukaid molekule, et molekulidest on tekkinud makromolekulid. Lisaks on molekulid ühinenud aminohapeteks, mis on elu nurgakiviks ja need omakorda lihtsamateks ainurakseteks elusorganismideks. Kogu elu areng lihtsamast keerulisemani, hulkraksetest organismidest kuni inimeseni räägib selle universaalse seaduse vastu. Kuid inimese kui bioloogilise olendiga ei ole areng peatunud, inimestel on tekkinud eneseteadvus , on tekkinud ühiskond , koos kõigi oma hüvede ja mõttetustega, on välja arenenud majandus. Kõik järjest suurema keerukuse ja komplekssuse astmega süsteemid. Kuidas on see võimalik. Meie igapäevane vaatlus ei kinnita sugugi termodünaamika teise seasduse toimimist.
See probleem vaevas teadlasi kuni Ilja Prigogine sai 1974 aastal Nobeli preemia avastuse eest, kus ta näitas lahendust antud probleemile. Siiani olid teadlased uurinud suletud süsteeme. Suletud süsteem on olukord, kus süsteem ei vaheta keskkonnaga, ei energiat, informatsiooni ega mateeriat. Suletud süsteem on näiteks telliskivi või ajaleht, mitte mingit arengut nende puhul ei toimu, nad vastavad täielikult termodünaamika 2 seadusele, ja nendes toimub pidev entroopia kasv kuni ühe lagunemise ja teise kõdunemiseni. Prigogine uuris avatud süsteeme, neid mis on keskkonnaga interaktsioonis ehk vastasmõjus, neid mis vahetavad keskkonnaga mateeriat , energiat, infot. Ja selgus et avatud süsteemides tekkib areng just läbi korratuse. Korra tekkeks oli vaja kaost. Kuid ilmnes veel üks ootamatu asi, avatud süsteemide puhul suurenes süsteemi enda sees korrastatuse aste, kuid iga avatud süsteem suurendas endast väljaspool entroopiat. Ehk teiste sõnadega süsteemi arengul suurenes süsteemist väljaspool segadus. Ühiskonna tasandil, kui me vaatame oma järjest korrastatumat materiaalset maailma ühes mobiiltelefonide I-podide ja pilvelõhkujatega ja kui võrrelda seda 16 sajandi euroopa või mõne amazoonase dzungli hõimuga siis näeme , et tänapäeva ühiskonnaga kaasnevad meeletud prügimäed. Vaadates mõnda tehast ja selle suurt korstent on selge, et tehases tekkib mingi produkt aga korstna kaudu väljub entroopia mitte vastupidi. Ühesõnaga iga avatud süsteemi vältimatu tingimus on see, et ta peab keskkonda, endast väljaspoole saatma entroopiat. Korra kasvuga süsteemi sees kaasneb segaduse kasv süsteemist väljaspool.
Uurides avatuid süsteeme edasi selgus, et igal süsteemil on oma piirlävi kui palju ta suudab entroopiat keskkonda saata. Kui süsteem jõuab selle punktini, kus enam ei suuda kogu saabuvat energiat, infot, mateeriat ära seedida ja jääkaineid väljutada, siis on kätte jõudnud tõe hetk ehk teaduslikus keeles bifurkatsioonipunkt, mis eesti keeles tähendab kaheks jagunemise punkti. See on hetk, kus kogu süsteem muutub kaootiliseks ja valida on kahe suuna vahel. Kas süsteem areneb edasi ja saab hakkama selliste fluktuatsioonidega, millega ta varem hakkama ei saanud või süsteem kukub kokku ja laguneb laiali. Vaatame ühiskonda. Kui Rooma riik jõudis murdepunktini siis oli võimalik nii edasine areng kui riigi häving. Kahjuks realiseerus viimane. See eest feodaalse korra lõpetas mitte suundumine kiviaega vaid valgustusajastu ja kapitalismi areng. Zimbabwe segadused aga lõppesid mõni aeg tagasi revolutsiooniga, maa võtmisega valgetelt ja selge suundumusega krahhile ja diktatuurile. Bifurkatsioonipunkt on seega hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas ja seejuures on lõpptulemused absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada , mille lõpptulemused on ükteisest samakaugel kui kuu ja kuup. Vaatame palli mis on täpselt mäe tipus, piisab pisikesest tõukest ühes või teises suunas ja pall hakkab veerema alla kas mäe põhja või lõunakülge mööda. Tulemus mõlemil juhul on kardinaalselt erinev, aga selle põhjustas imeväike tõuge. Ja just see tõuke hetk süsteemi ebastabiilsuse tingimustes ongi bifurkatsioonipunkt.
Vaadates majanduse ja poliitiliste süsteemide arengut on näha mismoodi jõutakse segaduseni ja sealt edasi arenguhüppeni läbi revolutsioonide või majanduskriiside. Tundub et kriis ja segaduse üle peaks rõõmustama, kuid nii lihtne see kahjuks pole. Segaduse suurenedes ei ole kunagi ette teada kuhu süsteem areneb. Nii Valgevene kui Eesti tulid mõlemad ühesusugusest sotsialistlikust tohuvabohust, kuid tulemused on absoluutselt erinevad. Ühes riigis on diktatuur teises demokraatia. Dominikaani vabariik ja Haiiiti asuvad kõrvuti ühel ja samal saarel kuid erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Kuna segaduse suurenedes ei ole ette teada, mis juhtub siis avaldab iga süsteem suurt vastupanu oma kapitaalsele reformimisele. Põhja korea juhid võivad isegi arusaada, et süsteem on jama, kuid seni kuni süsteem jõuab täieliku kaoseni ei ole seal muutust oodata. Samuti oleks olnud täiesti ebareaalne 1980 olümpiamängude aastal Partei keskkomiteel Breznevi juhtimisel alustada sotsialismilt turumajandusele üleminekut. Süsteemis ei olnud veel piisavalt segadust. Olen siin toonud peamiselt näiteid poliitikast. Kuid see sama põhimõte kehtib kõigil tasanditel alates lihtsamatest molekulidest ja organimidest kuni galaktikate moodustumiseni. Muide Prigogine Nobeli preemia tuli Zaboletski reaktsiooni uurimise eest kus ta näitas mis moodi 4 erinevat ainet omavahel segunedes hakkasid moodustama järjest keerulisemaid värvilisi mustreid ja seoseid. Heaks näiteks süsteemi arengu kohta on mingi riigi , näiteks USA teedevõrk. Kui seal pidevalt suureneb autode hulk, siis mingil hetkel tekkivad ummikud. Esialgu ummikud lahtuvad lõunaks või ööseks ära ja enamus ajast toimib liiklus stabiilselt. Kuid autode lisandudes jõuab kätte hetk kus teed ei suuda enam lasta kogu soovitavat autode massi (näiteks Los Angeles praegu)ja siis on süsteemil valida kas lõpetada liiklemine või korrastuda kõrgemale tasandile. Kõrgemale tasandile korrastamise juures aitavad sel juhul kaasa projekteerijad ja ehitajad, kes teevad teedele lisaradu ja ehitavad juurde peale ja mahasõite. Nüüd suudab süsteem hallata sellist autode hulka millega ennem hakkama ei saanud. Ma arvan et võrdlus Ameerikaga oli siin kohal kohasem kui võrdlus Tallinna kesklinnaga ja siinna viivate teedega, kus samuti on näha et süsteeme ei saa enam hakkama kogu autode vooga. Millegipärast ei teki aga Tallinnas juurde lisaradu vaid kohati jääb neid hoopis vähemaks.
Vaadates majandust ja eriti finantsmaailma on praegu selgelt näha mismoodi süsteem ei suuda enam olukorraga toime tulla. Enneolematus ulatuses tehakse tulevikutehinguid. Iga maa elaniku kohta olevat neid igal ajahetkel üleval rohkem kui miljoni krooni ulatuses. Seda siis nii iga imiku, paapualase kui pügmee kohta. Kõik tehingu osapooled on veendunud, et süsteem toimib häireteta ja kui tekkib mingi probleem siis on olemas kohus, kes temale kuuluva raha ja varanduse välja mõistab ja tagasi annab. Hetkel süsteem toimibki edukalt, aga kui meenutada ajalugu siis ka 17 sajandil oli olukord, kus sõlmiti Hollandi tulbimaania ajal enneolematus ulatuses tulevikutehinguid tulbiseemnete ostmiseks ja müümiseks. Kui aga hinnad langesid ja müüjad tahtsid ostjalt seemne eest kokku lepitud miljonit dollarit saada, siis huvitaval kombel keeldusid ostjad seda maksmast. Loomulikult pöörduti siis kohtu poole ja kohtuvõim asus väärikalt probleemi lahendama. Küllap oleks ta ka üksiku case ka ära lahendanud, kui nende juhtumite arv poleks ületanud kohtu töövõimet. Kõikide täitmata tehingute läbitöötamine oleks võtnud kohtus aastasadu. Seejärel suunas kohus probleemi riigi parlamendile, kes samuti midagi ei otsustanud veeretades palli kohtutele tagasi. Nii see pall käis paar korda kuni võeti vastu Saalomonlik otsus, kõik tulevikutehingud tunnistati kehetetuks. Sellest ajast on finantssüsteem kõvasti arenenud ja praegu suudetakse sekundis teha tuhandeid tehinguid, mis siiani kõik saavad täpselt täidetud. Loodetavasti samasugust jama ei juhtu, aga mul on väga raske uskuda, et praegune õiguskaitsesüsteem suudaks mingi tõsisema probleemi korral läbi hekseldada ja tagada kõigi finatskohustsuste täitmise. Teatavasti on ju praegune finantssüsteem eelkõige biti ja arvuti põhine. Ilma materiaalse väärtuse kandjata. Meie ühiskonnal on veel läbi käimata 21 sajandi suurim terroriakt, see on tuumapomm suurlinnas. Aga näiteks tuumapommi lõhkamisel atmosfääris tekkib gammaimpulss , mis lööb välja kõik töötavad arvutikiibid. Siinjuures on turvaline mõelda, et kõik andmed on kuhugi topelt salvestatud ja kõik käheb sama moodi edasi. Aga kas läheb. Kas kogu info taastamine on võimalik. Mina selles natuke kahtlen.
Maailma rahandussüsteem allub nii nagu kõik teisedki avatud süsteemid kaose teooriale. Ja arenguliseks hüppeks on vaja kaost, millest siis koorub välja kord. Tundub et kaos hakkabki lähenema, sest süsteemi sisendid hakkavad süsteemi viima läveni, kus ta ei suuda keskkonda piisvalt enam entroopait eraldada. Entroopiaks saab siin pidada kahjumeid, mis praegusel hetkel suurenevad. Liigsed tehingud ja riskid ehk ülisuured süsteemi sisendid ei ole saanud tasakaalustatud õigeaegsete kahjumite vastu võtmise ja maha kandmisega ning hakkavad nüüd kuhjuma. Teatavasti on normaalse majanduse juures tavaline, et tehakse valesid otsuseid või toodetakse praaki. Kuid erinevalt ehitusest või transpordist, kus praak on koheselt näha ja vajab parandamist on panganduses võimalik valesid otsuseid ja kahjumeid varjata bilansilistesse näitajatesse loominguliselt, et mitte öelda kuritegelikult suhtudes. Kahjumiga tegevusi kajastatakse soetusmaksumuses, hinnangulistes maksumustes või mõne valemi järgi, mille sisu ei tea keegi. Nii ongi praguseks hetkeks pankadesse kogunenud luukeresid , mille välja tulemist éi taha keegi ja süsteemi üritatakse lappida nii palju kui võimalik.
Kuid kaose eest maailma rahanduses ja panganduses ei ole pääsu, suure tõenäosusega pühib see kaos ära peaaegu kogu elektroonilise raha ja maailm saab võimaluse üles ehitada uus ja parem finantssüsteem. Praegune elektroonilise rahanduse katse on ju alles esimene. Kui vaadata raha ajalugu, siis on tetud mitmeid ebaõnnestunuid katseid, mitte millestki raha teha. Siia alla kuuluvad nii alkeemikud, kes kulda tegid, kui valitsused , kes käiebelolevad mündid üles sulatasid, sinnapoole vähem hõbeda panid ja siis uuesti käbele lasid eeldades et nad on nüüd poole rikkamad. Ka kõik paberrahad ilma ühegi erandita on pikemas ajaloolises perspektiivis muutunud makulatuuriks. Ja euro, jüään, ega kroon pole siin mingid erandid. Dollari kaos ei kahtle varsti enam keegi. Elektroonilise raha krahhi ei ole inimkond seni veel kogenud ja arvatavasti saab see olema oma ulatuselt mastaapsem ja hävitavam , kui ükski rahanduskriis varasemas ajaloos. Pragu on ligi 96% maailma rahadest pankades elektroonilisel kujul ilma tema tegeliku väärtuse kandjata. Praegune süsteem püsib ainult usaldusel ja kui ühel hetkel pangakontode omanikud tahaksid oma raha paberrahana kätte saada, siis ei ole see mitte kuidagi võimalik. Süsteem on üles ehitatud sellele, et kunagi ei tule kõik inimesed korraga oma raha nõudma. See on aga vale, masside liikumapanekuks piisab ainult 5 % inimeste koordineeritud tegevusest , et ülejäänud 95% sellele järgneksid. Kui kõrvale jätta filmidest tuntud pildid 30-ndate aastate euroopast ja ameerikast, kus tuhanded inimesed nõudsid pankade juures oma raha tagasi, siis praegu võib meenutada Northern rocki panka Inglismaal, kus ühe päevaga tekkisid kilomeetrite pikkused sabad raha kätte saamiseks. Seekordne kriis õnneks ei laienenud üle maailma, aga mis siis, kui samasugused sabad tekkivad korraga 10-s pangas ja kümnes riigis. Siis tuuakse politsei korratuste vältimiseks tänavatele,pangad suletakse ühiskonna huvides, kuid ega see ei anna inimestele nende raha tagasi.
Põhiline viga mis inimesed teevad on see et nad ei erista tegelikku rikkust, virtuaalrikkusest. Tegelik rikkus on asjad - autod, majad, söök jne. See mida me tarbime. Siis on olemas virtuaalrikkus - raha, pangakontidel olevad aktsiad ja väärtpaberid. Virtuaalrikkuse omadus on see, et teataval ajaperioodil ,mis võib olla päris pikk on seda võimalik vahetada päris rikkuse vastu. Lähete poodi ja raha eest saab osta nii süüa kui autosid. Ning virtuaalrikkusel on veel üks huvitav omadus, teda tekkib nagu iseenesest kuskilt juurde. Omades aktsiaid tundub et nende kurss tõuseb, siis saab neid vahetada ümber raha vastu ja selle eest osta päris asju. See omadus meelitab inimesi pidama virtuaalrikkust isegi suuremaks rikkuseks kui päris rikkust. Ise nad ütlevad et päris rikkus ju ei kasva, aga pangas olev raha toodab juurde. Inimesed aga ei esita küsimust, kus tuleb see raha juurde pangahoiusele ja kas selle võrra suureneb ka päris rikkuse osa maailmas. Vastus on muidugi ei. Kui aktsia kurss tõuseb kaks korda siis mijoni krooni eest aktsiaid ostnu saab küll osta kahe miljoni eest. Kuid tegelikkuses tuleb see ülejäänud inimeste ostujõud languse arvelt. Aga kuna see kahjum jaguneb ära miljonite inimeste peale siis ei ole see algul märgatav. Pragune süsteem toob eelise mõnedele nn. kavalatele, kuid on pikaajaliselt hävitav kõigi jaoks. Ka need kes selle pealt algselt suurt kasu saavad peavad lõppkokkuvõttes oma elatustaseme languse all kannatama.
Esimesi kordi mõtlesin ma sellele seoses valuutavahetusega kui jälgisin valuutaturul toimuvaid muutusi. Minu küsimus oli lihtne, kui kurss tõuseb ja mina saan selle pealt kasu, siis kes on sel hetkel kahju saaja, ei ole võimalik et mitte millestki tekkib midagi, et rikkus tekkib isenesest. Ja siis sain aru et kui euro tõuseb dollari suhtes siis on võitjad kõik maailma euro omanikud ja kaotajad kõik maailma dollari omanikud, sest nemad saavad oma raha eest järjest vähem osta. Kui ma selle peale mõtlesin esimesi kordi umbes 10 aastat tagasi, siis oli maailm tunduvalt stabiilsem kui praegu ja dollar oli kõige püsivam valuuta, kuid tänpäeval on käibele lastud meeletud dollari kogused, mis ongi põhjustanud selle, et dollar kaotab järjest oma väärtust hoolimata ajutistest tõusutsüklitest mida turg eufooriaga tervitab. Ja seda protessi enam peatada minu hinnangul ei saa. Dollar läheb paratamatult kollapsisse, tekkib täielik kaos, koos hoiuste ja säästude hävimisega. Ja heal juhul kasavab sellest kaosest välja uus kord, parem ja kõrgem kui praegune. Kaose ja korra teooria üks omadus on see, et mitte kunagi ei tea me milline on uue kõrgema tasandi uus süsteem. Sest see on tihti täielikus vastuolus eelnevaga. Juba Hegel rääkis arengu puhul varasemate staadiumide eitamisest ja see järel spiraalsest arengust kus eitatakse eitust. Ükski staadium ei taha järgnevast midagi teada, aga samas suudab järgnev staadium ära lahendada eelmise staadiumi probleemid täiesti uuel tasandil. Siis jõuab mingil hetkel süsteeem jälle kriisini ja taas eitatakse eelnevat ja ollakse väliselt sarnane üleeelmisele staadiumile kuid nüüd juba uuel kõrgemal tasandil. Nii et dollari kokkukukkumiselejärgneb tõnäoliselt uuem ja parem süsteem ja vastavalt Hegeli eitamise seadusele, võiks sellel olla kullastandardil põhinev raha, sest kullatstandardit on nüüd alates 1971 aastast juba piisavalt eitatud.

Psühholoogilised vead ja äri

1998 a. läks pankrotti LTCM fond. Tegemist oli enneolematu sündmsuega , sest fondi juhid olid saanud Nobel preemia majanduses. Kuid oma suurepärast ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine . Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine , mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud. Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha mis nad nende valemite koostamisest said oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum mis tekitati investoritele, üle miljardi. Tekkib küsimus - Kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.
Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks ilma ennustus, homse ilma ennustus on täpne 95% ulatuses. Kusjuures igal ühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70% täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70 % täpsusega on Teil õigus. Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend . Kui hinnad tõusevad siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada milline ilm on 10 aasta pärast, või mis on nafta hind aastaks 2012.
Kui vaadata minevikku, siis on aega ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. N. Liidu kokku kukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma kaubanduskeskuse ründamine oli täielilkult ootamatu ja maailma teiseks muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult -Kuuba kriis, Aatomipommi leiutamine, Kaks maailmasõda negatiivse poole pealt. Lennunduse areng, interneti kautuselevõtt ja informatsiooni revolutsioon, positiivse poole pealt. jne. 19 sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise , aurumootori ja esimese kinofilmiga aastal 1895 jätame siinkohal minemata. Igaüks nendest muutis maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogililselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid,ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda et need jääksid tulemata. 21 sajandi enam vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuuma pomm või räpane pomm mõnes suurlinnas, Krakatau taolise hiidvulkaani purse, Jaapani tabav hiig maavärin ja enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinfatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest. Positiivsete sündmuset hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündus (näiteks aatomi teleportatsioon).
Siin kohal on paras hetk väja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele näiteks poliitikutele ja järelevalve organitele, kes peaks teoreetilliselt jälgima et kõik on korras. Kui kinnisvara buumi ja börsitõusu ajal teenitaks suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvara kriis ja börsikrahh on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver kes vajab riigi toetust.
Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud.Näiteks soov mõtlemine. Kui inimene ostab mingit aktsiat siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.
Kuud keerulisematest on isegi psühholoogia spetsidel end keerukas läbi närida. Üks kõige levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest. Kui sa töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri slimade, kui sa oled kirurg siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektivne mõtlemine on nii domineeriv et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi siis need lihtsalt naerdakse välja. Näiteks mis on aktsia . Kas ta on väärtpaber mida soetataks selleks et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud. Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu. Ja kui ta on vahetusväärtus siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb e. teiste sõnadega miks tekkib inflatsioon.
Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Ku sa ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest mis börsid on mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.
Siikonhal tuleb mängu veel järgnev fenomen, aktsia hindade tõusu korral arvestab inimene tõusu hinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad on tal tunne et teda on röövitud, midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud.Rääkimata sellest et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrotti minek ja seeläbi raha kaotamine. Seda võib juhtuda Venemaal Jukosega aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus et pankades raha säilb ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50000 Euro vaäärtuses. Aga seda, et peale Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest kas kellelgi on üldse seda raha millega planeeritakse kahjud kompenseerida.
Kõige levimum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest - majndus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne et tõusule järgneb langus ja kuna praegu on langus siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks? Teada saada et Jaapanis on kakskümmend aastat peale kriisi algust aktsiahindade väärtusest järgi alla 20 % ja sama võib oodata kogu maailma. Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielkult hävib.
Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada represiooni - hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute osta, hoia ja müü kõrvale tõelise investori soovitus - „hoia eemale“
Kuidas siis olla edukas. Võib olla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Ükskõik mis ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.

Avalik kiri töötukassa nõukogu esimehele Maret Maripuule.

Käesolevat kirja ajendas kirjutama mure Eesti töötukassa reservidesse kogunenud raha pärast. Läbi aegade on sinna kogunenud üle 2,6 miljardi krooni eesti inimeste tööga teenitud raha, mille on nad maksudena maksnud riigile, et keerulisematel aegadel sealt taas abi saada.
Eelkõige peab kogunenud raha puhul eesmärgiks seadma selle säilimise. Kahjuks praegune finantssüsteem seda ei soodusta. Vastavalt Kondratjevi majandustsüklite teooriale ja selle edasiarendusele Schumpeter- Freeman-Perezi teooriaks on tehnoloogiarevolutsioonide vältimatuks osaks 10-15 aastane majanduskriis tsükli keskel. Käesolev, infotehnoloogia revolutsioonilise arenguga kaasnev kriis on alles algusfaasis ja erinevate ekspertide (George Soros, Jim Roger) hinnangul võib selle tulemuseks olla kõigi aegade suurim finantskriis, mille tõttu võivad enamus finantsvarasid kaotada suurema osa oma väärtusest. Teatavasti on pangas olev vara eelkõige elektroonilisel kujul eksisteeriv väärtus, mis säilib tänu usaldusele. Kahjuks on peale trükipressi leiutamist käibele lastud kõik paberrahad ilma ühegi erandita pikemas perspektiivis muutunud makulatuuriks. Raha süsteemid, millel on puudunud kate ja mis on püsinud ainult usaldusel pole olnud jätkusuutlikud. Samuti ei ole jätkusuutlik praegune elektrooniline raha, kui tal puudub reaalne kate. Teatavasti on 95% maailma rahast liikumas virtuaalsel kujul. Kriisi süvenemisel on kaks võimalust. Esiteks pankade poolt välja antud laenud ei jõua panka tagasi ja pangad võivad pankrotistuda. Teiseks hoiustajad soovivad oma raha välja võtta ja pangad jooksevad rahast tühjaks. Suure tõenäosusega võivad mõlemad stsenaariumid realiseeruda üheaegselt.
Praegu säilib töötukassas olev raha ainult stabiilse majandusolukorra korral. Juhul kui maailma rahandussüsteem läheb kaosesse siis ekspertide (Howard Ruff, Jeremy Rifkin jt.) hinnangul ei pruugi elektrooniline raha säilida. Kaosesse mineku võimalusi on mitmeid. Alates sellest et häkkerid murravad lahti pankade pea- ja abiserverid ning kustutavad või moonutavad osa informatsioonist ja lõpetades USA kongressile saadetud ettekandes mainitud võimalusega, mis seisnes terroristide poolt tuumapommi hankimises ja selle lõhkamises USA atmosfääris. Teatavasti kaasneb tuumaplahvatusega elektro-magnetimpulss, mis lööb rivist välja kõik töötavad arvuti kiibid. Ma ei arva et need stsenaariumid kindlasti realiseeruvad, kuid ajalugu on näidanud, et iga 30-40 aastat tagant on toimunud maailma rahanduses suuri muutusi mille tulemusena senised säästud suuremas osas kaotavad oma väärtuse. Viimane suur kriis oli 1971 kui USA loobus oma dollareid kullaks vahetamast ja mindi esmakordselt raha 2600-aastase ajaloo jooksul üle süsteemile, kus raha ei ole tagatud ei hõbeda, kulla ega millegi muuga. Sellest hetkest on raha ainult usaldusel põhinev paber. Samalaadseid katsetusi on tehtud ka varem (enne Prantsuse revolutsiooni, 1920-ndate Saksamaal jne.) ning need kõik on lõppenud rahasüsteemide kokkukukkumisega, sest võimalus paberraha piiramatult juurde produtseerida on tekitanud petliku tunde lõputust rikkusest. Eriti kiiresti on rahasüsteemid kollapseerunud peale sõdasid, sest riigid ei suuda katta sõjakulusid oma maksumaksjate arvelt vaid selle maksavad kinni kõik riigi elanikud läbi kasvava inflatsiooni. Ei ole vist vaja lisada, et ka praegu peetakse Iraagis sõda, mille ülalpidamine maksab ligi miljard dollarit päevas. Suure tõenäosusega ületab edaspidine inflatsioon tunduvalt kõikide keskmiste fondide tootlusi.
Seoses eelpool tooduga ja vajadusega töötukassa raha kindlasti säilitada palun kaaluda osa töötukassa raha säilitamist ainukeses inflatsioonikindlas finantsinstrumendis, milleks on füüsiline kuld. Kullakangid ja kuldmündid ei ole kaotanud väärtust ühegi rahareformi ega sõja ajal alates Rooma riigist kuni tänaseni. Ka käesoleval maailma majanduse segasel ajal, on mõistlik pöörduda tagasi ajaproovile vastu pidanud raha säilitamise vormi juurde. Lisaks on kuld praegusel hetkel pikaajalise tõusutsükli poole peal ja see annab lisaks raha säilimisele ka võimaluse täiendavaks tootluseks. Teatavasti on viimase 200 aasta jooksul kullahinna tõusu tsüklid kestnud 15-25 aastat. Praegu on käimas tõusu 7 aasta.
Antud kirja ajendas kirjutama ka asjaolu et ükski pank ega investeerimisfond antud soovitust kindlasti ei anna, sest siis nad kaotavad oma teenustasud ja võimalikud edukuse preemiad. AS Tavid on valmis ilma igasuguse komisjonita ja täiesti tasuta vahendama maailma suurimate kullahulgimüüjate toodangut, et aidata kaasa töötukassa raha säilimisele ja kasvamisele maksimaalselt praegusel ajal.
Olen tegelenud kulla, kui investeerimisvahendi kohta info analüüsimisega pikemat aega pean seetõttu vajalikuks praeguses olukorras informeerida võimalikest ohtudest riigi raha üle otsustajaid, jäädes ise võimalike kullaostude korral täielikult kõrvale igasugusest vahendus- ja teenustasudest.
Loodan et seda kirja mõistetakse, kui tõsist muret ja soovi aidata kaasa oma kogemuste ja teadmistega riigi raha säilimisele ja kasvamisele.

Miks Tavid müüb kulda

Küsimusele, miks Tavid müüb investeerimiskulda, tundub vastus esimesel pilgul lihtne: kasumi teenimiseks. Enamus ärisid tehakse ju raha teenimiseks. Autofirma müüb autosid, ehitusfirma ehitab kortereid, restoran valmistab toitu, pank laenab raha – ikka teenimiseks. Kas kõik ongi nii lihtne? Kas autode eesmärk ei peaks olema mitte inimeste mugavam liikumine ühest punktist teise, korterite ehitamise eesmärk inimestele paremate elamistingimuste pakkumine, restoran aga loodud eelkõige mugavalt maitsva toidu nautimiseks ning pank peaks olema eelkõige koht, kus inimesed hoiavad oma raha.
Nende, inimkonnale nii vajalike teenuste kõrval tundub kulla ost ja müük olevat suhteliselt mõttetu ja absoluutselt mitte mingit lisaväärtust loov tegevus. Esmapilgul tundub, et seda on mõtet teha ainult täiendava kasumi teenimiseks, sest uut rikkust siin justkui ei teki. Sügavamale liikudes muutub kõik see, mis on väliselt lihtne ja selge, keerukaks ja ootamatuks.
Alustame algusest. Võtame panganduse. Erinevalt mõnest tänapäevasemast valdkonnast nagu logistika, lennundus või meedia, saame siinkohal tugineda üle 2000-aastasele ajaloole. Näeme, mis on toonud rahanduses ja panganduses õnnelikke ja edukaid aegu ning kuidas on finantshiiglaste otsused paisanud ajaloos rahvahulgad viletsusse. Ajalool pikemalt peatumata meenutame, et inimkond on raha erinevaid vorme kasutanud juba tuhandeid aastaid. Küll sobisid selleks teokarbid, küll peotäis soola, kui kummalisi näiteid pakkuda. Aja jooksul oli oluline leida vahetusväärtus, mis sobinuks kõigile. Oli ju väga ebamugav kasvatada kaameleid, kui sa naabrilt said kaamelite vastu ainult lehmasid. Ehkki tahaks hoopis viinamarjaistandust. Siinkohal oligi raha tekkimine vältimatu. Oluline oli muidugi, et rahal endalgi oleks mingi väärtus. Pärast mitmeid katsetusi jäi inimkond erinevatel kontinentidel kulla juurde. Kuld oli kõige sobivam raha ekvivalent. Kulda on piiratud koguses, kuld on kergesti töödeldav, kuld ei põle tules, kuld ei karda roostet. Kuld oli parim vahend arveldamiseks kõiksugu kaupade eest erinevate inimeste ja rahvaste vahel. Kullaga seotud rahasüsteemist on üritatud loobuda, kuid midagi head see kaasa ei ole toonud. Rooma riigi õitsengu tipul mõtles kindral Nero enda arvates välja geniaalse lahenduse, kuidas rikkust ilma tööd tegemata ja väärtust loomata lõputult juurde tekitada ning oma pillavat eluviisi jätkata. Nero otsustas sulatada üles hõberahad ja vermida uued, milles oli poole vähem hõbedat. Näis, et nüüd saab Nero kulutada poole rohkem. Esialgu saigi. Seejärel kordas valitseja oma kübaratrikki veel mitmeid kordi, kuni müntide hõbedasisaldus oli 4% esialgsest. Nero sai oma ihasid rahuldades raha lõputult kulutada, aga Rooma impeeriumi jaoks oli see hävingu algus. Kui aastatel 10-260 m.a.j oli inflatsioon 0,4% aastas, siis aastatel 260-340 kasvasid hinnad 20 korda.
Siinkohal juhin tähelepanu valele, mis on muutunud käibetõeks. Nimelt olevat inflatsioon hindade tõus. Eestis olevat inflatsioon, sest hinnad tõusevad. Toidukaupade hinnad tõusevad, järelikult on inflatsioon. Kuid tegelikult hindade tõustes väheneb raha väärtus. Raha väärtus väheneb, kui tehakse Nerot ehk teiste sõnadega riik ja valitsejad lasevad ringlusse ilma katteta raha. Paraku sellisel meetodil tänapäeva pangandussüsteem põhineb. Alguses oli pank asutus, mis laenas välja raha, mida kliendid talle tõid. Kui hoiuseid või omavahendeid ei olnud, siis ei saanud ka raha välja laenata. Lihtne ja loogiline. 20. sajandil asi muutus. Pankurid leidsid, et laenata võib palju rohkem, sest kui hiljem saad laenuraha tagasi, ei saa keegi süüdistada liigse raha käibele laskmises. Praegune süsteem põhineb sellel, et käibele on lastud sisuliselt (just sisuliselt, sest päris kõik soovijad ikka laenu ei saa) nii palju raha kui on laenu soovijaid. Eeldatakse, et kõik laenu saanud maksavad oma raha hiljem tagasi. Ja kuigi näiliselt elavdab see majandust, nii nagu dopingusüst elavdab sportlast, on selle süsteemi pikemaajalisem toimimine võimatu. Süsteem saab toimida ainult seni kuni on uute laenude tahtjaid ja nad püsivad maksujõulisena. Kui laenude tahtjaid enam pole, hakkab süsteem kokku jooksma, kas majanduskriisi või hüperinflatsiooni tõttu. Võimalik on ka mõlema stsenaariumi üheaegne käivitumine. Kogu süsteem on ülesehitatud lühiajalisele kasule, mis on küll väga inimlik, kuid nii nagu inimlikud pahed ikka – kahjulik. Võib kohe ära öelda, et antud skeemi järgi ülesehitatud pangandussüsteemi kasutab praegusel hetkel kogu maailm.
See kõik ongi taustsüsteem, mille põhjal hakkas Tavid kulda pakkuma. Esialgu oli Tavidi eesmärk aidata säilitada ettevõtte omaniku raha ja polnudki plaanis kulda teistele müüma hakata. Aga pärast Tavidile väikese kullavaru soetamist tekkis kullale huvilisi, kes leidsid ka, et mitte kõik siin päikese all ei ole parimas korras. Seejärel hakkas Tavid pakkuma kõigile võimalust oma raha säilitamiseks investeerimiskullas. Siinkohal peab ausalt tunnistama, ehkki kulla müügi eesmärk ei olnud suurt raha teenida, sest Tavidi põhitegevus on endiselt valuutavahetus, siis ka kulla vahendamise pealt saab Tavid kasumit ega tegele sellega heategevusest. Just niisamuti ei müüda autosid tootmise omahinnaga ega saa restoranis süüa juurdehindluseta. Kuid kasum ei ole peamine eesmärk.
Eesmärk on selge. Seekordses rahanduskriisis peab võimalikult vähe eestlasi jääma kaotajaks. Eestlastelt on iga 30.-40. aasta tagant elu jooksul kogutud raha ära võetud. Pääsenud on need, kel on olnud neil aegadel kulda. Kuna seekordne kriis tuleb rahvusvaheline,siis on õige hetk mõelda kriisijärgse aja peale, kui pangandus ja majandus läheb mullimajandusest üle normaalsetele rööbastele. Siis oleneb riikide vaheline konkurentsivõime sellest, kui palju kuskil riigis on tegelikku väärtust - kulda. USA muutus maailma juhtivaks jõuks, kui nad soetasid endale suurimad kullavarud. Nii on ka Eestil riikidevahelises konkurentsivõitluses parem positsioon, kui eestlaste käes on rohkem kulda. Kuld on tegelikkuses raha. On seda olnud üle 1000 aasta, on praegu ja jääb selleks ka tulevikus.
Ilmselt ei võta paljud inimesed seda lugu tõsiselt, eeldades, et tegemist on järjekordse reklaamitrikiga, millega üritatakse kulda pähe määrida.
Ma austan sellist arvamust täielikult. See, mida keegi oma rahaga ette võtab, peab olema igaühe enda vaba valik. Enne kulla ostmist soovitan ma sellega põhjalikult tutvuda, et mõista, mis osa on kuld maailma ajaloos mänginud ja mis võib oodata kulda tulevikus. Eelkõige aga kutsun lugejat toetuma iseenda tervele mõistusele, mitte ajalehtede või naabrimehe arvamusele.
Lõpetuseks kordaksin klassik Bernhard Shaw’d „Meil kõigil tuleb teha valik, kas usaldada kulla loomulikku stabiilsust või valitsusliikmete ausust ja intelligentsi. Ja kogu lugupidamise juures nende härrasmeeste suhtes, teeksin mina isiklikult panuse kullale”.